Maniakkide Tänav - Muinaskuningas Online #1: Manatar (2024)

Tuleb tunnistada, et Maniakkide Tänava kõige uuem romaan on olnud senise suve lugemiselamus #1. Eks peamiseks põhjuseks on minu enda suur huvi avatud maailma tüüpi video- ja lauamängude vastu (open world games), kus sul on küll mingi üldine lugu ja eesmärk, aga tegelikult võid sammud seada kuhu tahad ja kujundada ise oma tegelase lugu. Kui tahan, siis otsin kadunud aaret süngest metsast. Äkki astun hoopis mõne üliku teenistusse. Või karjatan vaikselt lambaid ja kogun rikkust kaupmehena.

Nüüd on nende mängude kõrvale tekkinud selliseid maailmu ja nendes mängimise kogemust edasi andev kirjandusžanr - mängurikirjandus (LitRPG ehk Literary Role Playing Game), millest pikemalt kirjutab Maniakkide Tänav ka oma romaani järelsõnas. Ise on ta selgelt ka meie kirjandusmaastikul selle uue kirjandusžanri pioneeriks ja tutvustajaks (noorteraamat "Viivuranna Online" ning jutt kogumikus "Libakass"). 

Romaan ise on lugu perekonnast (ema ja poeg), kes üritab reaalses maailmas tekkinud raskest olukorrast (ema haigus ja üüratud ravikulud) leida väljapääsu teenides raha arvutimängu "Muinaskuningas Online" (muinasjutuline viikingiaegne maailm) mängides ja striimides. Eks siin peitubki mängurikirjanduse tähtis tasakaalupunkt - lugejale peab korda minema nii mängur kui mäng. Maniakkide Tänava romaanis on see tasakaal enam-vähem paigas, kuigi lugedes tundsin tihti samastumist Katiga, kes soovis oma reaalsusest põgeneda, VR-komplekti pähe panna ja muinasjutulist maailma avastama minna. Korda läks ka Kati ja ta poja tegemised reaalses maailmas, kuid tõmme virtuaalmaailma poole oli väga selge (eks põhjuseks oli ka Kati mängitav tegelaskuju, kes väga sümpatiseeris). Ütleme, et mängu arendajad olid teinud väga head tööd.

Veel tahan ära mainida, et mängurikirjandus ei sobi kindlasti kõigile lugejatele, sest tekstis on väga palju sellele žanrile omast tegelaskuju tasemete, oskuste, statistika ja missioonide kirjeldamist (eriti romaani alguses, kui Kati tegelane uusi tasemeid järjest saavutab). Usun, et see võib osadele lugejatele tüütuks muutuda või lausa minema hirmutada. Eks lähiaastad näitavad, kas Maniakkide Tänava jääb selles kirjandusžanris üksiküritajaks või kerkib kõrvale ka teisi. Mina jään igatahes Kati ehk Kassiraiba uut striimi ootama. Kole kangesti tahaks teada saada, mis saladusi ja võimalusi kuningliku meremao hõbekroon ikkagi peidab.

Andmed:

Maniakkide Tänav, Muinaskuningas Online #1: Manatar, Lummur, 2024, lk 288

Linke netiilmast:

Artur Räpi arvustus Reaktoris

Agur Tänav mängurikirjandusest Reaktoris

Berit Sootak - Hõberebane (2023)

"Hõberebasega" jõuab Berit Sootaki "Hingelinnu saaga" ehk kodumaine X-meeste lugu lõpule. Mirtelist sai Säde, Sädest Viimane Hingelind ja Viimasest Hingelinnust ... . Seda ma muidugi öelda enam ei saa. Lugejal tuleb endal taas ette võtta tee Veriorale ja Marimetsa, kuid soovitan läbi hüpata ka Musta Marduse nimelisest kõrtsist Tartus. Kuid olge valmis, et viimase ukselt saadetakse teid pikema jututa tagasi. Kõik pole lihtsalt piisavalt "erilised", et sisse pääseda.

Sarja kolmandaks osaks on autoril juba oma maailm loodud ja seal kehtivad reeglid paika pandud. Nõnda jääbki viimase raamatu ülesandeks lugejale võimalikult põnevat lugu pakkuda. Sellega saab "Hõberebane" ka üldjoontes hakkama. Kindlasti aitab siinjuures väga kaasa tegelaskonna, tegevusaja- ja ruumi kontsentreeritus.

"Hingelinnu saaga"

Muidugi on lisaks pealiinile (Marimetsa kliinikust levima hakanud uus haigus, mis röövib erilistelt nende võimed) ka mitu olulist kõrvaliini (narkokaubandus, suhtedraamad, Säde vaimne tervis), kuid see kõik on lugedes hallatav. Kordagi ei pidanud hakkama lehti lappama või endale meelde tuletama, et kes see tegelane nüüd oli või mis nad nüüd sinna Elvasse ära kaotasid. Lisaks tahaks ära märkida vaimukalt lahti kirjutatud Säde ja Susi vahelise partnerluse Eesti Eriliste Eriüksuse noorte agentidena. Kui Säde-Kauri-Kiili liin täitis noorteromaanidele vajalikku armukolmnurga ülesannet, siis Säde ja Susi omavaheline lõõpimine ja seltsimehelikkus tõi kohati üpris tumedatesse toonidesse kiskuvasse loosse ka paraja annuse huumorit.

Tuleb tõdeda, et "Hingelinnu saagaga" jäin kokkuvõttes üpris rahule. Muidugi on sarjal omad kitsaskohad ja mitmed noorele autorile tüüpilised konarused (näiteks soov korraga kõik ühtede kaante vahele ära mahutada). Üldiselt ma (kohati väga) noorte eesti autorite poolt kirjutatud ning noortele suunatud ulmesarjade puhul esimesest osast kaugemale ei jõuagi. Nende keskmisest tasemest kõrgub "Hingelinnu saaga" ikka mäekõrguselt üle. Nii loodangi, et Säde ja teiste eriliste lugu ei jää viimaseks Berit Sootaki jutustatud looks (mis eelmainitud sarnaste autorite puhul üldiselt juhtub), vaid mu raamaturiiulisse jõuab tulevikus veel mõnigi teine sama autorinime kandev raamat.

Andmed:

Berit Sootak, Hõberebane, Raudhammas, 2023, lk 476

Manfred Kalmsten - Täheraua saaga (2022)

Poisikestena oli meil vennaga üpris korralik koomiksite kogu (meie ületamatu lemmik oli tol perioodil "Fantoom"). Kuid kodus oli ka paar rootsikeelset "Thorgali" koomiksit, mis omasid natuke erilist staatust. Need lood olid otsekui teisest maailmast. Paigast, kus surm on reaalne ja lõplik. Seal ei löödud naeratus näol pahadele vastu lõugu, et neist lõpuks üks suur hunnik meelemärkuseta tegelasi kuhjata. "Thorgali" lugudes löödi sulle lihtsalt tapriga pähe või torgati pistoda selga. Veri voolas lakkamatult!

Sarnaseid emotsioone pakkus ka Manfred Kalmsteni "Täheraua saaga", kus satud esimestest lehekülgedest alates külma, jõhkrasse ja halastamatusse maailma. Vend ei halasta sulle ega sina temale. Kui keegi on olnud su eluteel juba keskmisest sutsuke kauem, siis juhtub peagi üks kahest: ta reedab su või tapetakse (vaenlase või ehk sinu enda poolt). Sellised on lihtsalt Kalmsteni maailma mängureeglid.

"Täheraua saaga" ei ole kindlasti kõigile Põhjala saagade, ulmekirjanduse või viikingite sõpradele. Sul peab olema päris kindel maitse ning verd ei tohi sa kohe üldse karta. Aga kui sa tunned, et see võiks olla midagi sinule, siis Valrafn, Langenutemaa valitsejanna, juba ootab sind, et sulle oma lugu rääkida.

Andmed:

Manfred Kalmsten, Täheraua saaga, Fantaasia, 2022, lk 122

Linke netiilmast:
Elar Haljase arvustus Reaktoris
Kalver Tamme arvustus Reaktoris

Maniakkide Tänav - Muinaskuningas (2022)

Poisikestena fännasime vennaga kõike, mis oli seotud meie muistse vabadusvõitluse ja laiemalt eestlaste muinasajaga (viikingid Läänemerel, Kaali kraater, muinaslinnused, Lennart Mere "Hõbevalge"). Ma pakun, et ei ole eriti tavaline, kui 12–13-aastased on korduvalt läbi lugenud Läti Henriku kroonika? Meil oli kodus lausa eraldi riiul kõigi nende ajaloo- ja arheoloogiateemaliste raamatute jaoks mõeldud. Näiteks Lõugase ja Seliranna "Arheoloogiga Eestimaa teedel" oli mu venna jaoks üldse pühakirja mõõtu raamat, kust sai tõelisi tarkusi ammutada.

Lisaks lugesime ka kõigi Aitade, Leilade ja Vambolate seiklustest Ümera jõel või Sigtuna all. Need olid toredad lookesed, kus iga hetk võis sattuda mõnda salatunnelisse või saada reedetud lätlaste poolt. Aga oleks me tollal saanud lugeda Hüübi võitlustest Vaiamaal, siis oleksid kõik need Läänemere isandatest Urmased kõrge kaarega raamaturiiulisse tagasi lennanud ja Hüübist oleks saanud meie uus iidol. Mu vend oleks ilmselt esimese asjana kogu raamatu koomiksiks ümber joonistanud ning suvel oleksime suvilas raamatu erinevaid kohti LARP-ina mängima hakanud (tuleb mainida, et meil polnud tollal muidugi õrna aimugi, mis asi on LARP, aga varustus oli meil rõngassärkidest mõõkadeni kenasti olemas).

Kui mõelda tagasi nendele rahvusromantilistele romaanidele, mida lugesime, siis ajaloolise tõe kontekstis on tegemist ju ka puhta ulmekirjandusega. Miks mitte siis juba lugeda puhast ulmekirjandust, kus lisaks muinaseestlastele müttavad ringi ka haldjad, ögardid, ehmatised, õndrused, luudlindlased, säinakörtsutajad ja libahändlased. Igatahes põnevam kamp kui liivlased või vadjalased. Maniakkide Tänav on lisanud juurde sellisele meie klassikalisele kujutusele muinasajast (külaelu, vanemad, linnused, rüüsteretked, hiied, ohvrikivid) täiesti omaette vaimumaailma. 

Kõige olulisem on see, et see sümbioos tundub tõesti loomulikuna. Ei käida lihtsalt hiies tuimast harjumusest kummardamas, kus tuule käes liikuvat puuoksa nähes hüütakse "haldjad on meid kuulda võtnud", vaid surnute hinged, soovanakesed, teispoolsus (Manala/Toonela) ja ka seal valitsev kurjus on reaalselt selle maailma osad. Kui sa nendega ei arvesta või häid suhteid ei oska hoida, siis oled varsti lähima lauka põhjas.

"Muinaskuningas" on muidugi Maniakkide Tänavale omaselt korralikult verega üle valatud. Seda ikka voolab loo jooksul vulinal, kuid see tundub taas selle maailma loomuliku osana, sest surm on lihtsalt samm vaimude maailma. Usun, et lugejad, kes on Maniakkide Tänava loominguga varem kokku puutunud ja selle laipade merega juba harjunud, leiavad sellest teosest täpselt selle, mida nad ootavad. Kui need lugejad, kes kunagi "Meelise" või "Ümera jõel" õlgu väristades kõrvale panid, aga keda muinasaeg ja mõõkadega vehkimine paelub, siis just nemad võiks "Muinaskuningale" võimaluse anda. Sest Muinas-Eestist saab ka lahedalt kirjutada.

Andmed:

Maniakkide Tänav, Muinaskuningas, Lummur, 2022, lk 192

Mõtteid kodumaisest ulmest ANNO 2022

ANNO 2022 on lood eesti ulmega ikka päris head. Seda eriti keskmise taseme ja mitmekülgsuse osas. Olen viimastel kuudel sattunud lugema väga mitme eripalgelise kodumaise ulmekirjanike tekste ning mõtlesin, et võtan need lugemiselamused sel korral ühte postitusse kokku. 

Skaala ühes otsas on Veiko Belials, keda võib ilma igasuguse kahtluseta pidada meie ulmemaastiku raudvaraks (ulmekirjanduse BAAS näitab esimeste tekstide taga aastaarve 1993-1995). Tema viimast teadusulmele pühendatud proosakogumikku võiks vaadata ka Belialsi uue tulemisena. Kindal käe ja põhimõtete alusel kokku pandud kogumik, mis annab üldpildi autori viimaste aastate loomingust. Ilmselt leiab iga suurem teadusulme fänn sellest kogumikust vähemalt ühe või kaks juttu, millel on tema maitsega piisavalt suur ühisosa. Lausa ülekohus oleks märkimata jätta Liis Rodeni illustratsioonid, mis on keskmisest (ulme)raamatu kujundusest ikka mäekõrguselt üle.

Skaala keskele jäävad meie ulme potentsiaalsed tulevikutähed ehk Manfred Kalmsten ja Mann Loper. Just nemad peaks olema ühed neist järgmistest nimedest, kelle katsetuste periood hakkab lõpule jõudma ning neist peaks saama lähiaastatel meie ulmekirjanduse juhtivamad kujud. Mõlemad autorid on selgelt sisse tampimas oma kindlat rada, kus nad end mugavalt tunnevad (Loperi puhul noortele mõeldud seiklusulme ja Kalmstenil tumedamates toonides fantasy). Kui "Kaarnalaulu" ja "Inglite linna" võib juba tugevateks sellitöödeks pidada, siis järgmiste teoste puhul ootaks tõsist puremist meistrieksami kallal.

Oma rada paistab käivat Johannes Kivipõld, kes on varemgi ulmega katsetanud, kuid meie üldisest ulmekogukonnast pigem kõrvalseisev nimi. Oma viimases romaanis "Deus ex machina" mängib ta igati asjalikult tehisintellekti loomise ja kontrollimise/kontrollimatuse ideega. Põnevus ja huvi säilib kogu lugemise vältel ning kokkuvõttes tekitas romaan piisavalt huvi autori suhtes, et mingi hetk mõni Kivipõllu varasem teos kätte võtta.

Nõnda tulebki nentida, et meie ulme skaala laiuse ja mitmekülgsusega saab igati rahul olla. Kes otsib, see leiab sealt omale kindlasti midagi lugeda. Ja selle tugeva keskmise taseme pealt on hing aina rohkem hakanud ootama seda üht suurt ning sise- ja välispiire lõhkuvat ulmeromaani. Romaan, mis paneb kõik raamatufännid ulmest rääkima ja seda ka lugema. Ehk ilmub see ANNO 2023. Ehk ANNO 2024. Ilmumata see kohe kindlasti ei jää. :)

Andmed:

Veiko Belials, Surnud mehe käsi, Lummur, 2021, lk 260

Johannes Kivipõld, Deus Ex Machina, Eesti Raamat, 2022, lk 306 
Manfred Kalmsten, Kaarnalaul, Fantaasia, 2021, lk 156

Mann Loper, Inglite linn, Lummur, 2022, lk 200

Linke netiilmast:

Elar Haljase arvustus Reaktoris

Raamatuesitluse salvestus YouTube'is

Jüri Kallase arvustus Reaktoris

Kalver Tamme arvustus Reaktoris

Elar Haljase arvustus Reaktoris
Mart Pechteri arvustus ERR-i kultuuriportaalis

Marie Templi arvustus Reaktoris

Manfred Kalmsten - Raske vihm (2020)

Debüütkogusid varitseb alati üks salakaval lõks. Nõnda lihtne ja ahvatlev on ju kõik seni kirjutatu üheks käsikirjaks kokku liita ja ühtede kaante vahel välja anda. Kui mitte oma esimesse kogusse, siis kuhu veel? Kogutud teoste eelviimasesse köitesse, millele järgneb veel ainult bibliograafia?

Kuid kogutud teoseid ei jõua oodata ja ikkagi valitakse debüütkogumik, siis sellega kaasneb oht, et raamatusse satuvad kokku nii kriitikutele silma jäänud ja esimesi tunnustusi toonud tekstid kui ka lihtsalt kirjanduslikust huvist tehtud katsetused (noor kirjanik arenebki ju pidevalt kirjutades ja oma piire kombates). Ja nõnda ongi lõpuks trükikotta minemas täitsa "päris raamatu" mõõtu käsikiri, mitte mõni vihk.

Manfred Kalmsteni debüütkogu "Raske vihm" on kahjuks ülal kirjeldatud lõksu päris korralikult kinni jäänud. Kogumikus olevate lugude seas on tõesti tugevaid ja igati korralikke ulmejutte ("Raske vihm", "Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus", "Põgeneda rottidelinnast...", "Lumemarjaveri" ja "Murtud Süda"), mille puhul tuli suurepäraselt välja Kalmsteni tugevaim oskus kirjanikuna - luua omanäolisi ja natuke kõhedaks tegevaid maailmu. Kõigi mainitud juttude puhul oli mul lugejana soov loo lõppedes neist maailmadest rohkem teada saada. Tahaks veel jalutada mööda Mutilinn hämarusse mattuvaid tänavaid või sõita vaikselt tuksuva "Mudel II" mööda Kaleva kuningriiki Rävala poole, et saada osa vabariiklaste ja rojalistide vastasseisust. Miks mitte lausa romaani mõõtu teksti näol?

Kuid antud kogumik sisaldas ka neid palasid, mille puhul ma ei suutnud enam süžeed meelde tuletada, kui raamatuga lõpetatuna sisukorrast pealkirju vaatasin. Õnnetuseks muudavadki need kogumiku tervikilme Harju keskmiseks, millest on tuline kahju, sest tegemist oleks võinud olla meie ulmemaastiku viimaste aastate ühe tugevama debüütkoguga. Õnneks tõestavad kogumiku tugevamad lood siiski seda, et meie ulmekirjandus on saanud juurde uue põneva autori, kelle järgmisi tekste jään huviga ootama.

Andmed:

Manfred Kalmsten, Raske vihm, Fantaasia, 2020, lk 320

Linke netiilmast:

Kalver Tamme arvustus Reaktoris

Ene Kallase arvustus Reaktoris

Elar Haljase arvustus Reaktoris

Maniakkide Tänav "Laevakaitsjad" (2021) & Rait Piir "Hinged mõõgateral" (2021)

Juba tükk aega polnud lugema sattunud ühtki ulmeraamatut. Põhjust ei teagi öelda, kuid eks kõigest peab vahepeal väikese pausi tegema, et siis uue hingamisega edasi minna. Nüüd saigi kaks sel aastal ilmunud kodumaist ulmeraamatut kohe jutti läbi loetud (raamatusarjas "Teaduse kaardivägi" trükivalgust näinud Maniakkide Tänava romaan "Laevakaitsjad" ja Rait Piiri jutukogumik "Hinged mõõgateral"). 

Alustuseks sai ära käidud Pluutol, mille oli vahepeal jõudnud mingid tulnukad ära vallutada ning kohalike pluutolaste seas väikestviisi genotsiidi läbi viia. Kogu seda "jama" saadeti Päikesesüsteemi Ühenduse poolt rahumeelselt(!!!) ära klaarima erineva taustaga vabatahtlikest koosnev üksus (kelle seas ka peategelane Paul Möldri). Peaaegu kohe sai selgeks, et diplomaatiaga pole seal päikesesüsteemi perifeerias midagi peale hakata ning läheb ikka korralikuks kõmmutamiseks. 

Ega Maniakkide Tänava romaan ei lubagi lugejal peale esimesi sissejuhatavaid peatükke rohkem hinge tõmmata. Lahingud ja kokkupõrked tulnukatega järgevad aina üksteisele ning muutuvad aina jõhkramaks. Kaaslased langevad paremal ja vasakul. Tulevad uued nimed ja näod, kuid nendeks need jäävadki, sest milleks minna süvitsi, kui homme teda enam sinu kõrval ei pruugi olla. Järsku oledki jõudnud viimasesse peatükki ja aega on Pluutoga hüvasti jätta. Kuid mul on tunne, et viimaseks kohtumiseks see selle üksusega ja Paul Möldriga ei jää. Eriti peale Stalkeri võitu parima kodumaise romaani kategoorias.

Pluuto lahingukärast jõudsin järgmise raamatuga järsku keskaegsesse Jaapanisse. Riisipõllud, õites kirsipuud, samuraide aukoodeks, klannisõjad ja ellu ärkavad müüdid. Rait Piiri jutukogumiku neljast loost kahe tegevus viibki lugeja sellesse ääretult karmi, kuid samas kaunisse maailma. Kui taustal rulluvad lahti klannidevahelised võimuvõitlused ja lahingud, siis mõlema loo fookuses on indiviidi eneseotsingud (samurai Arata loos "Pajatus daamist punases kimonos" ja noor neiu Yukino lühiromaanis "Nukumeister"). Ning lisaks maistele ohtudele kerkib mõlemas loos pimedusest esile ka üleloomulikud jõud, mis osutuvad veelgi suuremaks ohuks. Nende lugude nautija verd igatahes karta ei tohi!

Piiri kogumiku kahes teises loos saab jällegi mööda kosmoseavarusi rännata. Küberpungilikus maailmas lahendavad oma juhtumeid kaks "uurijat" - Ryan Madsen Ceresel ja Ellis Drake Veenusel. Suurkonsortsiumite räpased saladused, tehisintellekti ohud, elupõletajatest peategelased, ühiskonna põhjakiht on täies hiilguses - seda kõike on nendes lugudes piisavalt, et noir-ide ja küberpungi fänn peaks igati rahule jääma.

Peale seda korralikku rännakut mööda aja- ja ilmaruumi võin öelda, et isu värske ulmekirjanduse järele on täitsa tagasi. Ma veel ei tea, kuhu järgmine seiklus mu viib, kuid nõnda pikka pausi ulmest ma endale küll enam ei luba. Liiga palju kaugeid maailmu on veel avastamata!

Andmed:

Maniakkide Tänav, Laevakaitsjad, 2021, Lummur, lk 336
Rait Piir, Hinged mõõgateral, 2021, Lummur, lk 368

Linke netiilmast:
Elar Haljase arvustus Reaktoris
Elar Haljase arvustus Reaktoris

Berit Sootak - Ilmalinnu laul (2020)

Just raamatupoodidesse jõudnud Berit Sootaki "Ilmalinnu laul" on osade mu seitsmendike ja kaheksandike enim oodatud raamat sel aastal. Kõik, kes minu soovitusel või ise sattusid lugema "Viimast hingelindu", olid sarja esimesest osast suures vaimustuses (tean isegi üht õpilast, kelle kogu pere selle üksteise järel läbi luges). Kõik nad tahtsid teada, kuidas kõige põnevama koha peal pooleli jäänud lugu jätkub ning mis Sädest ja Kaurist edasi saab.  Lubasin neile, et annan kohe teada, kui uus osa peaks ilmuma ja nüüd on minu enda eksemplarile koolis juba väike saba tekkinud.

Säde, Kauri, Susi ja teiste eriliste lugu võtab sarja teises osas juba natuke laiemad mõõtmed. Kuigi loo keskseks teemaks on ikkagi Säde kasvamine hingelinnuna (enda võimete, staatuse ja ainulaadsuse avastamine ja sellega leppimine) ja suhe Kauriga, siis "Ilmalinnu laulus" tõuseb veelgi tugevamalt fookusesse Sündikaadi ja lehelindude vaheline võimuvõitlus eriliste maailmas. Sellest tulenevalt on osa tegevusest viidud Tallinna (Veriora mõisakool on siiski loo keskpunktiks), kus asub Sündikaadi peakorter ning leiab aset ka romaani kulminatsioon.

Isiklikult tundsin kõige rohkem puudust just Veriora õpilaste ja õpetajate suuremast kujutamisest, kuid eks see ole minu mingi kummaline õpetaja kiiks (loo seisukohalt poleks see muidugi eriti mõistlik olnud). Kui nuriseda, siis vist samade puuduste üle, mis esimese osagi puhul (tegelaste osad otsused tekitasid kummastust, natuke palju "õnnelikke juhuseid"), kuigi kokkuvõttes on autor kirjanikuna kindlasti sammukese edasi teinud. Usun, et minu õpilased jäävad ka "Ilmalinnu lauluga" igati rahul ning hakkame koos ootama järgmist raamatut Sädest ja Veriora koolist (autor jättis lõpus ukse võimaliku järje jaoks igatahes irvakile).

Andmed:
Berit Sootak, Ilmalinnu laul, Raudhammas, 2020, lk 290

Indrek Hargla - Süvahavva: Viimane suvi (2020)

Mõne paiga kohta kohe tekivad igasugu kuulujutud ja legendid. Üheks selliseks kohaks on Põlvamaa metsade vahel asuv Süvahavva talu, mille kohta olla igasugu kummalised jutud liikvel. Osad räägivad, et seal elavat mingi nõiamoor, kes sulle korraks sügavalt silma vaatab ja siis sulle su surmapäeva ütlevat. Teised jälle, et mingi vanamees, kes suudab kätega isegi kasvaja su seest ära ajada. Kuskil foorumis kirjutas keegi ka mingist surmatagusest kojast ja võimalusest surnutega rääkida, aga see tüüp tundus küll peast täiest soe olevat. Kuid midagi selle paigaga on!

Olles viimasel suvel nüüd ise oma rännakutel Süvahavval sattunud, ei saa ma küll aru, kust sellised kuulujutud pärit on? Talu perenaiseks on noor tütarlaps nimega Arnika, kes küll mingi nõid olla ei saa. Rääkis, et korra või kaks kuus satuvad nende värava taha tõesti inimesed, kes arvavad, et Süvahavval mingi nõiamaja olla. Eks inimesed viimases mures ja hädas proovivad igast õlekõrrest kinni haarata. Ja kas neile seda nüüd kohe pahaks saabki panna? Ehk mõni Arnika vanatädi tõesti ravis kunagi külainimestel soolatüükaid või aitas sünnitusi vastu võtta ning sellest ajast ongi talule selline maine külge jäänud. Mul hakkas lõpuks kohe kahju noorest inimesest. Eestlased on ikka natuke sõgedad oma esoteerika, kivikeste ja "nõidadega".

Kuid pärast aiavärava juures hüvasti jättes ja vaikselt aleviku poole kõmpides, pidin endale siiski tunnistama, et miski jäi mind häirima. Miks on Arnika-sugune noor neiu end ikkagi siia metsade vahele sisse seadnud? Kas tõesti on noorel inimesel nii suur vastutustunne suguvõsa pärandi ees? Ta otsekui valvaks midagi! Ja kas kumu soolatüükaid eemaldanud külamoorist suudab tõesti nõnda kaua elus püsida, et jõuab täiesti muundunud kujul otsaga internetti välja? Surmatagune koda on muidugi jaburuste tipp, aga mingit saladust Süvahavva ja Arnika varjavad. Tundub, et tuleb ikka mõnel järgneval suvel vähemalt korra siia kanti "täiesti juhuslikult" matkama sattuda ning miks mitte öömaja just Süvahavva noorelt perenaiselt paluda.

Andmed:

Indrek Hargla, Süvahavva: Viimane suvi, Raudhammas, 2020, lk 470

Berit Sootak - Viimane hingelind (2019)

Lõpuks pidi see päev ju nagunii koitma! Kogu see põlvkond noori lugejaid, kes on üles kasvanud neid young adult'i (tõlke)sarju lugedes, pidid ju lõpuks oma lugemiskogemusi ka enda loomingus peegeldama hakkama. Meie kodukootud "Näljamängud", "Surmavad arsenalid" ning "Harry Potterid" ei saa ilmumata jääda.

Üks sellistest "esimestest pääsukestest" on Berit Sootaki "Viimane hingelind", mis viib meid Lõuna-Eesti metsade vahel asuvasse Veriora kliinikusse. Tegelikult peidab end  selles vanas mõisas asuva "kliinikum" sildi taga hoopis "eriliste" laste kool, kuhu sel sügisel satub end "ravima" ka Mirtel.

Mirteli puhul on juba aastaid kahtlustatud vaimseid häireid ja teda on jooksutatud erinevate arstide vahet, kuid nüüd selgub, et ta pole mitte vaimust vaevatud, vaid eriline. Ja nagu selliste raamatute puhul tavaliselt ikka, siis Mirtel on VÄGA eriline.

Mirtel (uue nimega Säde) leiab omale Verioras toredad sõbrad ning muidugi armub ka kõrvuni ära. Kodused kaugel Tallinnas ja vana elu on peagi nagu niuhti peast pühitud (ainult ühe kummaliselt romaani üldise stiiliga mitte kokku sobiva kirja saadab ta neile esimesel Veriora nädalal) ning fookusesse tõusevad enda võimete ja selle uue salapärase maailma avastamine (natuke tuleb ka armukolmnurgast tuleneva draamaga tegeleda). Kuid peagi selgub, et see maailm peidab endas ka ohte ja vaenlasi, kellele ei ole jäänud märkamata nõnda erilise tüdruku saabumine Veriorra. Jaht maailma viimasele hingelinnule on alanud!

Hingelinnud minu kodus

"Viimane hingelind" on stardipauguks igati korralik lugemine, kus Sootak paneb paika loodud maailma üldised seadused ja vastasseisud, mis järgmises osas/järgmistes osades peaks tegevust toetama ja edasi viima. Kuid see karkass on veel hetkel väga hõre ja vajab kindlasti edaspidi kõvasti lahti kirjutamist (näiteks kooli, selle ajaloo ja koolipere oleks võinud palju täpsemalt vaatluse alla võtta). Samuti hakkas raamatu teises pooles tegevustik aina hüplikumaks muutuma ning peategelaste osad otsused tundusid "rumalad" ainult sellepärast, et tegevust ja konflikti edasi viia (näiteks metsas toimunud ohverdamistantsust teatamata jätmine). Kuid sellistest murekohtadest aitab üle saada aina uuesti ja uuesti kirjutama asumine ning sellega tekkivad kogemused, sest Sootakil paistab ju jutustamisannet igati olevat ning loodetavasti on tal ka tahtmist ja jaksu kirjutamisega edasi tegeleda. Igatahes mina tahan küll teada, mis maailma viimasest hingelinnust edasi saab.

Andmed:

Berit Sootak, Viimane hingelind, Raudhammas, 2019, lk 292

Tuul Sepp - Allikahaldjas (2019)

Mis saab unustusse vajunud kangelastest või müütilistest olenditest? Või hoopis meid kunagi kimbutanud tõbedest? Kuhu nad kaovad, kui neist on meie maailmas saanud ainult sõnad vanades ja paksudes raamatutes? Mina neile küsimustele seni küll vastust ei osanud, aga õnneks kohtusin ma Hõbe ja Kaarnaga, kes mind natuke selles osas valgustasid.

Tuleb välja, et on olemas selline müstiline paik nagu Unustusemaailm. Hõbe ja Kaaren käisid seal täitsa omapäi ära ning selleks ei pidanud keegi neid isegi ära unustama. Vaja oli hoopis suurt ajaloohuvi ning usku, et vanades muinasjuttudes ja muistendites on ikka terake tõtt ka sees. Need kokku segada pealehakkamise ja uudishimuga ning oledki valmis väikeseks rännakuks Unustusemaailma.

Hõbe ja Kaaren rääkisid, et kohtasid seal tervet rida kummalisi kujusid: "lahtise peaga" Suurt Tõllu ja ratastoolis Kalevipoega, sõbralikku Saunavaimu ja alati näljast Kaevunäkki, eestlaste iidseid kuningaid ja ennast meist kõvasti targemateks pidavaid neandertallasi. Kahjuks nad väga kaua seda maailma uudistada ei saanud, kuna sealt oli meie juurde kolm tegelast möllama pääsenud. Ei saa ju lasta Halltõvel 21. sajandil mööda Eestimaad ringi kollitada.

Kui sul tekkis soov Unustusemaailma elanikke natuke unustusest päästa ja nendest rohkem teada saada, siis soovitan Hõbe ja Kaaren üles otsida. Kindlasti küsige neilt, mis värk selle verise härjapeaga oli ja kuidas metsas ära eksides kodutee taas üles leida. Neil on kõik kenasti oma päevikutesse kirja pandud ja võivad sulle sealt nii mõndagi põnevat ette lugeda.

PS: Natuke tegi kurvaks, et raamatu illustratsioonid olid mustvalgetena ära trükitud. Juba natuke hele- või tumerohelist värvi (sarnaselt kaantele) oleks raamatu müstilisele kogupildile kõvasti juurde andnud.

Andmed:

Tuul Sepp, Allikahaldjas, Varrak, 2019, lk 232

Henno Käo - Väike rüütel Rikardo (2004)

Ühes kauges, kauges kuningriigis seikleb väike rüütel Rikardo. Ta pole kunagi üheski lahingus mõõka keerutanud ega vangitorni luku taha pandud pintsessi päästnud. Rääkimata siis mõne tuld purskava lohega võitlemisest. Kuid ta on kõige rüütellikum rüütel, kellega mina oma rännakutel kokku olen puutunud.

Te küsite, mis on Rikardos nõnda erilist? Vastus on väga lihtne! Selle väikese rüütli rinnus tuksub uskumatult suur süda. Ei hirmuta teda salapärased rohelised mehikesed ega tüütud kummitused. Oma abikäe on ta valis igale hädasolijale ulatama. Näiteks tänu temale on meil alles maailma viimane lohe, kes kuulu järgi elavat nüüd ühes maalilises järves. Te ei oska arvatagi palju rõõmu võib üks väike rüütel meie maailma tuua!

Andmed:

Henno Käo, Väike rüütel Rikardo, Tänapäev, 2004, lk 140

Linke netiilmast:

Neeme Korvi arvustus Postimehes

Krista Kumbergi arvustus Eesti Päevalehes

Jaak Urmeti arvustus Sirbis

Indrek Hargla - Palveränd uude maailma (2003)

Koolipõlves oli üks mu lemmikfilme Luc Bessoni "Viies element". Film oli mul mingi hetk ikka sõna-sõnalt peas, sest ketrasime vennaga seda telekast lindistatud kassetti ikka alalõpmata. Ilmselt oli see ka meie mõlema hilisema ulmelembuse üks peamisi algallikaid.

"Viies element" tuli mul ikka ja jälle meelde, kui rändasin koos Gretheli ja Aidanniga mööda natuke teise ajalooga Lääne-Euroopat. Tagaaetuna Martin Lutheri asutatud fanaatilise Vahimeeste Ordu ning salapärase Heinrich Cornelius Agrippa poolt. Õnneks jõutakse ka siin lõpuks mõistmiseni, et viiendaks ja selleks kõige olulisemaks elemendiks maailmas on armastus.

Hargla loodud maailm on julm ja verine, kuid samas ka äraütlemata paeluv. Sa tead, et sulle võidakse iga jumala päev kodutänaval pistnoa kõrri lüüa mõne näruse hõbemündi pärast. Või hoopis end homme tuleriidalt leida, sest naabrimehele tundus, et su pilk jäi tema naisele natuke liiga kauaks peatuma. Kuid midagi selles maailmas on! Midagi, mis sind isegi nendest ohtudest hoolimata enda poole tõmbab. Kas see on meile põhjamaalastele võõrapärase katoliikluse hurm või hääbuvate trubaduuride ja rändrüütlite võlu? Või lihtsalt võimalus põgeneda maailma, kus avastada oli veel nõnda palju ning juba naaberkülla minek võis olla suure seikluse alguseks.

Andmed:

Indrek Hargla, Palveränd uude maailma, Varrak, 2003, lk 448

Linke netiilmast:

Norman Kuusiku artikkel Sirbis

Jaakko Hallase arvustus Eesti Päevalehes

Aarne Rubeni arvustus Postimehes

Tuuli Tolmov - Neetud taevakivi (2019)

Kaali meteoriidil on teadlaste seas ikka kergelt muinasjutuline kuvand olnud, millest rääkides/kirjutades kasutatakse alatihti sõnu "võibolla" või "arvatavasti". Selline natuke ebaselge olukord meie piirkonna ühe kosmilisemat mõõtu sündmusega on samas andnud võimaluse kirjanikel lasta oma fantaasial vabalt rännata ning ajalool luulega korralikult seguneda.

Tuuli Tolmovi fantaasialend on ta kandnud kaugele pronksiaega, kus metsalagendikul tantsivad veel murueide tütred ning libahundid jooksevad karjadena mööda põlislaasi. Kuid tegemist pole mingid kuldse Kunglaga, vaid kurjust ja vihkamist täis paigaga, kus iga põõsa tagant võib sulle mõni haldjanärakas kaela karata. Vee ligi parem ära üldse mine! Näkk tõmbab su lupsti vette ja seisadki mokk töllakil Toonele väravate ees.

"Neetud taevakivi" lugedes meenusid mulle kaks raamatut: Lars-Henrik Olseni "Erik Inimesepoeg" ja Andrus Kiviräha "Rehepapp". Tegemist oleks olnud otsekui nende kahe sümbioosiga. Kiviräha tume ja halastamatu mütoloogia ning Olseni uljaspäine ja kamraadlik seiklusjanu. Usun, et 13-aastane mina oleks selle raamatu lihtsalt ühe õhtuga sisse ahminud ning epiloogis õhku visatud potentsiaalset järge ootama jäänud. 32-aastane mina jäi romaaniga üldjoontes rahule, kuid poisilikku vaimustust see minus kahjuks ei tekitanud. Järje võtan siiski kindlasti lugeda, kasvõi ainult Vaguri tõttu.

PS: Mõistan, et pronksiaega kirjeldavat romaani on keele mõttes ääretult raske kirjutada. Jutustaja tekstis olnud uudissõnad mind ei häirinud, kuid tegelastel ei tohiks mingeid sõnu lasta siiski kasutada. Siinkohal mõned näited:

"Äkki me üks hetk kõnnime lihtsalt teineteisest paarisaja meetri kauguselt mööda." 

või

"Leping on sõlmitud. Oh, nõid, sinu elu saab lühike olema. Täpselt kaks minutit."

Nendel ühikutel pole pronksiaega küll nüüd asja! :)

Andmed:

Tuuli Tolmov, Neetud taevakivi, Fantaasia, 2019, lk 312

Linke netiilmast:

Jüri Kallase arvustus Meie Maas

Agur Tänava arvustus Reaktoris

Helga-Johanna Kuusler - Verevalla varandus (2018)

Olles lugenud paar esimest peatükki Helga-Johanna Kuusleri romaanist "Verevalla varandus", tekkis mul koheselt paralleel Indrek Hargla "Süvahavvaga". Omadega ummikusse jooksnud perekond kolib maale uut algust otsima, külaelanikud tunduvad enam kui kummalised ning vaikselt hakkavad esile kerkima ka paiga tumedad saladused. Peab vist tõdema, et Lõuna-Eesti pärapõrgus on taas üks etnohorrori tont lahti pääsenud.

Õudust, folkloori ja fantaasiat on Kuusler igatahes siia teksti kõvasti sisse seganud ning selle keskele 17-aastase Ivo paigutanud, kelle senine maailmapilt totaalselt uppi lendab. Ivol tuleb tutvust teha haldjate, marraste, kollide ja isegi Põrgu enesega. Uskuge mind, see pole just kõige sõbralikum kamp. Igatahes verd voolab ojadena ja luid (ka Ivo omani) murtakse samuti parajas koguses. 

Kuusleri loodud maailmal on tegelikult täitsa jumet ning lugedes igatahes igav ei hakka. Üks pöörane sekeldus viib kiirelt teiseni ning peagi oletegi koos Ivoga Verevalla varanduse jälile saanud. Kuid kahjuks on selle kõige juures natuke liiga suureks abiliseks õnnelik juhus. Asjad juhtuvad ikka nõnda, sest need on just antud hetkel peategelasele kasulikud ja aitavad looga edasi minna. Nagu oleks abirattad veel külge unustatud!

Teksti juurde oleks vaja olnud lasta üks eriti kuri toimetajatädi, kellel oleks ühes olnud üks eriti teravaks ihutud punane pliiats. Nimelt on tekstis selgelt liiga palju liigliha ja sümptomaatiline on järjepidev iseenesestmõistetavate olukordade täpsustamine või ülekordamine. 

 Toon siinkohal tekstist ühe iseloomuliku näite:

"See on tema, kas pole?" küsis Ivo Mardole alt üles vaadates. Muidugi ei vaadanud ta mardale alt üles selle pärast, et pidas teda endast tähtsamaks, vaid seetõttu, et Mardo istus tooli peal ja tema põrandal.

Selliste lõikude eemaldamine oleks küll raamatu mahust umbes 50 lehekülge kärpinud, kuid see oleks andnud võimaluse lool rohkem särada ja äkki suunata hoopis see maht mõne varju jäänud kõrvaltegelase või -liini lahtikirjutamisele. Seetõttu ongi ühe päris oma kurja toimetajatädi omamine noorele kirjanikule ainuõigeks teeks. Mahakriipsutatud lõigud ja ohtrad küsimärgid käsikirja veergudel aitavad lihtsalt su igat järgnevat teksti paremaks ja sisutihedamaks muuta. Loodan, et Kuusler leiab oma range toimetajatädi peagi üles, sest kirjutamisannet siin igatahes paistab olevat.

Andmed:

Helga-Johanna Kuusler, Verevalla varandus, Tänapäev, 2018, lk 304

Linke netiilmast:

Triin Loide arvustus Reaktoris

Triinu Meres - Kuigi sa proovid olla hea (2019)

Triinu Meres on viimaste aastate jooksul jäärapäiselt roninud meie ulmekirjanduse tipu suunas. Selgeks märgiks oli muidugi juba romaan "Lihtsad valikud", mis 2017. aastal leidis tunnustust nii ulmeringkondades (Stalker parima kodumaise romaani kategoorias) kui ka "tavakriitikute" hulgas. Eriti said kiituse osaliseks autori karakteriloome ning oskus ulmeromaanis, sarnaselt "päriskirjandusele", ka sügavamaid teemasid lahata. 

Nüüd on Mereselt ilmunud uus jutukogumik, mis tutvustab meile Kuuevalla kuningriiki. Kui lugeja ootab mõõkadega vehkimist ning meeletuid lahinguid, siis tuleb tal kahjuks pettuda. Tõsi, vägevad võitlused on selles kogumikus olemas, kuid lahinguväljaks on tegelaste hingesopid ja vastasteks elu suured küsimused.

Valusaid valikuid on see raamat kaanest kaaneni täis. Kas minu õnn või kuningriigi vajadused? Kuidas teha heaks andestamatu kuritööd? Kas lasta traditsioonidel end juhtida või luua uusi traditsioone? Nende otsusteni jõudmise ja nendega edasi elamise raskused ongi Merese tekstide keskne võlu. Kui siia lisada juurde veel ka väga selged valikud juttude keele ja õhustiku osas, siis saamegi kinnituse, et Meres ei ole käänuliselt teekonnalt tippu eksinud, vaid sammub kindlameelselt edasi.

Andmed:

Triinu Meres, Kuigi sa proovid olla hea, Varrak, 2019, lk 248

Indrek Hargla - Kolmevaimukivi (2018)

Asudes lugema mõnda uut romaani, annan üldjuhul kirjanikule umbes 50 lehekülge jagu aega, et mind oma loodud tekstiga ära võluda. Üldjuhul saavad nad selle ülesandega hakkama, kuigi iga kümne teksti kohta satun lugema ühte, mille puhul jätan lugemise suhteliselt kiiresti pooleli või halvemal juhul proovin ja proovin, kuni lõpuks saabub mõistmine, et piinamiseks on inimkond sajandite jooksul palju lihtsamaid ning efektiivsemaid meetodeid leiutatud. Harilikult on lõpptulemuseks lihtsalt see, et antud autori maailmadesse ma enam nii lihtsalt ei satu.

Kui romaanide puhul kehtib 50 lehekülje reegel, siis lühiproosa puhul on antud aken heal juhul 2-3 lehekülge või vahel isegi ainult paar lõiku. Selle imelühikese ajaga peab kirjanik sulle tutvustama paari täiesti kontvõõrast isikut ning sind ära veenma, et sa soovid nendega mõned ühised tunnid veeta. Pole just kõige lihtsamate kilda kuuluv ülesanne.

Selle ülesandega sai Indrek Hargla hakkama sel nädalal üksteist korda järjest! Kirjanikuhärra lasi hommikul kella üheksa ajal uksekella, astus uksest sisse kaasas ja kaasas oli tal mingi junkru moodi poisike. Noorhärra tutvustas end Hallamäe linnuse valitseja pojana ning hakkas mulle pajatama oma uskumatut lugu helendavast rüütlist, ketrajaneitsi Ylsvingist ja hõbedasest pistodast Calibur, mis tegelikult ei olnud hõbedast ega ei olnud ka pistoda. Mina kuulasin teda suu ammuli ja ei pannudki tähele, millal kirjanikuhärra oli ise minema lipsanud.

Paar tundi hiljem, kui Ustav (nõnda oli junkrukese nimi) oli lahkunud, helises taas uksekell. Läheksin avama ning Hargla seisis jälle trepikojas, kellegagi uudistavad ja natuke häbelikud silmad üle tema õla mind piilumas. Long story short, nõnda juhtus see tol päeval üksteist korda järjepanu. Keda kõike too Hargla ka ei tunne! Mul käisid külas Albert Einstein, üks poolsõge rahvaluulekoguja Liivimaalt, Ühendatud Astrolaevastiku inspektor Vader ja vana hea tuttav Henrik Lätimaalt.

Eks suured valevorstid olid nad kõik, aga kui põnevaid lugusid nad rääkisid. Einstein näiteks valetas mulle suu sisse, et Raimond Valgre pidavat nüüd Ray Walgreni nime all Ühendriikides elama ning olevat seal isegi ühe Marilyn Monroe nimelise näitlejaga abiellunud. Eks ma suurest austusest professori vastu noogutasin kaasa ja ei hakanud teda parandama. Eks keegi oli talle lihtsalt udu ajanud ja vaene mees oli seda sulatõena võtnud. Eks ta tahtis natuke esineda ka ning näidata, et ta teab midagi ka Eesti kohta.

Viimased külalised läksid alles peale südaööd ära (need viimased olid eriti lärmakad ja isegi natuke matsid). Mina istusin korraks diivanile ja tõmbasin hinge. Lubasin endale, et homme ei ava ma ühtegi raamatut ega ust. Vaja natuke puhata ning pead tuulutada. Sõidan parem hommikul vara juba Aegviitu ja kolan mööda metsaradu. Mustikaid pidi veel metsas saadaval olema. Nagunii lubas Kivirähk mõne sõbraga nädala lõpus läbi hüpata ning ega need enne koitu tavaliselt koduteed üles ei leia.

Andmed:

Indrek Hargla, Kolmevaimukivi, Raudhammas, 2018, lk 426

Linke netiilmast:

Raul Sulbi arvustus Reaktoris

Reeli Reinaus - Maarius, maagia ja libahunt Liisi (2017)

Mets on meie teadvuses alati olnud natuke hirmutav ja salapärane paik. Täis seletamatuid hääli ja viirastuslikke varje. Alati on tunne, et keegi jälgib sind ning oled otsekui kutsumata kellegi võõra koju sisse astunud. Mets muutub külalislahkeks alles ajapikku, kui juhukülalisest saab kauaoodatud sõber, kes austab oma käitumisega võõrustaja koda. Alles siis on mets valmis avaldama sulle oma saladusi.

Mets on muidugi olnud ka meie kirjanduses üks enim kasutatud motiive. Paar aastat tagasi lugesin ma Reet Made "Salarohelist hiit" ja sain tõsise pettumuse osaliseks. Minu jaoks oli tegemist äärmiselt kuiva ja veniva teosega, kuigi temaatika oli iseenesest põnev (uue suvekodu lähedal oleva võlumetsa avastamine). Kuid mets raamatus ei hakanud lihtsalt elama!

Täiesti vastupidine kogemuse andis aga Reeli Reinausi uus lasteraamat "Maarius, maagia ja libahunt Liisi". Maariuse uue kodu lähedal on suur looduskaitse all olev põlislaas, mida kohalik külarahvas natuke pelgab. Maarius külarahva hirmudega kursis ei ole ning satub metsas loomaluid otsides kokku ühe ilusa, kuid tõredavõitu tüdrukuga. Neiust nimega Liisi saab Maariuse uus sõber, kaitsja ning teejuht nõiduslikus laanes. Poiss õpib sellel teekonnal tundma nii inimhinge kui ka metsa uusi sügavusi.

Maagia ja folkloor on igati toredad asjad lasteraamatutes, kuid selle teose muudab eriti õnnestunuks viis, kuidas autor käsitleb tõrjutust, psüühilist kiusamist ja grupi mentaliteediga vastuollu minemist. See annab tekstile sügavuse ning muudab muidu muinasjutuliseks kiskuva süžee reaalsemaks ja laseb lugejal end rohkem mõne tegelasega samastuda, mis tagab omakorda ka nauditavama lugemiskogemuse. "Maarius, maagia ja libahunt Liisi" on kindlasti selle aasta kodumaistest lasteraamatutest üks säravamaid ja südamlikumaid tekste.


Andmed:

Reeli Reinaus, Maarius, maagia ja libahunt Liisi, Päike ja Pilv, 2017, lk 224

Olev Muutra - Kolmteist rändurit (2017)

Üksikus trahterit pidava kõrtsmiku juures kohtuvad kolmteist võõrast rännumeest. Õhtuti õllekapa juures räägitakse üksteisele lugusid oma seiklusrikkast minevikust, mis on täis kohtumisi trollide, kollide, lohede ja isand Surmaga. Kolmteist rändurit, kolmteist õhtut ja kolmteist lugu.

Kolmteist, kolmteist, kolmteist! Täielik numbrimaagia üleküllus! Auhind lugejale, kes võtab vaevaks lugeda kokku mitu korda selles raamatus kasutatakse sõna "kolmteist". Olev Muutra loodud maailmas tulevad nii head kui ka halvad asjad kolmeteistkümne kaupa. Alates laste sünnist kuni kuusikus pesitsevate krõllideni. Vähemaga ei maksa arvestada.

Muutra tekstid on segu muinasjuttudest ja fantaasialugudest. Iga lugu õpetab meile mingi iidvana elutarkuse ning koputab tugevalt meie südametunnistusele. Vot nõnda tuleb käituda ja jäta see nüüd meelde! Kõik need süžeeliinid ja tegelaskujud on niivõrd ära leierdatud, et peale paari esimest lugu küsid endalt: "Miks ma loen neid? Ma olen seda kõike juba kuulnud ja kogenud. Ja palju meisterlikumas võtmes!"

Just täielik originaalsuse puudumine ongi jutukogumiku "Kolmteist rändurit" suurimaks patuks ja sellest ei saa kuidagi mööda vaadata. Mitte ükski tegelane ega lugu ei jää sind kummitama ning raamatu lõppu jõudes on esimesed lood juba täielikult ununenud. Kahjuks tuleb tõdeda, et ma ei võtnud sellest raamatust midagi oma rännuteele kaasa ning uut kohtumist kolmeteistkümne ränduriga ootama ei jää.

Andmed:

Olev Muutra, Kolmteist rändurit, Hea Tegu, 2017, lk 176

Dagmar Normet - Lõvi ja lohe (1993)

Minu 5C klassi tüdrukud tulid paar kuud tagasi paluma, et me kirjanduses ei loeks ainult "poisteraamatuid". Lubasin neile, et vaatan meie kooliaasta kodulugemiste nimekirja üle ja proovin leida alternatiive. See osutus üpriski keeruliseks ülesandeks. Eriti raske oli mul leida teist raamatut jaanuariks, kui kuu teemaks olin valinud Eestimaa ajaloo. Ei tahtnud ma neid "poisteraamatuidki" ehk "Tasujat" ja "Meelist" kellelegi lugeda anda. Lõpuks suundusin abi otsima meie kooli raamatukoguhoidja käest. Tema soovitas Dagmar Normeti ajaloolisest lasteromaani "Lõvi ja lohe", millest mina polnud midagi kuulnud. Esimesel lappamisel tundus tegemist olevat kõigile kriteeriumitele vastava teosega (samuti oli neid raamatukogus piisavas koguses) ning nõnda lisasingi mulle täitsa tundmatu raamatu nimekirja.

Nüüd jõuluvaheajal ise raamatut lugema asudes selgus, et tegemist ei ole ainult ajaloolise vaid ka ulmeromaaniga (täpselt nagu "Meelis" ja "Tasuja"). Nimelt on teoses nii manamist/posimist kui ka ajas rändamist (Eerik ja Tommi satuvad juhuslikult 1992. aastast 1524. aastasse). Suurepärane võimalus lastele kohe kaht põnevat kirjandusžanrit tutvustada. Siinkohal ei saa muidugi mainimata jätta, et kõige ulmelisem seik romaanis oli saunastseen, kus toimus vihtade ja leili abil lausa soovahetusoperatsioon.

Oma atmosfäärilt meenutab "Lõvi ja lohe" mulle natuke samast ajast pärit filmi "Lammas all paremas nurgas". Selline piltpostkaardilikult utopistlik Tallinn (mõlemad ajaliinid), kus toimub ühistööna parema ja ilusama kodulinna ülesehitamine, mille suurimaks takistuseks on natuke porisev vanahärra. Paras segu nõukaaegse lastekirjanduse mallidest ja taasiseseisvumisega kaasnenud hurraaoptimismist.

Tegelikult sobib "Lõvi ja lohe" lastele suurepäraselt esmatutvuseks keskaegse Tallinna võlumaailmaga (kuldne võimalus ajalooõpetajaga koostööd teha ning õppeaineid moodsa sõnaga lõimida). Gildid, tsunftid, raehärrad, Hansa Liit ja kaitsetornidega pikitud linnamüür.. Selle rännaku lõpp-punktiks oleks muidugi üks tore klassiekskursioon Tallinna vanalinna ja paari aasta pärast Melchiori lugudega tutvumine näiteks põhikooli lõpuklassides.

Andmed:

Dagmar Normet, Lõvi ja lohe, Koolibri, 1993, lk 176