Enn Kippel - Meelis (1941)

"Ooo Lehola, ooo Lehola! Armastuse asula!..." nõnda õhkab jutustaja filmis "Malev". Kuid võrreldes Enn Kippeli ülistusoodiga "/.../ Lehola küla, kus elas kihelkonnavanem Lembitu, asus suure metsapadriku ja laugassoo piirimail, kus kasvasid ja haljendasid rukis, oder ja kaer. /.../", tundub eelpool nimetatu ikkagi ainult kerge viisakusavaldusena. Kippeli jutustust "Meelis" ongi tänapäeval vist võimalik lugeda ainult kui paroodiateost kõigi ajalooromaanide aadressil või "Malevi" juurde kirjutatud fänni- või filmiraamatut. Isegi enamus Andres Saali paduromantismist kantud tegelasi kahvatuvad suure vanem Lembitu vapra poja Meelise patriootlikuse, sirgeselgsuse ning lapsemeelsuse ees.

Eduard Järve illustratsioon

Muidugi ei tohi ära unustada, et tegemist ongi ju lapsega. Meelis on jutustuse alguses alles üheksa aastane poisinolk, kuigi lugedes jääb mulje kahekümnendates aastates noormehest. Seetõttu tunduvadki osad Meelise lapsikud teod suurte sõjalis-strateegiliste prohmakatena. Näiteks kuulutab ta suure suuga igale vastutulijale uhkusega, et ta on Lembitu ainus poeg ja sellest tulenevalt suure väärtusega pantvang. Järgneva kümne eluaasta ning saja lehekülje vältel suudab Meelis osa võtta igast tähtsamast muistse vabadusvõistluse lahingust (välja arvatud Madisepäeva lahing), nautida Rootsi heaoluühiskonna mugavusi ning olla vahetusüliõpilane Dünemünde kloostris. Kes palju teeb, see palju jõuab!

Eduard Järve illustratsioon

Lugedes torkavad muidugi aeg-ajalt silma jutustuse ilmumisaastast tulenevad "eripärad". Kõik seigad, mis on seotud meie suure idanaabriga, on üdini positiivsed. Nii Peipsi tagant orjaks toodud Ivo, kui ka Tarbatu müüridel madistav vürst Vjatško on nõus andma oma elu Meelise eest. Lõpuks pleegivad eestlaste ja venelaste kondid koos Toomel ning nende valatud veri seguneb ojadena. Integratsioon missugune! 

Vastaspool ehk sakslased on muidugi Kippeli teoses selgrootud limukad, mammona kummardajad ning kõige lõpuks Hitleri enda esiisad. Leholat piirama tulevate sakslaste suust kõlab ühtelugu hüüd "Gott mit uns!!!", mis oli Preisi ja hiljem osade Natsi-Saksamaa sõdurite vööpannaldele graveeritud moto. Taanlastesse ja rootslastesse suhtub Kippel küll väheke neutraalsemalt, kuigi kokkuvõttes üks germaanlaste ussisugu kõik!

Meie ajaloo lahtimõtestamises on viimastel aastatel toimunud suured muutused ning "meie või nemad" on asendunud "meie ja nemad" kontseptsiooniga. Nende muutuste valguses, mis peaksid olema tasapisi jõudnud ka meie haridusasutustesse, tundub suhteliselt anakronistlik anda viienda klassi õpilastele lugeda "Meelise" sugust mustvalge maailmapildiga teost. Ei saa ju ometi kahes õppeaines üksteisele nii vastukäivaid narratiive õpetada. Tuleb lihtsalt endi vastu aus olla ja tõdeda, et mõni teos on oma aja lihtsalt ära elanud. Ma ei usu, et "Meelisele" õppeprogrammis nüüd nii raske uut asendajat leida oleks. 

Andmed:

Enn Kippel, Meelis, Pedagoogiline Kirjandus, 1941, lk 150

Linke netiilmast:

"Meelis" ELLU-s

Enn Kippel - Kuldvasikas (1939)

Kui võtta kogu maailma raha ja jagada see võrdselt kõigi inimeste vahel ära, siis paari aasta möödumisel omaks 1% inimkonnast jällegi 90% rikkustest. Ilmselt on inimloomus juba sellisena loodud, et on kogujad ja laristajad, pealehakkajad ja saamatud. Sa võid ju inimesele õnge anda, aga tema peab seda kalaks ning pistab selle koheselt nahka.

Sama küsimust lahkab ka Enn Kippel oma romaanis "Kuldvasikas", kus vaesusepiiril virelev kingseppmeister Üril võidab loteriiga üüratu varanduse. Sarnast motiivi on eesti kirjanduses ka enne kasutatud, näiteks August Kitzberg oma külajutus "Rätsep Õhk ja tema õnneloos". "Kuldvasikast" leiab üldse palju 1920-30. aastate eesti kirjandusele iseloomulikke motiive (lõputud prassimised, linn kui patuelu kehastus, talu ostmine kui lunastus, alkoholism, lööming pulmas, valemängija kaardilauas, kiire sotsiaalne mobiilsus mõlemas suunas). Tundub, et Kippel soovis kuulsust võita katsetades agulimiljööga vürtsitatud ühiskonnakriitilise uusrealismiga (eeskujuks kindlasti Oskar Lutsu "Tagahoovis").

Eduard Wiiralt - Kolm vanameest (1922)

Kingsepp Üril ei oska koheselt kaela sadanud rikkusega midagi tarka peale hakata. Kiiresti tekkinud "uued sõbrad" soovitavad isegi üht koma teist mõistlikku (osta linna maja ja äri teha või soetada maale talu).. Kuid Üril on kahtleja ning tõrges suurte muutuste suhtes. Parema meelega läheb ta oma "uute sõprade" kõrtsi ning näitab kõigile, et ka tema jõuab kõigile välja teha. Kõrtsist Ürili ja tema perekonna allakäik algabki. Alkohol ja suutmatus sülle langenud varandusega midagi kasulikku ette võtta saadavad Ürili kiirel sammul tagasi vaesusesse. Sellel langusteel kohtab Ürili perekond abielurikkumist, vargust, perevägivalda, prostitutsiooni, võlaorjust, hasartmänge, joomarlust ja surma. Kuid positiivse küljena sai ikka paar korda aasta jooksul kõhu täis süüa ning hea peatäie viina võtta. Kippel ei nõustu Eduard Bornhöhe "Raha narride" juhtmõttega, et kord suurt vaesust kannatanud inimene saades väiksemagi varanduse osaliseks hoiab sellest kümne küünega kinni, kuna ta on enne näljapajukist elanud.

"Kuldvasika" näol on tegemist kindlasti Kippeli kõige loetavama romaaniga (ainult "Ahnitsejaid" pole mul seni veel õnnestunud lugeda). Teosest on kadunud autori ajalooromaanidele omane teksti puisus ja väljaarendamata tegelaskond. Muidugi ei küündi Kippel veel Lutsu tasemini, kui "Kuldvasikast" leiab nii mõnegi põneva motiivi ning värvika karakteri (näiteks pulmaliste ja peieliste kähmlus kirikuteel). Lisaks paneb teos kindlasti juurdlema küsimuse üle: "Kuidas mina käituksin, kui võidaksin Bingo Lotoga miljoni?".

PS: Saeveski venelaste retsept, kuidas imeodavasti ja vähese viinaga end täitsa purju juua:

"Nad võtavad kümne mehe peale ainult ühe liitri viina, valavad ta kaussi, teevad sinna leivapudi sisse, segavad hästi segamini ning hakkavad siis lusikatega lõrpima otsekui körti. Ja säärane viinasupp, mida nad ise nimetavad murtsovkaks, paneb kõige valusamini täis ega lahtu ka nii ruttu peast".

Andmed:

Enn Kippel, Kuldvasikas, Noor-Eesti, 1939, lk 250

Linke netiilmast:

"Kuldvasikas" DigiArhiivis

Enn Kippel - Suure nutu ajal (1936)

Keskaegse Tallinna ja Liivimaa kujutamine on olnud eesti kirjanduses alati populaarne temaatika. Alati on ajalooromaanide laineharjal ilmunud mõni teos, mis käsitleb Ümera jõe madina või Jürikuu tuledeöö kõrval ka Liivimaal 16. sajandi jooksul aset leidnud tapatalge. Vanal-Liivimaal on seigelnud Eduard Bornhöhe ("Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad"), Enn Kippel ("Suure nutu ajal"), Edgar Valter Saks ("Hannibali rahvas") ning Jaan Kross ("Kolme katku vahel"). Loodan, et ka Indrek Hargla jõuab oma apteeker Melchiori mõrvalugudega lõpuks Ivo Schenkenbergi ja Balthasar Russowi kaasaega välja. Muidugi sellisel juhul peaks tegemist olema juba praeguse Melchiori pojapojapojaga.


Liivi sõjast romaani kirjutades on alati tulnud teha valik kahe ajaloolise isiku vahel - Ivo Schenkenberg või Balthasar Russow. Kumb valida oma loo kangelaseks? Mõlema mehe eluloo kohta on olemas piisavas koguses ajaloolisi fakte, kuid samas esineb ka tühimikke, mida on võimalik kirjanikul oma fantaasialennuga täita. Enn Kippeli valik on näiliselt langenud Ivo Schenkenbergi ehk Eestimaa Hannibali kasuks. Kuid reaalsuses puudub Kippeli romaanis peategelane, kelle kaotustele ja võitudele tema eluteel kaasa elada. Schenkenberg sulandub ühtlaseks halliks massiks kokku oma "rahvaga" ehk vabadikest koosneva lipkonnaga. Tallinna mündiselli Ivo Schenkenbergi ja Harjumaa talumatsi Tont Almutelast on kujutatud täpselt ühesuguste pintslitõmmetega. Kui romaanist otsida tegelast või temaatikat, millest Kippel on tõsise vasikavaimustusega kirjutanud, siis selleks on relvad ning sõjakoledused. Kohati tekkis tunne, et Kippeli teksti võiks meie parimad kirjandusteadlased ehk politsei ja prokuratuur uurima hakata, sest romaan sisaldab kahtlemata äärmiselt detailseid ning vägivaldseid kirjeldusi inimsusevastastest kuritegudest. Kindlasti leiab seadustest mõne paragrahvi, millega vastuolu minemist võib Kippeli romaani puhul kahtlustada.

Kippeli romaani puhul on äärmiselt kummaline ning humoorikas lugeda autori arusaamu 16. sajandi talupoegade keelepruugist. Põhimõtteliselt vestlevad talupojad omavahel vanasõnade ja kõnekäändude abil. Autor oleks otsekui järeldanud, et vanasõnad polegi muud kui meie esivanemate argikeel. Järgnevalt üks tekstinäide, kus kohalikud talupojad arutavad noore Ivo Schenkenbergi määramise üle nende vastloodud lipkonna juhiks:


"Kas nad tõesti ei leidnud meile hakkajamat saksa?"
"Ära kae koera karvast, vaid hambast!" kosteti nurisejaile vastu. "Peamees kasvatab enne rammu...!"
"Ei tea, kus talle rammugi tuleb,  kui ta veneka kombel paastub!"
"Alati ei asugi ramm käes, vaid meeles," sõnas nüüd Kirr.
"Ep meil ole vaja ühtki peremeest, vaid teeme ise, kuidas mõtleme, lähme kuhu tahame, kargame soojalt suhu ja palavalt parda!"
"Laiad oleme sisse minema, aga kitsad välja tulema!" kostis Tõss elutargalt ja vangutas pead.
"Endal sul habe rinnuni, aga ühtepuhku halised nagu vana naine!" hurjutas Rapp.

Kokkuvõtvalt võib tõdeda, et kui "Suure nutu ajal" näol oleks tegemist 16. sajandil kirjutatud kroonikaga või seda sihilikult ja järjepidevalt jäljendava teosega, võiks seda pidada üheks põnevamaks ning informatiivsemaks oma ajastu sündmusi edasi andvaks tekstiks. Kuid arvestades eesti kirjanduses alati tugevalt esiplaanil olnud ajalooliste romaanide konteksti, tuleb "Suure nutu ajal" kindlasti asetada "tiba puiste" kategooriasse.

PS: Lugedes DIGIRA kirjastuse poolt välja antud e-raamatut versiooni "Suure nutu ajast" tuli tõdeda, et nii rohkete trükivigadega teost pole mina enne näinud. Igas viiendas lauses oli "näpukas" sees. Tundub, et toimetajatööd pole see fail küll kunagi näinud. Lihtsalt on raamat ette võetud ja kiirkirjas arvutisse ümber trükitud ning seejärel e-raamatu failitüübiks ümber muudetud. Sellist amatöörlust ei ole mina eales paberraamatu puhul näinud! Üks humoorikas "näpukas": "Hertsog Magnus kolis(kosis) Ivan Ivanovitši tütre."

Andmed:

Enn Kippel, Suure nutu ajal: romaan Vene-Liivi sõjast (I-II osa), Noor-Eesti, 1936, 627 lk 

Linke netiilmast:

"Suure nutu ajal" DigiArhiivis