25 august 2019

Indrek Hargla - Pan Grpowski üheksa juhtumit (2001)

Augustikuu õhtud on juba pimedad ja vihmased. Sumedatest suveõhtutest on saanud sügise nukker eelmäng. Selliseid õhtuid sobib suurepäraselt sisustama mõni hea õudus- või kriminaalromaan. Usun, et ma pole ainus inimene Eestimaal, kes juba pikisilmi ootab, et apteeker Melchiori asuks verivärsket juhtumist lahendama. Kuid seniks otsustasin ma üles otsida ühe vana sõbra - pan Mieczyslaw Grpowski. Tagasihoidlik poola vanahärra, kes Varssavi eeslinnas koos oma abikaasa Vlasta väikest antikvariaati peab ning sulle alati otsitava raamatu leiab. Kas ma mainisin, et pan on ka üks maailma parimaid ja hinnatumaid eksortsiste?

Õhtud pan Grpowski seltsid on äraütlemata põnevad ja natuke ka kõhedusttekitavad. Kas sa oled kuulnud lugu, kuidas ühes Kopenhaageni kirikust leiti preestri ja vöörmündri surnukehad, kellel olid nii käe- ja jalalabad otsast lõigatud ning ka tunde peale surma jooksis ikka haavadest verd? Ja mitte nende enda verd!?! Või kuidas üks vampiir ühe Vatikani kõrge kardinali keha tahtis üle võtta? Või minu lemmikut mõistatuslikest Veneetsia peeglitest ühes vanas Inglismaa lossis? 

Küll panil neid lugusid jätkuks, kuid kahjuks on ta väga tagasihoidlik ja peale paari lugu hakkab ta juba vabandama, et ta ei taha inimesi oma heietustega tüüdata. Mina hakkan muidugi kohe pani ümber veenma, et ta ikka edasi jutustaks või veel parem - oma täielikud mälestused kirja paneks. Ma tean, et memuaaride kirjutamine on tal ammu mõttes olnud, kuid töö ja tervis pole sellele senini mahti andnud. Ehk leiab pan ikkagi endas jõudu, et mälusoppidest ka unustusehõlma vajunud juhtumid üles leida (näiteks Roanoke kadunud koloonia mõistatus või mädaneva ihuga eksortsist Pavel Kondratjevi lugu) ja need kaante vahele panna. Pimedaid õhtuid ja lugejaid meil siin kaugel põhjalas igatahes jätkuks.


Andmed:
Indrek Hargla, Pan Grpowski üheksa juhtumit, Kuldsulg, 2001, lk 360

Linke netiilmast:
Veiko Belialsi arvustus Sirbis
Ilona Martsoni arvustus Eesti Päevalehes

20 august 2019

Reeli Reinaus - Roosi märgi all (2019)

Tunnistan ausalt, et ma lausa ootan iga uue Reeli Reinausi raamatu ilmumist. Viimastega ("Verikambi", "Mõõkade äss" ja "Maarius, maagia ja libahunt Liisi") olen igati rahule jäänud ning sama kehtib ka mu õpilaste kohta, kellele olen neid raamatuid lugemiseks soovitanud. Müstikat ja seiklusi on nendesse raamatutesse omajagu mahtunud ning loodetavasti ei ole erandiks ka "Roosi märgi all".

Seekord viib Reinaus meid Hiiumaale, kus otseloomulikult tuleb tutvust teha ka Suuremõisa kurikuulsa mõisniku Otto Reinhold Ludwig von Ungern-Sternbergi ja tema alluvuses töötanud laevakapten Carl Johan Malmi verise looga, mis ei taha kuidagi unustusehõlma vajuda. Sajandite vanune verevõlg vajab tasumist ning siit uus põnevusromaan lahti rullubki.

On iidne saladus, aardejaht, paranormaalsed nähtused ja muidugi teismeliste armuvalu. Igati kaasakiskuv kompott, mis paari õhtu jooksul endasse ahmida. Eks lugedes kohati tekib küsitavusi, kuid mõnusa rutuga edasi lippav lugu ei lase sul nende üle juurdlema jääda ning juba müttadki mööda saart edasi, et otsida järgmist juhtlõnga. Teose lõpuks tekkiski suur soov taas Hiiumaad külastada ning ka kummitava Suuremõisa lossi ja teiste "kummaliste" paikadega lähemat tutvust teha. Ehk satun isegi kapten Malmiga kokku ning küsin temapoolset kommentaari 1802. aastal aset leidnud veretööle, mis ta eluküünla kustutas.

Andmed:
Reeli Reinaus, Roosi märgi all, Varrak, 2019, lk 376

15 august 2019

Vahur Kalmre - Tartu Rock! Tartu Rock! (2016)

Kuidas võib üks raamat olla täis nõnda erinevaid emotsioone? Võidurõõm vs. kaotusevalu, sügisesed ootused vs. kevadised pettumused, täielik ühtehoidmine vs. sepitsused tagatubades. Aga see ongi ju (tipp)korvpalli olemus ja tuum!

Maailm, kus tegijatel ja nägijatel jäävad aastateks kripeldama see "üks loll viga", "üks punkt" või "üks sekund". Maailm, kus piisab mõnest üksikust õigest sammust või väikesest valearvestusest, et tõusta legendiks või vajuda igaveseks unustuse hõlma. Maailm, millesse ma armusin ära juba väikese poisina, kui ma koos papa ja mammaga õhtuti televiisori ees istusin, et seda "neetud pallipatsutamist" (tsiteerides mammat) suurte silmadega vahtisin.

Kuid minust sai meie pere rebel. Mingi hetk avastati, et ma ei olegi Kalevi (laiemalt Tallinna meeskondade) poolehoidja, vaid hoopis Tartu (Delta) fänn (ma polnud ise elus Tartus käinudki!). Kuidas see küll juhtuda võis? Ma nägin ju kuldse Kalevi võitu 1991. aasta maikuus Leningradi Spartaki üle. Kas see poleks pidanud minust eluaegset Kalevi poolehoidjat tegema? Kahjuks/õnneks mitte.

Kevade saabudes jagunes meie kodu kahte leeri - Tallinn vs. Tartu. Ühel aastal sain mina käed taeva poole lüüa, teine aasta pettunult pead raputada. Kuid rõõmu ja elevust jagus nendesse õhtutesse küllaga ning, mis kõige olulisem, neid mälestusi ei vahetaks ma millegi vastu. Uskumatu, et üks "neetud pallipatsutamine" võib nõnda palju head meie ellu tuua. Vahur Kalmre raamat andis mulle võimaluse need õhtud taas läbi elada. Ka kaotused ei tundunud enam nii kibedad, vaid pigem oli tore tunne, et tollal võidu nimel võideldi ning oldi suures mängus sees. Ehk kajab kunagi taas hüüd "Tartu Rock! Tartu Rock!" ning meistrikarikas leiab tee tagasi Taaralinna.


Andmed:
Vahur Kalmre, Tartu Rock! Tartu Rock! Ühe korvpallimeeskonna lugu, Vahka Meedia OÜ, 2016, lk 384

12 august 2019

Livia Viitol - Eduard Vilde (2012)

Meie kirjanduslugu ei saa kirjutada ilma Eduard Vildeta, keda võib pidada esimeseks tõeliseks eestlasest menukirjanikuks. Kui sinu ajalehes ilmus Vilde järjejutt, siis olid sa tehtud mees. Inimesed lausa ootasid parves trükikoja ukse taga tänast ajalehte, et saaksid esimestena eile pooleli jäänud lugu edasi lugeda, et teada saada, mis nendest Mahtra või Anija meestest ikkagi siis lõpuks sai.

Aastatega sai Vildest klassik ning inimesed PIDID hakkama tema tekste koolis lugema. Ja pole suuremat karuteenet heale kirjanikule, kui käskida teismelistel lugeda läbi 300 lehekülge teksti talurahva elust möödunud sajandil. 99% nendest teismelistest ei võta selle kirjaniku ühtegi teist teksti oma elus enam kunagi kätte, sest Vilde või Tammsaare võrdub PIDI LUGEMA. Kuid nautida saab üldjuhul ainult tekste, mida me tahame lugeda, mitte mida me peame lugema!

Linda ja Eduard lõpuks tagasi kodumaal
Nõukogude aeg tegi igatahes Vildele sellise käki kokku keeras ja okupatsiooni lõpuks oli kunagise menukirjaniku tekstidest saanud vaikselt riiulis tolmu koguv vanavara (erandiks võib ehk ainult "Pisuhända" pidada). Muidugi ei aidanud siinkohal kuidagi kaasa ka võimude poolt Vilde tekstidele juurde poogitud ja ülevõimendatud klassivõitluse teema, sest oli tarvis ju näidata, et kommunismi ideekesed vohasid siinsete kirjanike peades juba ammu enne "ühteheitmist" suure ja sõbraliku idanaabriga. Vilde, kes oli usult ja hingelt sotsiaaldemokraat (tema jaoks oli kõige olulisem selle sõna teine pool!), oleks ilmselt seda kuuldes oma viimsedki vuntsikarvad vihast ära kitkunud ja sajatades vaba lääne poole kõmpima hakanud.

Seda karuteenet on proovinud nüüd heastada Livia Viitol, kelle sulest ilmus 2012. aastal mahukas monograafia. Vilde ärkab nende kaante vahel taas ellu ning särab kunagises hiilguses. Me ei kohtu igava ja halli kirjanikuhärraga, keda kõik austavad ja kummardavad, vaid aktiivse, terava ja  krutskeid täis maailmamuutjaga. Saame tuttavaks Vilde elu mõjutanud inimestega (Eduard Bornhöhe, Linda Jürmann, Peeter Speek, Rahel Uschmarow), teeme koos läbi algaja kirjaniku eneseotsingud Revalis ning tuuritame aastaid mööda Lääne-Euroopa suurlinnu (jõuame otsaga isegi New Yorki), et lõpuks Kadriorus oma viimne pelgupaik leida.

Selles raamatust saab klassikust inimene ja inimesest klassik. Midagi rohkemat võime ühelt monograafialt tahta?!? Soovitan Viitoli elutööd soojalt kõigil lugeda, kellele koolipõlves "Mahtra sõda" lugemine ja selle analüüsimine hingelise trauma tekitas. Ehk võtate peale seda ka riiulist mõne tolmu alla mattunud Vilde raamatu isegi alla ja annate meie esimesele menukirjanikule uue võimaluse.


Andmed:
Livia Viitol, Eduard Vilde, Tänapäev, 2012, lk 376

Linke netiilmast:
Lisanna Kure arvustus Sirbis
Arno Oja arvustus Keeles ja Kirjanduses
Jaanus Kulli arvustus Õhtulehes

06 august 2019

Rein Raud - Täiusliku lause surm (2015)

Kui palju mõjutab meid meie sünniaasta? Ma ei räägi siin Hiina kalendrist ning mingitest tulesigadest ja puuhärgadest, vaid hoopis pidevalt muutuvast ühiskonnast meie ümber ja selle mõjudest. Kuidas ma tajuksid tänapäevast Eestit, kui ma oleksin sündinud viis või kümme aastat varem? Kahekümnest rääkimata?

Näiteks ma olen ääretult rõõmus, et ma kasvasin 1990ndail ja mäletan tolleaegset Lasnamäe turgu (vuhvelkassettide ja -särkide paradiis), Viru hotelli kõrval olevat pooltühja parkimisplatsi ning hullust nimega Chupa Chupsi cap'sid (Nancy ja Hovery Covery üle ma eriti rõõmus muidugi ei ole). Usun, et lapsepõlve pidamiseks olid "pöörased üheksakümnendad" täitsa mõnus kümnend (tolleaegsed fotod muidugi peidaks neil kantud "moodsate" riiete tõttu sügavale lauasahtlisse ära).

Kuid nõukogude ajaga mul otsene side ja võrdlusmoment puudub, kuigi veetsin mõned esimesed eluaastad selles "töölisrahva paradiisis". Just nendest aastatest, kui mina alles mööda põrandat ringi roomasin ja kaisuloomadega Eesti vabastamise plaane pidasin, räägib Rein Raua romaan "Täiusliku lause surm".

Aastad, millal peaaegu kõigile oli juba selge, et vanaviisi see jama enam kesta ei saa. Kuigi näiliselt oli vabadusi juba robinal juurde tulnud (isegi Helsingis sai natuke vaeva nähes ja tutvusi omades käidud), siis varjulistes tänavasoppides seisid veel pikkades mustades mantlites mehed, kellega keegi ei soovinud tutvust teha. Just neist varjukujudest ja ühiskonda sisse juurdunud hirmutundest räägibki Raua romaan, mida võib isegi žanriliselt spiooniromaaniks liigitada, mida meie kirjandusmaastikul ikka väga harva kohtab.

Raud vaatab romaanis tagasi ja ka edasi. Kuidas tema põlvkond sel perioodil oma rada otsis ning missugused pained ja hirmud neid sel ajal saatsid ning ka saatma jäidki. Teisalt kirjutab Raud mingil määral lahti KGB tollaste agentide tegevust Eestis ja nende püüdeid juba juhitamatuks muutuvat olukorda jäärapäiselt oma kontrolli alla saada. Just selle sumbunud hirmu ja ootuse õhkkonna edasi andmine ongi Raual kõige paremini õnnestunud ning muudab teksti millekski enamaks kui lihtsalt põnevusromaaniks 1980ndate lõpu Tallinnas. Just selliste raamatute puhul olen ütlemata rõõmus, et saan raamatute abil ajas rännata ning ei pea isiklikult kõike kogenud olema.


Andmed:
Rein Raud, Täiusliku lause surm, Mustvalge, 2015, lk 176

Linke netiilmast:
Peeter Helme arvustus ERRi kultuuriportaalis
Märten Rattasepa arvustus Loomingus