Viktoria Ladõnskaja - Lasnamäe valge laev (2013)

Te võite küll üles kasvada samas ajas ja ruumis, kuid siiski elada täiesti paralleelsetes maailmades, kus puudub vähemgi võimalus kontaktide tekkeks teise osapoolega. Ma kasvasin Viktoria Ladõnskajaga üles samas ajas (1990ndad aastad, kuigi Ladõnskaja omas mu ees kuue aastast edumaad) ning ruumis (igihall Lasnamäe betoondžungel). Me käisime väliselt äravahetamiseni sarnastes koolimajades (mina kollases ja tema valges) ning mängisime õues samasugustel vaikselt roostetavatel turnikatel (ühiseks lemmikuks vaipade kloppimiseks mõeldud rauakolakad). 

Tõenäosus, et väike Oskar ja väike Viktoria kunagi tuttavateks ja sõpradeks oleks saanud oli juba tollal alla 10%. Nõnda väikese protsendi põhjuseks oli muidugi peamiselt kodus köögilaua taga kõneldava keele erinevus. Muuseas väikese Oskari ja väikese Saša sõbrunemise protsent oli tunduvalt kõrgem, sest neid ühendas üks universaalne nähtus - armastus jalgpalli vastu. Nüüd on see protsent lähenemas juba nullile, sest lapsed ei roni suvehommikutel enam mööda turnikaid ja jalgpalliväljakud on rohtu kasvanud. Lapsed istuvad vaikselt nohisedes toas ja loobivad vihaste lindudega notsusid.

Viktoria Ladõnskaja

Kuigi meie maailmade vahel oli tollal pea ületamatuna näiv kuristik, siis paljud asjad toimisid Lasnamäel tollal siiski rahvuste üleselt. Näiteks üks hetk hakkasid kõik ühiselt varaste vastu barrikaade ehitama. Ilmusid trellitatud aknad ja peagi ka kahekordsed metalluksed. Autodest võeti õhtuti kõik vähegi väärtuslik endaga tuppa kaasa ning roolilukku ei omanud ainult paadunud optimist või pooletoobine. Niigi ilmetud paneelmajad hakkasid paari aastaga üha enam meenutama vanglaid. Kartus varguste ees oli üldine ning tekitas muidugi ridamisi kuulujutte ja linnalegende (rauduste paigaldajad müüsid võtmete koopiaid, telefonikõnega kontrolliti pererahvas kodus olemist jne). Hirm tekitas muidugi aina enam kapseldumist ning arusaam, et välisuksega lõppebki su kodu ja pelgupaik. Naabritega läbi käimine lakkas ning heaks tulemuseks võis lugeda seda, kui sa tundsid nägupidi oma trepikoja kojanaist.

Lisaks keele- ja kultuuritausta lahknevusele eristab seniajani Lasnamäe kahte kogukonda ka erinevate meediakanalite tarbimine. Sellest tulenevalt levivad väga lihtsalt igasugused kuulujutud ja stereotüübid. Näiteks eestlaste seas on üldlevinud arusaam, et iga viimanegi Lasnamäel elav vene keelt emakeelena kõnelev inimene valib Savisaart. Venelaste seas on jällegi käibel vägagi elujõuline müüt, et Edik kaitseb neid kõigi kurja eest, mis tuleb Toompealt. Mõlemad arusaamad on täiesti ekslikud ning on tingitud ainult ühekülgsete infokanalite jälgimisest.

Ladõnskaja toob oma raamatus ära veel ühe ereda näite piiratud uudistevoo tagajärjest. Nimelt uue aastatuhande alguses hakkas levima Lasnamäe venekeelse kogukonna seas kuulujutt krooni peatsest devalveerimisest. Keegi ei osanud kõmu õigsust kontrollida ning nõnda mäletan selgesti, kuidas paar päeva vooklesid valuutavahetuspunktide juures üüratud sabad. Informeerimatus ja hirm vähendasid mitme protsendi võrra inimeste madratsi vahele kogutud pensionisambaid ning Eurexi ja Tavidi töötajad said järgmisel palgapäeval kindlasti kenakese preemia osaliseks.

Paneeltorne ümbritsevad tühermaad ehk minu lapsepõlve mängumaad

Ladõnskaja kasutab raamatus Lasnamäest rääkides tihti väljendit "riik riigis", mis minu arvates 1990-2000ndate aastate Lasnamäe kohta kehtib suurepäraselt. Siiski oma isiklikele kogemustel tuginedes on viimastel aastatel selle "riigikese" alustoed hakanud murenema. Sarnaselt nüüd pea juba neljakümne aasta vanuste paneelikate lagunemisele on vaikselt kaduvuse teed minemas kahe kogukonna vaheline selge lõhe. Kunagi kolmes vahetuses töötanud venekeelseid koole on tasapisi suletud ja järjepidev üleminek eesti keelsele õppele on andnud juba selgeid tulemusi. Ühelt poolt on pildilt kadumas "umbkeelne generatsioon" ning teisalt ei tähenda head eesti keelt oskav vene noor enam seda, et ta peab olema pärit segaperest. Vahepeal juba sõimusõna staatuse omandanud integratsioon ehk lõimumine on kindlasti elujõuline lapsuke, kuid täiskasvanuikka jõuab ta alles siis, kui me lõpuks hakkame buldooseritega Lasnamäge kokku lükkama. Väheke veel kannatust, valge laev on peagi siin!

Andmed:

Viktoria Ladõnskaja, Lasnamäe valge laev, tõlkinud Katrin Linask, Petrone Print, 2013, lk 134

Linke netiilmast:

"Lasnamäe valge laev" ELLU-s

Intervjuu Viktoria Ladõnskajaga Eesti Päevalehes

Andra Teede arvustus Sirbis

Kristiina Ehin - Paleontoloogi päevaraamat (2013)

"Aja lugude" sarja positiivsem külg on see, et lugejale antakse võimalus heita tõeliselt siiras pilk erinevast ajast ja ruumist pärit inimeste ellu. Saame lugeda nii väikese Andrei mängudest Sillamäe paneelmajade vahel, väikese Nasta elust Petserimaa külas kui ka jalutada väikese Kati seltsis suveõhtul Pärnu rannapromenaadil. Paar aastat tagasi ilmus ka raamat väikese Kristiina elust Rapla alevis, mis end suurushullustuses küll linnaks peab.

Ehini päevaraamatust leiame (tütre)tütreks, (abielu)naiseks, (võõras)emaks ja (eesti) poetessiks olemise võlud ning valud. Lugeja saab koos Ehiniga nii lapselikult naerda kui ka tõsist südamevalu tunda. Näiteks hakkab kõigist "Aja loo" sarja kuuluvatest raamatutest aina selgemini läbi kumama nõukogude perioodi koolisüsteemi tõeline kaledus ja kõledus. Koolikiusamine, õpetajate ükskõiksus ja räämas koolimajad. Täielikult puudub inimlik soojus, sest kooliõpilased on ju ainult värske produkt ühele suurele süsteemile. Pole ka ime, et enamus sarja raamatu autoritest eelistasid alatihti haiget teeselda ja kodus teki all raamatute võlumaailma põgeneda.

Väikese Kristiina suurimaks sooviks ja kutsumuseks oli suureks kasvades paleontoloogiks saada. Ta oli surmkindel, et ta leidis oma porgandipeenras väljakaevamisi teostades karvase ninasarviku (Coelodonta antiquitatis) lõualuu. Vanaisa küll kinnitas, et tegemist on kodusea fossiiliga, aga Kristiina ei tahtnud seda hüpoteesi kuidagi uskuda. Tõeliselt kahju, et väike Kristiina ei kohtunud kunagi teise Eestimaa suurima hobipaleontoloogi ja dinosauruste eksperdiga - minu väikevennaga. Arvan, et need kaks oleks võinud pidada päevade kaupa seminare, kollokviume ja konverentse suvises tagaaias erinevate ürgsete elajate teemadel. Kahjuks jäi toona esimene kodumaine silmapaistvate paleontoloogide koolkond sündimata.

"Paleontoloogi päevaraamat" on samuti suurepärane teejuht Ehini luulega tutvumiseks, sest paljusid sündmusi ja meeleolusid annavad raamatus edasi tekstile juurde lisatud luuletused. Kirjanik seletab lahti ka osade luuletuste kirjutamise tagamaad ja motiivid (igati väärt materjal tulevastele kirjandusteadlastele!). Ehini luule väärib kindlasti lugemist, sest tema näol on vastuvaidlematult tegemist meie kirjandusmaastiku uue Printsessiga. Underi pärandatud krooni kannab Ehin tõeliselt naiseliku väärikusega.

Andmed:

Kristiina Ehin, Paleontoloogi päevaraamat, Petrone Print, 2013, lk 270

Linke netiilmast:

"Paleontoloogi päevaraamat" ELLU-s

Raimu Hansoni arvustus Postimehes

Kaur Riismaa arvustus Eesti Ekspressis 

Kätlin Kaldmaa arvustus Postimehes

Imbi Paju arvustus Sirbis

Mari Kleini arvustus Õpetajate Lehes

Nasta Pino - Seal, kus rukkiväli (2011)

Nasta Pino kirjutatud "Seal, kus rukkiväli" oleks võinud olla vabalt minu emaisa ehk Papa kujuteldava väikeõe poolt üles tähendatud memuaarid. Mängumaa ja ajastu kattuvad neil kahel peaaegu üks ühele. Mõlema lapsepõlv ja kooliiga jäävad 1930 aastatesse ning Teise maailmasõja perioodi. Nasta Pino koduküla asub Mikitamäel. Minu Papa sünnipaik asub teisel pool Petserit, sügavamal Setomaa metsade vahel. Nihe on kõigest mõni aastat ja paarkümmend kilomeetrit.

Ma olen kindel, et kahe maalapse maailmapilt selles perifeeriate perifeerias oli üpriski sarnane. See on segu talurahva pragmaatikast, müstilisest ebausust ning aina kõvemini uksele koputavatest tehnikaimedest. Pino toob selle maailma lugejani läbi seitsme aastase tüdrukutirtsu silmade. Silmad, mis lähevad imestusest pärani, kui näevad oma tädi-onu majas valgust andvaid klaasmune. Ainsaid terves külas! Veelgi suuremat jahmatust ning küsimusi tekitab kino nägemine esimest korda. See peab küll üks nõiakunst olema! Kõik need muutused ei taha päris hästi sobituda sellesse traditsioonidest ja loodusseadustest juhitud maailma. Maailma, kus metsas ja põldude vahel hulgub ringi Vanatühi, kelle ainsaks eesmärgiks on korralikke ristiinimesi patuteele ahvatleda. Selles maanurgas liiguvad vana seinakella osutid aegamisi ning tõttama hakkavad nad ainult juhul, kui vili väljal vajab koristamist. On suvi ja on talv, on suve ootus ja talve ootus.

"Seal, kus rukkiväli" puhul on tegemist äärmiselt sõjavastase raamatuga, sest sõda asus hävitama vana maailma ning jättes lubatud uue asemele toomata. Seitsme aastane laps tajub sõda muidugi teistmoodi, ehk isegi vahetumalt. Tema jaoks ei ole sõda poliitika, patriotismipuhang või rindeteated. Nasta jaoks on sõda ära jäänud koolitunnid, külapoest kadunud kompvekid ja metsa "kadunud" külapoisid. Tema jaoks on sõda lapsepõlve lõpp ja täisikka jõudmine. Kes meist tahab seitsme aastaselt täiskasvanuks saada? Nasta ei tahtnud ja Papa ei tahtnud. Kuid kes see siis ikkagi tahtis?!?!

PS: See raamat tuletas taaskord meelde, kui palju küsimusi jäi kunagi küsimata ning lugusid jutustamata.

Andmed:

Nasta Pino, Seal, kus rukkiväli, Petrone Kirjastus, 2011, lk 112

Linke netiilmast:

"Seal, kus rukkiväli" ELLU-s

Hille Karm - Taevas ja Maa (2011)

Kas meie kõigi arvates oli lapsepõlves rohi rohelisem, lumi rinnuni ja päevad päikselisemad? Olenemata sellest kas inimese poolt meenutatav periood jääb 1920, 1960 või 1990 aastatesse. Sellest võiks ju teha järelduse, et rohi on alati olnud roheline, lumi alati rinnuni ja päevad päikest täis. Ainult meie ise muutume ajas. Kes küünilisemaks, kes tuimemaks. Eks tõde peitu lauses, mille pillas üks tundmatu vanahärra neiu Hillele 1967 aasta juunikuu öösel Raekoja platsil: "Tempora mutantur, nos et mutamur in illis". 

"Taevas ja Maa" viib meid tagasi 1950-1960 aastatesse, kus nõukogude tegelikkus poeb iga päev aina enam ja enam inimeste argiellu ning mälestus kunagisest EW-st tuhmub vaikselt, kuid kindlalt. Kahe maailma ja ajastu piiril seisab ka Hille perekond, kes ei sobitu kuidagi uude maailmapilti. Põhjuseks on Hille isa ametikoht - kirikuõpetaja. Ta on kadunud maailma jäänuk, kellele vaadatakse uue ühiskonna poolt põlguse või iroonilise kaastundega. Sama suhtumine kandub üle ka kogu kirikuõpetaja perekonnale. Kord kuuleb Hille oma õpetajate vahelisest vestlusest pudenenud lausekatket tema perekonna kohta: "Kahju neist" Muidu tublid lapsed, aga vaesekesed, vaat millisesse peresse sündinud...". Kuid Hille, kui tugeva vaimuga inimene suudab sellised etteheited kõrvale lükata ning tõestada, et ka "ullikeste" järeltulija võib korda saata üht koma teist.

Väikse Hille mängumaad asuvad Pelgurannas, Kuressaares/Kingissepas ning Harju-Ristil. Igast paigast suudab ta leida midagi märkimisväärset, mida järgneval eluteel enesega kaasas kanda. Olgu selleks Okasroosikese loss Kuressaares või omandatud kogemused koolipraktikast Keila riidevabrikus. Tollal oli koolides selline tore aine nagu tootmisõpetus, mille juurde kuulus ka suveti praktikal käimine kohalikes ettevõtetes. Eks eeskujuliku Homo Sovieticus'e kasvatamine käis kõigil rinnetel täie hooga. 

Kindlasti soovitan Hille Karmi raamatut lugeda kõigil neil kelle lapsepõlv jääb 1950-1970 aastatesse. Samuti ka neil, kes soovivad heita pilku oma vanemate või vanavanemate liivakasti. Ehk inspireerib see raamat teid minema oma vanemate käest uurima: "Mida sina mõtlesid, kui Strelka ja Belka kosmosesse lendasid?". Uudishimu on mälestuste, pärimuste ja traditsioonide edasi kandumise põhifaktoriks.

PS: Tänu Hille Karmi raamatule sain lõpuks teada väljendi "Oskar Ohakas oli laisk ja lohakas" päritolu. Tegemist on Ralf Parve luuletusega, mida nõukaajal järjekindlalt igal kooliaktusel esitatud eeskavas ette loeti. Mina arvasin alati, et see on tegemist lihtsalt sõnamänguga, kuna meie lugemikest oli see luuletekst juba ammu välja jäetud. 

Andmed:

Hille Karm, Taevas ja Maa, Petrone Print, 2011, lk 240

Linke netiilmast:

"Taevas ja Maa" ELLU-s

Hille Tänavsuu arvustus Postimehes

Andrei Hvostov - Sillamäe passioon (2011)

Lugeja, kes loodab raamatust leida helgeid mälestusi pioneeridest, oktoobripühadest ja VTK-st peab kahjuks pettuma. Hvostov ei vaata nõukajale ja elule Sillamäel tagasi südant soojendava nostalgiaga. Pigem just heidetakse igasugune nostalgitsemine nõukogude elu kallal tõsiselt ja ka ohtrate näidetega hukka. Eks inimese mälu on ikka kole lühike ja ääretult valiv. Esimesena meenuvad helged pildid - Põltsamaa tuubimarmelaad "Kosmos", Salvo kelk või vahva Aatomik. Kuid see kõik, mis seal kõrval oli kriminaalselt mõistusevastane unustatakse kiiresti. Kuid Hvostov pole seda unustanud. NSVL meditsiini süsteemi silmis ei olnud Hvostov haige, kuna sellist haigust nagu astma NSV Liidus ei eksisteerinud. Mis siis, kui laps peale 200 meetri jooksu hingamisraskuste tõttu peaaegu kokku kukub. Pole astma, lihtsalt nõrk! Selliseid näiteid on raamat täis.

Minu lemmik peatükk raamatust kannab pealkirja "Vaivara". See räägib kohalikust raamatukogust ja kuidas väike Andrei lugemismaailma ära uppus. Järgnevalt mõned Hvostovi mainitud mõtted lugemise ja raamatute kohta, millega olen 100% nõus:

1) "Meie esimesed sada raamatut on palju olulisemad, kui järgnevad kümme tuhat."

2) "Sa oled see, mida sa loed."   

3) "Lapsepõlve lemmikraamatutega ei vaielda ja neist ei pöörata kunagi ära."

Hvostovil on suurepärane oskus panna/siduda oma elu väiksemadki sündmused ajaloo või kirjandusega. Näiteks kuidas natside koonduslaager või Assurbanipal on seotud ühe raamatukogu külastusega lapsepõlves. Või Sillamägi on seotud NSVL võimu alguse ja lõpuga?

Seda raamatut soovitan kindlasti lugeda inimestel, kelle peres on samuti kahest rahvusest inimesi. Olgu siis eestlased, venelased, soomlased või ukrainlased. Inimene, kes on üles kasanud kahe kultuuri ja keele kokkusaamiskohas leiab kindlasti oma elu ja muredega samastumise võimalusi. Hvostov ei ole eestlane ega venelane, sinimustvalge või punase siseilmaga. Ta on piiritsooni inimene, samuti kui Sillamäe on piiritsooni linn.

Andmed:

Andrei Hvostov, Sillamäe passioon, Petrone Print, 2011, lk 304

Linke netiilmast:

"Sillamäe passioon" ELLU-s

Holger Kaintsi arvustus Loomingus

Aarne Rubeni arvustus Postimehes

Kristi Helme intervjuu Andrei Hvostoviga Õpetajate Lehes

Vahur Afanasjevi arvustus Sirbis