Berit Sootak - Hõberebane (2023)

"Hõberebasega" jõuab Berit Sootaki "Hingelinnu saaga" ehk kodumaine X-meeste lugu lõpule. Mirtelist sai Säde, Sädest Viimane Hingelind ja Viimasest Hingelinnust ... . Seda ma muidugi öelda enam ei saa. Lugejal tuleb endal taas ette võtta tee Veriorale ja Marimetsa, kuid soovitan läbi hüpata ka Musta Marduse nimelisest kõrtsist Tartus. Kuid olge valmis, et viimase ukselt saadetakse teid pikema jututa tagasi. Kõik pole lihtsalt piisavalt "erilised", et sisse pääseda.

Sarja kolmandaks osaks on autoril juba oma maailm loodud ja seal kehtivad reeglid paika pandud. Nõnda jääbki viimase raamatu ülesandeks lugejale võimalikult põnevat lugu pakkuda. Sellega saab "Hõberebane" ka üldjoontes hakkama. Kindlasti aitab siinjuures väga kaasa tegelaskonna, tegevusaja- ja ruumi kontsentreeritus.

"Hingelinnu saaga"

Muidugi on lisaks pealiinile (Marimetsa kliinikust levima hakanud uus haigus, mis röövib erilistelt nende võimed) ka mitu olulist kõrvaliini (narkokaubandus, suhtedraamad, Säde vaimne tervis), kuid see kõik on lugedes hallatav. Kordagi ei pidanud hakkama lehti lappama või endale meelde tuletama, et kes see tegelane nüüd oli või mis nad nüüd sinna Elvasse ära kaotasid. Lisaks tahaks ära märkida vaimukalt lahti kirjutatud Säde ja Susi vahelise partnerluse Eesti Eriliste Eriüksuse noorte agentidena. Kui Säde-Kauri-Kiili liin täitis noorteromaanidele vajalikku armukolmnurga ülesannet, siis Säde ja Susi omavaheline lõõpimine ja seltsimehelikkus tõi kohati üpris tumedatesse toonidesse kiskuvasse loosse ka paraja annuse huumorit.

Tuleb tõdeda, et "Hingelinnu saagaga" jäin kokkuvõttes üpris rahule. Muidugi on sarjal omad kitsaskohad ja mitmed noorele autorile tüüpilised konarused (näiteks soov korraga kõik ühtede kaante vahele ära mahutada). Üldiselt ma (kohati väga) noorte eesti autorite poolt kirjutatud ning noortele suunatud ulmesarjade puhul esimesest osast kaugemale ei jõuagi. Nende keskmisest tasemest kõrgub "Hingelinnu saaga" ikka mäekõrguselt üle. Nii loodangi, et Säde ja teiste eriliste lugu ei jää viimaseks Berit Sootaki jutustatud looks (mis eelmainitud sarnaste autorite puhul üldiselt juhtub), vaid mu raamaturiiulisse jõuab tulevikus veel mõnigi teine sama autorinime kandev raamat.

Andmed:

Berit Sootak, Hõberebane, Raudhammas, 2023, lk 476

Berit Sootak - Ilmalinnu laul (2020)

Just raamatupoodidesse jõudnud Berit Sootaki "Ilmalinnu laul" on osade mu seitsmendike ja kaheksandike enim oodatud raamat sel aastal. Kõik, kes minu soovitusel või ise sattusid lugema "Viimast hingelindu", olid sarja esimesest osast suures vaimustuses (tean isegi üht õpilast, kelle kogu pere selle üksteise järel läbi luges). Kõik nad tahtsid teada, kuidas kõige põnevama koha peal pooleli jäänud lugu jätkub ning mis Sädest ja Kaurist edasi saab.  Lubasin neile, et annan kohe teada, kui uus osa peaks ilmuma ja nüüd on minu enda eksemplarile koolis juba väike saba tekkinud.

Säde, Kauri, Susi ja teiste eriliste lugu võtab sarja teises osas juba natuke laiemad mõõtmed. Kuigi loo keskseks teemaks on ikkagi Säde kasvamine hingelinnuna (enda võimete, staatuse ja ainulaadsuse avastamine ja sellega leppimine) ja suhe Kauriga, siis "Ilmalinnu laulus" tõuseb veelgi tugevamalt fookusesse Sündikaadi ja lehelindude vaheline võimuvõitlus eriliste maailmas. Sellest tulenevalt on osa tegevusest viidud Tallinna (Veriora mõisakool on siiski loo keskpunktiks), kus asub Sündikaadi peakorter ning leiab aset ka romaani kulminatsioon.

Isiklikult tundsin kõige rohkem puudust just Veriora õpilaste ja õpetajate suuremast kujutamisest, kuid eks see ole minu mingi kummaline õpetaja kiiks (loo seisukohalt poleks see muidugi eriti mõistlik olnud). Kui nuriseda, siis vist samade puuduste üle, mis esimese osagi puhul (tegelaste osad otsused tekitasid kummastust, natuke palju "õnnelikke juhuseid"), kuigi kokkuvõttes on autor kirjanikuna kindlasti sammukese edasi teinud. Usun, et minu õpilased jäävad ka "Ilmalinnu lauluga" igati rahul ning hakkame koos ootama järgmist raamatut Sädest ja Veriora koolist (autor jättis lõpus ukse võimaliku järje jaoks igatahes irvakile).

Andmed:
Berit Sootak, Ilmalinnu laul, Raudhammas, 2020, lk 290

Berit Sootak - Viimane hingelind (2019)

Lõpuks pidi see päev ju nagunii koitma! Kogu see põlvkond noori lugejaid, kes on üles kasvanud neid young adult'i (tõlke)sarju lugedes, pidid ju lõpuks oma lugemiskogemusi ka enda loomingus peegeldama hakkama. Meie kodukootud "Näljamängud", "Surmavad arsenalid" ning "Harry Potterid" ei saa ilmumata jääda.

Üks sellistest "esimestest pääsukestest" on Berit Sootaki "Viimane hingelind", mis viib meid Lõuna-Eesti metsade vahel asuvasse Veriora kliinikusse. Tegelikult peidab end  selles vanas mõisas asuva "kliinikum" sildi taga hoopis "eriliste" laste kool, kuhu sel sügisel satub end "ravima" ka Mirtel.

Mirteli puhul on juba aastaid kahtlustatud vaimseid häireid ja teda on jooksutatud erinevate arstide vahet, kuid nüüd selgub, et ta pole mitte vaimust vaevatud, vaid eriline. Ja nagu selliste raamatute puhul tavaliselt ikka, siis Mirtel on VÄGA eriline.

Mirtel (uue nimega Säde) leiab omale Verioras toredad sõbrad ning muidugi armub ka kõrvuni ära. Kodused kaugel Tallinnas ja vana elu on peagi nagu niuhti peast pühitud (ainult ühe kummaliselt romaani üldise stiiliga mitte kokku sobiva kirja saadab ta neile esimesel Veriora nädalal) ning fookusesse tõusevad enda võimete ja selle uue salapärase maailma avastamine (natuke tuleb ka armukolmnurgast tuleneva draamaga tegeleda). Kuid peagi selgub, et see maailm peidab endas ka ohte ja vaenlasi, kellele ei ole jäänud märkamata nõnda erilise tüdruku saabumine Veriorra. Jaht maailma viimasele hingelinnule on alanud!

Hingelinnud minu kodus

"Viimane hingelind" on stardipauguks igati korralik lugemine, kus Sootak paneb paika loodud maailma üldised seadused ja vastasseisud, mis järgmises osas/järgmistes osades peaks tegevust toetama ja edasi viima. Kuid see karkass on veel hetkel väga hõre ja vajab kindlasti edaspidi kõvasti lahti kirjutamist (näiteks kooli, selle ajaloo ja koolipere oleks võinud palju täpsemalt vaatluse alla võtta). Samuti hakkas raamatu teises pooles tegevustik aina hüplikumaks muutuma ning peategelaste osad otsused tundusid "rumalad" ainult sellepärast, et tegevust ja konflikti edasi viia (näiteks metsas toimunud ohverdamistantsust teatamata jätmine). Kuid sellistest murekohtadest aitab üle saada aina uuesti ja uuesti kirjutama asumine ning sellega tekkivad kogemused, sest Sootakil paistab ju jutustamisannet igati olevat ning loodetavasti on tal ka tahtmist ja jaksu kirjutamisega edasi tegeleda. Igatahes mina tahan küll teada, mis maailma viimasest hingelinnust edasi saab.

Andmed:

Berit Sootak, Viimane hingelind, Raudhammas, 2019, lk 292