30 august 2016

Olavi Ruitlane - Vee peal (2015)

Mina pole kunagi ju kellegi kalamees olnud! Hea, et ma üldse spinningul ja ahingul või lestal ja angerjal vahet suudan teha. Kogu minu kalamehe trofeede nimekiri koosneb paarist vaesest ogalikust, kelle ma viieaastase poisikesena Pirita silla juurest kinni püüdsin ja oma rohelisse ämbrikesse ujuma panin. Kõigele lisaks pole ma üleüldse ka suur kalaliha sööja. Põhjus väga lihtne! Mind (nagu palju teisigi lapsi) traumeeriti lasteaias aastaid selle kurikuulsa uhhaaga, mille "PIDI ÄRA SÖÖMA". 

Samas on kirjanduslikud kalamehed mulle olnud alati sümpaatsed. Alates Nuuskmõmmiku ja Tuu-tikiga ning lõpetades Gailiti või Mälgu karuste noodavedajatega. Neist on alati õhkunud seda seletamatut rahu, mida maa- või linnamehed kunagi lõplikult mõistma ei hakka. Ehk ainult metsavahtidel on lootust!

Hillar Metsa karikatuur Olavi Ruitlasest
Kõike seda eelnevat juttu kokku võttes oli mulle meeldivaks üllatuseks Olavi Ruitlase romaan "Vee peal". Ma mõistan, et olen ilmselt oma ülistuslauluga lootusetult hiljaks jäänud, sest romaan on juba terve aasta kriitikutelt ja lugejatelt kiita saanud. Isegi filmi hakatavat juba teose ainetel väntama! Aga mida muud lootagi teosest, mis on nõnda oskuslikult kokku sulatanud "Kevade", "Tagahoovis" ja "Teraspoisi". Ääretult raske on olla üheaegselt nii helge kui ka trööstitu, elujaatav kui ka allaandlik, nostalgiline kui ka ajakohane. Just viimane ongi Ruitlase romaani kõige suuremaks plussiks. Ajatus, nii potentsiaalse lugeja kui ka teemaderingi osas. "Vee peal" peaks kõnetama võrdselt kõiki, alates poisinolgist kuni vanaätini. Üks neist leiab teoses enda praeguse Mina, teine kunagise.

Äratundmisrõõm ongi romaani "Vee peal" edu saladuseks. See iga ilmaga Tamula järvel kala püüdev ning oma elu üle mõtisklev poiss võiks olla igaüks meist. Vaja oleks lihtsalt natuke rohkem aega, et üks hommik ärgata koos päikesega, seada sammud järve äärde, visata õngekonks vette ja mõelda. Mõelda eelmisele päevale, perele, armsamale, elatud ja veel elamata elule. Õhtu tõmmata konks välja ning minna suure saagiga koju. Isegi siis, kui sa sel päeval ühtegi kala ei püüdnud.


Andmed:
Olavi Ruitlane, Vee peal, ZA/UM, 2015, lk 200

Linke netiilmast:
Janika Kronbergi arvustus Loomingus
Peeter Sauteri arvustus Maalehes
Heili Sibritsi arvustus Postimehes
Rasmus Rekandi arvustus Tartu Ekspressis
Peeter Helme arvustus ERR kultuuriportaalis

25 august 2016

Veiko Märka - Lendas üle marmortahvli (2007)

Nalja tegemine ja selle paberile jäädvustamine on üks ääretult keeruline ja tänamatu ettevõtmine. Ma võrdleks seda teatri kaduvikku vajuva võlumaailmaga. Sarnaselt teatrile on ka nali paljuski omas ajas kinni olev ning halvasti "säiliv" kunstiliik. Olles terav ja tabav, oled päevakajaline. Olles päevakajaline, oled kaduv!

Muidugi on ajatud teemad ja teosed, millele ei tee mööda ruttavad aastad liiga ning seetõttu kutsumegi neid klassikaks. Meie huumorimaastikul on selliseks teemaks eestlaste ajalugu ja "700-aastane orjaöö". Veiko Märka on ajas isegi veel kaugemale tagasi läinud ning näiteks huumorivankri ette rakendanud Kaali meteoriidikraati. Samuti pole veel habemega naljaks muutunud Kalevipoja "kangelastegude" üle ilkumine või erinevate muinasjutusüžeede pea peale pööramine.

Kuid Tipp ja Täpp, rääkimata Kati Tootsist või Andrus Ansipist, kaotavad oma naerutamise potentsiaali iga uue päevaga. Ajaliste isikute üle saab ainult ajalikku nalja heita. Aga proovima peab! Sest läbi huumori saabki ajalik ajatuks. Vaadake näiteks Lennartit! Legendaarne mees! Ja seda paljuski tänu teda siin- ja sealpoolsuses saatnud huumorile, mis ta meile omaks tegi. Ning siinkohal suur kummardus Märkale ja kõigile teistele meie humoristidele. Teie loote meie rahvuskangelasi!

Andmed:
Veiko Märka, Lendas üle marmortahvli, Jutulind, 2007, lk 140

Linke netiilmast:
Mehis Heinsaare arvutus Eesti Ekspressis

23 august 2016

Urmas Vadi - Kuidas me kõik reas niimoodi läheme (2014)

Urmas Vadi tekstidega on mul olnud alati üks kummaline probleem. Ma ei suuda vahet teha reaalse-Vadil ja kirjandusliku-Vadil. Kõik tema tekstid saavad alguse mingist täiesti argipäevasest seigast, kus Vadil on tegevustiku käimalükkajana oluline roll mängida (Kirjanike Liiduga liitumine, kooliaegse sõbranna telefonikõne, tõlkijaga suhtlemine). Vabalt võiks need lood alata lausega: "Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest...". Tõesti tundub, et kirjanik on täiesti ausalt oma ELU paberile löönud.

Autor räägib siiralt kirjanikuks või lavastajaks olemise valudest, hirmudest ja kahtlustest. Kuid järsku tajud, et midagi on nagu valesti või nihkes. Mehel on ausad silmad, aga suunurk kisub aina rohkem kavalale muigele. Iga järgnev lugu keerab üha hoogsamalt vinti peale, kuni lõpuks hüppab suure kaarega kanalisatsiooniaugust välja õpetaja Allaberdi krapsakas kummitus. Reaalne-Vadi on järsku su kõrvalt kadunud kui vits vette. Või polnudki teda seal terve see aeg? Kirjanduslik-Vadi teeb sulle kavalalt silma ja jalutab koos Allaberdi kummitusega õhtuhämarusse, elavalt tänapäeva teatri ja kirjanduse üle vaieldes. Sina kratsid natuke aega kukalt ja sead samuti sammud kodu poole.

Kindlasti liigub kusagil Eestis ring ning ajab oma argiseid asju ka reaalne-Vadi. Ta teeb huvitavaid raadiosaateid, lavastab teatrites ja kirjutab minu jaoks väga pasliku huumoriga tekste. Kuid temaga ei pruugi ma kunagi kokku puutuda ning õlleklaasi taga "kohustusliku kirjanduse" üle arutada. Nõnda ma jäängi ootama peatset taaskohtumist ühe teise, natuke krutskeid täis, Vadiga. Meil on alati millestki rääkida! Olgu selleks tädi Anne tervis, Johni reisid või Allaberdi tembutamised.


Andmed:
Urmas Vadi, Kuidas me kõik reas niimoodi läheme, Tuum, 2014, lk 232

Linke netiilmast:
Veiko Märka arvustus Loomingus
Kaupo Meieli arvustus Sirbis
Paul Raua arvustus Müürilehes
Peeter Helme arvustus Eesti Ekspressis

21 august 2016

Mehis Heinsaar - Unistuste tappev kasvamine (2016)

Ma olen juba pikalt mõelnud, mis on see MISKI Mehis Heinsaare loomingu juures, mis mind on hakanud aastatega aina rohkem paeluma. Iga kord mõnda tema kogumikku kätte võttes ning üheskoos mööda Eestimaa suviseid (mõtte)maastikke rändama asudes, tunnen seletamatut kamraadlust kõigi ta tegelastega. Otsekui kõnniksid ammu kadunud vennaga tolmusel teel kaugel sinavate metsade poole.

Lõpuks tundub, et suutsin selle saladuslaeka lahti muukida. Tuleb välja, et minul on Heinsaare tegelastel sama arusaam ÕNNE olemusest! Proosapalas "Ülejäänud elu õnnenatuke" mõtiskleb halli argipäeva ja rutiinsesse pereellu kinni jäänud Jaan Absalom: "Aina sagedamini leidis ta end mõtlemast sellele, et õnn on pigem see, kui saab lonkida käed taskus niisama ümber alevi, lamada pärastlõunati puukuuri taga rohul ning vaadata mere poolt saabuvaid pilvi...". Just!!! Võimalus lihtsalt rahus ja vaikuses peesitada ning oma mõtetega üksi olla. Kuu peale see lõputu siblimine ning aina uute eesmärkide püstitamine ja nende poole püüdlemine. Vahel mõtlen, et poe kõrval toominga vilus istuvad ja natuke purjakil olevad onklid ongi need tänapäeva tõelised suurvaimud.

Selle eelnevalt mainitud kokkukõla tõttu oligi Heinsaare uus kogumik "Unistuste tappev kasvamine" minu viimaste kuude meeldivaim lugemiselamus. Eriti nautisin kogumiku väheke pikemaid tekste (“Ülejäänud elu õnnenatuke” & “Kui öökull huikab meid”), kus autor on sulaselgelt naudinguga lasknud oma tegelastel aina rännata mööda Eestimaa külasid ja alevikke ning kohtuda järjest pentsikumate persoonidega. Minu isiklikuks lemmikkujuks oli Mustla kandis elanud kummaline mehike, kes kirjutas kuuvalgetel öödel saksakeelseid lasteluuletusi ning pakkus külla saabunud kontvõõrale rändurile veini ja kärbseseeneomletti. Selliseid uskumatult toredaid trehvamisi oli täis kogu kogumik.

Mina kugistasin Heinsaare kogumiku alla paari päevaga. Tunnistan ausalt, et ma lihtsalt ei suutnud end tagasi hoida! Kindlasti peaks püüdma hoiduma Heinsaare üledoseerimisest. Raamatu tagakaanel võiks vabalt kirjas olla: "Üks lugu nädalas! Kaebuste või kõrvaltoimete tekkimise korral pöörduge koheselt arsti või apteekri poole!". Üks tavalisemaid kõrvatoimeid on üüratult suur soov järsku jätta kõik "oluline" sinnapaika ning mööda maanteid ja metsi rändama minna. Pärast ei tea selle kõrvatoime all kannatanud isikud, mida nad küll otsima läksid, aga üles nad selle leidsid. Olgu selleks nende elus puudu olnud Õnn, Mõte, Unistus või Jõud. 

PS: Aitäh Mehis!


Andmed:
Mehis Heinsaar, Unistuste tappev kasvamine: Jutte ja novelle, muinasjutte ja nägemusi siit- ja sealtpoolt Eestimaa teid, Menu, 2016, lk 231

Linke netiilmast:
Aivar Kulli arvustus Tartu Postimehes
Janika Läänemetsa arvustus Sirbis
Põim Kama arvustus Postimehes 
Arno Oja arvustus Loomingus

16 august 2016

Eno Raud "Kalevipoeg" (1961), Juss Piho "Kalevi kange poeg" (1995) & Kristian Kirsfeldt "Kalevipoeg 2 .0" (2010)

"Kalevipoeg" - meie rahva, kultuuri ja kirjandusloo kõige tammisem tüvitekst. Too tüvi on kohe niivõrd hirmutava diameetriga, et ainult väga vähesed pärismaalased on kunagi suutnud selle koorest kooreni läbi närida. Samas me kõik teame killukesi sellest loost ning need on aastatega ladestunud meie kultuurikihi igasse meetrisse. Siili igihaljad tarkuseterad, kolm neiukest kiva loopimas, "kalevipojad" Soomemaal möllamas või maailmameredel purjetav "Lennuk". Rääkimata viimastel kuudel taas tähelepanu keskpunkti kerkinud Tauno Kangro soovist püstitada Tallinna lahte Kalevipoja hiigelskulptuur.  Tuleb lihtsalt tõdeda, et mõni tekst ongi nii "kõikvõimas", et isegi raamaturiiulis tolmu kogudes mõjutab ta igapäevaselt meie elusid.

Saabuva kooliaasta puhul uuendasin ka mina oma tutvust Kalevi kange pojaga. Seekord läbi kolme väga eriilmelise ning eri ajastutest pärineva ümberjutustuse abil. Juba varasemast ajast tuttavatele Raua akadeemilisemale ning Kenkmaa/Piho lustilikule käsitlusele vastandas seekord end Kirsfeldti rämedakoelisem "Kalevipoeg 2.0". 

Kirsfeldti heeros on nagu mees muiste - egotsentriline alfaisane kuubis. Jorss, kelle ainsaks liikuma panevaks jõuks on peas või vändas kohisema löönud veri. Päev on tema jaoks ainult siis korda läinud, kui jõuab näitsikutega pisut mürada, naabrimehega nattipidi kokku minna või end kesvamärjukest pildituks lakkuda. Ideaalsel päeval jõuab kangelane muidugi kõiki neid tegevusi harrastada.

Oma ürgsuses ning täielikus matslikkuses ongi Kirsfeldti loodud Kalevipoeg ehk kõige lähedasem Kreutzwaldi algkujule. Raua ümberjutustuse ja algselt Tähekeses ilmunud koomiksi Kalevipoeg on ikkagi muudetud sangariks ning oma rahva juhiks. Ütleme otse välja, tegemist on küll väga halva juhiga, aga vähemalt ta üritab. Eks lapsed peavadki õppima, et reaalses elus on täiesti normaalne, kui kõik ei tule kohe välja ja vahel peksavad just omad vitsad kõige valusamini. 

Ehk tulekski koolis rahvuseepost tutvustama hakata hoopis põneva juhtimisõpiku või elulooraamatuna, mis kannab pealkirja "Kalevipoeg - 20 lugu, mida juhipositsioonil olles kindlasti MITTE teha!". Ei tohi ära unustada, et vahel on halb eeskuju parim eeskuju.

Andmed:
Eno Raud, Kalevipoeg: Fr. R. Kreutzwaldi eepose järgi jutustanud Eno Raud, Tallinna Riiklik Kirjastus, 1961, lk 88
Juss Piho, Kalevi kange poeg: F.R. Kreutzwaldi "Kalevipoja" ainetel, RE Stuudio, 1995, lk 79
Kristian Kirsfeldt, Kalevipoeg 2.0: Eesti rahva moodne eepos / Kristian Kirsfeldt Fr. R. Kreutzwaldi ainetel, Eesti Ajalehed, 2010, lk 476

Linke netiilmast:
"Kalevipoeg 2.0" ELLU's
Pille-Riin Larmi arvustus Sirbis
Rein Raua arvustus Eesti Ekspressis
Hendrik Alla arvustus Postimehes

07 august 2016

Jan Kaus - Hetk (2009)

Elatud päevad ja aastad kaovad kibekiiresti ning meie mälu segab kõik möödunu lõpuks kokku üheks tummiseks kisselliks. Kõik lapsepõlve suved, mis sai veedetud suvilas või linna betoontornide vahel moodustavad ühe mälupildi. Selles veatus mälupildis oled sa eatu poisipõnn, kes jookseb igal hommikul toauksest välja sõpradega jalgpalli või ukakat mängima. Alati sirab helesinises taevas päike ning sina oled see, kes annab naaberõue poiste üle võidu toonud väravale tsenderduse.

Teised hetked, mida mälu pingsalt säilitada püüab ja laseb aeg-ajalt otsekui kiusuks esile kerkida on "elu pöördelised hetked". Hetk, mil sa TEDA esimest korda nägid. Hetk, mil TEIE näpuotsad aralt ja pooljuhuslikult esimest korda kokku puutusid. Hetk, mil sa mõistsid, et TEILE pole määratud enam ühiseid hetki. Kuid ka need hetked võivad ajas koltuda ning muutuda ainult helgeteks tunneteks või aistinguteks, mis sinust vahel tahtmatult üle voolavad ja panevad küsima küsimuste küsimust "Aga, kui...?". 

Need magusmõrkjad mälupildid jälitavad ka Jan Kausi loodud tegelasi, kes põhiliselt uitavad ringi mööda 1980.–1990. aastate Tallinna tänavaid. Ma olen alati tänapäeva Tallinnat pidanud kirjandusliku tegevuspaigana igavaks ja ilmetuks linnaks (eelkõige võrreldes Tartuga). Kirjanduslik Tallinn on alati olnud tuhmides toonides lavadekoratsioon, mis on lihtsalt tekstile taustaks topitud. Kuskil peab tegevus ju toimuma! 

Ent Kaus muudab Tallinna üheks romaani peategelaseks, kelle elukäigule ja muutumistele ajas hakkad lugejana tõsihingeliselt kaasa elama. Minu jaoks oli Kausi loodud Tallinn otsekui vana sõber, kellega üle aastate taas kohtusime ja kadunud aegu meenutasime. Kollased kaljatünnid, Tallinna Kaubamaja katusel vilkuvad rohelised tähed, magala kortermajades undavad liftid ning igasugust inimkontakti vältivad pealinlased. Ohh, olid ajad! Suured tänud härra Kausile selle taaskohtumise korraldamise ning minu mälusalves peidus olnud minevikupiltide ilmutamise eest.

Andmed:
Jan Kaus, Hetk, Tuum, 2009, lk 208

Linke netiilmast:
Heili Sibritsi intervjuu autoriga Postimehes
Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes
Margot Tõnsoni arvustus Eesti Ekspressis