Erkki Koort - Salakuulaja Vastseliinas (2021)

Erkki Koorti kolmanda ajalooromaani võtaksin kokku peategelase enda mõtetega leheküljelt 242: 

Ta polnud kuhugi jõudnud. Tal polnud vähimatki aimu, kes oli rünnakute taga ning miks keegi Pugolat sääraselt vaenas. Õige oli seegi, et mees polnud juba mõnda aega selle nimel kuigi palju pingutanud.

Sellise tõdemuseni jõuab meile raamatutest "Kättemaks Kirumpääl" ja "Veritasu Tartus" tuttav sõjasulane Markus, kui 2/3 raamatust on läbi saanud ja pole midagi erilist  juhtunud. Ei peategelase enda ega ka lugeja jaoks. Peategelane on saanud vähemalt selle vältel ära juua kümneid liitreid kesvamärjukest ja mõningaid lõdva püksikummiga kohalikke neiukesi kabistada, aga lugeja lihtsalt igavleb ja ootab, et see heietus kuhugi välja jõuaks.

Ütlen ausalt ära, et minu arvates oleks võinud "Salakuulaja Vastseliinast" täiesti ilmumata jääda. Tegemist on eellooga kahele varem ilmunud Koorti romaanile. Selle 360 leheküljele venitatud "seikluse" oleks võinud kokku suruda paarile leheküljele "Kättemaksus Kirumpääl" näiteks Markuse mälestuspildina põhjustest, miks ta Vastseliinast ära oli sunnitud tulema. Aga iseseisva teosena ei vea see mitte kuidagi välja. Pole konflikti ega pinget, vaid lihtsalt õllekapa taga tiksumine.

Kui "Kättemaks Kirumpääl" oli täitsa asjalik tekst meie ajaloo- ja kriminaalromaanide seas, siis iga järgnev Koorti romaan on olnud nüüd ikka selge samm tagasi. Seigelgu järgmises raamatus jälle sõjasulane Markus või toimugu tegevus aastas 2222, mina võtan selle kätte ainult juhul, kui näen läbivalt tavalugejate kiitvaid mõtteid ja arvustusi Goodreadsis või mujal. Endal küll kahjuks hetkel enam käsi raamatukogus Koorti raamatut haarama ei tiku.

Andmed:

Erkki Koort, Salakuulaja Vastseliinas, Hea Lugu, 2021, lk 360

Linke netiilmast:

Helen Pärki arvustus Postimehes

Elina Allase artikkel LõunaLehes
Intervjuu autoriga saates "Ringvaade"

Maniakkide Tänav "Laevakaitsjad" (2021) & Rait Piir "Hinged mõõgateral" (2021)

Juba tükk aega polnud lugema sattunud ühtki ulmeraamatut. Põhjust ei teagi öelda, kuid eks kõigest peab vahepeal väikese pausi tegema, et siis uue hingamisega edasi minna. Nüüd saigi kaks sel aastal ilmunud kodumaist ulmeraamatut kohe jutti läbi loetud (raamatusarjas "Teaduse kaardivägi" trükivalgust näinud Maniakkide Tänava romaan "Laevakaitsjad" ja Rait Piiri jutukogumik "Hinged mõõgateral"). 

Alustuseks sai ära käidud Pluutol, mille oli vahepeal jõudnud mingid tulnukad ära vallutada ning kohalike pluutolaste seas väikestviisi genotsiidi läbi viia. Kogu seda "jama" saadeti Päikesesüsteemi Ühenduse poolt rahumeelselt(!!!) ära klaarima erineva taustaga vabatahtlikest koosnev üksus (kelle seas ka peategelane Paul Möldri). Peaaegu kohe sai selgeks, et diplomaatiaga pole seal päikesesüsteemi perifeerias midagi peale hakata ning läheb ikka korralikuks kõmmutamiseks. 

Ega Maniakkide Tänava romaan ei lubagi lugejal peale esimesi sissejuhatavaid peatükke rohkem hinge tõmmata. Lahingud ja kokkupõrked tulnukatega järgevad aina üksteisele ning muutuvad aina jõhkramaks. Kaaslased langevad paremal ja vasakul. Tulevad uued nimed ja näod, kuid nendeks need jäävadki, sest milleks minna süvitsi, kui homme teda enam sinu kõrval ei pruugi olla. Järsku oledki jõudnud viimasesse peatükki ja aega on Pluutoga hüvasti jätta. Kuid mul on tunne, et viimaseks kohtumiseks see selle üksusega ja Paul Möldriga ei jää. Eriti peale Stalkeri võitu parima kodumaise romaani kategoorias.

Pluuto lahingukärast jõudsin järgmise raamatuga järsku keskaegsesse Jaapanisse. Riisipõllud, õites kirsipuud, samuraide aukoodeks, klannisõjad ja ellu ärkavad müüdid. Rait Piiri jutukogumiku neljast loost kahe tegevus viibki lugeja sellesse ääretult karmi, kuid samas kaunisse maailma. Kui taustal rulluvad lahti klannidevahelised võimuvõitlused ja lahingud, siis mõlema loo fookuses on indiviidi eneseotsingud (samurai Arata loos "Pajatus daamist punases kimonos" ja noor neiu Yukino lühiromaanis "Nukumeister"). Ning lisaks maistele ohtudele kerkib mõlemas loos pimedusest esile ka üleloomulikud jõud, mis osutuvad veelgi suuremaks ohuks. Nende lugude nautija verd igatahes karta ei tohi!

Piiri kogumiku kahes teises loos saab jällegi mööda kosmoseavarusi rännata. Küberpungilikus maailmas lahendavad oma juhtumeid kaks "uurijat" - Ryan Madsen Ceresel ja Ellis Drake Veenusel. Suurkonsortsiumite räpased saladused, tehisintellekti ohud, elupõletajatest peategelased, ühiskonna põhjakiht on täies hiilguses - seda kõike on nendes lugudes piisavalt, et noir-ide ja küberpungi fänn peaks igati rahule jääma.

Peale seda korralikku rännakut mööda aja- ja ilmaruumi võin öelda, et isu värske ulmekirjanduse järele on täitsa tagasi. Ma veel ei tea, kuhu järgmine seiklus mu viib, kuid nõnda pikka pausi ulmest ma endale küll enam ei luba. Liiga palju kaugeid maailmu on veel avastamata!

Andmed:

Maniakkide Tänav, Laevakaitsjad, 2021, Lummur, lk 336
Rait Piir, Hinged mõõgateral, 2021, Lummur, lk 368

Linke netiilmast:
Elar Haljase arvustus Reaktoris
Elar Haljase arvustus Reaktoris

Erkki Koort - Kättemaks Kirumpääl (2018) & Veritasu Tartus (2019)

Jalutad õhtul natuke kõikuval sammul kodu poole ja äkki suskab keegi sulle noa selga. "Miks küll?" on viimased sõnad, mis sinu huulilt öö kajama jäävad. Enne igavesse unne vajumist kuuled veel oma tapja parastavat vastust: "Nii igaks juhuks!"

Järgmine hommik leitakse su kägaras surnukeha. Väheke uuritakse, äkki keegi nägi või kuulis. Kuid kõigile on mugavam sinu maised jäänused lihtsalt auku ajada ning oma näruste keskaja eludega edasi minna. Ilmselt olid oma saatuse nagunii ära teeninud. 

Selline see eluke juba kord on Kirumpääl 1389. aastal. Täpsemalt on see selline möödunud aastal Erkki Koorti sulest ilmunud romaanis "Kättemaks Kirumpääl", kus noaga susatakse ikka südametäiega ja -rahus.

Kirumpää piiskopilinnuse asendiplaan

Selles on muidugi "peasüüdlaseks" Vastseliina endine sõjasulane Markus, kes teel Tartusse Kirumpääle satub. Tegelikult on Markuse Kirumpääl avaldunud suskamisfetišil väga hea põhjendus ning motivaator. Nimelt leidis ühe tema parima sõbra elutee Kirumpääl mõned kuud tagasi segastel asjaoludel oma haleda otsa (väidetavalt külmus lumetormis surnuks). Markus sellist juttu muidugi uskuma ei jää ning nõnda polegi tal muud võimalust, kui ise surmajuhtumit uurima asuda.

Kuna Markusel puudub suur usk tolleaegsesse õigussüsteemi, siis võtab ta lisaks uurija ametile ka kohtumõistja ja timuka kohustused enda õlule. Saab kohe palju efektiivsemalt asjad aetud ning oma teekonda Tartu suunas jätkata. Kuid linnuse hooviisandast hakkas mul küll kahju. Kust ta omale nüüd üleöö uued sõjasulased linnusesse leiab? Näe, pihkvalased juba piiluvad põõsa tagant ning limpsavad keelt. Ei tea, mis nad siia ära on kaotanud? Kasige koju tagasi! Ei ole teil veel sada aastat siia põhjust oma nina toppida!

***

Sarja teises osas jõuab Markus lõpuks Tartusse pärale, kaaslaseks Kirumpääl parima sõbra staatusesse tõusnud Liiva-Annus. No ei taha inimesed Markuse läheduses mitte kuidagi elus püsida. Küll üks sureb kalade rohkuse tõttu hingetorus, teine jälle "katsetab" gravitatsiooni ja linnamüüri kõrguse vahelisi suhteid. Tuleb välja, et laulusõnad ikka ajasid meile natuke puru silma. Ei ole see elu midagi nüüd nii lihtne siin Liivimaal.

Kui eelmise romaani tegevuspaigaks oli ainult Kirumpää linnus ja selle ümber tekkinud asula, siis sarja teises osas on tegevuspiirkond palju laiem. Keskmeks on küll Tartu, kuid lotjadega saalitakse pidevalt mööda Emajõge küll õhtu ja hommiku suunas, kuni Pihkvani välja (kus tõenäosus nuga saada või vangikongi sattuda on umbes kaheksal juhul kümnest).

Kõige selle sagimise keskel tegelikult suurem osa ajast romaani tegevus otsekui seisab. Jah, Markusega küll juhtuvad pidevalt igasugu sündmused ja lugu jõuab aste-astmelt oma loogilise kulminatsioonini, kuid samas tundub, et suurema osa raamatust istub Markus kõrtsis, libistab õllekest ja lihtsalt ootab järgmist lugu edasi viivat konflikti. Järgmise osa puhul tahaks lihtsalt ehk saja lehekülje võrra lühemat, aga kontsentreerituma tegevusega lugu, sest Koorti keskaegne maailm võlub ju endiselt ja Markus pole kindlasti oma mõõka veel lõplikult varna riputanud.

Andmed:

Erkki Koort, Kättemaks Kirumpääl, Hea Lugu, 2018, lk 296
Erkki Koort, Veritasu Tartus, Hea Lugu, 2019, lk 312

Linke netiilmast:
"Kättemaks Kirumpääl" ELLU-s
"Veritasu Tartus" ELLU-s

Peeter Helme arvustus ERRi kultuuriportaalis

Peeter Helme arvustus Postimehes
Meelis Oidsalu arvustus Eesti Ekspressis

Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium (2019)

Kui palju inimesi on nüüd Indrek Hargla sule läbi hukka saanud nende seitsme raamatu vältel? Üle veerandsaja nüüd kohe kindlasti. Ilmselt läheneb kadunukeste arv juba viiekümnele. Kui võtta arvesse, et 15. sajandil oli Tallinna elanikkond umbes seal 3000-4000 kandis, siis nüüd kena protsendikese on Hargla küll neid manala teed saatnud.

Sel korral rulluvad verised sündmused lahti Toompeal (rüütel Detmar von Wenthuseni majas), kus ka aadlikud, sarnaselt all-linnas elavatele kaupmeestele ja käsitöölistele, ei suuda apteeker Melchiori abita oma veretöid ära lahendada. Vana Melchior hakkab verekoerana taas salakavala mõrvari jälgi ajama ning peab oma parimad oskused mängu panema, et hoida ära väiksemamõõduline sõda auväärsete rüütlisuguvõsade vahel.

Kõige selle taustal arenevad vaikselt edasi kõrvalliinidena ka eelmises romaanis alguse saanud templirüütlite saladused ning muidugi Melchiori poja "õpingud" Saksamaal. Noore Melchiori puhul tundus seitsmes romaan olevat pelgalt mängunuppude valmis seadmine millekski suureks. Mõned vanad ja olulised küsimused said tänu temale küll lõpuks vastatud, kuid noore Wackenstede meistritöö seisab alles ees. Hetkel on ta veel ikka selli staatuses ning omad vitsad peksavad kohati ikka päris valusasti.

Kõigist nendest kasvavatest laibakuhilatest hoolimata oli äraütlemata tore end taas vanast Tallinnast leida, kus Rataskaevu tänavalt saab Liivimaa parimat apteeginapsi. Kui sinu koputuse peale apteegi uks kohe ei avane, siis on vana Melchior jälle mõnd mõrtsukat taga ajamas või Pirita kloostris oma tütart külastamas. Mõlemal juhul anna vanale apteekrile tema puudumine andeks. Usu mind, kui ta lõpuks sulle ukse avab ja napsi klaasi valab, siis saad lisaks ka üht põnevat, kuid ilmselt ka verist, lugu kuulda. Ja see on rohkem väärt, kui need närused krossid, mis sa apteeginapsi eest maksid.

Andmed:

Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Pilaatuse evangeelium: Kriminaalromaan vanast Tallinnast, Raudhammas, 2019, lk 486

Linke netiilmast:

Gerda Kordemetsa intervjuu autoriga Õhtulehes
Aarne Seppeli arvustus Postimehes

Henno Käo - Väike rüütel Rikardo (2004)

Ühes kauges, kauges kuningriigis seikleb väike rüütel Rikardo. Ta pole kunagi üheski lahingus mõõka keerutanud ega vangitorni luku taha pandud pintsessi päästnud. Rääkimata siis mõne tuld purskava lohega võitlemisest. Kuid ta on kõige rüütellikum rüütel, kellega mina oma rännakutel kokku olen puutunud.

Te küsite, mis on Rikardos nõnda erilist? Vastus on väga lihtne! Selle väikese rüütli rinnus tuksub uskumatult suur süda. Ei hirmuta teda salapärased rohelised mehikesed ega tüütud kummitused. Oma abikäe on ta valis igale hädasolijale ulatama. Näiteks tänu temale on meil alles maailma viimane lohe, kes kuulu järgi elavat nüüd ühes maalilises järves. Te ei oska arvatagi palju rõõmu võib üks väike rüütel meie maailma tuua!

Andmed:

Henno Käo, Väike rüütel Rikardo, Tänapäev, 2004, lk 140

Linke netiilmast:

Neeme Korvi arvustus Postimehes

Krista Kumbergi arvustus Eesti Päevalehes

Jaak Urmeti arvustus Sirbis

Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat (2017)

Tallinn on ikka üks ütlemata liiderlik ja jumalapõlglik paik. Hereetikud, liiderdajad, päevavargad ja valemängurid. Suur kummardus apteeker Melchiori suunas, kes peab sellise porduelu keskel oma üksildast lesepõlve pidama ning palehigis kõigevägevamat Issandat teenima. Puntrasse jooksnud veriseid lõngakerasid on seekord mitmeid ja korraks tundubki, et umbsõlmi on pea võimatu lahti harutada, kuid tänu ustavatele abilistele suudab Melchior raamatu lõpuks siiski timukas Bosele kenasti leivateenistust pakkuda.

"Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat" viib meid 1433. aastasse, kus kohtume Tallinna tänavatel juba kergelt kössi vajunud ning isegi natuke hajameelse Melchioriga. Viimased aastad pole meie armastatud apteekri vastu eriti lahked olnud. Teda on vaevamas haigus, mille vastu ei aita isegi kõige parem apteeginaps - üksildus. Tütar on Pirital kloostris, poeg läinud Lübeckisse ametit õppima ning armastatud Keterlyni ja ustava Hinricuse on Issand enda juurde kutsunud. Nõnda üksinda on Melchior haavatavam kui kunagi varem ning kurjad jõud püüavad seda ka koheselt ära kasutada.

Elust muserdunud Melchiori seiklused pakuvad üllatuslikult isegi suuremat kaasaelamist, kui aastatetagused täisjõus apteekri võitlused kurjategijatega. Sa tajub lugedes reaalset ohtu peategelase elunatukesele ning loodad kogu hingest, et järgmine mürgipeeker läheb veel temast mööda. Ma ei ole hetkekski kahelnud Hargla valmiduses üks hetk oma armastatuima romaanikangelase eluküünal kustutada, kuid "Gotlandi kuradit" lugedes tajusin esimest korda, kui lühikeseks on see küünal juba põlenud. 

Õnneks on isa jälgedes käimas poeg, kes küll õpib Lübeckis lisaks apteekriametile ka natuke palgamõrtsukakunsti. Tööturg on ju pidevas muutumises ning ükski ametikoht pole igavene. Usun, et Lübeckis täienenud teadmised mürkide vallas võivad hilisemas elus ja eriti Tallinna-suguses linnas kindlasti kasuks tulla. Kindlasti tuleks noorel Melchioril veel enne kodulinna naasmist üks täiendkoolitus ka Itaaliasse teha (näiteks Veneetsiasse), kus mürkidega majandamine on täielikus maailma tipus.

Kokkuvõttes on "Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat" üks kuratlikult hea romaan! Sa kaod lugedes paariks päevaks keskaegsesse Tallinna, kus sind ootab üks vana sõber ning terve rida värvikaid isikuid, kelle kõigi puhul sul jookseb üks hetk peast läbi mõte "Tema on mõrtsukas!?!?". Me teame juba ette, et üldjuhul paneme oma süüdistustega täiesti puusse ning lõpuks üllatab Melchior meid oma geniaalsusega nagunii. Ehk seekord läheb õnneks!

Andmed:

Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Gotlandi kurat: Kriminaalromaan vanast Tallinnast, Raudhammas, 2017, lk 560

Juhan Voolaid - Hokimängija Tartu linnamüüril (2014)

Mööda Tartu kesklinna kakerdab südaööl hokirõivastuses purupurjus onkel. Vajadusel ronib mööda köisredelit teele jäävate majade katustele ja laskub teisel pool maja köit mööda taas maapinnale. Väikeste vaheaegade tagant kummardab ja karjub: "Tömptorn", "Veretorn" või "Pasatorn". 

Siht on tal tapvast viinahaisust hoolimata võrdlemisi sirge ja eesmärk üllas. Ta tahab oma kunagist Tartut tagasi! Selleks tuleb täita iseendale ja kodulinnale antud lubadus ning teha üks jalutuskäik mööda linnamüüri. Probleemiks on muidugi sulaselgelt see, et linnamüürist ja kunagistest tornidest/väravatest on säilinud ainult mõni üksik jupp. Siin tulevadki mängu köisredelid ja hokikaitsmed.

Ma ei imestaks kõige vähemalgi määral, kui mulle tuleks selline kiivris onuke Toomemäel või Raekoja platsil vastu. Tartus kehtivad teistsugused normaalsuse normid ja elavad teistsugused inimesed. Ma ilmselt arvaks, et Tartu vaim on jälle liikvel ning seekord ainult temale teadaolevatel põhjustel sellisel kujul materialiseerunud. Legendaarsete vanameistrite otsustes ei kahelda ning ollakse tänulikud, et võidakse nende tegudele kaasa elada.

Juhan Voolaiu teos ongi kummardus sellele legendaarsele linnale ja seal ringi hõljuvale vaimule. Järgmine nädal taas Tartus olles võtan kindlasti Voolaiu raamatu giidiks kaasa ning teen ka ise väikese tuuri kunagisel linnamüüril. Köisredelid, kaitsmed ja hokikiivri jätan siiski veel seekord koju, küll tuleb ka nende aeg.

PS: Saadikud, kes 1763. ja 1775. aastal Peterburi jõudsid, et teatada maatasa põlenud Tartust, oleks viidud ikka keisrinna ette (mitte tsaari)!

Andmed:

Juhan Voolaid, Hokimängija Tartu linnamüüril, AS Atlex, 2014, lk 140

Linke netiilmast:

Rasmus Rekardi arvustus Tartu Ekspressis

Aapo Ilvese arvustus Eesti Ekspressis 

Kristjan Roosi intervjuu autoriga Linnalehes

Raimu Hansoni arvutsus Postimehes

Dagmar Normet - Lõvi ja lohe (1993)

Minu 5C klassi tüdrukud tulid paar kuud tagasi paluma, et me kirjanduses ei loeks ainult "poisteraamatuid". Lubasin neile, et vaatan meie kooliaasta kodulugemiste nimekirja üle ja proovin leida alternatiive. See osutus üpriski keeruliseks ülesandeks. Eriti raske oli mul leida teist raamatut jaanuariks, kui kuu teemaks olin valinud Eestimaa ajaloo. Ei tahtnud ma neid "poisteraamatuidki" ehk "Tasujat" ja "Meelist" kellelegi lugeda anda. Lõpuks suundusin abi otsima meie kooli raamatukoguhoidja käest. Tema soovitas Dagmar Normeti ajaloolisest lasteromaani "Lõvi ja lohe", millest mina polnud midagi kuulnud. Esimesel lappamisel tundus tegemist olevat kõigile kriteeriumitele vastava teosega (samuti oli neid raamatukogus piisavas koguses) ning nõnda lisasingi mulle täitsa tundmatu raamatu nimekirja.

Nüüd jõuluvaheajal ise raamatut lugema asudes selgus, et tegemist ei ole ainult ajaloolise vaid ka ulmeromaaniga (täpselt nagu "Meelis" ja "Tasuja"). Nimelt on teoses nii manamist/posimist kui ka ajas rändamist (Eerik ja Tommi satuvad juhuslikult 1992. aastast 1524. aastasse). Suurepärane võimalus lastele kohe kaht põnevat kirjandusžanrit tutvustada. Siinkohal ei saa muidugi mainimata jätta, et kõige ulmelisem seik romaanis oli saunastseen, kus toimus vihtade ja leili abil lausa soovahetusoperatsioon.

Oma atmosfäärilt meenutab "Lõvi ja lohe" mulle natuke samast ajast pärit filmi "Lammas all paremas nurgas". Selline piltpostkaardilikult utopistlik Tallinn (mõlemad ajaliinid), kus toimub ühistööna parema ja ilusama kodulinna ülesehitamine, mille suurimaks takistuseks on natuke porisev vanahärra. Paras segu nõukaaegse lastekirjanduse mallidest ja taasiseseisvumisega kaasnenud hurraaoptimismist.

Tegelikult sobib "Lõvi ja lohe" lastele suurepäraselt esmatutvuseks keskaegse Tallinna võlumaailmaga (kuldne võimalus ajalooõpetajaga koostööd teha ning õppeaineid moodsa sõnaga lõimida). Gildid, tsunftid, raehärrad, Hansa Liit ja kaitsetornidega pikitud linnamüür.. Selle rännaku lõpp-punktiks oleks muidugi üks tore klassiekskursioon Tallinna vanalinna ja paari aasta pärast Melchiori lugudega tutvumine näiteks põhikooli lõpuklassides.

Andmed:

Dagmar Normet, Lõvi ja lohe, Koolibri, 1993, lk 176

Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja (2013)

2016

Oskari uberik Punasel tänaval
13. detsember (luutsinapäev), hommik

Ärkasin iseenda köhimise peale. Esimene mõte - öö. Teine mõte - maga edasi, sa oled haige ja ei pea täna klassi ette minema. Kolmas mõte - Evelin on kadunud. Neljas mõte - järelikult on kell juba kaheks läbi? Viies mõte - kurat, miks siis nõnda pime on? Ajasin end suure vaevaga üles ja komberdasin kööki. 

Selgus, et kell on juba üheksa läbi ja väljas on ikka veel kottpime. Kalendris vaatas mulle vastu 13. detsember ja all oli väikselt kirjas luutsinapäev. Võtsin arvuti lahti, viskasin pilgu peale öistele NBA kohtumiste tulemustele. Seejärel trükkisin otsingumootorisse LUUTSINAPÄEV. Avasin Vikipeedia ja lugesin: "Luutsipäeva ööd peeti aasta kõige pikemaks ja Juliuse kalendri järgi see nii ka on. Sel päeval valmistati jõuluehteid." Tundus, et keegi polnud Päikest teavitanud, et meil on juba tükk aega Gregoriuse kalender kasutusel.

Jõuluehteid ma valmistama ei kavatsenud hakata. Vedasin end voodisse tagasi. Vaatasin kardinate vahelt paistvat hallikasmusta taevast. Tundus, et väljas sajab midagi. Midagi, mida polnud lumeks ega vihmaks võimalik defineerida. Tõmbasin teki üle pea ja saatsin vaikselt Päikese sinna kohta, kus ta tavaliselt ei paista.

Ärkasin taas köhides. Hämarusse mattunud tuba. Pilk kellale - keskpäev. Trots minus kasvas iga sekundiga. Ma tahtsin ära sellest igavast ja pimedast maailmast. Keerasin pead padjal ja jäin jõllitama raamaturiiulit oma voodi kõrval. Siis nägin ma oma pääseteed ja Lunastajat! Ära siit külmast ja pimedast! Kaitsvate ja tuttavate kloostrimüüride vahele! Ja juba ma lugesin: "Ta tahtis tappa naise pistodaga, lüüa see sügavale tema vasaku rinna alla...".

***

Oskari uberik Punasel tänaval

 13. detsember (luutsinapäev), kesköö

Ma olen tagasi hallis argiöös. Silmad on vesised ja punased. Päev keskaegses Tallinnas kosutas hinge, aga kurnas niigi väsinud keha. Ma kustutan tule ja sulen silmad. Evelin mu kõrval magab juba sügavalt.

Ma näen kevadist Piritat. Toomingate taga kõrguvad kloostri varemed. Ma olen rattaga Nunnade saarel sõitnud. Kogu loodus õitseb ja õhk on täis lindude flirti. Ma laman oma toominga all ja loen uut "Melchiorit". Kloostri tornikell lööb keskpäeva. Varsti mööduvad minust jalutuskäiku tegema tulnud nunnad. Huvitav, kas nemad on kuulnud abtiss Agatha Wakenstedest ja tema isast apteeker Melchiorist?

Andmed:

Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja: Kriminaalromaan vanast Tallinnast, Varrak, 2013, lk 406

Linke netiilmast:
Erkki Bahovski arvustus Postimehes
Tuuli Jõesaare arvustus Eesti Päevalehes
Jaanus Kulli arvustus Õhtulehes
Peeter Helme arvustus Eesti Ekspressis
Kaie Klettenbergi arvustus Maalehes

Aarne Ruben - Nõiaprotsessid Eestis (2016)

Meil kõigil veab vahel elus viltu ja asjad ei lähe üldse paika pandud plaanide kohaselt. Sellisel juhul hakkame loomulikult ka nurjumise põhjusi otsima. Keda siis ennekõike süüdistame? Iseennast? Jumalaid? Valitsejaid? Naabreid? Õige mees vaatab ikka kõigepealt peeglisse ja tõreleb endaga. Vahel vannub ka natuke kurja ja sarjab pilve peal istuvat vanatoid. Aga eestlane süüdistab oma ebaõnnes kõigepealt naabreid, siis natuke jumalat ning seejärel kindluse mõttes veel teisi üleaedseid ka. Juba Andres teadis, et kõigis maailma hädades on süüdi Pearu, aga mitte ta enda lollid otsused ja jäärapäisus.

Aarne Rubeni aastatepikkuse töö tulemusena valminud "Nõiaprotsessid Eestis" võiks vabalt kanda ka alapealkirja "Kuidas eestlased oma naabritele (viisakalt öeldes) käkki keerasid". 16-17 sajandil ei kleebitud sulle nõia silti külge mitte selle tõttu, et sa metsas ravitaimi käisid korjamas või üht pirakat luuda omasid. Nõiaks muutusid sa juhul, kui su naabri lambatall mingil "seletamatul" kombel ära kõnges või tema laps äkki haigeks jäi. Nende sündmuste põhjustajaks olid kindlasti SINA, aga mitte asjaolu, et naabri laps poolpaljalt sügisilmadega õue peal ringi siblis. 

Nõnda oledki endalegi üllatusena järsku kohtupingis, kus üks parajalt paks saksahärra hakkab sul igasugu kummalisi küsimusi küsima. "Millises metsatukas sa esimest korda Saatanaga kohtusid ja mis kujul ta sinu ette ilmus?" "Mitu korda sa Saatanaga ühte heitsid ja kui väga sa seda nautisid?" "Palju kordi sa libahundiks käisid ja kes sind seda tegema õpetas?" "Palju sa lapsi oled ära õginud ja kellega sa oma suutäisi jagasid?" Sina istud seal kohtupingis ja mõtled, et see härra vist küll täie mõistuse juures pole, kui nõnda jaburaid küsimusi küsib. Hakkadki end kaitsma ja otseloomulikult kõiki süüdistusi eitama. 

Kuid siis astub tuppa kohtusaksa parim sõber - timukas. Tal on igasugu põnevad kaadervärgid kaasas, mis üldse sulle tuttavaid põllutööriistu ei meenuta. Järsku on su pöidlad lükatud mingitesse piludesse ja timukas hakkab suur naeratus näol kruvisid keerama. Valu muutub aina väljakannatamatumaks, kui sa tunned kuidas kruvid läbi sinu liha lõikavad ja vaikselt luudeni jõuavad. Silme eest hakkab juba mustaks minema, aga süü omaks võtmine tähendaks õhtust jalutuskäiku tuleriidale. Sa pead veel meeleheitlikult valule vastu, mis sest et kruvid on end juba su sõrmeluudest läbi murdnud. Järsku saabub kauaoodatud minestus ja õnnistatud pimedus. 

Venituspink

Ärgates leiad end lamamas lavatsil ning sa oled kätest-jalust köidetud. Märkad, et jalutsis seisev timukas hakkab jälle mingeid väntasid keerama. Sa tunned järsku oma liikmetes põrgulikku valu. Sa venid ja venid. Käed on juba õlaliigestest väljumas, kui sa teed viimasel hetkel otsuse: "Persse!!! Parem suren juba tuleriidal ning ma võtab pooled oma küla odratolgustest endaga kaasa!". Valu lõppeb vähemalt hetkeks ning järsku seisab su ees taas ei tea kust ilmunud kohtuhärra oma opakate küsimustega.

Nüüd tuleb sulle eneselegi üllatusena, et sa oled aastakümneid juba libahunti jooksnud, põrguvürsti parim sõber ja vahel isegi sea seljas Lapimaale teistele nõidadele külla lennanud. Aga kõige olulisem on see, et sa loetled ette kõik teised naabruskonna nõiad, kes täiesti juhuslikult pole sinuga just parimates suhetes. Kaika Jaan olla libahunt ja Essu Epp olla Saatana endaga lapse saanud ja Varudi Villem olla musta soku kujul kirikus kepselnud. Neile kõigile tuleks samuti tuli otsa panna!!! Kohtuhärra paneb kribinal-krabinal nimed kirja ja saadab su jumalaõnnistuse saatel välja, kus sind ootab juba kena kuhi kuivi puid. Korraks jõuad veel mõelda, et sügisese ilma kohta on täna kole palav ning järsku ongi kõik läbi.

Rubeni "Nõiaprotsessid Eestis" on üks ütlemata tänuväärt teos. Raamat, mis paneb lugeja tõdema: "Küll on hea, et ma ikka praegusesse aega sündisin! Lolluse ja mõistuse tasakaal maailmas pole ehk enam niivõrd kreenis." Samas tuleb tõdeda, et ühiskonnale "vajalik" patuoina roll pole senini kadunud. Oled sa natukenegi "normaalsuse" normidest väljas valitseb reaalne oht, et sa oled "süüdi" seakatkus, rahvastiku vähenemises ning jalkakoondise allajäämises Fääri saartele. Meie ühiskond ei julge senini peeglisse pilku heita, kuid vähemalt ei otsi me enam taskust tikke. Progress on sajandite jooksul olnud ikka tõeliselt märkimisväärne!

Andmed:

Aarne Ruben, Nõiaprotsessid Eestis, Varrak, 2016, lk 352

Indrek Hargla - Suudlevad vampiirid (2011)

Külastades Apollo või Rahva Raamatu kodulehekülgi ning trükkides otsinguaknasse "Hargla", saame tulemuseks üpriski pika loetelu (e-raamatud jätsin nimme otsingust välja!). Igati loogiline tulem, sest Hargla näol on tegemist meie enim loetud ja produktiivseima (ulme)kirjanikuga. Aga kahjuks on enamuse otsingu tulemusel arvutiekraanile kuvatud teoste taga märge "Läbi müüdud" või "Toode pole saadaval" (erandiks on suuremate trükinumbritega apteeker Melchiori ja Süvahavva seeria raamatud).

Indrek Hargla varasemasse loominguperioodi kuuluvad raamatud on muutunud tõeliselt rariteetseteks ning osadele bibliomaanidele isegi kinnisideeks. Näiteks "French ja Koulu" on üks enim taga otsitud teoseid Raamatukoi kaupluses. Ootejärjekord sellele raamatule on isegi pikem, kui silmaarsti vastuvõtule meie haiglates. Isiklikult seisin paari aasta eest sama probleemi ees ja otsustasin "erakliiniku" kasuks. Postitasin ulmefoorumisse kuulutuse, et maksan 50 eurot lahkele müüjale koheselt peo peale. Nädala pärast oli "French ja Koulu" mu raamaturiiulis ning turutõrgetest kaarega mööda mindud.

Apteeker Melchior ja katustel tantsija

Turul valitsevat nõudlust on mõistnud ka Ajakirjade Kirjastus, kes on müügile paisanud uue laadungi kogumikku "Suudlevad vampiirid". Esmakordselt 2011. aastal trükivalgust näinud kogumik sisaldab kokkuvõtet ja läbilõiget Hargla viimaste aastate loomingust. Raamatus on uusi ja ka varem trükis ilmunud ulmetekste ("Suudlevad vampiirid", "Raudhammas"), samuti Melchiori sarja apokriivad ("Katustel tantsija", "Zarieli raamat"). Lisaks leiame kogumikust ka hulga vihjeid kirjaniku varasematele ja hilisematele teostele (Surmatagune koda, folklorist Roomas Kingu, palveränd Santiago de Compostelasse). Samuti tundus mulle, et novelli "Minu päevad Liinaga" peategelane Rainari on "Süvahavva" Peebu hingesugulane ja osaliselt ka kaaskannataja.

Nagu eelpool mainitud sisaldab "Suudlevad vampiirid" ka 2009. aastal Harglale Tuglase novelliauhinna toonud novelli "Minu päevad Liinaga", mis ilmumise ajal ulmefännide seas omajagu vastuolu ja segadust külvas. Põhiliseks  küsimuseks oli tollal kas seda novelli saab üleüldse liigitada ulmekirjanduseks. Hargla annab sellele küsimusele jaatava vastuse paralleeltekstiga "Tema päevad Liinaga", kus saame paljudele hämaraks jäänud seikadele vastused (kleidivöö, Aat, Liina "võimed"). Liina-jutte tulekski võtta kaksikteosena ja nõnda neid ka lugeda. Uutmoodi lugemiselamuse saamiseks soovitan, aga esimesena lugeda hoopis "Tema päevad Liinaga". Suhtumine novellide erinevatesse tegelaskujudesse muutub tunduvalt.


Kokkuvõtvalt võib öelda, et "Suudlevad vampiirid" on suurepärane esinduskogumik, mis annab ülevaate Hargla viimaste aastate suundumustest. Ulmefanaatikud saavad korraliku annuse eestimaist ulmet ning seni ainult Melchiori tegemistele kaasa elanud lugejatel on võimalus tutvuda Hargla teiste tegemistega. Loodame, et varsti ilmestab "Suudlevaid vampiire" taas märge "Toode pole saadaval".

Andmed:

Indrek Hargla, Suudlevad vampiirid, Fantaasia, 2011, lk 432

Linke netiilmast:

Fagira D. Morti arvustus Eesti Päevalehes

Ene Kallase arvustus Reaktoris

Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika (2014)

Ta tegi seda jälle!!! Juba viiendat puhku ja seekord eriti filigraanselt. Viiskümmend lehekülge enne lõppu olin ma enese arvates mõrvari isiku kindlaks teinud. Igaks juhuks oli mul ka teine kahtlusalune varuks, sest ma tunnen juba piisavalt hästi Hargla mänge suitsu ja peeglitega. Kuid taaskord oleksin ma lasknud süütu inimese vangitorni toppida ja mõrvari vabadusse jätnud. Pean vist lõplikult tunnistama oma väikeste hallide ajurakukeste kõlbmatust detektiivitööks.

Kriminaalromaanidest arvustust kirjutades on kõige tähtsam mitte rikkuda potentsiaalse lugeja lugemiselamust ehk no spoilers (kas eesti keeles on sellele sõnale vaste juba leiutatud?). Nõnda ma romaani kriminaalsetel tegevusliinidel pikemalt ei peatuks ning prooviksin pigem analüüsida "Tallinna kroonika" kohta apteeker Melchiori sarjas laiemalt.

Tegemist on üleminekuromaaniga, mis toob esimest korda iseseisva ning läbitöötatud karakterina lugejate ette Melchiori poja. Juba "Pirita kägistajas" alanud ettevalmistused põlvkondade vahetuseks, saavad sarja viiendas osas tõeliselt hoo sisse. Romaani alguses näib, et verevahetus võib teoks saada juba käesolevas romaanis (elutüdimuse käes vaevlev isa ja Greifswaldist koduteele asuv poeg), kuid verised sündmused Tallinnas ja Lübeckis pööravad Wakenstedede meespere tulevikuplaanid mingiks ajaperioodiks pea peale.

Lübecki linnapanoraam 15. sajandil

Noore Melchiori tegevusliini viimine Lübeckisse annab Harglale lõpuks võimaluse oma mängumaad laiendada ning Wakenstedede needust ümbritsevat saladusteloori ka reaalselt lahendama hakata. Tallinna linnamüürid hakkasid juba silmnähtavalt kirjanikule kitsaks jääma. Lübeck Tallinna emalinnana lubab sisse tuua uusi mõjujõude, rühmitusi, liitlasi ja ka vaenlasi. Samas võimaldab toimiv hansalinnade võrgustik nende tegevusliinide orgaanilist liitmist Tallinnaga ning nõnda võime oodata tulevikus geograafiliselt veelgi mastaapsemaid romaane.

Apteeker Melchiori sarja teosed on järjepanu kasvanud nii kvaliteedilt kui ka mahult. Tunnet, et raamatutesse oleks sattunud üleliigset ballasti, pole kordagi tekkinud. Ajaloolised, bioloogilised või meditsiinilised finessid mängivad teostes kindlat ja vahel lausa otsustavat rolli. Gildide või kloostrite elukorraldus, surmaputke mõjud inimorganismile, pidalitõve tunnused ja ravimeetodid - Hargla oskab kõik huvitavaks ning kaasahaaravaks kirjutada. Lõpetuseks ei jäägi muud üle, kui ootama jääda järgmist veretööd, mis vapustaks Tallinna kodanikkonda niivõrd, et see tuleks raamatusse kohe kindlasti kirja panna.

PS: Siinkohal tahan tänada oma väikevenda, kes tegi igast romaani 470 leheküljest oma telefoniga foto ning need mulle siia maakera kuklapoolele saatis. Lootsin, et kannatan ikka kodumaale jõudmiseni ära, kuid lugemishimu muutus nõnda piinavaks, et pidi alternatiivse lahenduse leidma. :)

Andmed:

Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika: Kriminaalromaan vanast Tallinnast, Varrak, 2014, lk 470

Linke netiilmast:

Jaan Martinsoni arvustus Postimehes

Kaupo Meieli arvustus Loomingus

Enn Kippel - Meelis (1941)

"Ooo Lehola, ooo Lehola! Armastuse asula!..." nõnda õhkab jutustaja filmis "Malev". Kuid võrreldes Enn Kippeli ülistusoodiga "/.../ Lehola küla, kus elas kihelkonnavanem Lembitu, asus suure metsapadriku ja laugassoo piirimail, kus kasvasid ja haljendasid rukis, oder ja kaer. /.../", tundub eelpool nimetatu ikkagi ainult kerge viisakusavaldusena. Kippeli jutustust "Meelis" ongi tänapäeval vist võimalik lugeda ainult kui paroodiateost kõigi ajalooromaanide aadressil või "Malevi" juurde kirjutatud fänni- või filmiraamatut. Isegi enamus Andres Saali paduromantismist kantud tegelasi kahvatuvad suure vanem Lembitu vapra poja Meelise patriootlikuse, sirgeselgsuse ning lapsemeelsuse ees.

Eduard Järve illustratsioon

Muidugi ei tohi ära unustada, et tegemist ongi ju lapsega. Meelis on jutustuse alguses alles üheksa aastane poisinolk, kuigi lugedes jääb mulje kahekümnendates aastates noormehest. Seetõttu tunduvadki osad Meelise lapsikud teod suurte sõjalis-strateegiliste prohmakatena. Näiteks kuulutab ta suure suuga igale vastutulijale uhkusega, et ta on Lembitu ainus poeg ja sellest tulenevalt suure väärtusega pantvang. Järgneva kümne eluaasta ning saja lehekülje vältel suudab Meelis osa võtta igast tähtsamast muistse vabadusvõistluse lahingust (välja arvatud Madisepäeva lahing), nautida Rootsi heaoluühiskonna mugavusi ning olla vahetusüliõpilane Dünemünde kloostris. Kes palju teeb, see palju jõuab!

Eduard Järve illustratsioon

Lugedes torkavad muidugi aeg-ajalt silma jutustuse ilmumisaastast tulenevad "eripärad". Kõik seigad, mis on seotud meie suure idanaabriga, on üdini positiivsed. Nii Peipsi tagant orjaks toodud Ivo, kui ka Tarbatu müüridel madistav vürst Vjatško on nõus andma oma elu Meelise eest. Lõpuks pleegivad eestlaste ja venelaste kondid koos Toomel ning nende valatud veri seguneb ojadena. Integratsioon missugune! 

Vastaspool ehk sakslased on muidugi Kippeli teoses selgrootud limukad, mammona kummardajad ning kõige lõpuks Hitleri enda esiisad. Leholat piirama tulevate sakslaste suust kõlab ühtelugu hüüd "Gott mit uns!!!", mis oli Preisi ja hiljem osade Natsi-Saksamaa sõdurite vööpannaldele graveeritud moto. Taanlastesse ja rootslastesse suhtub Kippel küll väheke neutraalsemalt, kuigi kokkuvõttes üks germaanlaste ussisugu kõik!

Meie ajaloo lahtimõtestamises on viimastel aastatel toimunud suured muutused ning "meie või nemad" on asendunud "meie ja nemad" kontseptsiooniga. Nende muutuste valguses, mis peaksid olema tasapisi jõudnud ka meie haridusasutustesse, tundub suhteliselt anakronistlik anda viienda klassi õpilastele lugeda "Meelise" sugust mustvalge maailmapildiga teost. Ei saa ju ometi kahes õppeaines üksteisele nii vastukäivaid narratiive õpetada. Tuleb lihtsalt endi vastu aus olla ja tõdeda, et mõni teos on oma aja lihtsalt ära elanud. Ma ei usu, et "Meelisele" õppeprogrammis nüüd nii raske uut asendajat leida oleks. 

Andmed:

Enn Kippel, Meelis, Pedagoogiline Kirjandus, 1941, lk 150

Linke netiilmast:

"Meelis" ELLU-s

Indrek Hargla - Apteeker Melchior ja timuka tütar (2011)

Jälle sai üks mõrvar on palga ning mina lugemiselamuse võrra rikkamaks. Romaani "Apteeker Melchior ja timuka tütar" teist korda lugema asudes mäletasin, kes on mõrvar ning tänu sellele erines ka lugemise viis eelmisest korrasr. Seekord ma märkasin väikseid vihjeid ning lausekatkeid, mille abil Hargla jätab lugejale võimaluse kuritöö ise ära lahendada. Kahjuks pole ma suutnud seni ühtegi Melchiori-romaani esmakordselt lugedes neid piisavas koguses märgata. Vahetaksin ma Melchioriga kohad, jookseksid kõik mõrtsukad senimaani mööda Tallinna munakivi tänavaid vabalt ringi, kartmata maist karistust.

"Timuka tütres" jõuab Hargla tõelise meistritasemeni kriminaalromaanide vallas ning "Oleviste mõistatuse" ning "Rataskaevu viirastuse" aegsed selliaastad on lõplikult möödas. See meistriklass kandub edasi ka "Pirita kägistajasse" ja saavutab seal minu arvates juba täiuslikkuse. 

Romaani viimases peatükis võtab Hargla suurepäraselt kokku kõik kõrvalliinid ning jätab lugejale maha rea vihjeid, mida järgnevatest romaanidest oodata (viited paarile Melchiori lühipalale, "Pirita kägistajale" ning loodetavasti ka uutele seniilmumata teostele). Olen juba esimese Melchiori romaani ilmumisest alates mõelnud, kui pikalt on Hargla selle maailma enda jaoks valmis mõelnud ning kas süžeeliinid on kindlalt paika pannud? Juhustele pole siin ruumi jäetud. Iga väiksemgi detail ja kõrvalliin on täielikult läbitöötatud ning pandud teenima seda verist, kuid samas õiglast maailma.

Andmed:

Indrek Hargla, Apteeker Melchior ja timuka tütar: Kriminaalromaan vanast Tallinnast, Varrak, 2011, lk 432

Linke netiilmast:

"Apteeker Melchior ja timuka tütar" ELLU-s

Jürgen Rooste arvustus Eesti Päevalehes

Aet Variku arvustus Loomingus

Jaan Martinsoni arvustus Õhtulehes