Jana Maasik - Kummituste peatänav (2023)

Ilmselt oleks "Kummituste peatänavat" veel parem olnud lugeda 2. novembri õhtul, kui mööda Eestimaad on ringi käimas tavapärasest suurem hulk hingi, kummitusi ja tondikesi, kuid oktoobrikuu lõpu pime ja tuuline sügisõhtu sobis samuti, et kohtuda mõnedega nende seast. 

Jana Maasiku raamatu traagiline algus võib mõnd lugejat alguses ära kohutada (ehk isegi pigem mõne noore lugeja vanemat, kes eeldab, et lasteraamatutes me surma teemadel ei räägi), kuid loodan, et mitte nõnda palju, et raamat pooleli jätta. Tegelikult on surma, leina ja leppimise teemat autori poolt meisterlikult ja austusega kajastatud (sarnasel teemal tuleb meelde Triinu Laane veel noorematele lugejatele mõeldud raamat "Luukere Juhani juhtumised") ning annab, muidu väga seikluslikult ja hoogsalt kulgevale loole, vajalikku sügavust juurde.

Nõnda ongi "Kummituste peatänaval" olemas väga paljud heale lasteraamatule omased tunnused: põnev lugu, sümpaatsed tegelased, sügavam mõte, natuke õpetlikku sisu (Tallinna ajalugu, rahvapärimus) ja kaunis kujundus (minu arvates sobisid Urmas Viigi illustratsioonid antud raamatule suurepäraselt). Ma nuriseks ainult keelekasutuse kallal, mis minu arvates oli kohati sihtgrupile mõeldes liiga keeruline (näiteks sõna "makulatuur" küll nüüd kaheteistaastased ei kasuta). Kuid keelelist väljakutset on muidugi ka vaja! Kuidas muidu noore lugeja sõnavara areneks. Eks ikka häid raamatuid lugedes, mis kindlasti "Kummituste peatänav" ka on.

Andmed:

Jana Maasik, Kummituste peatänav: Võtme mõistatus, Varrak, 2023, lk 208

Katariina Libe - Selena Kuu Nukumeistrite saarel (2023)

Ma olen aastate jooksul külastanud nii noortele võluritele, ükssarvikuratsuritele kui ka lihtsalt "erilistele" mõeldud koole. Nüüd oli mul võimalus ühel kaugel lõunamere saarel külastada nukumeistritele mõeldud kooli. Tuleb tõdeda, et ega see eelpool mainitutest palju erinenud. 

Õppeaasta alguses tulevad õpilased ligemalt ja kaugemalt kokku, et oma ala parimatelt teadmisi ja oskusi omandada ning ise aastatega õpipoisist meistriks sirguda. Nende seas on alati neid, kes alles eile kuulsid, et on olemas mingi nukumeistrite maailm, ning neid, kes üles kasvanud teadmises, et see saab olema nende teekond.

Muidugi on kuskil varjudes ringi hiiliv tume salapärane jõud, kes tahab valitsevat olukorda pea peale pöörata. Kuna sellest ohust avalikult ei räägita, siis hakkavad muidugi essakad seda isepäi uurima ja saladusi paljastama.

Ehk kokkuvõttes ei õppinud ma nukumeistrite koolis töövarjuna ringi liikudes eriti midagi uut, aga see ei tähenda, et mul ei olnud põnev. Ütleks isegi, et kohati oli kogu see nukundus üpris kõhe. Kindlasti mõne aasta pärast ei ütleks võimalusest ära, kui pakutaks vaatlema minna natuke vanema kooliaste tegemisi seal kaugel saarel asuvas koolis. Kuigi Erasmuse poole pole vast mõtet selle sooviga pöördud. :) 

Andmed:

Katariina Libe, Selena Kuu Nukumeistrite saarel, Varrak, 2023, lk 190

Raivo Tihanov - Kolm musketäri ja kokatädi (2021)

Vahel on ääretult mõnus natukeseks "põgeneda" lastekirjanduse võlumaailma.  Järsku on kõik kohad soojust ning päikesepaistet täis. Selles imelises paigas on sul näiteks võimalik tuttavaks saada teie külla kolinud robotitest vanapaariga, kes tulid oma pensionipõlve maale veetma. Nad võivad olla küll vanemad mudelid, kuid suuremat südant pole küll ühelegi uuemale robotile sisse ehitatud.

Muidugi eksib ka võlumaale vahel mõni "kurikael" ära, kelle elu ainsaks edasiviivaks jõuks on rahaahnus. Kuid kuni akud peavad, siis võid sa kõigis seiklustes robotitest vanapaari peale kindel olla. Aga kui elektroonika tõesti peaks alt vedama, siis tulevad appi sepp Oskar ja rott Hugo, sest lastekirjanduse võlumaal on igaüks kõigi eest väljas.

Andmed:

Raivo Tihanov, Kolm musketäri ja kokatädi, Eesti Raamat, 2021, lk 144

Jana Maasik - Hopspelleri amulett I-II (2018-2019)

Juba ammu ei ole mul õrna aimugi, kui palju olen ma lugenud lasteraamatuid, kus sõpradest koosnev kolmik uurivad koos mõnda kriminaalset juhtumit või satuvad muul moel seikluste keskele. Neid raamatuid on loetud vast ikka kümneid. Tavaliselt leiavad need lood aset mõnes väikelinnas või suvel vanavanemate juures. Mõnusad ja turvalised paigad, kus igavuse peletamiseks on üks tore seiklus igati teretulnud. 

Ma ei ole nendest raamatutest tegelikult üldse tüdinud, sest need täidavad mu alati mõnusa soojuse ja helgusega. Otsekui vanaema praeks jälle köögis kooke ja sul pole sellel päikest täis hommikul mitte kuhugi kiiret. Samas oli igati värskendav vahelduseks lugeda ühest säärasest sõprade kolmikust hoopis teises keskkonnas.

Nimelt on Jana Maasik oma kaheosalise raamatu tegelased pannud seiklema 20. sajandi alguse parunimõisa Eestimaal. Mõisapreili Pipa, vabrikandi poeg Egon ja aednikupoiss Mattis püüavad välja selgitada, miks üks vana amulett osutub järsku väärtuslikumaks kõigist Hopspelleri mõisas olevatest kalliskividest ja hõbenõudest. Üks rahulikuna alanud suvi muutub ühe õhtuga laste jaoks pööraselt põnevaks seikluseks, kus lendavad noad, tõllad kaovad ööpimedusse ning lõpuks saabuvad isegi ajarändurid kaugest tulevikust 1903. aastasse.

Mina sooviksin Hopspelleri mõisa teinegi kord sattuda, kuid ajarändu võimaldavat amuletti pole ma veel kahjuks leidnud. Ehk avaneb siiski ka minul võimalus tulevikus minevikku minna, aga selleks peaks Jana Maasik selle "amuleti" minu jaoks valmis kirjutama.

Andmed:

Jana Maasik, Hopspelleri amulett I: Kõrvetav puudutus, Tänapäev, 2018, lk 160

Jana Maasik, Hopspelleri amulett II: Üksik skelett, Tänapäev, 2019, lk 192

Eva Roos - Teistmoodi Mööblipood. Aramilda esimesed jõulud (2020)

Ma olen alati armastanud jõulu- ja talveteemalisi raamatuid. Eks selle juured peitu eelkõige "Trollitalves" ja ka jutukeses, kus muumid jõulude aegu üles aetakse (pealkirjaks on sellel vist "Kuusk"). Talve võlumaailma ja imelise jõuluaja avastamisest on alati südant soojendav lugeda. Eriti veel ise lund ja jõule oodates.

Kui unistele ja natuke pahuratele muumidele tehti jõulude tähtsus lõpuks selgeks teiste Muumioru elanike poolt, siis mitmest "Teistmoodi Mööblipoe" raamatust juba meile tuttavaks saanud Aramildale on tema esimeste jõulude tähistamisel abiks päkapikk Tomte, kelle Aramilda detsembri alguses oma poest kinni püüab. 

Tomte teeb Aramildale (kes pole kunagi enne jõuludest midagi kuulnud) ja lugejale jõulude tõelise olemuse ning sinna juurde kuuluvad (kummalised) kombed ikka väga põhjalikult selgeks. Raamatu lõpuks oled koos Aramildaga läbinud otsekui kursuse "Jõulude ABC". Autor mainib järelsõnas, et loo sisse põimitud rohked jõule puudutavad teabetekstid võib lugeja ka vahele jätta, kuid isiklikult sain neist nõnda palju põnevat teada, et selle aasta perekondlikul jõuluõhtul võin nii mitmegi "põneva faktiga" särada. Kuid näiteks väiksematele pereliikmetele raamatut ette lugedes jätaksin need vast tõesti kõrvale ning keskenduks ainult Aramilda ja Tomte seiklustele.

Kui sa pole varem Aramilda ja tema mööblipoega kokku puutunud, siis on "Aramilda esimesed jõulud" tegelikult suurepärane hetk, kus selle esmapilgul natuke torris vanaprouaga tutvust teha. Nimelt on kronoloogiliselt tegemist (hetkel) sarja esimese raamatuga (näiteks saame teada, kuid Piru ja Aramilda kohtusid), kuigi ilmumise järjekorras juba kolmas. Kuid selliste asjadega pole mõtet oma peakest liigselt vaevata (need "võluväel" ajas ja ruumis liikuvad mööblipoed ongi natuke erilised). Parem hoia silmad lahti, sest Teistsugune Mööblipood võib juba homme olla sinu kodutänaval. Seda võimalust ei tohi kasutamata jätta!

PS: Ilusat ja rahulikku pühadeaega kõigile!

Andmed:

Eva Roos, Teistmoodi Mööblipood. Aramilda esimesed jõulud, Varrak, 2020, lk 360

Eva Roos - Teistmoodi Mööblipood. Nähtamatu tüdruk (2020)

Linna peal on viimased päevad levinud kulutulena kuuldused ühest uuest ja lahedast vintage'i poest Hõbeseekli tänaval. Tõsiselt hea valik pidi olema (nipsasjadest kummutiteni välja) ning hinnad isegi natuke kahtlaselt madalad.

Ehk on soodsad hinnad lihtsalt tasakaalustajaks poes olevale halvale teenindusele? Nimelt olla müüjaks/omanikuks üks vanaproua, kes kindlasti pole kunagi ühtki "Aasta teenindaja" konkurssi võitnud. Vägisõnadega ta tagasi ei hoidvat ja jälgivat sind poes olles kogu aeg "mis sa siia ära oled kaotanud" pilguga.

Samuti olla vanaproual ka üks parajalt ümar ja puhvis kulmudega koerake, kes pidi kõigil poekülastajatel sabas sörkima näoga "ehk on sul taskus midagi hääd minu jaoks". Aga hinnad pidid need "veidrused" üles kaaluma!

Eks see nädalavahetus tuleb siis sammud seada Hõbeseekli 30 suunas! Kole kangesti oleks tarvis korterisse üht "uut" kohvilauda. Jokutama ei saa jääda, sest praeguses majanduslikus olukorras võivad sellised väikesed eraettevõtted juba järgmiseks nädalaks lihtsalt ära haihtuda. 

Andmed:

Eva Roos, Teistmoodi Mööblipood. Nähtamatu tüdruk, Varrak, 2020, lk 204

Edgar Valter - Pokuraamat (1994)

Mõni aeg tagasi sai seitsmendikega kirjanduse tunnis arutatud selle üle, mis tüüpi rahva hulka keegi meist kuulub. Õpilased said valida mere-, metsa- ja maarahva vahel. Ütlesin neile vihjena, et valige see paik, kus te end kõige kodusemalt ja mugavamalt tunnete. Tuli välja, et suurem osa klassist (kaasa arvatud mina) tunnevad end kõige kodusemalt just metsas.

Metsas võib kokku sattuda ka pokurahvaga. Eriti kui sa satud mõne väikese metsajärve äärde või metsa soisemasse ossa. Alguses sa ei pruugi neid üldse märgatagi, sest pokud on üks häbelik, kuid samas ka väga uudishimulik rahvas.

Istud kännule, et matkast väsinud jalgu puhkama ja järsku märkad silmanurgast, et üks koltunud olekuga mätas oleks end nagu liigutanud. Ehk oli ainult tuule väike vingerpuss? Kuid miski sinus jääb valvele. Et sellisel juhul oma kahtlustest võitu saada, siis tuleb tasase häälega "Tere!" öelda ja seejärel lihtsalt tükk aega liikumatult paigal püsida. Kui tegemist on pokuga, siis lõpuks saab tema see aina kasvav uudishimu häbelikkusest võitu ning sa kuuled peene häälega öeldud tervitust vastuseks.

Pokud kevadpäikest nautimas

Ära nüüd kohe väga ära kohku, sest üks poku tähendab tavaliselt ikka paarikümmet pokut. Nemad metsas juba üksi ringi ei uita. Järsku hakkab sinu ümber otsekui maa liikuma ning oledki ümbritsetud väikestest "mätastest", kes sind huviga silmitsevad.

Pole midagi toredamat, kui päev metsas pokude seltsis veeta. Nendes on mingi imeline vägi, mis paneb sind ümbritsevat loodust täiesti uues valguses nägema. Nende lustilik avastamisrõõm võtab sinu üle võimust ning varsti uurite koos igat lillenuppu ja pisimutukat. Olles ise osa loodusest ja sellega nõnda tihedalt seotud, siis pokudest paremat teejuhti pole lihtsalt võimalik leida (Fred Jüssi tuleb auväärsele teisele kohale). Õhtul metsa serval nendega hüvasti jättes tunned, et lähed parema inimesena kodu poole ning mets on tõesti osaks sinust saanud.

Andmed:

Edgar Valter, Pokuraamat, Ulvi Postkaart, 1994, lk 144

Linke netiilmast:

Ingrid Puki artikkel ajakirjas Pro Folkloristika

Henno Käo - Väike rüütel Rikardo (2004)

Ühes kauges, kauges kuningriigis seikleb väike rüütel Rikardo. Ta pole kunagi üheski lahingus mõõka keerutanud ega vangitorni luku taha pandud pintsessi päästnud. Rääkimata siis mõne tuld purskava lohega võitlemisest. Kuid ta on kõige rüütellikum rüütel, kellega mina oma rännakutel kokku olen puutunud.

Te küsite, mis on Rikardos nõnda erilist? Vastus on väga lihtne! Selle väikese rüütli rinnus tuksub uskumatult suur süda. Ei hirmuta teda salapärased rohelised mehikesed ega tüütud kummitused. Oma abikäe on ta valis igale hädasolijale ulatama. Näiteks tänu temale on meil alles maailma viimane lohe, kes kuulu järgi elavat nüüd ühes maalilises järves. Te ei oska arvatagi palju rõõmu võib üks väike rüütel meie maailma tuua!

Andmed:

Henno Käo, Väike rüütel Rikardo, Tänapäev, 2004, lk 140

Linke netiilmast:

Neeme Korvi arvustus Postimehes

Krista Kumbergi arvustus Eesti Päevalehes

Jaak Urmeti arvustus Sirbis

Eva Roos - Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57 (2018)

Tartlastel ja Taru lastel on ikka uskumatult vedanud! Teist nõnda kirjanduslikku linna Eestimaa peal lihtsalt ei ole. Terve sinu kodulinn on üks kirjanduslik labürint, kus sa võid õhtul Toomemäel jalutades kohtuda natuke kentsaka härra Pauliga või jookseb sinust Supilinnas mööda üks kavalate nägudega lastekamp, kellega proovib sammu pidada üks pisike Prantsuse buldog. 

Aga nüüd leia selles labürindis tee Kastani tänavale ja maja number 57 ette. See võib väljast paista räämas ja ajahamba näritud, isegi üks aken on hiljaaegu sisse visatud, kuid tegemist on kõige soojema ning suurema südamega majaga terves linnas. Levivad kuuldused, et selles majas avati hiljaaegu ka üks natuke teistmoodi kauplus. Või on see seal juba aastaid avatud? Kes see seda enam täpselt mäleta!

Aramilda natuke väsinud Pirut kirsimoosiga turgutamas

Igatahes seda kauplust peab vanaproua Aramilda Tengelpung, kes esmapilgul just aasta teenindaja tiitlile ei pretendeeri, kuid tegelikult on ta üks äraütlemata abivalmis ning heasüdamlik inimene. Kuid ära imesta ja kohe tarbijakaitseametisse helistama tõtta, kui proua Aramilda kauplusest ostetud supitirin või mõni muu iidamast-aadamast pärit ese sul kodus natuke kummaliselt käituma hakkab. Mida sa võluasjadest siis õigupoolest ootad?!?

Kui sa tahad poes natuke paremat hinda saada, siis soovitan soojalt üks moosipurk endaga ühes võtta (eelistatult kirsimoos!), sest proua Aramilda koer Piru lihtsalt jumaldab moosi. Ta ütleks seda sulle ise, kuid kahjuks meie maailmas koerad ju ei räägi ning nõnda peab Piru kahjuks seekord suu kinni hoidma ja sinu tähelepanu oma saba liputamisega võitma. Kui sa suudad proua Aramilda natuke tolmu sees rullitud lihapirukat meenutava koera usalduse võita, siis võin sulle garanteerida, et sulle jääb peale ostu rahakotti nii mõnigi sädelev elder (või mis iganes raha teie maailmas ka kasutatakse).

Soovitan siiski oma ostunimekirjad kiiremas korras paberile panna ning jalad Teistmoodi Mööblipoe poole seada, sest kes neid võlupoode teab. Täna asub see pood veel Kastani tänavas, kuid homme äkki Kuperjanovi tänavas ja ülehomme hoopis Elvas. Ilmas on paiku, mis tuleb lihtsalt oma silmaga ära kaeda ja Teistmoodi Mööblipood on üks sellistest.

Andmed:

Eva Roos, Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57, Varrak, 2018, lk 288

Ilmar Tomusk - Algaja ajaränduri seiklused (2016), Seiklused paralleelmaailmas (2017) & Universumi saladused (2018)

Mõni aeg tagasi kirjutasin, et meie lastekirjanikud võiks nendest detektiivijuttudest paarikümneks aastaks pausi teha ning hoopis otsida avastamata või unustatud radu, kuhu meie noori lugejaid seiklema viia. Aitab natukeseks ajaks pihta pandud oranžidest jalgratastest ning kriminaalsetest viineripirukatest.

Ja imeväel ilmusidki mu öökapile kolm raamatu, kus lugeja saab hakata koos nelja kaheksandas klassis käiva õpilasega avastama meie universumi kõige suuremaid saladusi. Saladustele jälile saamiseks tuleb õppida liikuma mööda aega ja ruumi, kohtuda nii Albert Einsteini kui ka Ristija Johannesega ning vajadusel ära õppida isegi aramea keel.

Ajarändurite teekond on muidugi täis lugematuid ohte. Kõik oleme kuulnud liblikaefektist ja iga väiksemagi liigutuse hukutava mõju võimalikkusest tervele inimkonnale. Näiteks võib noore Ivo Linna otsus muusikukarjääri asemel eesti keele õpetajaks hakata tekitada olukorra, kus laulev revolutsioon ei leiagi aset ning Eesti on 21. sajandil ikka Nõukogude Liidu poolt okupeeritud ning hullemas seisus kui Põhja-Korea. Ajarändurid peavad selliste ohukohtadega kohe kindlasti arvestama!

Ilmar Tomuski raamatute suureks plussiks on autori püüd oma lugejatele põnevate näidete ja seletuste abil selgeks teha meie elu tegelikult siin universumis juhtivaid füüsikaseadusi. Ma tundsin peale sarja esimese osa lugemist, et minu seni pea olematud teadmised füüsikast olid korraliku tõusu läbi teinud. Kõige olulisem oli siiski see, et minus tekkis tõsine huvi raamatus käsitletud nähtuste vastu (tumeaine, mustad augud, Heisenbergi määramatuse printsiip jne). Ma tundsin, et olin sattunud ühe eriti hea füüsikaõpetaja tundi, kes oskas oma õpilastele algul keeruliste ja kaugetena näivad teemad mängleva kergusega selgeks teha. Selle õpetaja tundi lähen ma tõelise tuhinaga tagasi. :)

Andmed:

Ilmar Tomusk, Algaja ajaränduri seiklused, Tammerraamat, 2016, lk 224

Ilmar Tomusk, Seiklused paralleelmaailmas, Tammerraamat, 2017, lk 224

Ilmar Tomusk, Universumi saladused, Tammerraamat, 2018, lk 224

Dagmar Normet - Lõvi ja lohe (1993)

Minu 5C klassi tüdrukud tulid paar kuud tagasi paluma, et me kirjanduses ei loeks ainult "poisteraamatuid". Lubasin neile, et vaatan meie kooliaasta kodulugemiste nimekirja üle ja proovin leida alternatiive. See osutus üpriski keeruliseks ülesandeks. Eriti raske oli mul leida teist raamatut jaanuariks, kui kuu teemaks olin valinud Eestimaa ajaloo. Ei tahtnud ma neid "poisteraamatuidki" ehk "Tasujat" ja "Meelist" kellelegi lugeda anda. Lõpuks suundusin abi otsima meie kooli raamatukoguhoidja käest. Tema soovitas Dagmar Normeti ajaloolisest lasteromaani "Lõvi ja lohe", millest mina polnud midagi kuulnud. Esimesel lappamisel tundus tegemist olevat kõigile kriteeriumitele vastava teosega (samuti oli neid raamatukogus piisavas koguses) ning nõnda lisasingi mulle täitsa tundmatu raamatu nimekirja.

Nüüd jõuluvaheajal ise raamatut lugema asudes selgus, et tegemist ei ole ainult ajaloolise vaid ka ulmeromaaniga (täpselt nagu "Meelis" ja "Tasuja"). Nimelt on teoses nii manamist/posimist kui ka ajas rändamist (Eerik ja Tommi satuvad juhuslikult 1992. aastast 1524. aastasse). Suurepärane võimalus lastele kohe kaht põnevat kirjandusžanrit tutvustada. Siinkohal ei saa muidugi mainimata jätta, et kõige ulmelisem seik romaanis oli saunastseen, kus toimus vihtade ja leili abil lausa soovahetusoperatsioon.

Oma atmosfäärilt meenutab "Lõvi ja lohe" mulle natuke samast ajast pärit filmi "Lammas all paremas nurgas". Selline piltpostkaardilikult utopistlik Tallinn (mõlemad ajaliinid), kus toimub ühistööna parema ja ilusama kodulinna ülesehitamine, mille suurimaks takistuseks on natuke porisev vanahärra. Paras segu nõukaaegse lastekirjanduse mallidest ja taasiseseisvumisega kaasnenud hurraaoptimismist.

Tegelikult sobib "Lõvi ja lohe" lastele suurepäraselt esmatutvuseks keskaegse Tallinna võlumaailmaga (kuldne võimalus ajalooõpetajaga koostööd teha ning õppeaineid moodsa sõnaga lõimida). Gildid, tsunftid, raehärrad, Hansa Liit ja kaitsetornidega pikitud linnamüür.. Selle rännaku lõpp-punktiks oleks muidugi üks tore klassiekskursioon Tallinna vanalinna ja paari aasta pärast Melchiori lugudega tutvumine näiteks põhikooli lõpuklassides.

Andmed:

Dagmar Normet, Lõvi ja lohe, Koolibri, 1993, lk 176

Edgar Valter - Lugu lahkest lohest Justusest ja printsess Miniminnist (1995)

Mälu on ikka üks uskumatu asi! Mööda oli läinud juba üle kahekümne aasta, kui ma möödunud laupäeva hommikul avasin taas raamatu lahkest lohest Justusest ja punapäisest printsess Miniminnist. Iga lausejupp ja iga pilt raamatus tundusid uskumatult tuttavad ja kodused. Justkui oleks ma seitsmeaastane poisipõnn, kes suure õhinaga loeb oma uusimat raamatut juba viiendat korda jutti. Korraks tundus tõsimeeli, et miski ega keski pole nende aastatega muutunud.

Sellist elamust võibki pidada hea lasteraamatu kvaliteedimärgiks. Raamat, mis jätab lapse hinge nõnda sügava jälje, et isegi aastakümned ja sajad teised raamatud ei suuda seda tuhmistada. Ma usun, et meil kõigil on vähemalt üks selline tähtteos raamaturiiuli kaugemasse nurka ära peidetud. Siinkohal ma kutsungi teid üles ühel ilusal suvehommikul, kui on tunnike aega ainult enda jaoks, see raamat üles otsida ja läbi lugeda. Uskuge mind, koheselt on teie näol naeratus ning kõik maailma mured ja kohustused tunduvad järsku täiesti tühistena. Kas me kõik ei taha olla korrakski veel lapsed? Raamatud lubavad meil seda!

Andmed: 

Edgar Valter, Lugu lahkest lohest Justusest ja printsess Miniminnist, Sinisukk, 1995, lk 57

Henno Käo - Oliüks (1989)

Tihti räägitakse, et ulme asub kirjanduse perifeerias ning ainult üksikud ulmekirjanikud leiavad tee keskusesse ehk püünele. Mudilasulme ei kuulu kohe kindlasti lastekirjanduse perifeeriasse, vaid on pigem hõivanud viimastel aastakümnetel lastekirjanduses juhtiva rolli. Lahkete lohede, turtsakate võlurite ja libahundudega teevad lapsed tutvust juba üpris varases eas. 

Kosmoseavarused ja lendavad taldrikud jõuavad seevastu laste lugemislauale sutsuke hiljem. Ehk on unejutuna natuke raske "maha müüa" lugu ühest hirmutavast ja võõrailmelisest rohelisest mehikesest. Kuid selle võõristust tekitava faktori saab väga lihtsalt neutraliseerida suurepäraste illustratsioonidega. Seda ongi Henno Käo teinud oma eesti mudilasulme klassikasse kuuluvas raamatus "Oliüks".

Kuu tagaküljel elava Oliühe seiklusi saadavad arvukad pildid (milleks kirjeldada, kui saab joonistada tõdeb ka raamatu autor) ning lõputud kosmilised sõnamängud. Oliüks kohtub oma rännakutel merehöövlite, visavillemite, terevantide ning lugematute teiste ilmaruumi elanikega. Samuti päästab ta ühe planeedi katastroofist nimega linnastumine ning põikab korraks isegi Mustamäelt läbi.

"Oliüks" on tõesti särav lasteraamat, milles on kokku saanud põnevad tegelased, hea kunstnikukäsi ning veidike ka õpetussõnu pere noorematele meid ümbritseva maailma kohta. Kutsuge juba täna õhtul Kuu tagumiselt küljelt Oliüks endale külla. Kui teil on kodus tilkuv kraan, siis tuleb ta surmkindlalt.

Andmed:

Henno Käo, Oliüks, Eesti Raamat, 1989, lk 80