Ave-Marleen Rei - Rästiku pihtimus. Marje Metsur (2016)

"Rästiku pihtimust" sattusin lugema tänu Mihkel Muti kirjutatud raamatule Mati Undist, kus mitmes kohas viidatakse Ave-Marleen Rei kirjutatud Marje Metsuri eluloole Undi Noorsooteatri/Tallinna Linnateatri perioodi kirjeldavas peatükis. Metsur oli kindlasti üks Undi näitlejannadest, keda ta lavastajana usaldas ja oma tolle perioodi lavastustes ohtralt rakendas. Ja Unt oli jällegi üks Metsuri ihulavastajatest, kelle olemasolust ja positiivsest mõjust näitlejate karjäärile tihti räägitakse. Mõlemale oli see nende teatritee üheks tippajaks.

Kuna mina ise polnud sel ajal veel sündinudki, siis "Rästiku pihtimust" lugema asudes arvasin, et mul endal puudub Metsuri kui näitlejaga isiklik kokkupuude täielikult. Kuid tuli välja, et ma olin siiski näinud lausa kolme lavastust 10-15 aasta eest, kus Metsuri mängis ("Sild", "Puhastus" ja "Peko"), millest Jaan Tätte kirjutatud ja Jaanus Rohumaa lavastatud "Sild" oli üks mu kooliaja säravamaid teatrielamusi. 

See tekitas rohkem huvi (näitlejate monograafiaid on ikka põnev lugeda, kuid ma võtan ikka enne kätte raamatu näitlejast, keda olen näinud ise lavalaudadel) ja nõnda oligi kohe põnevam minna Rei raamatu abil ajarännakule avastama ühe näitlejatee keerdkäike. Võrumaa metsade vahelt teatrikooli Tallinnas, kursusega oma teatri asutamine, rollinäitlejast staariks sirgumine,  valus "lahkumine" Linnateatrist ning uue hingamine Lõuna-Eestis. See teekond on täis sära ja valu, ootamist ja leidmist, aga ennekõike suurt armastust teatri ja näitlejatöö vastu. Viimase vahendamine peaks olema iga hea teatriraamatu esmane eesmärk ning "Rästiku pihtimus" sai selle ülesandega kenasti hakkama.

Andmed:

Ave-Marleen Rei, Rästiku pihtimus. Marje Metsur, Tänapäev, 2016, lk 280

Linke netiilmast:

Lavastus "Rästiku pihtimus" Jupiteris

Voldemar Panso päevaraamat I-II (2007)

Voldemar Panso on meie teatri legend! Kuigi teater on oma olemuselt kaduv kunst, siis Panso staatust ei kõiguta miski. Panso mõju meie teatrimaastikule kestab edasi läbi tema teatrikooli, õpilaste ja õpilaste õpilaste. Kuid kust sai see teekond oma alguse?

Sellele küsimusele annavad vastuse Panso päevaraamatud, mida ta hakkas pidama 11-aastase poisikesena. Need päevikud annavad meile võimaluse teha kaasa üks teekond väikese Volliga tema suure unistuste poole - saada näitlejaks. See on täis teatritudengite koerustükke ja sisemisi kõhklusi, sõprade ja kolleegide lahkumisi (üle vee, Siberisse või toonelasse), lugematuid ovatsioone peale eesriide langemist ning muidugi põhjatuis kogustes viina. Panso peab sellel teekonnal kandma vaheldumisi mõlemat teatrimaski, kuid ta teeb seda talle omase meisterlikkusega.

Voldemar Panso ja Leida Aru 1942. aastal

Lisaks annavad need päevaraamatud võimaluse näha teatrimajade telgitaguseid ning suuri lavatähti argiste inimestena (Leo Kalmet, Kaarel Karm, Ants Lauter, Paul Pinna, Priit Põldroos). Ilma grimmi ja kostüümideta ei ole nähtu alati kõige meeldivam (näiteks Panso kirjeldused surivoodil Pinnast või viinakuradiga võitlevast Karmist), kuid samas annab see kunagistele suurtele näitlejatele inimlikuma mõõtme, mis omakorda aitab meil neid paremini meeles pidada, kui lihtsalt nende rollide loetelu lavastustes, mille nägijatestki pole varsti enam kedagi elavate kirjas.

Äraütlemata kahju, et hilisemate aastate päevikud on kaotsi läinud, mis annaksid uue lähenemisnurga just Panso kõrgperioodile lavastaja, teatrijuhi ja õpetajana. Kuid usun, et just nendes noorpõlves kirjutatud päevikutes (Panso on viimase sissekande ajal 35-aastane) saame teada, kuidas Panso jõudis oma eluteel välja just sinna punkti, et temast võis üldse LEGEND saada. Nagu ühele heale teatritükile kohaselt, sai sellel teekonnal nii nutta kui naerda.

Andmed:
Voldemar Panso, Voldemar Panso päevaraamat 1931-1946: I köide, Eesti Draamateater, 2007, lk 360
Voldemar Panso, Voldemar Panso päevaraamat 1946-1956: II köide, Eesti Draamateater, 2007, lk 376

Linke netiilmast:

Jaanus Kulli arvustus Õhtulehes