Katrin Pauts - Hull hobune (2018)

Eestis olevat viimaste andmete kohaselt 2222 saart. Katrin Pauts on nüüd kolmel nendest lasknud juhtuda koletutel mõrvadel ja süütute verd on voolanud juba omajagu. Viimane kuritegu juhtus nüüd Hiiumaal, kus eelmistes romaanides ("Politseiniku tütar" ja "Tulekandja") peategelase rolli kandnud Eva vend peab turismitalu. Eva ise on uusimas teoses väga pisikese kõrvalosa saanud ja mõrtsukate jahtimine on täielikult tema venna Tomi õlule lükatud. Tom saab küll talle antud koormaga hakkama, aga Evaga võrreldes on tegemist tunduvalt kahvatuma kujuga, kes lihtsalt satub olema õigel ajal õiges kohas ning suudab põhjus-tagajärg seoseid luua. Suurt potentsiaali seda sarja edasi kanda ma temas küll ei näe. Ikka väheke kontrastsemat peategelast on vaja.

Üleüldiselt tundub selle romaanisarja hoog lõppema hakkavat. Iga järgnev osa on olnud eelmistest natuke nõrgem. Saan aru küll, et saari jagub meil veel kenasti, kus pätte ja kaabakaid taga ajada. Kuid sellisel juhul oleks tarvis lugudesse see esimeses romaanis leekinud sisemine põlemine tagasi saada. Peategelase vahetus seda igatahes ei andnud. Loodan, et kirjanik suudab selle igatahes leida ning ka Vormsi, Osmussaare või Abruka juhtumid jõuavad raamatukaante vahele.

PS: Raamat tekitas suure soovi Kaibaldi kõrbes ära käia Hiiumaal. Tundus üks ääretult kutsuv ja kummaline paik olevat, kuhu järgmine suvi rattamatkal sattuda. :)

Andmed:

Katrin Pauts, Hull hobune: Hiiumaa põnevik, Varrak, 2018, lk 232

Katrin Pauts - Politseiniku tütar (2016) & Tulekandja (2016)

No olgem ausad, seda oli ju oodata! Indrek Hargla fenomenaalse edu tuules pidi lõpuks ka kodumaine krimikirjandus elavnemismärke näitama hakkama. Eestlane armastab verd ja surma! Eestlasele meeldib üle detektiivi parema õla piiluda hambad irevil surnukeha ning oma halle ajurakukesi treenida. Meie viimaste kümnendite tõlkekirjandus ja telekavad on selle selgeks tõestuseks. Mitu korda oleme rahvusringhäälingu vahendusel Hercule Poirot jõulupeost osa võtnud?

Aga eriti armastab eestlane, kui mõrvamüsteeriumid leiavad aset tema (naabri) tagahoovis. Sellist võimalust pakuvad meile nüüd Katrin Pautsi kaks möödunud aastal ilmunud romaani - "Politseiniku tütar" ja "Tulekandja". Romaanide tegevuspaikadeks on Saaremaa ja Muhu rannakülad ning ohvriteks verinoored neiud. Tume ja jõhker maailm!

Romaane ühendavaks tegelaseks on ajakirjanik Eva Niimand, kes tegeleb uue mina, oma põliste Saaremaa juurte ning ühtlasi ka mõrtsukate otsingutega. Suures osas teeb ta seda veel täiesti üksinda ja nurga taga põlve otsas nokitsedes. Abiväed saabuvad tavaliselt alles viimastes peatükkides.

Oma Watsonit või Hastingsit pole Eva samuti leidnud ning sellest on tõeliselt kahju. Üks sõbralik banter (kus selgub ka juhtumi osas midagi olulist) peaks ikka korraliku kriminaalromaani juurde kuuluma. Loodetavasti järgmistes osades leiab ta omale kaaslase, kellega koos ülejäänud Eesti saarte mõrvalood ära lahendada. Saari pidi meil ju olema lausa 2222 tükki (koos siseveekogude saartega isegi 2355 saart), nii et tööpõli oli pikk.

Pautsi romaanid sobivad kindlasti praegu raamatuturul valitsevat nõudlust täitma. Midagi peab ju uut Melchiorit oodates lugema. Samas on autoril veel pikk tee minna, et saavutada valitud žanris meistritase. Neid kahte romaani võib pidada korralikeks õpipoisi ponnistusteks ning vastuvõtuks sellide sekka. Eks kolmas romaan (pakun alapealkirja "Hiiumaa põnevik") peab näitama, kas tulevikus võib kodumaises krimikirjanduses tekkida hoopis kaksikvõim. Siiralt loodan seda!

Andmed:

Katrin Pauts, Politseiniku tütar: Saaremaa põnevik, Varrak, 2016, lk 312

Katrin Pauts, Tulekandja: Muhumaa põnevik, Varrak, 2016, lk 264

Linke netiilmast:

"Politseiniku tütar" ELLU's

Raul Vinni arvustus Saarte Hääles

Raido Kahmi arvustus Saarte Hääles

Jaan Martinsoni arvustus Eesti Päevalehes