21 jaanuar 2018

Brigitta Davidjants - (Mitte just) armastuslugu (2017)

Ma olen paaril viimasel aastal lugenud ikka kenakese hulga erinevaid kodumaiseid noortekaid. Üldise halli keskpärasuse keskel ilmub igal aastal ka paar teksti, mida tõesti soojalt oma õpilastel lugeda soovitan. Tekste, mis peavad oma lugejast lugu ja ei paku talle mingeid üle võlli aetud seebikaid, kus ema on teadmata kadunud, isa hullumajas ja järsku ilmub põõsast välja uus poolvend, kes on mingitele magala jorssidele suure summa võlgu. Sellised raamatud reaalselt eksisteerivad!

Brigitta Davidjantsi värske noorteromaan "(Mitte just) armastuslugu" ei kuulu nende viimaste absurdsete süžeedega raamatute hulka. Sellel raamatul puudub lihtsalt igasugune tõsiseltvõetav faabula. Nõnda hõredat ja traageldusniite täis teksti pole ma ammu lugema juhtunud. See on väärt heal juhul mustandi tiitlit!

Lugu sellest, kuidas üks pidevalt viinavines kahekümnendates eluaastates noorhärra üritab ühele üheksandikule üheksakümnendatel järjepidevalt püksi pugeda on ikka uskumatult mage. Põhiliseks argumendiks, mida noorhärra järjepideva sugutungi selgituseks kasutab on "Aga vaata ennast! Mis ma siis tegema peaks?". Kui peategelasele sellised võlusõnad ei mõju, siis võetakse järgmine pidu tema sõbranna sihikule. Tõeline tanksaabastes don Juan.

Taustaks üritab autor luua nostalgilist maailma, kus muusika tuli veel kassettide pealt, telefon oli esikus juhtmega seinas ja alkoholi osteti maja eest kioskist. Kuid ka need killud "lihtsamatest aegadest" ei suutnud kogu seda lugu elama panna. Kassettide korduv mainimine ei vii lugejat automaatselt üheksakümnendatesse, selleks on ikka midagi enamat vaja. "(Mitte just) armastusloo" lugemise suurimaks plussiks oli see, et nüüd ma hindad osasid meie noorteromaane ikka tunduvalt kõrgemalt.


PS: Ja see lõpp!!! Seriously!?!? Ilma igasuguse arengu, eneseotsingute ja kõhklusteta jõuab peategelane omadega lõpuks sinna? See ei ole eneseleidmisest rääkiv lugu, kui tegelane pole end kunagi isegi otsima hakanud.

                                
Andmed:
Brigitta Davidjants, (Mitte just) armastuslugu, Varrak, 2017, lk 168

05 jaanuar 2018

Piret Raud - Printsess Luluu ja härra Kere (2008)

Võimalust lugeda raamatut printsess Luluu ja härra Kere seiklustest pidin ma ikka tükk aega ootama. Kõik teose eksemplarid olid minu kohalikus raamatukogus kogu aeg välja laenutatud. Minu asumi väikesed lugejad on ikka äraütlemata usinad. Enne jõule jõudis järjekord siiski ka minuni ja sain lugema asuda nüüdseks juba meie lastekirjanduse kullafondi kuuluvat teost.

Esiteks tahaksin ma tõsta esile Piret Raua keelekasutust selles teoses. Autor ei alahinda grammigi oma väikeseid lugejaid! Mänguline, poeetiline ja vaheldusrikas - selline peab olema ühe lasteraamatu keel. Ei ole mingit nunnutamist ja titatamist! Kaunis ja mitmekesine keel loob kauni ja mitmekesise maailma, millesse on tore uute sõpradega rändama minna.

Piret Raud
Teiseks soovin kiita autori võimet luua uusi ja originaalseid tegelaskujusid. Kuninga kapis elav luukere, pudelikorjaja, pagendusse saadetud akadeemik ja kalaluustik nimega Kerberos (viimane oli mu vaieldamatu lemmik). Isegi kogu kuningaperele oli antud uus hingamine ja välditud igivanu stereotüüpe. Printsess Luluu oli palju lähedasem tavalisele tüdrukule, kui mõnele nina püsti käivale ja ainult käske jagavale kuningatütrele. Isegi koolis käis ta teiste lastega ühiselt! Milline tõeliselt tore ning värvikas seltskond.

Piret Raua looming on kahtlemata minu eelmise aasta üks meeldivamaid avastusi. Olen küll alles esimesed paar sammu sellel avastusretkel teinud, kuid juba on mul väga hea eelaimdus selle osas, mis ootab ees. Ega polegi muud, kui tuleb sammud oma raamatukogu poole seada ja end raamatute ootejärjekorda paluda panna.


Andmed:
Piret Raud, Printsess Luluu ja härra Kere, Tänapäev, 2008, lk 210

Linke netiilmast:
 Krista Kumbergi arvustus Postimehes

04 jaanuar 2018

Triinu Meres - Lihtsad valikud (2017)

Sa avad esimese lehekülje ning oled koheselt keset intriige ja saladusi ühel kaugel planeedil. Triinu Merese romaanil "Lihtsad valikud" puuduvad soojendusring ja venitusharjutused. Sa oled 100% kohal ja küll sa saad käigu pealt juba teada kuidas meil siin asjad toimivad. Kuhu istuda ja kuidas astuda. Eriti nende aristokraatidega kohtudes!

Korrakaitses töötav uurija-teadur Gertrud Omara kistakse planeedi ülikkonna poolt nende verimusta pesu pesema, mille käigus avardub Gertrudi maailm mitmeski mõttes. Autor hoiab lugejat ja Gertrudit alati sarnases infosulus ning iga päevavalgust nägev saladus või selga löödud nuga tuleb mõlemale samasuguse šokina.

Merese romaanis on küll kauged planeedid, igasugu laserrelvad ja tehisintellektid, kuid selle varjus on tegelikult tegemist psühholoogilise põnevikuga. Kõik need ulmekirjandusele igiomased motiivid on ainult dekoratsioonideks lihtsalt heale ja meisterlikult kirja pandud loole. "Lihtsad valikud" on kahtlematult eelmise aasta üks tugevamaid tekste. Kahjuks jätab raamatu liigitumine "ulmekirjanduse" kategooriasse ta paljude lugemisvarast teenimatult välja.


Andmed:
Triinu Meres, Lihtsad valikud, Varrak, 2017, lk 272

Linke netiilmast:
Karoliina Kagovere arvustus Postimehes