26 jaanuar 2023

Eero Epner - Konrad Mägi (2022)

Ma olen väga rahul traditsiooniliste kunstiraamatute ja kunstnike monograafiatega, kus antakse ülevaade kujunemisteest meistriks, olulisematest perioodidest, mõjust ja pärandist. Tekstile lisaks raamatu lõpuosas kümneid lehekülgi kunstiteoseid, mille trüki- ja värvikvaliteet on viimastel aastatel juba nõnda kõrgel tasemel, et nõukaaegseid kunstiraamatuid on juba üpris nukker lehitseda.

Kuid lugedes viimast raamatut Konrad Mägist, oleksin viibinud otsekui kunstinäitusel, kus minu isiklikuks giidiks on Eero Epner. Raamat algab kiire ülevaatega Mägi elust ning seejärel kunstniku kogu säilinud kirjavahetus koos kommentaaridega. Kuid raamatu tuuma moodustavad Epneri valitud peaaegu sada maali koos saatetekstidega. 

Epner sabas käisin talveõhtute jooksul läbi Norra, Saaremaa, Lõuna-Eesti, Capri, Veneetsia ja Saadjärve "saalid". Seisatasime iga maali ees ning ma kuulasin teda rääkimas õhinal roosadest põldudest, unenäolistest pilvedest, kadunud aegadest ja igavesest ilust. Aga kõigi nende värvide ja pintslilöökide taga nägin järsku ka Konradi teekonda inimese ja kunstnikuna. Sügav kummardus mu suurepärasele giidile!

Ma südamest loodan, et tulevik toob veel sellise suunitluse ja fookusega raamatuid meie kunsti suurkujudest (ise ootaks sarnast käsitlust Wiiraltist). Et jätkuvalt mindaks lausa detektiividena teoste ja teiste arhiivimaterjalide kallale (näiteks Konrad Mägi maale oli appi kutsutud analüüsima pilveteadlased), sest pole midagi hullemat, kui riputada "klassika" lihtsalt kunstisaali inimestele vaatamiseks üles ja arvata, et sellega on töö tehtud. Kaugel sellest, töö alles algab!


Andmed:
Eero Epner, Konrad Mägi, Sperare OÜ, 2022, lk 568

Linke netiilmast:
Kunstihetked Konrad Mägi maalidega ERR-i Kultuuriportaalis

18 jaanuar 2023

Manfred Kalmsten - Täheraua saaga (2022)

Poisikestena oli meil vennaga üpris korralik koomiksite kogu (meie ületamatu lemmik oli tol perioodil "Fantoom"). Kuid kodus oli ka paar rootsikeelset "Thorgali" koomiksit, mis omasid natuke erilist staatust. Need lood olid otsekui teisest maailmast. Paigast, kus surm on reaalne ja lõplik. Seal ei löödud naeratus näol pahadele vastu lõugu, et neist lõpuks üks suur hunnik meelemärkuseta tegelasi kuhjata. "Thorgali" lugudes löödi sulle lihtsalt tapriga pähe või torgati pistoda selga. Veri voolas lakkamatult!

Sarnaseid emotsioone pakkus ka Manfred Kalmsteni "Täheraua saaga", kus satud esimestest lehekülgedest alates külma, jõhkrasse ja halastamatusse maailma. Vend ei halasta sulle ega sina temale. Kui keegi on olnud su eluteel juba keskmisest sutsuke kauem, siis juhtub peagi üks kahest: ta reedab su või tapetakse (vaenlase või ehk sinu enda poolt). Sellised on lihtsalt Kalmsteni maailma mängureeglid.

"Täheraua saaga" ei ole kindlasti kõigile Põhjala saagade, ulmekirjanduse või viikingite sõpradele. Sul peab olema päris kindel maitse ning verd ei tohi sa kohe üldse karta. Aga kui sa tunned, et see võiks olla midagi sinule, siis Valrafn, Langenutemaa valitsejanna, juba ootab sind, et sulle oma lugu rääkida.


Andmed:
Manfred Kalmsten, Täheraua saaga, Fantaasia, 2022, lk 122

Linke netiilmast:
Elar Haljase arvustus Reaktoris