Katrin Pauts - Külmkingauurija (2021)

Jõudsin krimikuu viimasel nädalal lõpuks ka kriminaalromaanini lugemiseni. Neid pimedaid sügisõhtuid, kus akna taga vingub tuul ja vihmasajul ei paista lõppu, oleks ju lausa patt jätta sisustamata ühe kaasakiskuva mõrvamüsteeriumiga. Vähemalt minu jaoks on diivanil teed juues ja küpsiseid nosides kirjanduslikke kaabakaid taga ajada üks lemmiktegevusi.

Sel korral olid Katrin Pauts kaabakad lahti lasknud 1980. aastate Muhumaale, kus järjepanu hakkasin kolhoosihooned süttima ja ka eluküünlad kustuma. Minul oli võimalus koos Tallinnast kohale sõitnud uurijate Sassi ja Kärdiga juhtumi kallale asuda, kuid peagi selgus, et tegemist on palju kaugemale minevikku mineva looga, mis isiklikult ka üht meist kolmest väga teravalt puudutas. 

Minu jaoks sulavad Pautsi kriminaalpõnevikud kokkuvõttes üheks mälupildiks kokku (ainsa erandina tooks välja romaani "Öömees", mille lugu siiani selgelt meeles). Lõpuks ei ole vahet, kas tegevus toimub Saare-, Muhu- või Hiiumaal ning kas peategelaseks on politseiuurija või ajakirjanik. Mäletad, et raamat läks ludinal, natuke oli kõhe ja põnev, küsitavustel ei lasknud end segada ning paar õhtut oli kenasti sisustatud. Usun, et "Külmkingauurijale" mõtlen paari kuu pärast täpselt samade tunnetega tagasi.

Andmed:

Katrin Pauts, Külmkingauurija, Rahva Raamat AS, 2021, lk 272

Andrus Kivirähk - Mälestused (2021)

Mina olen rahvakirjaniku kõige uuem raamat. Ütlen kohe ausalt, et ei ole lihtne mina olla. Kindlasti olete kuulnud minu kuulsusrikkast suguvõsast, kellest mitmed on suurema või väiksema märgi meie kultuurilukku jätnud. Tunnen ennast natuke olümpiale mineva Eesti sportlasena, kes on "kindel medalisoosik". Kui oma tulemust ära ei tee, siis ei jõua seda kirumist pärast ära kuulata.

Vahel ikka uuritakse, mis on su esimene mälestus. Mina mäletan esimese asjana, kuidas ma oma vendade ja õdedega ühes hämaras ruumis suures kuhjas koos olime. Kõik lõhnasime alles trükivärvi järele ja ei suutnud kuidagi ära oodata, millal oma uue omanikuga kohtume. Saab selleks mõni vana professorihärra või hoopis edukas kinnisvaramaakler, kes otsib oma puhkusereisiks uut kaaslast basseini kõrval losutamiseks?

Järsku läksid tuled põlema ja meie ümber hakkasid inimesed ringi siblima. Meie saime kohe aru, et nüüd tuleb end kõige paremast küljest näidata. Ütlevad ju küll, et ära hinda raamatut kaane järgi, aga eks ta mõnes mõttes üks missivõistlus ikka ole. Mõnda mu vendadest või õdedest lapati põhjalikult ja mindi siis temaga kassasse. Mõni jälle võeti lihtsalt kuhjast ja läinud ta oligi. Kuuldused levisid, et koht müügiedetabeli tipus on suhteliselt kindel.

Ja siis tuli minu kord! Mäletan nii hästi, kui too mustas talvemantlis noormees mu kätte võttis. Sain kohe ta silmist aru, et tagasi mind ei panda. Jõudsime vaevalt poest välja, kui ta juba mind lugema hakkas. Esiteks kohkusin sellest täitsa ära, sest arvasin, et kohe põrutab ta vastu lähimat laternaposti või veel hullem mõne auto alla. Ja siis olen ju mina süüdi! Aga peagi sain aru, et ta ei tee seda esimest korda. Tal oleks kui mõni radar küljes olnud, mis lubas tal mööda tänavaid nõnda turvaliselt liikuda. Ma tundsin end täiesti kindlalt tema käte vahel.

Järgmistel päevadel viis ta mind ka trammi ja bussiga sõitma. Isegi oranži rongiga sõitsime paar peatust. See meeldis mulle kõige rohkem! Meie pealinna tunnen ma läbi ja lõhki. Võiksin ise teile väikese giidituuri teha. Aga kahjuks väljamaale ma ei jõudnud ja see on täielikult mu enda süü. Nimelt polnud ma piisavalt paks! Mu omanik luges mu paari päevaga läbi ja nõnda lõppesid ka mu rännakud. Aga sellest pole hullu! Mul on mida meenutada, kui nüüd koos oma kuulsate onude ja tädidega tema riiulis koha olen leidnud. Ja unistus väljamaareisist pole kadunud, sest kuuldavasti võetakse meie suguvõsa liikmeid ikka suhteliselt tihti riiulist alla. Üks tonte ja kratte täis vanaonu käib üpris tihti meil komandeeringus. Miks ei võida mindki kunagi näiteks Egiptimaale kaasa võtta?

Andmed:

Andrus Kivirähk, Mälestused, Varrak, 2021, lk 216

Linke netiilmast:

Kaspar Viilupi arvustus ERR-is

Karl Martin Sinijärve arvustus ERR-is

Autor oma raamatust ERR-is

Voldemar Panso - Portreed minus ja minu ümber (1975)

Ütle, kes on su sõber ja ma ütlen, kes sa ise oled - nende kuldsete sõnadega on raske vaielda. Eks me ümbritse end ikka inimestega, kellega meil on laias laastus ühised tõekspidamised ning huvid. Nendest saavad sinu kaasteelised ja kunagi koos käidud teele tagasi vaadates alles mõistad, kui suur mõju neil oli sinu sinuks kujunemisel.

Kui vaadata Voldemar Panso sõpru, kolleege ning õpetajaid, siis saab ülal mainitud vanasõnale vastata vaid ühe sõnaga - LEGEND. Tuglasest, Lurichist, Stansilavskist ja paljudest teistest läinud sajandi suurkujudest maalib Panso sooja huumori ja tähelepaneliku silma abiga elulähedased portreed, mis pole tegelikult midagi muud, kui ühe suurmehe sügav kummardus ja tänusõnad Pansost Panso teinud inimestele. Meister tunneb meistrit!

Suur osa isikuid, kellest Panso oma raamatus "Portreed minus ja minu ümber" kirjutab, väärivad kõik oma isiklikku telliskivi mõõtu monograafiat (mitmest neist on selliseid muidugi ka kirjutatud). Kuid mulle läksid kõige rohkem hinge Panso portreed oma õpetajatest. 

Muidugi on kõigile meie teatrilooga vähegi kursis olevatele inimestele teada Panso õpingud Moskva Teatriinstituudis ja sealt kaasa võetud Stanislavski koolkonna mõjud (Panso "teise ema" Maria Knebeli portree), mis siiani Panso enda õpilaste ja omakorda nende õpilaste näol kujundavad meie teatrimaastikku. 

Aga eriti soojad olid Panso mälestused Nõmme Gümnaasiumi päevil nende klassi eest seisnud õpetajatest. Vana roomlane Tamm ja alati energiast pakatanud noor Pahvka - õpetajad, kes tegid lihtsalt pühendumusega oma tööd ja enda teadmata andsid olulise panuse meie tulevase teatrilegendi arengusse. Ühinen siinkohal koos Pansoga sügavaks kummarduseks kunagiste ametivendade ees. Teie töö mõju on siiani tunda!

Andmed:

Voldemar Panso, Portreed minus ja minu ümber, Eesti Raamat, 1975, lk 292

Jaan Sudak - Mia nägi unõs... (2021)

Unenägudest palju isiklikumaid asju meie eludes pole. Ainult sina koged neid ning proovid hommikul ärgates neist õiget sotti saada. Teistele oma unenäost jutustamine on juba nagu pimedale elevandist rääkimine. Nad nagu saavad aru ja suudavad isegi ehk samastuda, aga päriselt nad ei saa kunagi aru, mida sa kogesid. Ja kas sa isegi?

Kuigi me kõik ilmselt mõtestame ja tähtsustame unenägusid natuke või rohkem erinevalt, siis erinevates kultuuriruumides on aja jooksul ikkagi välja kujunenud omad seletused unenäos nähtud sündmuste või esemete tõlgendamiseks. Jaan Sudak võtab oma raamatus "Mia nägi unõs..." vaatluse alla kihnlaste uskumused unenägude kohta, kuid eks seda saab rahulikult tervele meie väiksele kultuuriruumile üle kanda. 

Näiteks minu vanaemale (pärit Sõrve poolsaarelt) meeldis ikka hommikuti oma unenägudest rääkida. Ega ma palju neist ei mäleta, aga sita unes nägemine tähendas Saaremaa inimesele täpselt sama, mida kihnlasele, ehk varsti oli raha oodata. Nendel hommikutel suundus vanaema esimese asjana R-Kioskisse kolme mänguväljaga Bingo piletit ostma, sest suured rahamäed olid meie poole teel. Kahjuks ei mäleta, kas mõnele nendest unenägudest järgnes ka võidukas lotokolmapäev (ehkki vahel tulid nurgad ikka kokku), kuid järgmine sarnane unenägu tähendas jälle hommikust jalutuskäiku R-Kioski suunas.

Ise lugesin suure huviga unenäoennete selgitusele (mis on 2/3 raamatust) eelnenud Sudaki ülevaadet unenägude uurimise taustast meil ja mujal. Aga kindlasti vaatan oma unenägudele hommikuti hoopis teise pilguga tagasi, kui järgmine kord mõni siga, rott või täi neisse ära eksib. Ehk ostan mõnikord ka mõne lotopileti vanaema mälestuseks.

Andmed:

Jaan Sudak, Mia nägi unõs...: Uni ja unenäod eesti rahvapärimuses, Varrak, 2021, lk 296

Linke netiilmast:

Reet Weidebaumi uudislõik ERR-is

Ott Heinapuu arvustus Keeles ja Kirjanduses

Manfred Kalmsten - Raske vihm (2020)

Debüütkogusid varitseb alati üks salakaval lõks. Nõnda lihtne ja ahvatlev on ju kõik seni kirjutatu üheks käsikirjaks kokku liita ja ühtede kaante vahel välja anda. Kui mitte oma esimesse kogusse, siis kuhu veel? Kogutud teoste eelviimasesse köitesse, millele järgneb veel ainult bibliograafia?

Kuid kogutud teoseid ei jõua oodata ja ikkagi valitakse debüütkogumik, siis sellega kaasneb oht, et raamatusse satuvad kokku nii kriitikutele silma jäänud ja esimesi tunnustusi toonud tekstid kui ka lihtsalt kirjanduslikust huvist tehtud katsetused (noor kirjanik arenebki ju pidevalt kirjutades ja oma piire kombates). Ja nõnda ongi lõpuks trükikotta minemas täitsa "päris raamatu" mõõtu käsikiri, mitte mõni vihk.

Manfred Kalmsteni debüütkogu "Raske vihm" on kahjuks ülal kirjeldatud lõksu päris korralikult kinni jäänud. Kogumikus olevate lugude seas on tõesti tugevaid ja igati korralikke ulmejutte ("Raske vihm", "Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus", "Põgeneda rottidelinnast...", "Lumemarjaveri" ja "Murtud Süda"), mille puhul tuli suurepäraselt välja Kalmsteni tugevaim oskus kirjanikuna - luua omanäolisi ja natuke kõhedaks tegevaid maailmu. Kõigi mainitud juttude puhul oli mul lugejana soov loo lõppedes neist maailmadest rohkem teada saada. Tahaks veel jalutada mööda Mutilinn hämarusse mattuvaid tänavaid või sõita vaikselt tuksuva "Mudel II" mööda Kaleva kuningriiki Rävala poole, et saada osa vabariiklaste ja rojalistide vastasseisust. Miks mitte lausa romaani mõõtu teksti näol?

Kuid antud kogumik sisaldas ka neid palasid, mille puhul ma ei suutnud enam süžeed meelde tuletada, kui raamatuga lõpetatuna sisukorrast pealkirju vaatasin. Õnnetuseks muudavadki need kogumiku tervikilme Harju keskmiseks, millest on tuline kahju, sest tegemist oleks võinud olla meie ulmemaastiku viimaste aastate ühe tugevama debüütkoguga. Õnneks tõestavad kogumiku tugevamad lood siiski seda, et meie ulmekirjandus on saanud juurde uue põneva autori, kelle järgmisi tekste jään huviga ootama.

Andmed:

Manfred Kalmsten, Raske vihm, Fantaasia, 2020, lk 320

Linke netiilmast:

Kalver Tamme arvustus Reaktoris

Ene Kallase arvustus Reaktoris

Elar Haljase arvustus Reaktoris

Friedebert Tuglas & Karl Ast Rumor - Omnibusega ümber Põhja- ja Kesk-Euroopa (2021)

90 aastat tagasi asusid neli meest (kaks kirjanikuhärrat, ärimees ja nende multitalendist autojuht) ühe erilise omnibusega rännuteele mööda Põhjala unenäolisi maastikke, et jõuda välja Pariisi maailmanäitusele kultuuri kaema. Esialgne plaan oli jõuda isegi Balkani ja Vahemereni, kuid fjordid raputasid reisisellid ikka juba nõnda läbi, et Pariisist vurati läbi Saksamaa otse kodu poole tagasi. Eks tuli ju väljamaal nähtud ilmaimesid kodumaal kuulutama hakata. 

Kahe kirjanikuhärra ehk Tukla ja Asti poolt on too reis ka kenasti dokumenteeritud. Tukla puhul muidugi tema kirjade näol kallile Elole, kes teda Werneris istudes taga igatses ning igasugu vekslite ja muude jamadega pidi tegelema. Ast jällegi saatis reisil olles ajalehte "Nool" lühikesi ülevaateid, mis jutusabana ilmusid ja nende reisifondi rahaliselt toetas.

Põnev on lugeda, kuidas nägid välja mitmed paigad, mida olen ka oma rännakutel külastanud, ligi sajand tagasi. Kohati on see Euroopa kultuurikiht ikka nii sügav ja tugev, et ka teine maailmasõda ja kõik hilisemad kümnendid ei ole seda palju muutnud. Samas loed neid Tuklate kirju ja Asti märkmeid ja mõistad, et see kõik on osake ühest kadunud maailmast, mis elab edasi veel ainult vanadel postkaartidel ja raamatutes. Nõnda oligi see teekond omnibusega mööda Põhja- ja Kesk-Euroopa maastikke ühtaegu rõõmus ja nukker. Aga koju jõudes avad postkasti ning sind ootab seal kirgastes ja selgetes toonides postkaart ühelt saarelt kesk Vahemerd. Ja sa tead järsku, et ka sul on aeg reisikohver pakkida ja teel asuda. Ainult milline raamat nüüd riiulist kaasa võtta?

PS: "Omnibusega ümber Põhja- ja Kesk-Euroopa" on minu jaoks konkurentsitult selle aasta kõige kaunima kujundusega raamat. Need ohtrad fotod, vanad postkaardid, karikatuurid, väljalõiked ajalehtedest ning fragmendid Konrad Mäe ja Nikolai Triigi maalidest on lihtsalt suurepäraselt ühteks taieseks kokku pandud.

Andmed:

Friedebert Tuglas & Karl Ast Rumor, Omnibusega ümber Põhja- ja Kesk-Euroopa: Väike Skandinaavia reisisaatja, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2021, lk 218