Gunnar Press "Härra sportlane Viljar Loor" (2013) & Märt Roosna "Terava keelega" (2017)

Meie peres oli ja on siiani spordiala number üks korvpall. Mäletan selgesti, kuidas vanaisa oma pruuni tabureti sättis meetri kaugusele televiisorist ja suure huviga elas kaasa (tolle õige) Kalevi mängudele. Kõik muu oli nende paari tunni jooksul teisejärguline ja kohtunik oli alati vastaste poolt. Pole siis ime, et minu üks varajasemaid mälestuspilte ongi ühest 1991. aasta õhtust, kui kuldne Kalevi tiitlivõit võitis viimase Nõukogude Liidu meistritiitli. 

Miks ma kirjutan armastusest korvpalli vastu meie perekonnas, kui lugesin just võrkpalluritest kirjutatud raamatuid? Sest praegu tollele perioodile tagasi mõeldes, tundub mulle nende raamatute valguses kummaline, et meie perekonnas puudus igasugune huvi võrkpalli vastu. Ma ei mäleta ühtegi korda oma nooruspõlvest, kui oleks televiisorist võrkpalli vaadatud. Mäletan hilisemast perioodist pigem, et vanaema käskis kanalit vahetada, kui võrkpalli juhtus mõni kanal näitama. Kuid miks see nõnda oli? Kas tõesti oli 1980. aastate teises pooles aset leidnud kodumaise võrkpalli kiratsemine (ja korvpalli samaaegne tõus) jätnud nõnda suure jälje? Ega ka koolis kehalise tundides ja õhtul õues ei tahtnud või õigem oleks öelda, et isegi ei tulnud me poistega selle peale, et võrkpalli mängida. Ma pakun, et kõigi koolis käidud aastate peale mängisime me võrkpalli kehalise tundides ehk 2-3 korral. Inventaariruumis olnud võrkpalle kasutati selleks, et pall korvi "pealt panna", sest päris korvpalliga seda veel ei suudetud. Ja selle kõige juures käis meie koolis Ardo Kreek!

Ka meie ühiskonnas on võrkpall endiselt kahe venna varjus. Ta oleks otsekui keskmine laps. Korvpall on vanem poeg, kellelt oodatakse mingil arusaamatul põhjusel ikka mingit tulemust ja kes saab alati kõik andeks. Jalgpall on jällegi noorim, kelle puhul tuuakse ikka välja, et polnudki teist ju enne 1990. aastaid ja las laps alles areneb. Keskmist venda, kes on sulaselgelt sellel sajandil kõige edukam ja stabiilsem palliala olnud, võetakse poliitikute, spordifännide kui ka -ajakirjanike poolt ikka veel iseenesestmõistetavalt. Pole vist tõesti jõutud mõistmisele, et võrkpall on oma olemuselt kõige paremini eestlase mentaliteediga sobiv võistlusala, kus reaalse edu saavutamine rahvusvahelisel areenil on tõesti võimalik.

Seetõttu soovitan tõesti kõigil spordifännidel lugeda neid raamatuid, et teeksite tutvust nende vaiksete ja visade suurkujudega meie spordis. See töötahe ja eneseohverdus, mis nende kaante vahelt vastu vaatab on tõesti suurt kummardust väärt. Raamat kätte ja serv teele!

Andmed:

Gunnar Press, Härra sportlane Viljar Loor, Menu, 2013, lk 240

Märt Roosna, Terava keelega : Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu, Rahva Raamat, 2017, lk 344

Gunnar Press & Voldemar Lindström - Uba. Toomas Uba (2010)

Kui spordi termineid kasutada, siis selle raamatuga ei aetud mitte latti maha, vaid ei suudetud isegi teivast paindesse saada. Tegemist pole ei memuaaride, ei elulooraamatu ega monograafiaga. Žanriliselt on tegemist mälestusnopetega Toomas Ubast.

Raamat oleks võinud olla täis põnevat lugemist, kus Uba lähikondlased ning sõbrad tema tegemisi meenutavad, aga lugedes tuleb välja, et pooled meenutajatest  on ainult paar sõna Ubaga oma elu jooksul vahetanud. Tundub, et raamatu koostajate eesmärgiks oli saada kokku võimalikult tuntud inimeste nimekiri. Kohtame "meenutajaid" alates presidendiprouast, Rein Kilgi ja Peep Vainuni. Kas nendel inimestel oli isiklik kontakt Toomas Ubaga või mitte pole oluline, oma mälestuskillu jagaja nimi müüb. Tundub, et raamatu koostajad saatsid lihtsalt ringkirja "nomenklatuurile", kus nad palusid 5-10 lausega kiita Toomas Uba taevani. Parimad palad lubati raamatusse panna ja kiitja foto ka veel juurde kleepida. 

Need "miniatuurid" annavad lugejale Toomas Ubast väga ühekülgse pildi. Kes see kadunukest ikka halva sõnaga meenutab. Ei ole ju kombekas. Kuid sada lehekülge ainult ülistuslaulu on ikkagi natuke liiast. Igal inimesel on ka vead ning varjuküljed. Uba oli vägagi kõrgel ametikohal ja kindlasti tuli tal konflikte ning ütlemisi/solvumisi ette, kuid neist me raamatust lugeda ei saa. Kogu aeg mainitakse, et tänu temale jõudsid ETV ekraanile suured rahvusvahelised võistlusülekanded. Aga mis hinna või tööga? Ma oleks iga kell eelistanud laiale avalikusele tundmatute, aga Ubale lähedal seisnud inimeste sisukaid meenutusi. Näiteks Uba fiktiivse pinginaabri, nüüdse katlakütja Aivo lehekülgede pikkused mälestused ma kadunud sõbrast. Selline raamat oleks palju rohkem südamesse läinud ning ka Uba Tooma mälestusele au teinud.

PS: Koostajatele teadmiseks - on olemas selline raamat nagu "Mälestusi Oskar Lutsust". Ilmus 1966 aastal ja on ligi viissada lehekülge paks. Lugege enne see teos läbi ja võtke eeskuju, kui soovite järgmist mälestuskildude raamatut koostada. Ärge proovige lihtsalt raha kokku ajada elulooraamatute populaarsuse tõttu lugejate hulgas. 

PPS: Lõpetuseks minu enda mälestus Toomas Ubast. Minu jaoks võrdub Toomas Uba Erki Noole ja kettaheite kolmanda katsega Sydney olümpiamängudel. Mäletan, et olin juba varahommikul üleval, et enne koolipäeva algust näha Erki teise päeva esimesi alasid. Ja siis see ubalik karjatus "Aga punane lipp!!!!!". Südame alt käis selline jõnks läbi. Kuid lõpp hea, kõik hea. Erki Noole kuldmedal on minu arvates senini eesti spordi olulisim võit ja minu emotsionaalsem kogemus tugitooli sportlasena. Peale seda võistlust võis ka Uba rahuliku südamega minna Toonelasse oma sõprade Pandi, Tiiduse ja Panso juurde ning seal üksteisele võistu mälumängu küsimusi esitada.

Andmed:

Gunnar Press & Voldemar Lindström, Uba. Toomas Uba, Menu, 2010, lk 207

Linke netiilmast:

"Uba. Toomas Uba" ELLU-s

Peep Pahvi arvustus Postimehes

Gunnar Press - Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas (2012)

Aavo Pikkuusi sportlasteest kirjutatud raamatus saab kohe selgeks, miks mõnest mehest/naisest saab olümpiavõitja/maailmameister ning miks mõni ütleb peale võistlust, et "Ma kartsin laskumistel suusakeppi kõhtu sõita". Kõik on ikka isiksuses kinni!!! Talent ja töötahe on muidugi olulised, aga kui heas mõttes "tapjainstinkt" puudub, siis läheb treeningutel tehtud "suur töö" ning "noore ja andeka" lootustandev start ikkagi lõpuks luhta. Ning algab uute ja aina kummalistemaks muutuvate vabanduste ning selgituste otsimine. 

Pikkuus oli noore eas täielik kaak, nagu raamatus öeldakse "Toots kuubis". See on täielik ime, et ta üldse ühes tükis suutis püsida ja enamus ajast haiglapalatis ei lebanud. Eks tollal olidki mehed vähe kvaliteetsemast rauast tehtud. Samas on Pikkuusi lugu suurepärane näide spordist, kui võimalusest noori paremale eluteele tagasi aidata. Oma koha suutis Pikkuus auga Nõukogude Liidu koondises välja võidelda, kuigi selleks tuli vahel ka rusikad ja telliskivid käiku lasta. Samas 21. aastaselt oli Pikkuus juba olümpiavõitja ning hiljem ka maailmameister ja Rahutuuri võitja.

Nõukogude Liitu võib kiruda ja hukka mõista muidugi lõpmatuseni, kuid spordisüsteem on neil ikkagi eeskujulik (muidugi oli tegemist puhtalt propaganda tööriistaga). Sellest hulgast võistlustest ja laagritest, mida Pikkuus läbis võivad ilmselt meie tänased noored ainult unistada. Preagu on suur saavutus, kui suudetakse Balti matš või mingil kujul Balti liiga läbi viia. Vähem virisemist ja rohkem pealehakkamist, muud ma praegusele põlvkonnale soovitada ei oska. Ega 100 % ei piisa, tuleb alati endast 120 % anda ja mitte ainult "hooaja tähtsamal" võistlustel.

Kui tuua välja mõni raamatus esinev puudus, siis oleks võinud rohkem keskenduda ka treeningprotsessi lahti kirjutamisela. Oleks huvitav lugeda olnud millistele treeningmeetotitele pandi tollal rõhku ja kui suured olid "amatööride" koormused. Suure plussina toon välja, aga alapeatükid nimega "Aavo Pikkuusi uskumatud seiklused", mis olid tõeliselt humoorikad ja vahel ka ihukarvu püsti ajavad vahepalad. Samuti oli väga südamlik peatükk Pikkuusi perekonnast ja raske haigusega võitlemisest.

Raamat "Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas" tuleks igale noorele spordiga tegelevale poisile/tüdrukule enne esimesse treeninglaagrisse sõitmist pihku pista. Lugege ja tehke järele!

Andmed:

Gunnar Press, Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas, Menu Kirjastus, 2012, lk 224

Linke netiilmast:

"Aavo Pikkuus, kurat rattasadulas" ELLU-s

Enn Halliku arvustus Pärnu Postimehes