Aeg-ajalt satub mu lugemislauale ikka mõne kirjaniku raamat, kelle nime pole varem kuulnudki. Üldiselt on need algajad autorid, kelle sulest on ilmunud ehk teos või paar. Tore on uusi autoreid ja nende loodud maailmu puhta lehena avastada. Ilma igasuguste taustateadmiste, meediavahu, tuttavatelt saadud soovituste või hoiatusteta.
Selline puhas leht oli minu jaoks Eet Tuule, kelle ulmepõnevik "Rästikuvälu" on autori kuueteistkümnes (!!!) raamat (debüütteos ilmus 2014. aastal). See on terve korralik riiulitäis teoseid, mida ma pole senini raamatukogus ega -poes tähele pannud. Ja sellise numbrini ei jõua ilma piisavalt suure ning lojaalse lugejaskonnata! Esimene mõte jooksis muidugi Erik Tohvri manu, kelle nimi troonib küll raamatukogude laenutusedetabelite tipus, kuid kriitikute ja arvustajate vaatevälja ei sattunud ta teosed peaaegu kunagi. Tekkis siiras huvi, kas Eet Tuule puhul on tegemist sarnase fenomeniga.
"Rästikuvälu" on maavillaselt lihtsakoeline ulmeromaan, kus põimuvad kohapärimus, vandenõuteooriad ning ulmelised nähtused (ajanihked, "väravad" dimensioonide vahel). Selle kõrval rullub lahti ka üks aastakümneid tagasi lahku läinud perekonna saladus, mille niidid viivad salapärasele Rästikuvälule Läänemaal, millest isegi kohalikud suure ringiga mööda lähevad. Kuid romaani tegelasi hakkab see mõistatuslik paik aina enam "kutsuma", hoolimata kõigist hoiatustest ja välul ringi roomavate rästikute hordidest. Saladusele tuleb ju jälile saada!
"Rästikuvälu" on maavillaselt lihtsakoeline ulmeromaan, kus põimuvad kohapärimus, vandenõuteooriad ning ulmelised nähtused (ajanihked, "väravad" dimensioonide vahel). Selle kõrval rullub lahti ka üks aastakümneid tagasi lahku läinud perekonna saladus, mille niidid viivad salapärasele Rästikuvälule Läänemaal, millest isegi kohalikud suure ringiga mööda lähevad. Kuid romaani tegelasi hakkab see mõistatuslik paik aina enam "kutsuma", hoolimata kõigist hoiatustest ja välul ringi roomavate rästikute hordidest. Saladusele tuleb ju jälile saada!
Ühe raamatu põhjal ei hakka kirjaniku loomingu kohta mingeid lõplikke hinnanguid andma, aga meie ulmekirjanduse viimase kümnendi keskmist taset arvestades jääb "Rästikuvälu" sellele kindlasti alla. Korralik ulmepõneviku jaoks oli liiga vähe ulmet ja liiga vähe põnevust. Kuid enim jäi silma tegelikult stiil, mis küll otseselt lugemist ei häirinud, aga väga palju oli üleliigseid täitelauseid, ebakõlana mõjuvaid sünonüüme ja iseenesestmõistetavate olukordade kirjeldamist. Filmide kohta öeldakse tihti, et ära ütle, mis sa teed/tegema hakkad, vaid tee seda. Sama tunne tekkis mul mitmel korral ka "Rästikuvälu" lugedes. Samas olen kindel, et annan autorile veel mõne võimaluse, ilmselt mõne varem ilmunud krimiromaani näol, sest suvi ja krimkad käivad ju käsikäes.
Andmed:
Eet Tuule, Rästikuvälu: Ulmepõnevik, Eesti Raamat, 2021, lk 240