Reeli Reinaus - Mõistatus lossivaremetes (2009) & Kivid, tulnukad ja sekt (2011)

Kas Astrid Lindgren on eesti kirjandust ja kirjanikke enim mõjutanud autor viimase viiekümne aasta jooksul? Mina arvan, et on ja seda ülekaalukalt. Alates esimestest tõlgetest 1960ndatel on tema lasteraamatutel olnud oma koht igas eesti kodus. Pipi, meisterdetektiivid, vennad Lõvisüdamed, Ronja, Vahtramäe Emil, Tjorven ja muidugi katusel pesitsev Karlsson. Nende tegelaste mõju meie lapsepõlvele ja hilisemale elule on uskumatult suur, kuigi me ei pane seda ise tähelegi. Lindgreni loodud maailmad on lugematul arvul inimesi nakatanud lugemispisikuga ning nende seas on olnud kindlasti ka palju tulevasi kirjanikke. Ega sa enne uut "Tõde ja õigust" kirjuta, kui pole kõigepealt "Bullerby lapsi" lugenud. Kõrgkultuur saab alguse ikka lasteraamatutest!!!

Lisaks üldisele eesti kultuuri mõjutamisele on Lindgreni teosed olnud otseseks eeskujuks väga paljudele lasteraamatutele. Reeli Reinausi noorsooromaanid "Mõistatus lossivaremetes" ning "Kivid, tulnukad ja sekt" kannavad selget Kalle Blomkvisti lugude pitserit. Marten, Tanel ja Laura satuvad kahel järjestikusel suvel pöörastesse seiklustesse ning nende poolt lahendatavad mõistatused omandavad nii kriminaalsed kui ka kosmilised mõõtmed.

Kellel on vaja arvutimänge, Xboxe, nutifone ja muid elektrilisi imevigureid, kui sul on kummitavad lossivaremed või tulnukaid kummardavad sektid? Suvi on ju parim aeg erakordseteks seiklusteks ning juhtumusteks. Eriliseks muudavad need sündmused muidugi su kõrval olevad sõbrad, aga mitte helendavad ekraanid. Kuigi Marteni, Taneli ja Laura seiklused on kirja pandud ainult mõned aastad tagasi tundub nende mängumaal rohkem ühist olevat Kalle ja tema kamraadidega, kui praeguste eakaaslastega. Räägitakse küll kiiresti muutuvast maailmast, kuid laste maailmapilt tundub osades aspektides muutuvat lausa pöörase kiirusega. Ukakat asendab Candy Crush, luurekat GTA ja vanaema tehtud pannkooke Happy Meal. Vanarahva tarkusetera "Paks laps, ilus laps!" hakkab aina enam täide minema. Oleme siis targad edasi!

Andmed:

Reeli Reinaus, Mõistatus lossivaremetes, Tänapäev, 2009, lk 232

Reeli Reinaus, Kivid, tulnukad ja sekt, Tänapäev, 2011, lk 238

Linke netiilmast:

"Mõistatus lossivaremetes" ELLU-s

"Kivid, tulnukad ja sekt" ELLU-s

August Gailit - Muinasmaa (1918)

Selleks ajaks, kui Toomas Nipernaadi ja Ekke Moor suvistel Eestimaa teedel rändama asusid olid kirjanik Morin ja maalikunstnik Erms juba oma rännusaapad varna riputanud. Vihmasel sügisõhtul veavad vananevad (elu)kunstnikud omad valutavad kondid härra Strindbergi uude restorani ning lasevad lauda kanda külma karahvini kristallselget viina ja natuke sakusmenti, et nooruspõlve seikluste meenutamine libedamalt läheks. 

Küll vaidlevad ja arutavad vanad kamraadid. Erms žestikuleerib elavalt ning Morin turtsub, kui vihale aetud siil. Küsimuse all ei ole midagi tähtsamat, kui kumba noormeest armastas Loidu talu peretütar Erna kakskümmend viis suve tagasi. Kunstnikku või kirjanikku? Hakkajat Ermsi või unistavat Morinit? Kumbki raiub kindlalt oma tõde ja tunnistab oma mälu ülemaks. Juba kõlavad hüüatused "Sa seniilne sulesepp!" ja "Kuradi maalrisell!". Vahel tekib kõrvallauas olijatel juba tunne, et vanahärrad lähevad kättpidi kokku ning ainsaks lahenduseks on püstolid välja tuua, et selgitada kummale jääb lõplik õigus.

Konrad Mäe sarž August Gailitist

Kuid peagi rahunetakse ja lepitakse. Koheselt lastakse rahuleppe märgiks Strindbergi härral uus karahvin lauda tuua. Kaks kanget lepivad aumeestena kokku, et punapõskne neiu Erna (nüüdne prullakas proua Traatmann) ei armastanud neid kumbagi, vaid ainult iseend. Midagi paremat oleks patt naisterahva poolt oodatagi. Noored neiud on ju rumalad ja pimedad, kui vastsündinud kassipojad. Nad ei märka kunagi enda õuele jalutanud õnne. Isegi, kui see tervituseks kaabut kergitab ja öömaja palub. Tütarlapsed arvavad, et advugaadi herra ja üliõpilase nolk on ikka see suur õnn ja tulevane peigmees.

Nõnda kestab vanahärrade vestlus hiliste õhtutundideni, kuni härra Strindberg palub oma eluaegsetel kundedel lõpuks end kodu poole sättima hakata. Erms ja Morin ajavad end lõpuks laua tagant püsti, embavad suures hellusehoos veel oma kostitajat ning hakkavad vaikselt taarudes kodu poole sammuma. Hetkeks tundub, et vanade vagabundide samm on taas kerge ja rutakas. Kuid sügistaevast piserdab vihma ja korraks palsamina mõjunud viin on oma noorendavat mõju kaotamas. Juba muutub töntsimaks Ermsi samm. Juba tunneb Morin kurja luuvalu ligi hiilimas. Koduukseni jõudes on mõlemad mehed läbi vettinud ja kössi vajunud. Endine bravuur on kadunud ning ainsaks sooviks klaas konjakit ja soe voodi. Mõlemad tõstavad enne majja astumist oma silmad taeva poole ja näevad pilvede taga kumavat noorkuud. "Raisk! Erna armastas ikka mind ja mitte seda hilpharakat!", mõtlevad mõlemad ja kobivad ägades tuppa.

Andmed:

August Gailit, Muinasmaa, Noor-Eesti, 1918, lk 228

Linke netiilmast:

"Muinasmaa" Kreutzwaldi sajandi kodulehel

August Gailit - Toomas Nipernaadi (1928)

Aastakümneid on proovitud Toomas Nipernaadi olemust lahti muukida küll koolikirjandites, ülikoolide lõputöödes, teadusartiklites, teatrilavadel ning kinolinal. Nipernaadi näol on kindlasti tegemist ühe enim analüüsijate ja tõlgendajate töötunde nõudnud eesti kirjanduse arhetüübiga. Otseloomulikult veavad selles kategoorias esikoha nimel senini vägikaigast Oru Pearu ja Mäe  Andres. Nipernaadil pole selle vastu muidugi midagi. Ega ta kade pole! Ta vaataks natuke kahe kange vatsavenitamist pealt, mängiks neile saateks isegi kannelt ja laulaks Krõõdaga võistu. Lõpuks kergitaks kaabut ning läheks lõbusalt lauldes ja hüpates Vargamäelt alla. „Sulaseks otsigu need oinapead omale mõnd teist lolli! Kraavid ja kraavid! Nagu pärleid otsiks sealt?! Ega ma olengi nüüd rohkem nagu rätsepa ameti peal.“

Seekord lugesin ma August Gailiti igihaljast romaani, kui ülistuslaulu põhjamaisele loodusele. Olles ise juba tükk aega külaliseks Kapurthala maharadža ja väikese Enelele juures, tuleb tahes-tahtmatult meelde üks põhjamaa poiss, nimega Toomas. Poiss, kes mõistab meie suve erakordsust ja hetkega joovastavat mõju. Tõelist suve ja looduse ühendkooride etteastet saab nautida ainult siis, kui kuskil ajusagaras tuksub teadmine, et see ei jää igaveseks nõnda. Et kord kattub maa valge vaibaga ja saabub surmalähedane vaikus. Mõistmine, et iga kuum suvepäev ja valged ööd ongi meie kallim maavara, teeb su momentaalselt rikkamaks igast idamaade maharadžast. Väike Enelele ei mõista kahjuks seda kunagi, kuigi olen talle seda korduvalt püüdnud seletada. Siin vahelduvad kõigest õhtu ja hommik, päev ja öö. Iga järgnev on äravahetamiseni sarnane eelnevaga. Enelele elab igaveses suves ning see ongi tema needuseks ja haiguse põhjuseks. Ohh, kui vaesed-vaesed nad kõik siin on!

Otto Krusteni karikatuur August Gailitist

Ühes oma esimeses blogipostituses kirjutasin, et Bornhöhe ajalooline jutustus „Tasuja“ kuulub kindlasti minu elu enim mõjutanud viie raamatu hulka. Selle nimekirja liidrikoht kuulub siiani vääramatult just „Toomas Nipernaadile“. Ma mäletan senini väga selgelt vihmast sügispäeva, kui ma peale kooli hüppasin läbi meie väiksest raamatukogust ja tulin koju koolikotis „Toomas Nipernaadi“ ja „Mahtra sõda“. Siis muutus kõik! Tänu Nipernaadi lugudele põhjamaa kohisevatest metsades, salapärastest soodest, tulistest päevadest ja valgetest öödest armusin ma eesti kirjandusse. Jäägitult! Hiljem võtsin armukeseks veel ka eesti teatri. Nipernaadi rändas peagi meie juurest edasi, kuid tema unistused on seniajani jäänud minuga.

PS: Muuseas, kui kellelgi on tarvis mõnda head kingiideed minu 50 juubeliks, siis julgen ise välja pakkuda „Toomas Nipernaadi“ esmatrüki eksemplari 1928. aastast. Teetähiseni numbriga 50 on küll veel omajagu maad minna, kuid kardan, et selle püha graali otsimine on ääretult vaevarikas ülesanne. Ainult äravalitud jõuavad pühale maale!

Andmed:

August Gailit, Toomas Nipernaadi: romaan novellides, Loodus, 1928, lk 430

Linke netiilmast:

"Toomas Nipernaadi" ELLU-s

Oskar Luts - Kirjutatud on... (1914)

Tegelikult on Oskar Lutsu jutustus "Kirjutatud on..." rahva seas kirjaniku üks tuntumaid teoseid. Inimesed lihtsalt ei tea, et nad seda raamatut teavad. Ristsõnades esineb alatihti küsimus: "Oskar Lutsu teos". Vastuseks peab olema kolmetäheline sõna. Iga kogenud ristsõnade lahendaja teab, et võimalikud variandid on "Udu" või "Soo". "Soo" on tegelikult jutustuse "Kirjutatud on..." hiljem ära muudetud pealkiri.

"Kirjutatud on..." kuulub ühte minu lemmikžanrisse - külmetav kunstnik suvitamas põhjamaise looduse keskel. Luts on üks suvitusromaanide pioneere meie kirjanduses (aasta peale siin käsitletavat teost ilmus juba Tukla "Felix Ormusson"). Fakt, mis on kahjuks muidugi tema Toosti-lugude edu varju jäänud. 

Loo peategelaseks on just Pariisist kodumaale naasnud kunstnik Toomas Haava, kes otsustab inspiratsiooni ammutada ning ka väheke looderdada oma täditütre talus Sõrrus keset soid ja põlislaasi. Tegelikuks põhjuseks, miks Toomas pidi Pariisis oma "täiendamisest" ja kohe saabuvast maailmakuulsusest loobuma oli suutmatus maksta üüri Quartier Latin'is asuva toauberiku eest. Kogu süü, miks eesti kunstnike maalid ei ripu Louvre'is, lasub ühe ihne juudi vanamehe õlul!

Oskar Luts 1913. aastal (EKM arhiiv)

Alguses plaanis olnud vaikne vegeteerimine võtab hoopis tumedamad toonid, kui Toomas kohtub Hilda alias Metskassi ning sookollidega alias Hilda isa ja "peigmehe" Madjakuga. Toomas võtab oma südameasjaks Metskass vabastada nii isa tagakiusamise alt kui ka peale sunnitavast abielust jõhkra Madjakuga. Sookollide ja Toomase vahel algab kassi-hiire mäng, kus vahendeid ei valita ning traagiline lõpptulemus on vähemalt ühele osapooltest garanteeritud. Toomas teeb läbi sügava hingelise murrangu ning püüab endale tulutult kogu aeg meelde tuletada, et Piibel ütleb "Kirjutatud on...". Suve alguses Sõrruse saabunud lõbusast kunstnikust ja elumehest ei jää raamatu lõpuks enam kuigi palju alles. Kunstniku kokkupuude jõhkra maailmaga on nõnda valuline, et isegi olles võitnud lahingu kaotab Toomas tegelikult sõja. Looja temas on jäädavalt surnud!

Andmed:

Oskar Luts, Kirjutatud on..., Noor-Eesti, 1914, lk 188

Linke netiilmast:

"Kirjutatud on..." KIRMUS-s