Laura Evisalu - Oodates Norra kuningat (2023)

Paljudel meie seast on olnud lähedane inimene, kelle puhul oled tahtnud teda tugevasti raputada ja küsida: "Miks sa selle inimesega (ikka veel) koos oled? Kas sa ei näe, kuidas ta sinuga käitub?" Kuid nende silmad ei suuda seda näha. Hirm, ebakindlus ja ka mugavus on nende silmad kaega katnud. Kõiges ebameeldivas, mis nende suhet puudutab, on nad "ise süüdi" ning veel vabandavad ka, kui nende "kallis teine pool" häält tõstab või hullemal juhul rusikatega vehib.

Sellises katkises suhtes on ka Laura Evisalu uue noorteromaani Hele. Muidugi algab kõik kenasti. Armutakse, jalutatakse käest kinni, unistatakse ühisest tulevikust. Kuid õige pea hakkavad noorte suhtes tooni võtma Ivo passiiv-agressiivsed torked neiu välimuse, huvide või sõprade kohta, noormehe pidevad hilinemised/kadumised/kokkulepete eiramised ning soov kontrollida Hele tegemisi. Ning seda kõike näha kannataja vaatenurgast, kes püüab igas olukorras poisis head näha, teda välja vabandada või iseenda käitumises süüd leida, on tõesti valus. Ma ei suutnud mitmel korral raamatu lugemist lõpetada, sest tahtsin teada, kas Ivo saab järgmises peatükis lõpuks sellise sitaga hakkama, et Helel ei jää muud üle, kui poiss maha jätta. Aga sellest nõiaringist ei ole kahjuks nii lihtne välja astuda.

Kui Hele-sugune tüdruk oleks olnud 17-aastase minu sõber ning ma oleks sattunud mõne selle raamatu situatsiooni tunnistajaks, kus Ivo oli taas täielik mölakas, siis ma oleks lihtsalt poisile vastu hambaid andnud. See oleks muidugi tähendanud meie sõpruse lõppu, sest Hele oleks 99% tõenäosusega leidnud vabanduse, miks Ivo sel hetkel nõnda käitus ja kogu süü üldse enda omaks tunnistanud. Aga äkki oleks juhtunud see ebatõenäoline 1% ja tüdruk oleks aru saanud, et nõnda edasi ei saa ja ta on palju paremat väärt. Seda minu jaoks natuke liiga emotsionaalset mõtet ümber sõnastades, siis ma pole ammu mõne noorteromaani puhul peategelasele nõnda kaasa elanud. Ma tõesti tahtsin teada, mis Helest saab! Ja kui see mulle juba nõnda korda läks, siis tahaks loota, et raamatu sihtgrupi poolehoiu võidab see kindlasti. 

Andmed:

Laura Evisalu, Oodates Norra kuningat, Varrak, 2023, lk 366

Elin Toona - Puuingel (1964)

"Puuingel" on ilmselt üks neid raamatuid, mis oli juba ilmumise ajal omamoodi "kummaline" ja peavoolust selgelt kõrvale kalduv teos. Millest pagulaskirjanduse "klassikaline" raamat rääkis? Kuldne ja nostalgiat täis Pätsu aeg, "võidukad" perioodid meie ajaloos, sõjakoledused ja põgenemine kodumaalt (seda romaanide kui ka mälestuste võtmes). Ehk laias laastus oli pilk suunatud lähemal või kaugemal minevikul. Ning seda muidugi 95% juhtudest meie rahva ajalool (Karl Ristikivi on oma paguluses kirjutatud ajalooromaanidega selge erand). Eks mõistetavalt oli vaja kaotusevalu paberile panna ning otsida lohutust kadunud aegadest (pagulase argipäev oli ju võrreldes olnuga väga trööstitu).

Kuid järsku kirjutab üks noor ja laiale lugejaskonnale tundmatu neiu romaani, mis astub sellest rahulikust ja tuttavast selgelt kõrvale. Ta räägib loo ühest noorest mässumeelsest neiust, kes otsib oma elu mõtet ja sihti aina vabameelsemaks muutuvas 1960. aastate Londonis. Ja kõigele lisaks pole peategelane eestlane! Pigem väike maailmakodanik, kelle jaoks rahvused ja riigid ei oma mingit rolli. Tema elu keskmes on suhted, millest mõni on purunenud, teine helesinine unistus ning kolmas jätab armid kogu eluks. Nende suhete ja tunnete keerises otsib ta oma teed ja vastust küsimusele, kes ta tegelikult on või kes ta olla tahab.

"Puuingli" võtsin lugemiseks puhtalt Elin Toona mälestusteraamatu "Pagulusse" mõjul. Toona kirjutas mälestustes, kuidas see romaan valmis alguses ingliskeelsena ja ainult originaalkäsikirja kadumise tõttu kirjutas ta "taastatud" versiooni eestikeelsena. Ütlen ausalt, et seda inglise keele mõju oli selgelt tunda. Kohati jättis tekst pigem mulje kehvapoolsest tõlkest või väga lohakalt tehtud toimetajatööst. Pähe tuli ka mõte, et "süüdi" võib olla autori taust. Noore Elin Toona tutvusringkond koosnes ju sel perioodil juba peaasjalikult inglastest ja mul jäi tunne, et ta lihtsalt ei osanud/ei teadnud, kuidas osade väljendite, mis inglise keeles olid igapäevased, võimalikud eestikeelsete vasted oleksid (tema eesti keel oli ju mõnes mõttes ajas seisma jäänud). Keelega seotud "segajatest" hoolimata on selle noore tüdruku eneseotsingud ja vastandumised ühiskonnale/vanematele mõneski mõttes ajatud, kuid samas on tunne, et see romaan jääb ikkagi oma aega ja ka ruumi kinni. Samas jääb painama küsimus, mis oleks saanud, kui algne käsikiri poleks kadunud ja "Puuingel" oleks ilmunud ingliskeelsena?

Andmed:

Elin Toona, Puuingel, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1964, lk 260

Evelin Alliksaar & Silja Kerge - Rääkimine hõbe, vaikimine kuld (2022)

Mõnikord mõjutab sinu lugemiselamust eelmine raamat, mis just eelnevalt loetud sai (laiemas pildis mõjutavad muidugi kõik sinu eelnevate lugemiselamuste summa kõiki järgmisi). Kontrast on nõnda suur, et mulje järgmisest raamatust on lihtsalt mitu pügalat kõrgem või madalam. 

Minuga juhtus nõnda Reeli Reinausi viimase raamatu ("Rahel, Andurs ja ajaaugud") ning sellele kohe otsa loetud Evelin Alliksaare ja Silja Kerge kahesse kirjutatud noorteromaaniga. Pärast Raheli ja Andersiga tutvumist, sattusid mu teele Birgit ja ta kaks klassivenda, mis oli ikka natukeseks ajaks paras šokk. Mul oli tunne, et olen sattunud mõnda Reinausi romaanis mainitud ajaauku ning läinud 10-12 aastat tagasi, kui "Rääkimine hõbe, vaikimine kuld" tüüpi raamatud meie noorsookirjanduses valdavad olid. 

Mõni põhiline probleem oli tegelikult see, et kõik kesksed ja väga paljud kõrvaltegelased olid lihtsalt nõnda ebameeldivad inimestena (raamatus käsitletud teemad olid samas olulised ja ka noori lugejaid huvitavad - narkootikumid, surm, lein). Üks Birgiti klassivendadest jättis mulje, et sinust saab 99% tulevikus mees, kes hakkab regulaarselt oma pere suhtes vaimset ja füüsilist vägivalda kasutama. Ja Birgit ise! Umbes poole raamatu peal oli koht, kus Birgit soovib järsku oma muresid ühe narkolaksuga unustada. Kuna tal pole piisavalt raha, siis ta on nõus 130 eurose (!!!) puudujäägi tõttu oma keha müüma. Eelnevate peatükkide jooksul pole mainitud, et Birgitil oleks sõltuvusega probleeme (ja veel nõnda tõsiseid), ning järgnevatel lehekülgedel ei tõsta see sõltuvus temas kordagi pead. See oli koht, kus ma mõtlesin, et kas olin lugedes mõne peatüki vahele jätnud. Nõnda ebareaalne ja põhjendamata tundus see tüdruku otsus.

Samas on tekst kirja pandud väga kergesti loetavas stiilis (pluss oli ka noorte omavaheline keelekasutus) ning tempo ja salapära oli kohe algusest peale olemas (ikkagi kirjastuse Tänapäev krimiromaanide konkursil ära märgitud tekst). Suurepärane "konks" just noortele lugejatele on romaani struktuur (päevadeks jaotatud suhteliselt lühikesed peatükid), mis tekitab tunde, et loeks ühe peatüki veel ja siis ühe veel ja ... Ja õhtuks oligi raamat loetud. Kuid minu jaoks kallutasid ebasümpaatne tegelaskond ja eriti noorte klišeelikud "rumalused" (ehk ka Reinausi romaanist saadud värske elamus) lõpuks kaalukausid nõnda, et lugemiselamusele jäi mõrk maitse juurde.

Andmed:

Evelin Alliksaar & Silja Kerge, Rääkimine hõbe, vaikimine kuld, Tänapäev, 2022, lk 208

Kaia Raudsepp - Kui ainult (2022)

Sel nädalal sattusime koolis kolleegiga arutama populaarsete teemade üle tänapäeva "klassikalises" noortekirjanduses (ühe kooliõpilase eluraskustega võitlemise ja eneseleidmise lugu). Tõdesime, et väga paljud raamatud, mida olema viimastel aastatel lugenud, on ikka üpris tumedates toonides. Näiteks tundub et, koolikiusamise kujutamine on muutunud pigem "kõrvalnähtuseks" muude noort peategelasest rõhuvate probleemide kõrval. 

Meie vestluse ajendiks oli Kaia Raudsepa värske noorteromaan "Kui ainult", milles autor kujutab aasta vältel 18-aastase Helena võitlusi leina, enesesüüdistuste ja küsimusega "MIKS?!?" peale traagilist autoõnnetust, milles hukkus ta parim sõbranna. Arutasime kolleegiga, kui lihtsalt noored lugejad kõigi nende raskete teemadega suudavad samastuda või otsivad nad raamatutest hoopis pääsu nende eest. Kuigi kirjanike poolt taolistesse raamatutesse sisse pandud probleemid ja temaatikad on elulised, siis nad kujutavad ju ikkagi suhteliselt erandlikke situatsioone, millega suur osa noori inimesi loodetavasti ei pea kokku puutuma mujal, kui just nimelt raamatukaante vahel.

Ütlen ausalt, et endalgi oli kohati päris raske lugeda Helena nõiaringi kinni jäänud mõtteid ja tundeid, kuigi olen aastaid tagasi kõrvalt näinud natuke sarnast juhtumit. Tekkis soov sarnaselt Mirjamile Raudsepa raamatus raputada Helenat ja karjuda: "Sina oled ju elus! Miks sa sellest aru ei saa ja edasi ei suuda minna?" Kuid eks siin tuleb tõdeda sama asja, mida me ka sel nädalal koolis arutades tegime - meie, kes pole neid olukordi ise kogenud (kliiniline depressioon, söömishäired, sügav lein), ei suuda kunagi lõpuni mõista nende inimeste sees olevaid tundeid. Meie ülesandeks on lihtsalt proovida neid enda kõrval märgata, mõista ja neile toeks olla. Et selle ülesandega paremini hakkama saada, on raamatud nagu "Kui ainult" kindlasti suureks abiks.

PS: Selliste raamatute lõpus või tagakaanel peaks olema tekstilõik, kus oleks kirjas erinevad võimalused abi saamiseks leinaga toime tulemiseks (nõuandetelefon või veebilehe aadress).

Andmed:

Kaia Raudsepp, Kui ainult, Varrak, 2022, lk 232

HAPKOMAH - Kuidas minust sai HAPKOMAH (2016)

Iga loetud raamat jätab meisse jälje. Kahjuks on mõni jäetud jälg peaaegu täielikult kustunud juba järgmist raamatut kätte võttes. Ei mäleta eelmine nädal loetud raamatu tegelaste nimesid ning ka keskse tegevusliini meenutamine nõuab omajagu vaeva. Teine teos jällegi püsib meiega  aastakümneid kaasas. Mõnda kohta mäletad uskumatult selgesti ning sõpradega raamatutest rääkides tuleb antud teos ikka ja jälle jutuks. Ta on saanud osaks sinust.

Üks sellistest sügava jäljega raamatutest oli minu jaoks anonüümse Tallinna narkomaani kogumik "Kuidas minust sai HAPKOMAH". Esiteks vaatan ma tänaval või ostukeskuses igat natukenegi kahvatut ja sihitu pilguga tegelast nüüd kui potentsiaalset narkomaani ja varast (kohe tekib soov kontrollida, kas telefon on ikka lukuga taskus). Teiseks olen ma äraütlemata õnnelik, et peale 25 aastat ei ela ma enam Lasnamäel ning ei pea sõitma iga päev bussidega nr 35 või 67. Ja kolmandaks, kui isegi ainult kolmandik raamatus kirjeldatud sündmustest 100% tõele vastavad, siis on midagi väga-väga valesti meie riigis ja seda kellegi tahtliku tahtmatuse tõttu.

Ilmselt osade lugejate jaoks on "Kuidas minust sai HAPKOMAH" parim näide kodumaisest ulmekirjandusest ja teistele jällegi liigagi realistlikust olmekirjandusest, kuid selles kahjuks selle raamatu ja meie elude võlu ja valu peitubki. Tihti ütlen nende postituste lõpus lootusrikkalt, et jään loetud autori järgmist raamatut ootama. Kuid seekord on see soov eriti tugev, sest uus raamat või ka mõni netiavarustest ilmuv lühipala tähendaks, et autor on jätkuvalt elus ja pole veel draakonit kätte saanud.

Andmed:

HAPKOMAH, Kuidas minust sai HAPKOMAH ja lisaks kõik lood Nihilist.fm'ist, ZA/UM, 2016, lk 206

Linke netiilmast:

Mait Vaigu arvustus Sirbis

Heli Alliku arvustus Vikerkaares

Joonas Ojapi arvustus Värskes Rõhus

Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis

Hendrik Alla arvustus Postimehes

Kaarel Kressa arvustus Eesti Päevalehes

Kaarel Kressa intervjuu autoriga Eesti Päevalehes

Raamatu põhjal tehtud lavastus Ugalas

Heli Künnapas - Mälestusteta suvi I (2020)

Ühiskonnas aset leidvad muutused, murekohad ning uued suundumused leiavad varem või hiljem kajastust ka kirjanduses. Olen juba mitmest kohast kuulnud "suurt muret", et järgmise romaanivõistluse žürii peab hakkama vist kümneid käsikirju lugema, kus maailmas ja Eestis mingi viirus ringi möllamas. Eks see kirev ja kiiresti muutuv maailm ongi enamikule kirjanikele parimaks inspiratsiooniallikaks, millele toetudes oma lood paberile panna. Hoia lihtsalt silmad-kõrvad lahti ja lase sulepeal joosta.

Heli Künnapas on oma kõige värskemasse noorteromaani "Mälestusteta suvi" võtnud sisse meie ühiskonna valupunktidest keskkonnakaitse ja perevägivalla. Kuigi romaani keskseks liiniks on noorteromaanidele igiomaselt suhted, peod ja nendega kaasnevad draamad, siis eelpool mainitud kõrvalliinid annavad kindlasti sügavust juurde.

Keskkonnakaitse teema on võetud fookusesse just läbi noorte seas kasvava üldise probleemi teadvustamise näol ning toodud välja nende valmidust konkreetsetele tegudele asuma (antud romaanis küll lokaalsel tasandil). Natuke on ka noorte keskkonnakaitsjate üle ironiseerimist (cappucino-rohelised), kuid üldiselt igati tervitatav teematõstatus meie noortekirjanduses.

Romaanis teise kõrvalliinina sisse toodud perevägivalla temaatika vaatleb seda rasket ainest eelkõige kogetu mõjuna edasisele elule. Tegelikult oleks tahtnud, et autor oleks natuke rohkem kirjutanud vahetekstidena sisse Richardi kriipivaid mälupilte lapsepõlvest, mis oleks andnud veelgi selgema tausta noormehes pulbitsevale raevule ja suutmatusele/hirmule lähisuhteid luua/hoida. Kiidusõnad ka raamatu lõppu lisatud kontaktide eest, kuhu võib lähisuhtevägivalda kogenud inimene pöörduda.

Kuigi romaani viimasel paarikümnel leheküljel oli tunda tegevusliinide kiiruga kokkuvõtmist ning ka cliffhanger polnud minu meelest kõige õnnestunum, siis Brenda ja Richardi loo jätku jään ma igatahes ootama.

#suvelugemisega_algus_tehtud #maal_juhtub_nii_mõndagi #kolkaküla_romantika

Andmed:

Heli Künnapas, Mälestusteta suvi: 1. osa, Heli Kirjastus, 2020, lk 342

Ene Sepp - Taeva tühjad tribüünid (2018)

"Mis saab meist peale surma?" on olnud üks inimkonna suuri müsteeriume. Olenemata vanusest, rahvusest või usutunnistusest - see küsimus kerkib aina uuesti ja uuesti esile. Taevas? Põrgu? Uuestisünd? Igavikuline rahu? Olematus? Või midagi täiesti inimmõistusele hoomamatut?

Muidugi ei leia te sellele iidsetest aegadest pärit küsimusele vastust ka Ene Sepa romaanist "Taeva tühjad tribüünid", kuid see pole ka teose eesmärk. Romaan aitab pigem lugejal selles ajuvabalt kiires maailmas korraks pidurit tõmmata, hetkeks aeg maha võtta ja mõelda tehtule ning tegemata jäänule. Muidugi ka nende tegude pikemaajalisele mõjule meile ja meie lähedaste.

Tihti tahame tehtut olematuks muuta või kahetseme õigel hetkel ütlemata jäänud sõnu. Õnneks/kahjuks pole meile antud võimalust minevikku muuta. Ent Ene Sepa romaani peategelane, 14-aastane Merita saab selle erakordse võimaluse. Merita mõistab peagi, et tekkinud šanss vigu parandada pole lihtsate killast. Pahaaimamatult ajaliini sisse viidud muudatused tekitavad doominoefekti, mille tõttu võib lõpptulemus olla parandama mindud probleemist kordades hullem. Vahel tuleb siiski oma tehtud vigadega edasi elada ning püüda neist midagi positiivset leida. Tark õpib teiste vigadest, rumal vaid enda omadest, ütleb juba vanasõnagi. Meile on antud võimalus Merita omadest õppida ja ise tulevikus paremad valikud teha.


Andmed:

Ene Sepp, Taeva tühjad tribüünid, Tänapäev, 2018, lk 256

Marianne Harju - Talvehullus (2010)

Istun köögis, loen raamatu viimast peatükki ning naudin oma pühapäevahommikust chai'd. Kuigi kalender näitab aasta viimaseid päevi, siis talvest pole väljas märkigi. Ainult suur ja kõikemattev udu on vallutanud meie pealinna tänavad.

Elukaaslane tuleb vaikselt trepist alla, jääb keset kööki seisma ja vaatab mind natuke aega unisel pilgul.
"Mis ajast sa siin juba istud?" küsib ta haigutust maha surudes.
"Viiest," vastan automaatselt, "vaatasin korvpalli ja lugesin."
"Tõesti nii põnev raamat või? Pidi ju mingi pubekate armuvalus soigumine olema?"
"Tegelikult üle ootuste talutav tekst!" vastan ja keeran raamatu viimase lehekülje ette.

***

See köögis poolautomaatselt pillatud lause võtab tegelikult suurepäraselt kokku Marianne Harju noorteromaani "Talvehullus". Noorteromaanide probleemiks on ju alatihti kõigi maailma hädade ja valude toppimine 200 leheküljele (alates koolikiusamisest kuni titeootele jäämiseni). Õnneks on "Talvehulluse" autor suutnud sellist üle vindi keeramist vältida. Noored peavad omad peod ja armuvad oma armumised. Mõni süda küll murdub, kuid kõik jääb mõistlikkuse piiridesse. Isegi noorte vanemad on selles raamatus äraütlemata arusaajad inimesed. Ei ole ühtegi hüsteeritsevat ema või kõva käega isa. Kõik saavad aru, et hommik on õhtust targem ning üks kooli nurga taga tehtud suits ei riku veel noore inimese kogu järgnevat elu. Nõnda võib suureks saamine isegi talutav olla! ;)


Andmed:

Marianne Harju, Talvehullus, Tänapäev, 2010, lk 164