Jaak Järv - Vallimäe neitsi (1985)

Vahel ma ikka mõtlen, kas meie keelekasutus on tõesti sajanditega nõnda muutunud? Ma ei mõtle siinkohal sõnavara, mille pidev teisenemine (täienemine/unustamine) on üks maailma muutumise loomulik osa. Ma mõtlen hoopis kuidas me kõneleme. Stiili! Kui pikad on laused? Kui pikalt laseme oma vestluskaaslasel rääkida enne kannatamatu märkusega vahele hüppamist? Kui argiseks on argikeel argistunud? Sellised mõtted tulevad mulle tavaliselt pähe, kui ma loen mõnda ülemöödunud sajandist pärinevat teost või EW-i ajal tegutsenud kunstiinimeste kirjavahetusi/päevikuid.

Olen viimase aasta jooksul lugenud kenakese virna 19. sajandil kirjutatud ajalooainelist eesti kirjandust. Kokkuvõtvalt hakkab mulle aina enam tunduma, et tolle aja kirjamehed uskusid tõemeeli, et sajandeid tagasi kasutasid meie esivanemad dialoogi asemel oodloogi (oodloog - vastastikku või üksi peetavad ülistus- ja ahastuskõned). Või on tegemist ikkagi lihtsalt romantismile omase kirjandusliku võttega ja heroilise antiikluule pikaajaliste mõjudega? Soovunelmaga, sest kunagi pidi ju eksisteerima ajajärk, millal eestlased olid üllamad ja uljamad? Ei ole ju võimalik, et me olemegi nende räpaste orjade lapsed, kes talved veedavad kogukonniti väikestes lobudikes koos pudulojustega. Jakobson ju rääkis meile Valguseajast. Perioodist, millal meilgi olid mitmed võimsad jumalad, nagu kaugetel Kreekamaa meestel. Jakobson ei valetanud ju kunagi! Ta oli ju ikkagi Keisriherra südamesõber!

Siiski mõistis vahel ka mõni paadunum romantist, et oma nime asemel kolm risti kirjutava talupoja suhu ei sobi ülevad kiidulaulud. Ulmekirjandusega polnud meie lugejad ju veel tuttavad. Tekkinud ebakõla sai lihtsa võttega lahendada - tegelaskonna rahvust muutes ehk eestlaste ajaloo asemel kirjutada Eestimaa ajaloost. Sellist nõksu kasutas ka Jaak Järv esimeses eesti romaanis "Vallimäe neitsi". Kodukootud kangelaste asemel on esimese eesti romaani tegelasteks sakslased, rootslased ning venelased. Isegi kõrgesti sündinud Peeter I satub romaanis deus ex machina rolli. Ainsaks eesti soost tegelaseks teoses on preester Urbani majas teeniv Mihkel, kellele autor pühendab umbes kolm lauset. Rohkem pole meie esivanemad leheruumi ära teeninud.

"Vallimäe neitsi" puhul on huvitavaks motiiviks autori üllatuslikult selge osapoole valimine Põhjasõja vastasleeride vahel. Romaanist, mis ilmus venestuse laineharjal ootaks kõikumatut Venemaa ajalooliste "võitude" ülistamist. Tsensuur oli tollal ju ikkagi kõva käega ja igale trükki saada soovivale käsikirjale oma heakskiidu templit alla ei löönud. Eriti neile, mis olid sutsukenegi vastuolus üldiste poliitiliste seisukohtadega. Kuid Järv asub oma romaanis sulaselgelt Rootsi Kuningriigi poolele ning seda mitte ainult Tallinna piiramise ajal 1710 aastal, vaid ka isikute tasandil. Romaanis vastandatakse teineteisele kaks neiu Marta ehk Vallimäe neitsi kosilast - Rootsi kuninga ohvitser Gustav Abelström ja Vene keisri ohvitser Boriss Balahhin. Kaks peigmeest on romantismile omaselt inimloomuse eri poolustelt pärit. Gustav Abelström on truu, sihikindel ja ohvrimeelne. Boriss Balahhin seevastu libekeelne, kergemeelne ja valelik. Muidugi teame juba lugema asudes, kellest saab neitsi Marta südamerõõm ja kelle saatuseks on häbiga kodumaale naasta. Eks Boriss romaani lõpus sinna Peterburi poole häbenedes tagasi kihutaski.

"Vallimäe neitsi" väärtuseks tänapäeva kirjandusmaastikul jääbki ainult tiitli "Eesti esimene romaan" omamine. Kirjandusteadlased võivad küll seda teost ühe või teise nurga alt uurida ja puurida (romantismi näidistekst, Põhjasõja või venelase kujutamine eesti kirjanduse jne. jne.), kuid suurt lugemiselamust selle raamatu kaante vahelt enam ei leia. Minu jaoks kerkisid "Vallimäe neitsit" taas üle lugedes keskseteks küsimusteks ikkagi keelekasutus ning tsensuuri leplikkus teose sisu osas. Kuid ehk omas Jaak Järv lihtsalt väga häid tuttavaid kõrgetel kohtadel. Tuleb ju arvestada, et ka tollal olid ju struktuurides kallutatud jõud.

Andmed:

Jaak Järv, Vallimäe neitsi: Algupärane romaan Eesti minevikust, Virulane, 1885, lk 372

Linke netiilmast:

Jaak Järve teosed DigiArhiivis

Jaak Järv - Ristitütar (1891) & Karolus (1892)

Oma kahes hilisemas jutustuses sukeldub Jaak Järv aina sügavamale Eestimaa ajalukku. "Ristitütre" tegevus leiab aset reformatsiooni eelsel/meelsel perioodil ning "Karolus" hoopistükkis Jüriöö ülestõusu eelõhtul. Mõlemas jutustuses võtab Järv vaatluse alla paganliku ja kristliku maailmapildi võimaliku kooseksisteerimise Eestimaal. "Ristitütres" uurib kirjanik seda religiooni pinnal ning "Karoluses" hierarhiliste võimusuhete tasandil. Kahe erineva maailma vastuolude edasi andmiseks on kirjanik valinud peategelasteks kahe pooluse piiril üles kasvanud isikud. "Ristitütres" on selleks mõisniku ja talutüdruku sohilaps Magdaleena ning "Karoluses" omakorda eesti ülikusoost pärinev Kahro A.K.A Karolus, kellest saab rüütel Ludinghauseni kasupoeg. Mõlemad peategelased hakkavad oma kasvatusest ja sotsiaalsest positsioonist hoolimata tõsist muret tundma põlisrahva olukorra pärast. 

Neiu Magdaleena hakkab omaalgatuslikult pidama palvetunde ja jumalasõnas tegelikult leiduvat sisu talurahvale ümber jutustama. Karolus proovib eestlaste majanduslikku olukorda parandada läbi poliitiliste algatuste (uute radikaalsete mõtete välja pakkumine Maapäeval). Mõlema kangelase ettevõtmisi tabab võimul olevate seisuste poolt tugev vastuseis ning neid hakatakse oma mõtete pärast taga kiusama. Kiusajateks on muidugi katoliku kirik ja rüütelkond. Katoliku kirikut kujutab Järv äärmiselt tagurliku ja verejanulise seltskonnana, keda huvitab ainult oma võimu ja majanduslike privileegide kaitsmine (sarnane oli ka preester Urbani kuju "Vallimäe neitsis"). Jumalasõna levitamine ja uute kristlaste hingeõnnistuse eest seismine katoliku kiriku pädevusse ei kuulu! 

Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et Jaak Järv tõi oma ajalooliste jutustuste ja romaanidega küll eesti kirjandusse uusi temaatikaid ning lähenemisnurki, kuid kahjuks jääb raamatute kunstiline tase ikkagi kesiseks võrreldes teiste tollal ajaloolist proosat viljelenud kirjanikega. Järv ei suuda sind kordagi panna uskuma, et seekord läheb ajalugu teisiti, kui ajalooõpikutes kirjas. Kahjuks puudub Järvel see päris õige kirjaniku soolikas, mille abil näiteks Bornhöhe või Saal lugejaid põlvkondadeks oma teoste juurde köitsid.

Andmed:

Jaak Järv, Ristitütar: Ajalooline jutustus Eestimaa katoliku usu ajast, K. Laurmanni kirjastus, 1891, lk 96

Jaak Järv, Karolus: Ajalooline jutustus Eesti minevikust, K. Laurmanni kirjastus, 1892, lk 136

Linke netiilmast:

Jaak Järve teosed DigiArhiivis

Eduard Bornhöhe - Villu võitlused (1890)

Kümme aastat peale „Tasuja“ fenomenaalset edu ilmunud „Villu võitlused“ oleks võinud kanda ka alapealkirja „Kadunud peatükke Tasuja seiklustest“. Kindlasti oleks selline alapealkiri olnud suurepärane reklaam raamatule ja müüginumbreid veelgi kõrgemaks kasvatanud.

Just salapärase munga ehk Tasuja tegemised Viljandimaa talupoegade mässule ässitamisel on jutustuse põnevamaid kohti, mitte poolsaksiku Villu õnnetult lõppenud kosjaplaanid. Bornhöhe oleks võinud seda võtet veel korra kasutada ning Tasuja kolmandakski raamatuks ellu äratada ja ta näiteks Saaremaale Vesse manu saata, et sealgi mässutule süütaja olla. Nõnda oleks triloogia täiuslik olnud („Vürst Gabriel“ ju ei haaku tegelikult kahe esimese Bornhöhe jutustusega, kuigi neid teoseid tavaliselt ühtede kaante vahele surutakse).

„Villu võitluste“ kandvaks teemaks pole mitte niivõrd eestlaste vabadusihalus ja Jüriöö sündmused, vaid hoopis 19. sajandi lõpu ühe kesksema probleemi, kadakasaksluse, lahti mõtestamine 14. sajandi taustal. Osa eestlasi on alati olnud nõus oma rahvust maha salgama ning koheselt „herraks“ või „mamsliks“ hakkama, kui selleks ainult võimalus avaneks. Saks olla tähendab inimene olla. Eestlane olla tähendab (kodu)loom olla. 

Kas saame ikka oma esivanemaid nii kergekäeliselt hukka mõista, kui nende südamesoov oli ainult oma kehva elujärge parandada? Mõned proovisid seda teha saksa keelt ära õppides, teised sakslasi maha nottides. Eesmärk oli ju neil mõlemal sama - saada lõpude lõpuks eurooplaseks. Kuid eks kupjapiits ja teoorjus tegid ka eestlasest lõpuks eurooplase. See võttis lihtsalt väheke rohkem aega. 

Andmed:

Eduard Bornhöhe, Villu võitlused, A. Mickwitz trükikoda, 1890, lk 112

Eduard Bornhöhe - Tasuja (1880)

Eduard Bornhöhe „Tasuja“ on üks viiest enam eestlaste mentaliteeti mõjutanud raamatust (ülejäänud neli on Läti Hendriku kroonika, piibel, Lutsu „Kevade“ ning Tammsaare „Tõde ja õigus“). Erinevates memuaarides ning mälestustes, mida mina olen aastate jooksul lugenud on just „Tasuja“ üks neist raamatuist, mille lugemist ja sealt saadud elamust inimesed alati esile toovad. Kas me alati endale tunnistada tahame, et meie rahva mõttemaailma alustalaks on üks ülemöödunud sajandil teismelise poisi poolt kirjutatud ning nüüd teismelistele kohustuslikuks kirjanduseks muudetud romantiline/sentimentaalne/padupatriootlik jutuke, on juba iseasi. 

Minu isiklik esiviisik on küll Harju keskmisest erinev, kuid „Tasuja“ on selleski nimekirjas auväärsel viiendal kohal. Mäletan siiani esimest lugemiskorda ühel hilissuvisel päeval oma suvekodus. Pidime õhtuse bussiga pealinna tagasi vurama, kuid ma ei saanud suvele kriipsu alla tõmmata enne, kui ma hommikul alustatud raamatuga enne bussi peale astumist lõpetanud ei olnud. Vähesed raamatud on mind sellise õhinaga enda küljes kinni hoidnud. Küll ma pidin vahepeal kotte ja marjakorve pakkima, kuid igal vabal hetkel olin taas ninaga raamatus. Ma lootsin lõpuni, et Jaanuse ning teiste eestlaste ülestõusukatse ei jää ainult katseks ning ajalugu laseb end kordki kaotajate poolt ümber kirjutada. 

Sama tunne tekkis mul nüüdki, Bornhöhe jutustust juba neljas või viies kord lugedes. Ehk jõuavad soomlased laevadega meie omadele appi? Ehk avab taevas oma vood ning lakkamatu vihm ei lase Ordu väesalgal Tallinna alla jõuda? Ehk võtavad eestlased Tallinna seekord kohe tormijooksuga ning ei jää linna päevadeks piirama? Kuid kahjuks ei olnud Bornhöhe vahepealsete aastate jooksul teosele uut lõppu kirjutanud ning ka seekord pidi Tasuja sulega kübar vihases lahingukeerises langema.

Tolle viimase suvepäeva lugemiskogemuse mõju minule oli uskumatult tugev ja kestab mingil tasandil siiani. „Tasujale“ järgnesid järgnevate kuude ja aastate jooksul küll Villud, Meelised, Urmased, Merikesed, Gabrielid, Aitad, Leilid, Vambolad, Maimud, Lembitud, Kaupod ehk lühidalt Läänemere isandad. See on kunagiste „kaotajate“ järeltulijate poolt kirjutatud/parandatud ajalugu, kus iga väiksemgi võit on kangelasmüüdi tasemele tõstetud ning iga kaotus on kangelaslikuks eneseohverduseks muudetud. 

Ehk alles viimase paari aasta õpingud ülikoolis ja lugemiskogemused (Lukas, Hvostov ja Mäesalu) on hakanud seda põlvest põlve päritud padupatriootilist maailmapilti lõpuks normaalsele/neutraalsele tasandile tooma. Maailmapilt, kus ei eksisteeri ainult must ja valge, võitjad ja kaotajad, meie ja nemad. Ajalugu, kus on oma paik nii saksal kui matsil.

Andmed:

Eduard Bornhöhe, Tasuja, A. E. Brandti trükikoda, 1880, lk 147