Mina pole kunagi ju kellegi kalamees olnud! Hea, et ma üldse spinningul ja ahingul või lestal ja angerjal vahet suudan teha. Kogu minu kalamehe trofeede nimekiri koosneb paarist vaesest ogalikust, kelle ma viieaastase poisikesena Pirita silla juurest kinni püüdsin ja oma rohelisse ämbrikesse ujuma panin. Kõigele lisaks pole ma üleüldse ka suur kalaliha sööja. Põhjus väga lihtne! Mind (nagu palju teisigi lapsi) traumeeriti lasteaias aastaid selle kurikuulsa uhhaaga, mille "PIDI ÄRA SÖÖMA".
Samas on kirjanduslikud kalamehed mulle olnud alati sümpaatsed. Alates Nuuskmõmmiku ja Tuu-tikiga ning lõpetades Gailiti või Mälgu karuste noodavedajatega. Neist on alati õhkunud seda seletamatut rahu, mida maa- või linnamehed kunagi lõplikult mõistma ei hakka. Ehk ainult metsavahtidel on lootust!
Kõike seda eelnevat juttu kokku võttes oli mulle meeldivaks üllatuseks Olavi Ruitlase romaan "Vee peal". Ma mõistan, et olen ilmselt oma ülistuslauluga lootusetult hiljaks jäänud, sest romaan on juba terve aasta kriitikutelt ja lugejatelt kiita saanud. Isegi filmi hakatavat juba teose ainetel väntama! Aga mida muud lootagi teosest, mis on nõnda oskuslikult kokku sulatanud "Kevade", "Tagahoovis" ja "Teraspoisi". Ääretult raske on olla üheaegselt nii helge kui ka trööstitu, elujaatav kui ka allaandlik, nostalgiline kui ka ajakohane. Just viimane ongi Ruitlase romaani kõige suuremaks plussiks. Ajatus, nii potentsiaalse lugeja kui ka teemaderingi osas. "Vee peal" peaks kõnetama võrdselt kõiki, alates poisinolgist kuni vanaätini. Üks neist leiab teoses enda praeguse Mina, teine kunagise.
Hillar Metsa karikatuur Olavi Ruitlasest |
Äratundmisrõõm ongi romaani "Vee peal" edu saladuseks. See iga ilmaga Tamula järvel kala püüdev ning oma elu üle mõtisklev poiss võiks olla igaüks meist. Vaja oleks lihtsalt natuke rohkem aega, et üks hommik ärgata koos päikesega, seada sammud järve äärde, visata õngekonks vette ja mõelda. Mõelda eelmisele päevale, perele, armsamale, elatud ja veel elamata elule. Õhtu tõmmata konks välja ning minna suure saagiga koju. Isegi siis, kui sa sel päeval ühtegi kala ei püüdnud.
Andmed:
Olavi Ruitlane, Vee peal, ZA/UM, 2015, lk 200
Linke netiilmast:
Janika Kronbergi arvustus Loomingus
Peeter Sauteri arvustus Maalehes
Heili Sibritsi arvustus Postimehes
Rasmus Rekandi arvustus Tartu Ekspressis
Peeter Helme arvustus ERR kultuuriportaalis