Tiit Hennoste - Kuldsete lehtede peal (2023)

Järjepanu Loomingus ilmunud ja nüüd suure juubeli puhul ühiste kaante vahele kokku kogutud Tiit Hennoste artiklid on igati vääriline kingitus "Tukla lapsukese" tema sajanda sünnipäeva puhul. Hennoste stiil on humoorikas, kohati teravalt torkav ning mitte kordagi akadeemiliselt kuiv. Kui olete enne mõnda tema loengut või ettekannet juhtunud nägema, siis teate, mida oodata.

Hennoste on jaganud Loomingu teekonna kümneks kümneaastakuks (1923-1932, 1933-1942, ....). Lisaks kirjandusajakirja enda loo ja ajas muutumiste valgustamisele (kirjanike kisklemised, vastasseisud võimu ja vaimu vahel, ajakirja prestiiži tõusud ja langused), annab igale kümneaastakule väga palju juurde ka Hennoste sissejuhatused igasse peatükki, kus ta avab laiemat aja- ja kirjandusloolist konteksti nii meil kui ka mujal. Kui keegi soovib lugeda ja saada head ülevaadet 20. sajandi kirjanduse olulisematest tekstidest (Kafkast kuni Houellebecqini), siis "Kuldsete lehtede peal" annab võimaluse koostada endale päris tummine suvelugemise nimekiri.

Raamatus mainitakse mitmel korral, kui eriline on tegelikult Looming oma saja-aastase teekonnaga kogu maailma kontekstis. Ajakirja tähtsus ja tähendus on nii lugejate kui ka kirjanike seas ajas pidevalt muutunud (selle üheks mõõdupuuks on ka trükiarvud, mida Hennoste võimalusel lugejaga jagab), kuid SAJAND näitab minu arvates siiski seda, et Looming on muutunud loomulikuks osaks meie enda kultuuriloost. See ei tähenda muidugi seda, et esimesele sajandile järgneb automaatselt teine. Ka loomulikud nähtused kaovad või teisenevad. Kuid selle oht on palju väiksem, kui me neid nähtusi ei võta Iseenesestmõistetavatena, vaid panustame ka ise nende püsimisse. Kui satute järgmine kord poes ajakirjade ja ajalehtede letist mööduma, siis võimalusel pistke värske Looming omale ostukorvi. Ehk avastate nõnda mõne uue luuletaja või teose enda jaoks. Kultuuri üks imelistest omadustest ongi ju võime end ise juurde "toota". Ja Looming on seda juba suurepäraselt terve sajandi teinud. 

Andmed:

Tiit Hennoste, Kuldsete lehtede peal. "Loomingu" kirjanduslugu, Kultuurileht, 2023, lk 336

Linke netiilmast:

Tiit Hennoste saates "Loetud ja kirjutatud"

Tõnis Tootsen - Ahvide pasteet (2022)

Viimastel kuudel on küll lugeda jõudnud, kuid mõtete kirja panemine on töö tõttu jäänud vabamaid päevi ootama. Nõnda ongi nüüd mõne raamatu lugemisest juba päris tükk aega möödas, kui siia neid ridu kirjutama hakkan. Aga eks see ole ka esimene n-ö lakmustest, kas raamatust saadud elamus on jätnud kestvama jälje või sulab loetu kiiresti kümnete teiste laias pildis keskpäraste teostega kokku üheks "midagi sellist seal vist oli" raamatuks.

Tõnis Tootseni kirjutatud "Ahvide pasteedile" mõeldes pean tõdema, et pea kogu raamatu sündmustik ehk ahv Ergo elukäik on mul pea pool aastat hiljem väga kirkalt meeles. Kohati tekib meenutades lausa tunne, et oleks otsekui Ergo lugu hoopis kinoekraanil filmina näinud (näiteks väikese Ergo kooliaastad või "väljasõit" rohelusse). 

Kuid "Ahvide pasteet" on ka üks sellisest raamatutest, mille sisust väga palju ette ära rääkida ei tahaks, vaid jätaks uutele lugejatele võimalikult valge lehe. Samas ütleb mu sisetunne, et see on ilmselt üks neid raamatuid, mis meeldib väga või üldse mitte. Tean mitut inimest, kellega vesteldes Tootseni romaani taevani kiitsid ning suure õhinaga soovisid erinevate kohtade ja tegelaste üle arutada. Ja samas mitu tuttavat ütlesid, et jätsid raamatu pooleli, sest nad ei suutnud sellesse otsast otsani allegooriat ja satiiri täis maailmasse end sisse lugeda (tsiteerin ühe põhjendust: "Natuke liiga perv minu maitsele."). 

Mina jään ise esimeste sekka (ma nüüd ei tea küll, mis see mu pervisuse kohta ütleb), sest pole tegelikult vast "Ussisõnadest" alates nõnda humoorikat ja ka torkavat valusat (kõver)peegelpilti meie ajaloo, tänapäeva, riigi ja rahva kohta lugenud. Ning lisaks peab mainima, et oleme Tõnis Tootseniga pea sama aasta mehed. Ehk näiteks paljud raamatus olnud vihjed viimaste aastakümnete haridussüsteemi ja kogu selle 1990. aastate üleminekuperioodi kohta olid otsekui mulle suunatud. Ma oleks võinud rahulikult olla selles loos üks Ergo mitte just kõige targematest klassivendadest, kes täielikus õndsuses oma ahviasju ajab.

Andmed:

Tõnis Tootsen, Ahvide pasteet, Kaarnakivi Seltsi Kirjastus, 2022, lk 266

Linke netiilmast:

Raamatu esitlus Rahva Raamatus

Tiina Pai arvustus Loomingus

Märten Ratassepa arvustus Vikerkaares
Andri Liimetsa arvustus Eesti Ekspressis

Marje Ernits - Sotsialistlik realism (2023)

"Sotsialistlik realism ehk Beti uued seiklused ENSVs" viib meid 1960.-80. aastate Tartusse, kus just keskkooli lõpetanud Betist saab EPA tudeng ja seejärel üks miljonitest süsteemi väikestest hammasratastest, kes üritavad oma igapäevase tööga elu paremaks/talutavamaks muuta. Paraadide plakatid räägivad ikka tublidest kommunismiehitajatest ja viisaastakutest nelja aastaga, kuid iga aastaga hakkab see üha enam ulmet meenutama ja reaalse eluga pole sel kuigi palju pistmist.

Kolhoosis tööd rügades mööduvad aastad kiiresti, Beti eraelu teeb seal kõrval üpris kummalisi käike ning järsku ongi 20 aastat läinud. Eks Beti lugu ongi koondpilt paljude aastast aastasse tööd rüganud eesti naiste elust sel perioodil. Valikuid ja vabadust oli vähe, kuid kõige kiuste elati ja saadi hakkama just Beti-suguste inimeste tõttu. Nüüd tuleb jääda Beti elukäigu lõpplahendust ootama kolmanda osa näol.

Andmed:

Marje Ernits, Sotsialistlik realism: Sõjarahu aastad 2. raamat, Eesti Raamat, 2023, lk 168

Ants Eskola - Näitleja on ajastu lühikroonika (1986)

Lugedes meie teatriloo suurkuju ja ühe kuulsama Hamleti osatäitja Ants Eskola mälestusi hakkab raamatu pealkiri "Näitleja on ajastu lõhikroonika" väga kiiresti lisavarjundeid koguma. Mälestused on kirja pandud suures osas 1960.-70. aastatel ning kannavad osade peatükkide puhul väga selget ajastu pitserit. Asi pole selles, et Eskola kiidaks isakest Stalinit taevani või ülistaks Nõukogude võimu ja selle "rikastavat" mõju meie teatritele. Pitser on vajutatud sellega, mis Eskola on neil lehekülgedel ütlemata jätnud.

Muidugi puudutavad need peaasjalikult sõja- ja Siberi-aastaid. Üks hetk pole Eskola enam lihtsalt Estonia lava rambivalguses, vaid kaugel Uuralite taga oma elunatukese eest võitlemas. Kuidas või miks ta sinna sattus, see jääb välja ütlemata. Lihtsalt Karm (!) saatuse vingerpuss, mis katkestas aastateks ta näitlejakarjääri ja lõhkus perekonna.

Kuid ligi nelikümmend aastat tagasi trükivalgust näinud mälestuste puhul oskasid õnneks lugejad siis ja loodetavasti oskavad ka praegu ridade vahelt lugeda (enese)tsensuuri tõttu raamatust välja jäänud seiku. Neid nõukaajal ilmunud erinevate kultuuriinimeste mälestusi lugedes tekib mul alati hinge väike lootus, et äkki on kuskil kirjandus- või teatrimuuseumi arhiivisügavustes peidus originaalkäsikiri, mis jäi tsensorist puutumata. Ilmelt väga vähesed julgesid kõik südamelt paberile panna lootuses, et äkki kunagi...

Eskola puhul ootaks sellise käsikirja avastamist/avaldamist veel eriti, sest sellist Ameerika mägedel kihutavat elusaatust annab otsida. Noorukina ilma igasuguse teatrihariduseta Estonia lavalaudadele, esimesed suured rollid, reisid sõjaeelses Euroopas, Solikamski vangilaager, suured rollid Panso käe all, raksu minek Pansoga, reisid oma kadunud pere juurde ookeani taha ning muidugi kõik lavalaudadel tehtud rollid. Muidugi tõenäosus, et selline käsikiri kuskilt välja ilmub on nullilähedane, siis lootus, et mõni teatriteadlane kirjutab Eskolast põhjaliku monograafia omab kindlasti paremaid numbreid.

Andmed:

Ants Eskola, Näitleja on ajastu lühikroonika: Mälestused, Eesti Raamat, 1986, lk 288