Karin Hallas-Murula - Eesti teatrimajad (2023)

Kui jätta kõrvale kodu ja koolimaja, siis ilmselt veedan ma kõige rohkem oma aega erinevates Eesti teatrites. Nagu igal teatrisõbral, nii on ka minul välja kujunenud omad lemmikud, kuhu õhtuti suurema rõõmuga sammud sean. Lisaks lavalt saadud elamusele on omaette kogemus jalutada etenduse eel või vaheajal mööda maja oma "kohustuslikke ringe".

Eks minusuguseid on veel palju, sest Karin Hallas-Murula raamat "Eesti teatrimajad" on järjekordne tõestus selle kohta, kui väga me rahvana teatrit armastame. Mängigu näitlejad rabas, küünis, talumajas, hobuveskis, mõisahäärberis, vabrikuhoones või suures teatrimajas - meie tuleme kohale! Ja oleme seda teinud juba üle pooleteise sajandi. 

Hallas-Murula raamatu kohta sobib suurepäraselt "Maailma otsas: Pildikesi heade inimeste elust" pärit lause "Sai nutta ja naerda!", mida teatrisõber Vooremäe iga teatrietenduse järel kasutas. Meie teatrimajade ajalugu on täis suuri eneseületusi ja kauneid arhitektuuripärle, mis siiani ootavad iga õhtu tulede säras teatrisõpru. Kuid kahjuks ka otses ja kaudses mõttes tuld ja tõrva. Kui palju kaunist on hävinud, hävitatud või lastud hävida? Kui palju on jäänud omakeskis vaidlemise tõttu tegemata või venima? Õnneks on tänu vaidlemisele ka halbu asju tegemata jäänud. Näiteks oli ühel hetkel 1930. aastatel laual ka Eesti draamateatri (tollal küll veel Tallinna saksa teatri) hoone lammutamine. Aga sõjaeelse Vanemuise hoone saatus kriibib ikka, kui vaatan vanu fotosid.

Aga kui me teatrit nõnda ei armastaks, siis ei läheks meile ka rahvana korda, mis saab Estonia ooperiteatrist (juurdeehitus vs. uus teatrimaja). Meil ei oleks inimesi, kes on aastakümneid käinud oma Kolgata teed Tallinna linnateatri valmimise nimel. Isegi Narva jõudis teater peale aastakümneid tagasi. Me lihtsalt ei oska teisiti.


PS: Mina ootan kannatamatult selle aasta sügishooaega, et seada sammud meie teatrimajade uue peatüki suunas Laial tänaval. Kindlasti saab nutta ja naerda. :)

Andmed:

Karin Hallas-Murula, Eesti teatrimajad: Kaskedega küünidest tänapäeva arhitektuurini, Eesti Teatriliit, 2023, lk 320

Linke netiilmast:
Robert Treufeldti arvustus Sirbis

Teatrielu 2020 (2021)

Viimase nädala olen täielikult olnud teatrilainel. Käisin sel aastal viimast korda teatris (Semperi/Ojasoo lavastus "Kuritöö ja karistus") ning seejärel lugesin jutti läbi nii kogumiku "Teatrielu 2020" kui ka ajakirjas TMK ilmunud kriitikute teatriankeedid hooajast 2020/21. Kõige lõppu sai veel kuulatud Vikerraadio kokkuvõtvat saadet lõppenud teatriaastast. Kõik see lõppes muidugi sellega, et ostsin omale terve portsu pileteid paariks järgnevaks kuuks.

TMK ankeedis küsiti meie kriitikutelt, kuidas on kahe viimase aasta koroonatingimused mõjutanud nende käitumismustreid seoses teatriga. Uurisin uudishimust ka oma teatrikülastuste statistikat (mul on eraldi Exceli tabel kõigi külastuste kohta ja ma tean, et ma pole normaalne!). Selgus, et viimase kahe aasta jooksul olen teatrisaali jõudnud 31 korral (2020 - 18 külastust, 2021 - 13 külastust). Võrdluseks võib tuua, et 2019. aastal oli vastav number 40 (isiklik rekord 86 jääb aastasse 2013). Kuigi neis kahes aastas on aegu, kui teatrid olid üldse kinni, siis kokkuvõttes muutsid koroonapiirangud minu harjumusi üpris kõvasti. Lihtsalt üks hetk enam ei tikkunud saali võõraste inimeste sekka istuma kaheks-kolmeks tunniks.

Muidugi tekkisid kohe ka alternatiivsed võimalused ehk voog- ja distantsteater, mille esiletõusust ja arengutest annavad väga huvitava ülevaate Jõeranna, Janseni ja Laansalu artiklid "Teatrielus". Proovisin ka mina seda korra (Kinoteatri "Eriolukord ruudus"), kuid mõistsin kohe, et mulle sellest aseainet ei saa. Samuti on mulle alati olnud suur väljakutse televisiooni jaoks salvestatud teatritükkide vaatamine. Näiteks Linnateatri lavastuse "Hecuba pärast" puhul ei suutnud ma arvutiekraani taga isegi esimest vaatust lõpuni vaadata, kuigi käisin teatris seda kolmel korral vaatamas ja vaimustusin alati. Lihtsalt see kaduvas hetkes olemise tunne ja sinu silme ees aset leidev teatrimaagi ei suuda end ekraanist läbi murda. 

Kuid rahva ja ka minu teatrisse tagasi saamise valem on väga lihtne - rohkem suurepärast teatrit! Niipea kui linna peal läheb mõne eriti õnnestunud lavastuse kohta jutt lahti, jooksevad eestlased teatri peale sõna otseses mõttes tormi (püüdke näiteks saada piletit Draamateatri "Lehman Brothersi" etendusele - kaks kuud jutti suur saal täielikult välja müüdud!). Ning sealt saadud positiivne emotsioon tõmbab su magnetina teatrisse tagasi. Sa hakkad otsima sulle huvi pakkuvaid lavastusi ka teistest teatritest. Hoiad silmad-kõrvad lahti kõige uue osas, mis kohe lavalaudadele on jõudmas. Lõpuks oled isegi valmis väikeseks väljasõiduks mõnda teise linna, et sealt seda teatriimet püüda (tänu kogumikus olnud Karin Alliku ja Heidi Aadma artiklitele suundun ma seda tegema Viljandisse ja Rakverre). Eks see väikestviisi sõltuvus ju ole, kuid selle sõltuvuse üle võime vast rahvana uhked olla.

PS: Lõppu minu kolm suurimat teatrielamust kahest viimasest aastast (peab tõdema, et pole eriti originaalsed valikud):
* Kertu Moppeli "Mefisto" Eesti Draamateatris
* Hendrik Toompere jr "Lehman Brothers" Eesti Draamateatris
* Juhan Ulfsaki "Pigem EI" Von Krahli teatris

Andmed:

Anneli Saro, Oliver Issak, Tiia Sippol & Katarina Tomps (koostajad), Teatrielu 2020, Eesti Teatriliit & Eesti Teatri Agentuur, 2021, lk 446

Linke netiilmast:
Jaak Alliku arvustus Sirbis
Teatriaastat kokkuvõttev saade Vikerraadios
Teatriaasta kokkuvõte saates "Teatrivaht"
Teatriankeedid ajakirjas Teater.Muusika.Kino
Teatriaasta kokkuvõte saates "Teatrimaagia"