22 aprill 2021

Wimberg - Rokenroll (2011)

LUULETAJA JA EHITAJA 

Olen väike luuletaja.
Minule on luulet vaja.
Mõnele ei ole vaja - 
sellisest saab ehitaja.

Kui sa oled ehitaja,
on su luuletuseks maja.


MEIL KOLLITAB

Keegi... keegi nagu seisaks ukse taga...
Meil kollitab.

Teises toas nagu põrand nagises...
Meil kollitab.

Kas... kas need olid naabrid...?
Meil kollitab.

See oli nüüd küll AINULT tuuletõmbus...
Meil kollitab.

Ma tunnen - keegi jälgib mind...
Meil kollitab.

Ära --- ära pane tuld kustu!
Meil kollitab.

Nad... tulevad alati pimedas.
Meil kollitab.

Ei, see ei ole filmidest või raamatutest.
Meil kollitab.

Ma ei kujuta ette, ma räägin tõsiselt.
Meil kollitab.

Ma ei julge peegli eest mööda minna.
Meil kollitab.


TOLMUTUUSTIDE HÜMN


Tuustid, tolmutuustid oleme!
Seina, seina sees me elame!
Sada aastat vanust turjal,
            vähemalt, vähemalt.
Ent mis särts on sees, kui vaatad
            lähemalt, lähemalt!

Tuustid, tolmutuustid oleme!
Oma vaikseid radu kõnnime!
Hoiame kõik iidset tarkust
            hoolikalt, hoolikalt,
olles eemal inimese
            pilgu alt, pilgu alt.

Tuustid, tolmutuustid oleme!
Selle üle uhkust tunneme!
Kui kord tuleb koristaja
            harjaga, harjaga,
tema vastu sõtta lähme
            karjaga, karjaga!

            Tuustid, tolmutuustid oleme!
            Seina, seina sees me elame!

PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema.


Andmed:
Wimberg, Rokenroll: Luuletused tarkadele lastele, TEA, 2011, lk 64

20 aprill 2021

Aino Pervik - Miniatuurid mälupõhjast (2020)

Suurem osa inimesi meenutavad oma lapsepõlve heldimusega. Need mällu sööbinud päevad olid alati täis päikesesära ja rõõmu, mis aastatega aina kuldsemaks ja kallimaks muutuvad. Kindlad lõhnad, helid ja maitsed toovad need meile momentaalselt meelde. Ehk ka natuke nukra naeratuse näole. Kõik oli tollal elus nõnda lihtne ja selge.

Aino Pervik jagab raamatus "Miniatuurid mälupõhjast" oma helgeid ja ka natuke tumedamaid mälupilte ühest väikesest tüdrukust 1930.–1940. aastatel. Tüdruk, kelle lapsepõlve mängumaaks olid nii Patarei keskvangla kui ka Järvakandi klaasivabrik (Perviku isa töötas nendes asutustes velskrina). Väljasõidud Kalarannast Piritale, Zarah Leander kinoekraanil või vene pagulaskunstnik Anatoli Kaigarodov Karepal suvitamas - sellised on mõned mälukillud väikese Aino silmade läbi.

Pervik kuulub põlvkonda, kes on oma elus nõnda erinevaid riigikordi näinud, et muutuste ja võrdlusmomentide välja toomine ei ole mingi probleem (näiteks 1930. aastatel sõideti Pariisi Balti jaamast rongiga, nõukajal kasutati reisimiseks raamatuid ja nüüd oled paaritunnise lennuga kohal). Nõnda hüppab Pervik oma raamatus ka vahel 1960. aastatesse (olles ise siis noor ema) või tänapäeva. Siiralt loodan, et Pervikul on tulevikus jõudu ja tahtmist otsida mälupõhjast üles mälestused, mis räägivad loo ühest teismelisest tüdrukust, Tartu ülikooli tudengist ja alustavast kirjanikust, kellest saab nõnda paljude noorte lugejate lemmik. 


Andmed:
Aino Pervik, Miniatuurid mälupõhjast, Salv, 2020, lk 92

Linke netiilmast:
Aino Pervik saates "OP

19 aprill 2021

Merle Karusoo - Panso 100. Nii palju kui andsid koerale... I-II (2020)

Kõigi meie eludes on õpetajaid nii väikese kui ka suure algustähega. On neid, kelle nime ja näo oled juba mõne aasta pärast unustanud. Tema oli sulle üks kümnete seast ja sina õpilasena talle üks sadade hulgast. Kuid on olemas ka Õpetaja, kes muutis oma oleku, tundide ning sõnadega sinu elu. Sina oled praegu parem versioon endast just tänu temale. Ning kui sul puudus võimalus või oskus talle selle kõige eest õigel hetkel oma tänusõnad öelda, siis see võib pikaks ajaks hinge peale jääda.

Kaheköitelise koguteosega "Panso 100. Nii palju kui andsid koerale..." teeb Merle Karusoo kummarduse ja ütleb tänusõnad oma Õpetajale. See raamat annab meile tänu Karusoo erialapäevikutele võimaluse heita pilk legendaarse VII lennu kooliteele (kuidas Krjukovist, Kibuspuust, Volkonskist ja teistest nõnda armastatud näitlejad vormiti), viibida Panso assistendina "Ehitusmeister Solnessi" proovides (üle kivide ja kändude läinud protsess, mille katkestas ka Panso infarkt) ning lugeda suure teatrimehe mõtteid õpetamisest, teatrist, näitlejakutsest ja kultuurist laiemalt.

Mõlemad köited on kaanest kaaneni täis huvitavaid mõtteid ja tsitaate. Igale näitlemist või teatriteadusi õppivale tudengile kindlasti kohustuslik kirjandus, mis peaks olema tema poolt harilikuga igati ära joonitud ja märkusi/tähelepanekuid täis kirjutatud. Teater võib küll olla mõnes mõttes nõnda omas ajas kinni olev kunst, kuid samas ka nõnda ajatu. Ka endal tekkis soov Panso mõtteid õpetamise ja õpetajaks olemise kohta alla joonida ja välja kirjutada, kuid sellega oleks pidanud kohe süstemaatiliselt algust tegema. Ilmselt tuleb raamatud mingi hetk uuesti ette võtta ja siis ka pliiats valmis otsida. Sest valmisolek on ju kõik!

PS: Tegi ikka omajagu nalja, kui Panso ja teised lavakunstikateedri vastuvõtukomisjoni liikmed "vingusid" selle üle, et tänapäeval (1970. aastatel) noored ikka üldse enam ei loe ja lõpetavad keskkooli aina rumalamatena ja kitsama silmaringiga. Meie lapsepõlves oli rohi ikka palju rohelisem ja tulevik toob endaga ainult mandumise.


Andmed:
Merle Karusoo, Panso 100. Nii palju kui andsid koerale... Mina, mu õpetaja ja teised tegelased. Subjektiivne dokumentaarium. 1. osa, Varrak, 2020, lk 384
Merle Karusoo, Panso 100. Nii palju kui andsid koerale... Mina, mu õpetaja ja teised tegelased. Subjektiivne dokumentaarium. 2. osa, Varrak, 2020, lk 384

Linke netiilmast:
Merle Karusoo saates "Kajalood"
Merle Karusoo saates "OP"
Saade "Teatri vang" (1975)

16 aprill 2021

Wimberg - Just praegu (2021)

EESTI KIRJANDUS: FEMINISTLIK DISKURSUS

ELO TUGLAS

I

Mina olen Elo Tuglas,
räägin teile oma loo,
elanuna pikki aastaid
mehega, kes A ja O.

Iga kuulsa mehe kõrval
olema peab õige daam - 
minul oma kohast elus
selline on arusaam.

Noores põlves õnnemängus
kümnesse ma tabasin,
mehe, keda tahtsid kõikk,
mina ära krabasin.

II

Kodus lasid dotatsioonid
elada meil rokokoos,
päevad läbi istusime
Werneris või Ko-Ko-Ko's.

Ülejäänud kõrtsis peetti
prassimist või joomingut,
minu mehe lauas aga
toimetati Loomingut.

Kogu kuulsam kunstirahvas
minu vastas istund on,
Tartu vaimuga mu rada
iga päev nii ristund on.

III

Ajalehed on me kohta
kõmujutte jahtinud,
tänavail on inimesed
meile järgi vahtinud.

Ihusilmaga ju näha,
heldeke, kas pole au,
jalutamas kui seal nõnda
Tuglas ise ja ta frau!

Seda kohta küll ei vääri
keegi minu asemel - 
naiste keskel kes ma olen
same kõrgel tasemel.

IV

Kodutunne esmajoones
sõlttunud on minu suuttest
raskemadki ajad õide
lüüa hoolitsevast puuttest.

Kui ei lase elu seada
kutsumuseks lastesoettust,
seisan mina mehe kõrval,
kui ta vajama peaks toettust.

Katsugu las ohustada
keegi mind või minu meest!
Tuklaga me kahekesi
väljas kahekümne eest!


ING

I

Mina olen hoorast muusa,
olen õeke, ema ning
sajal kujul Visnapuule
ilmun veel - ma olen Ing.

Visna, minu alttarile
toonud oma luuleanni,
minust endale sai naise,
naise nagu mängukanni:

neitsi, saattan, tantsijanna - 
mida kõikke ühes Ingis!
Sinivõlv kui kodukotus,
viibisime aastaringis.

II

Armas Visna, eal ei kordu
enam sügis tollane,
mil kõikk maa ja ilm näis meile
kullane ja kollane!

Mil kaks südant kuldsen kõnen
kõndisid kesk kadumist - 
enam pole alles jäänud
isegi neid radu vist.

Sellest ajast, mis nüüd tundub
tagantjärgi silmapete,
sellest ajast alles jäänud
pole muud kui mällu sete.

III

Sinu seltsis ühel talvel
hullatud sai hangedes,
kuhu sinu kiskusin
sulle kaela langedes.

Mäletan, et mäest me alla
lasime seal pika liu,
aga juba kevad tuli - 
seekord teisiti: tiu-tiu.

Kuskil taevastes käis raks ja
talve võimus oli kutu!
Päevad läbi pajupille
puhusime: tutu-lutu!

IV

Suve umbsel hakul aga
tulid võõrad peresse,
torkkasid mul püssitäägid
kahest küljest keresse.

Hanguda ei olnud jõudnud
haavust vooland veri veel,
kui mu laubal üheks said
Linnutee ja periheel.

Laskuv öö mind seiras kuuga - 
kummuli ja kumavaga.
Sina läksid mere taha,
jättes enne jumalaga.


KÄTHE

I

Mina olen parim kõigist,
Eesti esimene leedi - 
minu mees on Anton Hansen,
mitte mingi saunaeedi.

Jätke meelde, mina olen
Tema Kõrgeausus Käthe,
päikkenegi tuhmiks muuttub,
kui ma ilmun, kas te näete? -

Nõnda inimeste keskel
tahan mina siratseda,
mitte kodus pliidi ääres
kuhtuda ja kiratseda.

II

Anduda ju võiks veel enam
lõbule ja pahele,
aga Anton liiga vähe
teenib meile kahele.

Olgu raha palju tahes -
maha kõikk ma laristaks!
Minu mees ei ole kade,
tema mind ei karistaks,

tema üldse mind ei keelaks,
hoides kinni igast kroonist - 
sest et Anton harva välja
tuleb oma dimensioonist.

III 

Mehele, kel osaks saanud
muusade poolt valitus,
pakkus tulutoovat otsa
Propagandatalitus.

Aga tema, mõelge ise,
tegi ennast rumalaks -
keeldus kallist presidentti
ülistamast jumalaks.

Oleks meil nüüd nagu Mälgul
omaette lossike,
kui mu abikaasa olnud
poleks siukke tossike!

IV

Praegugi, näe, laua taga
istub ta ja nõuab rahu -
kuidas manduda saab nõnda,
minu pähe küll ei mahu.

Kas siis õige suurvaim ainult
imeb tindist välja ridu?
Õige suurvaim kohvikutes
kolaks ringi, paneks pidu!

Ütle, kallis, mis sa mõtled,
otsmikul kui vari nii?
Kas ehk tahaksid mind lasta
maha nagu Karini?


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust (sel korral ei saanud valimata jätta meie kirjanduslooga seotud vaimukaid tekste ehk saan neid isegi tundides kasutada). Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema.


Andmed:
Wimberg, Just praegu, J&U, 2021, lk 128

Linke netiilmast:
Karl Martin Sinijärve raamatusoovitus ERRis

14 aprill 2021

Hugo Vaher - Vääna jäljeküttide kolm juhtumit (2017-2020)

Iga suvi vajab vähemalt ÜHT seiklust! Eriti tore on see seiklus läbi teha koos oma hea sõbraga. Kellegagi, kelle peale sa võid 100% kindel olla. Keegi, kelle puhul kehtib ütlus "Temaga võib luurele minna". Selline sõprus ja usaldus ühendab kindlasti Martinit ja Markust, kes veedavad oma suved koos Väänas suvitades.


Kui suure osa suvest sisustavad jalgpalli tagumine, ujumine ja tagaaeda kahekordse onni ehitamine, siis nutikatel poistel ei jää kõige selle keskel märkamata nende suvekodu lähedal aset leidvad kahtlased sündmused. Rannale uhutud kummipaat, kadunud kunstišedööver ning kummituslik pioneerilaager - iga suvi toob uue juhtumi ja sellega ka uue seikluse. Õnneks on poistel abiks naabrite terjer Riki, kelle suurepärane nina aitab poisid nii mõnelgi korral hädast välja. Kolmekesi leitakse igale juhtumile lahendus. 

Hugo Vaheri kirjutatud seikluslikud raamatud on täis avastamisindu ja seiklusjanu. Ja kõik see leiab aset ÕUES! Lisaks ei ole Martin ja Markus ninapidi kinni mingis nutiseadmetes. Nad leiavad, et ojakeses puukoorest laevukeste ujutamine või puu otsas turnimine on igati etem tegevus. Usun, et Martin ja Markus oleks oma seikluse ja pealehakkamisega paljudele 3. kuni 6. klassi noortele lugejatele (eriti poistele) kena eeskuju. Talvel loed Vääna jäljeküttidest ja suvel lähed ise seiklusi otsima.


Andmed:

Hugo Vaher, Vääne jäljekütid: Salapärase soki juhtum, Tänapäev, 2017, lk 120
Hugo Vaher, Vääne jäljekütid: Maa ja taeva vahel, Tänapäev, 2019, lk 136
Hugo Vaher, Vääne jäljekütid: Vana laagri saladus, Tänapäev, 2020, lk 144

25 märts 2021

Jaan Kross - Tiit Pagu (2020)

Minu Krossi lugemise kuu jätkus lõpuks teosega, mida ma varem lugenud ei olnud. Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva tähistati eelmisel aastal väga laial rindel (lavastus Draamateatris, näitused, konverents, postmark jne). Lisaks mitmele kordustrükile jõudis lugejateni esmakordselt Krossi pooleli jäänud ja ta enda poolt maha vaikitud värssromaan "Tiit Pagu", mille kallal töötas põhiliselt 1951-1954 olles Siberis asumisel. 

Ligi 3700 värsireast koosnev lugu viib meid Eesti Wabariigi viimastesse kuudesse 1940. aastal. Loo keskmes on Tartus õigusteadust õppiv ja elu nautiv Tiit Pagu, kes satub ühe neiu tõttu lähemasse kontakti kohalike kommunistidega. Vaikselt hakkavad ta silmad nägema marksistliku õpetuse "tõde" ja uued tutvused tööliskonnas aitavad sellele ainult kaasa. Kuid Tiidu hinges aina süvenevate kahtluste juures värssromaan kahjuks katkebki. Me ei saa ilmselt kunagi teada, kuhu Kross kavatses Tiidu elusaatuse tüürida. Kas Tiit oleks läinud kaasa 1940. aasta juunisündmustega? Kas temast oleks saanud Punaarmee kangelaslik veteran? Ja kas ühest kapitalisti pojast oleks saanud lõpuks eeskujulik Nõukogude inimene? Ehk tegelikult ongi hea, et me seda teada ei saa. Äkki mõistis ka Kross ise, et kirjandusse on võimalik ka teisi teid mööda jõuda (vähem iseendaga vastuollu minnes) ja jättis seetõttu värssromaani pooleli. 

Ise nautisin (kergest roosast varjundist hoolimata) Krossi meisterlikku värsitunnetust ja sõnaosavust väga. Lugesin seda õues mööda kevadisi tänavaid jalutades. Peale paari lehekülge hakkas juba mu samm Krossi värsimõõduga ühes rütmis käima. Ilmselt vastutulijad vaatasid natuke imestunult üht vaikselt enda ette pobisevat tüüpi, kuid keha kohe tahab nagu luulet häälega lugeda. Koju jõudes läks mul tükk aega, et jalutuskäigu ajal kõnesse tekkinud rütmist ja tahtmatutest riimidest lahti saada. Õnneks või kahjuks järgmise raamatuga seda juhtuda ei saa, sest nüüd on kavatsus ette võtta äsja ilmunud korraliku tellise mõõtu "Kallid krantsid" (Krossi kirjad vangilaagrist ja asumiselt). Eks jalutuskäikudeks tuleb mõni õhem "vahelugemine" leida.


Andmed:
Jaan Kross, Tiit Pagu: VärssromaanSA Kultuurileht, 2020, lk 168

Linke netiilmast:
"Tiit Pagu" ELLU-s

Kristi Helme arvustus Eesti Päevalehes

21 märts 2021

Jaan Kross - Keisri hull (1978)

Mõne raamatu puhul oleks tahtnud seda lugeda just esmailmumise ajal. Kuigi klassika staatust ihkav tekst sisaldab teemasid, mis kõnetavad lugejat olenemata hetkel käsil olevast aastaarvust, siis mingis osas peegeldab see ikkagi üht kindlat hetke kirjaniku elust ning kommentaari teda ümbritsevale ühiskonnale. Sellise teksti päevakajaliste kihtide parimaks mõistmiseks on muidugi suur abi kommenteeritud väljaandest või olla ise kirjaniku kaasaegne.

Üheks selliseks raamatuks on minu jaoks alati olnud Jaan Krossi "Keisri Hull". Väga lihtne on seda lugeda kui järjekordset ajalooromaani, mille keskmes üks eriline inimsaatus. Kuid "Keisri hullus" on palju-palju enamat. Vene keisririik ja selle pärjatud pead vs. Nõukogude Liit oma nomenklatuuriga. Impeeriumi repressioonid teisitimõtlejate vastu 19. ja 20. sajandil (Siber on sihtkohana olnud ikka ajalooliselt väga populaarne). Sunnitud vaikimine kodumaal või püüd pääseda vabasse maailma tõde kuulutama, millele ei pruugi kuulajaskonda ollagi. Kui palju ridade vahele "peidetud" paralleele ja nentimist, et ei ole midagi uut siin päikese all.

Usun, et 1978. aastal "Keisri hullu" lugenud said minuga võrreldes hoopis mitmekülgsema elamuse. "Vaata, mis see Kross siin nende Moskva molkuste kohta julges öelda!" "Kuidas tsensuur küll selle lõigu läbi lasi???" Sellised mõtted võisid tolleaegsete lugejate peadest täiesti vabalt läbi lipsata. Kui ma üldiselt ei kadesta nõukogude ajal elanud inimesi mitte üks raas, siis seda ridade vahelt otsimist ja autori öeldu "tegeliku tähenduse" mõistatamist kadestan küll natuke. Sarnane kahetähenduslike mõtete otsimine käis ka kino- ja teatrisaalis. Ilmselt sisimas masohhistlikumad kunstiinimesed isegi natuke nautisid seda vägikaikavedu tsensuuriga. Nõnda tore on ju vahel võimuesindaja ta omas mängus üle kavaldada ning lolli olukorda panna.

Tänapäeval on see ridade vahele kirjutamise ja sealt lugemise oskus ikka üks kaduv kunst. Praegu pigem karjutakse sulle lavalt SUURT TÕDE kõva häälega näkku. Tavaliselt veel mitu korda. Muidu pole kindel, et ka viimane puupea tagareas ikka aru sai. Seetõttu ongi vahel põnev tagasi minna teisest ajast pärit tekstide juurde. Mina muidugi kõigest peentest torgetest ja vihjetest aru ei saa. Aga otsida on neid äraütlemata põnev. Kui sellega tegeleda ei viitsi, siis "Keisri hullu" puhul saad nautida lihtsalt üht suurepärast ajalooromaani.

PS: Ma tõesti vabandan tolleaegsete kunstnike ees, aga need 1970.1980. aastatel Eesti Raamatu poolt välja antud teoste kujundus on lihtsalt nii ilmetu. Tundub, et neil oli trükikojas palju erinevat tooni pruuni, mis tuli plaani täitmiseks ära kasutada. :)

Andmed:
Jaan Kross, Keisri hull, Eesti Raamat, 1978, lk 352

12 märts 2021

Jaan Kross - Mesmeri ring (1995)

"Mesmeri ringis" astume koos "Wikmani poistest" tuttava Jaak Sirkliga Tartu ülikooli õigusteadust õppima. Aasta on 1938. Korporatsioonid ja seltsid, auditooriumid ja kohvikud - kõik need paigad on täidetud särasilmsete noortega. Nad on enam-vähem üheealised riigiga, kus nad elavad. Aeg on armuda, õppida ja avastada, mida sel maailmal on neile pakkuda. Kõik teed on neile valla!

Jaak leiab omale sobiliku paiga seltsi Amicus (EÜS) näol, kus tema akadeemiliseks isaks saab Indrek Tarma. Indrek tutvustab Jaagule tudengielu võlusid ja valusid ning aitab tal luua uusi sidemeid. Üheks olulisimaks uueks inimeseks Jaagu elus saab Indreku kallim Riina. Vist ainus tudengineiu terve Tartu peale, kellesse Jaak armuda ei tohiks, kuid mida sa ikka teed, kui süda otsustab teisiti.

Kuigi meie ja ilmselt ka romaani tegelased (kui nad teaksid, mis õudusi lähitulevik neile toob) tahaks jääda sinna hetke veel natuke kauemaks, siis paratamatu järjekindlusega kerkivad esile aastaarvud 1939, 1940 ja 1941. Nende noorte inimeste ja üldse kogu meie rahva maailma hakkab järsku mõranema. Mööduvad nädalad, kuud ja aastad. Tekivad aina uued normaalsused, mis hetk tagasi tundusid ilmvõimatud. Kuidas on võimalik, et inimesed lihtsalt kaovad? Vahistatakse, ilma süüta? Lastakse maha, ilma kohtuta? Meie ja terve Euroopa seisamegi nüüd vaikselt kõrval ja laseme sel juhtuda? Kross annabki suurepäraselt edasi just seda mõistmatust, hämmingut ja vaikset raevu, mis nendes noortes inimestes (
kes olid kogu oma teadliku elu elanud Eesti Wabariigis) on võtmas võimu. Kuid mõrad muutuvad iga päev aina suuremaks, kuni lõpuks kõik kildudeks puruneb. 

Romaani keskmes on küll Jaagu areng nendel murrangulistel aastatel, siis tegelikult on see raamat kirjutatud eesmärgiga ära rääkida Indreku ehk Andres Raska lugu. Indrek on võrdkujuks tervele oma põlvkonnale. Temasugustest pidi saama Wabariigi uus särav haritlaskond, kes oleks kandnud endas eestluse ja Euroopa ideaale. Nende seast oleks pidanud tulema meie esimene Nobeli keemiapreemia laureaat, uued olümpiavõitjad ning maailmakirjanduse suurnimed. Kuid neile ei antud seda võimalust! Nende saatus oli muutuda teadmata kadunuks, langeda võõras mundris lahinguväljal,  surra kõhutõppe suurel Siberimaal või saada vangilaagri ümbruses hulkuvate koerte ja huntide toidupooliseks. Kuid selleks, et teist sellist põlvkonda meil enam iialgi ei tekiks, on meil vaja mäletada. Olenemata sellest, kui valus see on! See on vähim, mida me Indreku ja ta saatusekaaslaste heaks teha saame.


Andmed:
Jaan Kross, Mesmeri ring: romaniseeritud memuaarid nagu kõik memuaarid ja peaaegu iga romaan, Kupar, 1995, lk 360

Linke netiilmast:
Maire Liivametsa arvustus Eesti Päevalehes

11 märts 2021

Jaan Kross - Wikmani poisid (1988)

See on ikka põnev ja kummaline, kuidas osad mälupildid lapsepõlvest püsivad aastaid mälusoppides nõnda säravalt. Ma mäletan siiani perega "Wikmani poiste" seriaali vaatamist 1995. aastal, kui ma ise olin alles 7-8aastane. Wikmani huligaansuse/surematuse kõne, Penno klassi ees kokutamas, Wikmani "matused" kaljupangal, õpetaja Krafft kaugust hüppamas, härra Tooder oma pojaga tormisele merele sõudmas - need stseenid jäid minuga aastateks. 

Nüüd Jaan Krossi romaani taas lugedes kerkisid need pildid seriaalist järjepanu mu silme ette. Noor Malmsten "doktor" Sirklina ja noor Sammul vaikse Laasikuna. Tegin koos nende ja teiste Wikmani poestega läbi gümnaasiumi kaks viimast aastat, mis olid täis suuremaid ja väiksemaid koerustükke, armumisi, rivaliteeti, nooruse uljust, pidusid ning muidugi ka tuupimist.

Lisaks toredale ja (üldiselt) ühte hoidavale poestekambale on äraütlemata oluline roll romaanis Wikmani kooli õpetajatel. Kõik omanäolised ja meeldejäävad kujud (kõigil oma hüüdnimi!), kes selle klassiga rohkem või vähem vägikaigast vedama peavad. Õpilased tahavad ju ikka, et kontrolltöö lükkuks edasi või hoopis ära jääks. Seetõttu hakkavadki vahel täiesti iseseisvalt kraanikausid uputama või paberikorvid plahvatama. 

Eelmine kord lugesin "Wikmani poisse" ise gümnaasiumis õppides, nüüd olles õpetaja. Õpilaste krutskid ning Sirkeli ja Laasiku püüded preili Pukspuu südant võita kiskusid ka sel korral aina uuesti ja uuesti järgmist peatükki alustama, kuid lisaks lugesin suure huvi ja mõttega just õpetajate ja eriti härra Wikmani kirjeldusi. 

Õpetajatest tõusis muidugi eriliselt esile usuõpetaja Tooder, kes sai poeste poolt "valgustatud". Paratamatult tabasin endki juurdlemas selle üle, kuidas mina käituksin sellises olukorras ja kas jätkaksin üleüldse õpetajana. Tooderi usk (enesesse ja Jumalasse) lõi poeste teo tõttu alustaladeni kõikuma ning ta läheb lõpuks sellele ju kinnitust otsima sinna tormisele merele 1944. aasta sügisel (stseen raamatus, mille lugemise järele pidin ikka paraja pausi tegema). Klass ei osanud oma vasikavaimustuses arvatagi, mis tagajärg oli nende tiku tõmbamisel tegelikult.

Teine sügavamalt mõtlema pannud kohad oli härra Wikmani mõtted "meie haritlase ideaali" üle. Kuidas see on muutunud juba tema eluajal, milline see oli tema õpilastel (Eesti Wabariigis üles kasvanud põlvkond) ja mis on sellest saanud tänaseks? Tahaks loota, et härra Wikmanil oli ses suhtes ikkagi õigus, et oma tuumas on see ideaal ajastute ülene nähtus. Me peaksime lihtsalt selle säilimiseks ennekõike endalt (ja ka oma õpilastelt/õpetajatelt) nõudma rohkem, sest väikerahva siht peab ju olema SUREMATUS tänu loovatele kultuurilistele tegudele. Huligaanidele jäägu ajalik ja kaduv!

Andmed:
Jaan Kross, Wikmani poisid, Eesti Raamat, 1988, lk 528

27 veebruar 2021

Kristi Piiper - Topelt D (2021)

Klassikalised noortekad on üldiselt probleemikesksed (suhted, kiusamine, õppeedukus, meelemürgid) ja keskenduvad peategelas(t)e arengule ühe kooliaasta jooksul. Küünilisem raamatusõber võiks öelda, et kui oled lugenud üht neist, oled lugenud kõiki. Nõnda on vahelduseks igati tore lugeda mõnd noortekat, kus on astutud teada-tuntud rajalt natukeseks kõrvale.

Kristi Piiperi "Topelt D" on näiteks sümbioos noortekast ja põnevusromaanist. Kaheteistkümnendas klassis käiv Karmen püüab hakkama saada nii viimase õppeaasta koolistressi, vanemate selgelt lahutuse suunas tüüriva koduelu ja armumisega oma klassivenda. Kuid selle stereotüüpse noorteloo kõrval rullub lahti ka hoopis teistes toonides Diana lugu.

Diana on esmapilgul edukas noor naine, kelle elu ja minevikuga paremini tuttavaks saades hakkame nägema sügavaid mõrasid tema psüühikas ja lähisuhetes. Miks Diana on sõltuvuses iluoperatsioonidest? Mis on tema pideva rahulolematuse ja hirmude taga? Kui kaugele on ta valmis minema, et muuta oma elu "ideaalseks" ja sealt vastikud "segajad" kõrvaldada? Ja kuidas see kõik on lõpuks seotud Karmeni ja ta koolikaaslaste looga? Lõpuks saavad kõik küsimused oma vastused. Aga kas just kõige meeldivamad?!

Kirjanikuna on Piiper selle romaaniga igati korraliku sammu edasi teinud ja jään autori järgmist teost ootama (vahepeal proovin "Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised" loetud saada). Ning usun, et sellise tegelikult igati toimiva sümbioosina võiks "Topelt D" leida omale huvilisi nii noorte kui ka natuke vanemate lugejate seast. Olgem ausad, noortekad pole enam ammu ainult teismelistele mõeldud lugemisvara.


Andmed:
Kristi Piiper, Topelt D, Varrak, 2021, lk 296

16 veebruar 2021

Reeli Reinaus - Morten, Emilie ja kadunud maailmad (2020)

Hiljuti oli mu kaheksandatel klassidel kuu raamatuks üks vabalt valitud Reeli Reinausi noorteromaan. Küll loeti "Verikambit" ja "Deemoni märki", kuid mitmed õpilased olid omale raamatukogust võtnud hoopis autori uusima teose "Morten, Emilie ja kadunud maailmad". Ise ma polnud selle raamatuni veel jõudnud, kuid lugedes sisukontrollidest õpilaste mõtteid antud romaani kohta, hüppas see mu lõputuna näivas lugeda plaanitavate raamatute nimekirjas mitu kohta üles.

Reinausi raamatu keskmes on Morten, kelle elu on viimastel aastatel vaikselt allamäge hakanud minema (vanavanemate surm, ema töötamine Soomes, alkohoolikust onu "ranged" kasvatusmeetodid). Lohutuseks ja pelgupaigaks on Mortenil õppimine, fotograafia ning kodutalu ümber laiuv raba. Seal rabas kohtubki poiss Emiliet, kellel on oma saladus kanda.

Reinausi noortekad on üldiselt seiklusliku ja tempoka süžeega, mis on taganud ka nende positiivse vastuvõtu noorte lugejate seas. Kuid Morteni lugu on tundehell ja sügav. Morten on hingelt sarnane salapärase ja põhjatu rabaga, kus ta jalutades ja mõtiskledes oma õhtuid veedab, et pääseda pakku purjus onu võimaliku peksu eest. Oma väärtuses ja õnne võimalikkuses kahtlev Morten on ilmselt üks Reinausi huvitavamaid ja paremini õnnestunud tegelaskujusid. Sellest hoolimata soovitaksin seda teost siiski pigem neile noortele, kes leiavad võlu ka rännakutes mööda inimhinge rägastikke ja ei vaja pidevat action'it, et raamatut nautida.


Andmed:
Reeli Reinaus, Morten, Emilie ja kadunud maailmad, Päike ja Pilv, 2020, lk 184

Linke netiilmast:
"Morten, Emilie ja kadunud maailmad" ELLU-s

Jaanika Palmi arvustus ELK kodulehel

12 veebruar 2021

Jana Maasik - Enne lõppu (2020)

Jälle on käes aeg, kui hakkavad riburadamisi ilmuma viimasel Tänapäeva noorteromaanide konkursil edukalt esinenud käsikirjad. Sel korral oli mul võimalus alustada Jana Maasikule võidu toonud romaaniga "Enne lõppu". Juba esimeste peatükkide jooksul hakkasid esile kerkima seosed kahe teise viimastel aastatel loetud ja vägagi korda läinud romaaniga.

Esimene seosetekitaja oli Eia Uusi omajagu kõmu esile kutsunud romaan "Tüdrukune", mis kriipis hinge raamatus olnud koolikiusamise kirjeldustega. Kui Uusi romaanis sattus noor tüdruk oma klassivendade füüsilise kiusu objektiks, siis Jana Maasiku noorteromaanis kirjeldatakse (peamiselt) vaimset kiusamist klassiõdede poolt. Mõlema teose vastavaid peatükke ja lõike oli minul füüsiliselt raske lugeda. Ma võin lugeda veriseid mõrvamüsteeriume või sõjakoledustest rääkivaid romaane, kuid kaitsetu lapse jõhker kiusamine ja alandamine on neist sadu kordi vastikum. Samas on antud teema käsitlemine igati vajalik ja tervitatav, eriti kiusamise mõjude kirjeldamine inimese psüühikale pikemas perspektiivis.

Teine romaan, mis mul kohe pähe kargas, oli Kaia Raudsepa "Nähtamatu tüdruk". Mõlema romaani fookuses on  peategelase sisemaailm ning täiskasvanuks saamisega kaasnevad kõhklused ja kahtlused. Nii "Nähtamatu tüdruku" Lena kui ka "Enne lõppu" Katrina on "üle- järele-, peale-, ja allamõtlejad", kelle "sisemiste minade matrjoškad" meile romaani vältel vaikselt avanevad. Need tüdrukud ei ole paljudele noorteromaanidele omased lihtsakoelised teismelised, kelle maailma keskmeks on peod, arusaamatused vanematega ja esimesed armusuhted, vaid põnevad inimhinged, kelle arengut on huvitav jälgida.

Kuna ma ei ole veel jõudnud teisi konkursil kõrgetele kohtadele jõudnud töid lugeda, siis lõplikku otsust meie noortekirjanduse hetkeseisust on ennatlik teha. Kuid olles lugenud viimastel aastal ilmunud teisi kodumaiseid noortekaid, siis on tunne, et liikumine psühholoogiliselt sügavama ja mitmekihilisema teksti suunas on siiski toimumas. Enam ei juhtu noorteka peategelasega 200 lk jooksul kõik, mis ühe noore inimesega võib juhtuda (alates esimesest purjusolekust kuni rasestumiseni välja), vaid kirjanikud võtavad üks-kaks teemat ja lähevad nendega süvitsi. Eks nüüd tuleb lihtsalt oodata noorte lugejate reaktsiooni sellisele muutusele. Mina jään paari oma õpilase muljeid igatahes huviga ootama, kes alustasid minu soovitusel "Enne lõppu" lugemist ("Nähtamatu tüdruk" sai näiteks väga positiivset tagasisidet). 

 

Andmed:
Jana Maasik, Enne lõppu, Tänapäev, 2020, lk 336

11 veebruar 2021

Triinu Laan - Luukere Juhani juhtumised (2020)

Esmapilgul ei tohiks luukered ja lasteraamatud kuidagi kokku sobida. Erandi võiks muidugi ju teha näiteks piraatidest rääkiva loo puhul. Huvitaval kombel meie lastekirjanikud nõnda ei arva, sest luukered on ikka ja jälle leidnud tee nende raamatutesse, kus pole piraatidest ja aardekirstudest juttugi (tuntumaks näiteks Piret Raua "Printsess Luluu ja härra Kere").

Triinu Laane raamatus asub pensionile jäänud luukere Juhan elama Lõuna-Eestis asuvasse tallu, kus teda on ees ootamas taadu, memme ja nende lapselapsed. Juhan sulandub suurepäraselt uue paiga ja perega. Küll ta aitab külas ringi hiilivaid sulisid hirmutada, valvab lapselaste und ja isegi pealinnas toimuval kunstinäitusel käib Juhan ära. Kuid kõige olulisem on taadule Juhani olemasolu tema elu raskematel päevadel. Hea sõbra tugi aitab õnneks kõigega toime tulla.

Lisaks muhedatele tegelaskujudele, oluliste teemade käsitlemisele (surm osana meie eludest), toredatele illustratsioonidele ning mõnusale jutustuslaadile on Triinu Laanese raamatu üheks "rosinaks" ka võru keele kasutamine dialoogides. Teisiti ei oleks osanud taadut ja memmet rääkimas ette kujutadagi. Kõik mainitud osad moodustasid ikka väga tugeva terviku. Too om ütś väega vahva raamadukõnõ!

Andmed:
Triinu Laan, Luukere Juhani juhtumised, Päike ja Pilv, 2020, lk 62

Linke netiilmast:
Jaanika Palmi arvustus ELK kodulehel
Ülevaade Lõunalehes

09 veebruar 2021

Jana Maasik - Hopspelleri amulett I-II (2018-2019)

Juba ammu ei ole mul õrna aimugi, kui palju olen ma lugenud lasteraamatuid, kus sõpradest koosnev kolmik uurivad koos mõnda kriminaalset juhtumit või satuvad muul moel seikluste keskele. Neid raamatuid on loetud vast ikka kümneid. Tavaliselt leiavad need lood aset mõnes väikelinnas või suvel vanavanemate juures. Mõnusad ja turvalised paigad, kus igavuse peletamiseks on üks tore seiklus igati teretulnud. 

Ma ei ole nendest raamatutest tegelikult üldse tüdinud, sest need täidavad mu alati mõnusa soojuse ja helgusega. Otsekui vanaema praeks jälle köögis kooke ja sul pole sellel päikest täis hommikul mitte kuhugi kiiret. Samas oli igati värskendav vahelduseks lugeda ühest säärasest sõprade kolmikust hoopis teises keskkonnas.

Nimelt on Jana Maasik oma kaheosalise raamatu tegelased pannud seiklema 20. sajandi alguse parunimõisa Eestimaal. Mõisapreili Pipa, vabrikandi poeg Egon ja aednikupoiss Mattis püüavad välja selgitada, miks üks vana amulett osutub järsku väärtuslikumaks kõigist Hopspelleri mõisas olevatest kalliskividest ja hõbenõudest. Üks rahulikuna alanud suvi muutub ühe õhtuga laste jaoks pööraselt põnevaks seikluseks, kus lendavad noad, tõllad kaovad ööpimedusse ning lõpuks saabuvad isegi ajarändurid kaugest tulevikust 1903. aastasse.

Mina sooviksin Hopspelleri mõisa teinegi kord sattuda, kuid ajarändu võimaldavat amuletti pole ma veel kahjuks leidnud. Ehk avaneb siiski ka minul võimalus tulevikus minevikku minna, aga selleks peaks Jana Maasik selle "amuleti" minu jaoks valmis kirjutama.

Andmed:
Jana Maasik, Hopspelleri amulett I: Kõrvetav puudutus, Tänapäev, 2018, lk 160
Jana Maasik, Hopspelleri amulett II: Üksik skelett, Tänapäev, 2019, lk 192

23 jaanuar 2021

Jaanus Vaiksoo - King nr 40 (2020)

Ei jõudnudki väga palju vett merre voolata, kui peale Kingamehe juhtumit uuesti Pauli ja Minnat kohtasin. Kuigi Pauli jalanumber oli vahepeal uude kümnendisse jõudnud ja Minna võetud Soome püstkõrva kutsikas Valter mõne kuuga korralikuks mürakaruks sirgunud, siis kõige suurem muutus laste elus oli see, et läbi oli saanud viies klass ja suur suvi oli lõpuks kätte jõudnud. 

Aga suvi on ju suurepärane aeg koos sõpradega matkamiseks. Nõnda suunduvadki Paul, Minna, Hugo ja Katja kanuumatkale, et saada natukeseks linnakärast eemale ja koos paar toredat päeva veeta. Kuid vorstikeste grillimisest lõkke kohal ja looduse nautimisest ei tule suurt midagi välja, sest Salujärvel satutakse röövpüüdjate hämarate tegude keskele, mille päevavalgele toomisest saabki Pauli ja Minna uus juhtum.

Vaiksoo liigubki "King nr 40" aina enam klassikalise noortekrimka radadele. Hakkab välja kujunema tüüpiline detektiivide kolmik (Paulile ja Minnale tuleb raamatu teises pooles abiks Pauli pinginaaber Ats), täiskasvanud muutuvad aina enam taustajõududeks ning kadumas on ka esimesest osa iseloomustanud maagilisus.

Isiklikult olid selliste suundumustega pigem rahul. Ehkki "King nr 40" on sellest tulenevalt andnud ära oma erilisust ja sarnaneb seetõttu paljude teiste noortekrimkadega, siis Vaiksoo loodud särav tegelaskond ja väga hea jutustamisoskus hoiavad seda, ja loodetavasti ka tulevasi osasid, kodumaiste krimkade esirinnas. Mina jään igatahes "King nr 41" ootama.


Andmed:
Jaanus Vaiksoo, King nr 40: Salujärve linask, Ärkel, 2020, lk 192

22 jaanuar 2021

Mai Raet - Valu tühi veetlus (2018)

Õpetajana on äraütlemata tore tunne, kui üks hetk hakkavad õpilased ise sulle raamatuid soovitama. Nõnda seadsingi see nädal sammud raamatukokku, et sealt laenutada Mai Raeti noorteromaani "Valu tühi veetlus", mida oli mulle üks minu üheksanda klassi tüdruk soovitanud.

Teos pidi tema sõnul olema täpselt paraja pikkusega, eluline ja üleliigse täitematerjalita. Ta ise oli selle paari õhtu jooksul põnevusega läbi lugenud ja väga rahule jäänud. Mis on igati mõistetav, sest romaani peategelase Sandra loo mingi aspektiga saab iga noor lugeja kindlasti rohkem või vähem samastuda. Olgu selleks õpingute alustamine keskkoolis, aina iseseisvamaks muutuv elukorraldus, hirmud ja ootused tuleviku ees või esimesed tõsised armumised ja südamemurdumised.

Endalgi läks raamatu lugemise kiiresti ja tegelikult oleks isegi natuke seda täitematerjali juurde soovinud, sest osadest (üpriski tõsistest ja valusatest) teemaliinidest mindi ainult riivamisi mööda ning oleks oodanud kirjanikult nende põhjalikumat avamist (Lukase lapsepõlv, Mirjami "uus sõber"). Viimase paar peatüki juures tabasin end mõttelt, et kohe hakkavad ju raamatu leheküljed otsa saama ning selle või teise teema juurde pole autor veel tagasi tulnud. Ehk oleks need võinud üldse kõrvale jätta.

Endale läks enim korda romaanis käsitletud tahtlik enesevigastamise temaatika, mille kohta käivaid peatükke oli küll valus lugeda, aga samas aitas saada paremat pilti seda tegeva inimese mõttemaailmast ja põhjustest. Kuid raamat ei kisu ka sellist rasket teemat käsitledes väga tumedatesse toonidesse, sest Sandra näol on tegemist tegelikult sisemiselt tugeva noore neiuga, kelle eneseotsingud võiks paljudele temavanustele lugejatele korda minna.


Andmed:
Mai Raet, Valu tühi veetlus, Tänapäev, 2018, lk 190

17 jaanuar 2021

Jaanus Vaiksoo - King nr 39 (2019)

Kas me kõik ei taha, et vahel juhtuks elus midagi eriti kummalist? Võiks öelda, et isegi maagilist? Midagi, mis meid järsku raputaks ja hallist argisusest korraks välja tooks. Näiteks märkad Nõmmel iga päev täpselt samal ajal üht tüüpi kingapoest väljumas uus kingakarp kaenlas. On ju kummaline? Vajaks lähemat uurimist?

11-aastase Paul igatahes arvab nõnda. Üksi paistab Kingamehe saladus liiga keerukate killast, kuid õnneks tuleb talle appi Minna Riin oma isaga. Heade sõprade, kavaluse ja taipliku meele abil leiab aga iga raskemgi ülesanne oma lahenduse.

Jaanus Vaiksoo on ise samuti lahendanud ühe vägagi keeruka ülesande. Kuidas kirjutada sooja ja kaasahaaravat lugu, mille sihtgrupiks võiks olla kõik II kooliastme õpilased? Selleks on sul vaja nii sümpaatset ja samastumist lubavat tegelaskonda (eriti kiidaks muheda üksikisa Arturi ja müüja Jekaterina kujusid), halle ajurakke kasutama kutsuvat süžeeliini (kes see Kingamees ikkagi on ja mis asju ta ajab?) kui ka head keel- ja stiiltunnetust (tekst ikka lippab lugedes). Samuti pole "King nr 39" puhul tegemist selgelt poiste- või tüdrukuteraamatuga, vaid raamatuga, mis võiks kõnetada igat noort lugejat.

Siiski noriks natuke raamatu lõpplahenduse ja kujunduse kallal. Ütleks, et Kingamehe kohta selgunud tõde oli tegelikult kerge pettumus. See tundus kuidagi liiga muinasjutulikult naiivne ja pastakast välja imetud. Tekkis endal tegelikult veel rida küsimusi, mis päris selget vastust ei saanudki. Kujunduse kohta ütlen ausalt, et ma pole ammu nii igavat lasteraamatut näinud. Kohe kindlasti ei kutsu selline kujundus raamatut kõigi teiste rõõmsavärviliste ja kaunite lasteraamatute vahelt lugemiseks välja valima (näiteks mu abikaasa arvas, et ma loen mõnd õpikut või käsiraamatut). Usun, et siiski on olemas piisav hulk olemas sõpru, klassikaaslasi, lapsevanemaid, õpetajaid ja raamatukoguhoidjaid, kes aitavad sellel toredal raamatul aina uute lugejateni jõuda. 

Andmed:
Jaanus Vaiksoo, King nr 39, Ärkel, 2019, lk 184

Linke netiilmast:
Helena Kochi arvustus Postimehes
Intervjuu autoriga ERR-is 
Jaanika Palmi arvustus ELK kodulehel

15 jaanuar 2021

Mika Keränen - Vanemuise väits (2020)

Läinud kevadel kuulsin autorilt, et uue Rampsu raamatu tööpealkiri on "Vanemuise pistoda". Kohe hakkasid minu hallid ajurakud mõtlema erinevate kuritegude peale, mida Mari, Sadu, Reilika, Olav ja Anton (unustada ei tohi muidugi ka Matit) võiks nüüd teatris lahendama asuda. Millise juhtumi Keränen neile puremiseks valmis kirjutab?

Nüüd muidugi selgus, et minul poleks salaseltsi detektiivide sekka üldse asja. Mina oleksin päevi mööda Vanemuise teatri koridore ringi konnanud ja näitlejaid rumalate küsimustega tülitanud, kuid tegelik kuritegu pandi toime hoopis Raadil asuvas Eesti Rahva Muuseumis, kust oli kaduma läinud üks väärtuslik museaal.

Minu täielikust ebapädevust tulenevad puudujäägid juhtumi lahendamisel korvasid muidugi salaseltsi liikmed kenasti oma tähelepanelikkuse ning suurepärase meeskonnatööga. Ramps esines taas oma teada-tuntud headuses ja lausa lust oli nende tegutsemist jälgida. Kõik Tartu pikanäpumehed võiks rahulikult mõnda teise linna kolida või sügavalt uute karjäärivõimaluste peale mõelda, sest salaseltsile neist küll hetkel väärilist vastast ei ole. Aga see tähendaks samas ju salaseltsi lõppu? Kui pole kuritegusid, siis pole ka nende lahendajaid vaja. Seega jääge ikka veel natukeseks Emajõe äärde ankrusse, sest teie kohtumistest Rampsuga tahavad väga paljud suured ja väikesed lugejad üle Eestimaa kindlasti täpsemalt teada saada. 


Andmed:
Mika Keränen, Vanemuise väits: Salaselts Rampsu üheteistkümnes juhtum, Keropää, 2020, lk 222

Linke netiilmast:
Raimu Hansoni arvustus Postimehes

05 jaanuar 2021

Henrik Visnapuu - Kirg ja kodumaa (2017)

VALGE LUMELAUL 

Hää meel, et sajab lund. Helk pehme kumab silma.
Nüüd tuleb pühapäev. Rõõm, valgus huljub ilma.
Ja tasa kustub meeleheite muutlik valu.

Mu sõber, pärani on minu vaikne talu.
Ning põrand küüritud. Laudadel linad valged.
Ja talu rahval rõõmust ülenenud palged.

Too oma igatsused, sõbrad! Tule sisse.
Ja ole vaikimeeli meie rõõmu sees.
Pikk pühapäeva tee viib meeled iludesse,
kus igavesed tuled süttind igaviku ees.

Nii saame lumeigatsuse härda meele
siin argipäeva künnimaade pääl.
Ja langeb imeline valgus meie teele
neist pikist pühapäeva teedest sääl.


KÜMNES KIRI INGILE

Mäletad, Ing, seda alleed,
seda üksikut lumist teed?
Kuused olid kui suhrupääd,
suhkrupäie all sina lääd.

Kuused latvadel kandsid kuid,
lumilinnud painutid puid,
unen nägid nad unest und,
langeden peksid tiivuga lund.

Mäletad, Ing, seda alleed
seda üksikut lumist teed,
kust me jooksime kinni käest
lume lennaten alla mäest?

Ühel ristteel lumde sa
kiskusid mino endaga.
Mäletad, veersime alla mäest,
võet kinni kaelast ja käest?

Hiljem leidsime metsa seest
igalt poolt "armas" eest.
Kuused olid kui suhkrupääd.
Suhkrupäie sean sina lääd.
-----------
Nüüd olen sinota siin,
südämen sõnatu piin.
Mäletad, Ing, seda alleed?
Sa mida minota teed?


TALVINE TEEKOND

2.
        Vaadake täiskuud,
külm on ta küljest murdnud killu.
        Põlised puud
pakases seisvad täis õitsevat lund,
Saturn maa ja planeete vahet sillutab,
tillukesilt tähilt pudeneb hõbetuhk.
Kuidas olete te heitnud puhkama,
kuidas võite te magada ja näha und?

Mina pean minema
oma leevikest, oma talitsiitsitajat
        vaatama
enne veel, kui koidab hommikune vine
         ning ärkab maa.
Taevas on veel hahk.

Aiast lahkudes
        noored kuused
puudutavad mind lumiste käppadega.
Pea olen kui tume täpp,
liuglev keset lumist lina.
Magad siisiken, sina.
Kas sina eile nägid:
kass kahe käpaga pesi suud,
et tuleb külaline?

Kaudu oru, künka ja küla
jäljed rööbiti tõmmat suuna,
järv, maantee ja mägi.
Telefonipostid laulavad kui mesipuud.
Üksikud reed
vastu tulevad.
Majad kahel pool teed,
silmadeks punased tuled,
valvad nagu jõuluööl.
Süda kiiremalt lööb,
on nii pidulik sõit,
lapsepõlves kui oleks just,
ümiseks kirikust sõites "Petlema õit".
        Oo, minu laas,
                minu mets tume, tõsine, must,
sina laotad lumiseid tiibu!

Rada varjune viib
sinna, kuhu minema pean taas,
et mina näeksin oma laanepüüd.

Viimsed tähed võitlevad
hahakas-kollase päeva vastu,
maani kostab võitluse hüüd.
Metsade takka
tõuseb kui virmaliste sõit - 
see on päike, kes hakkab
päevaselle teekonnale astuma.
        Ma pean kiirustama:
kui esimene kiir
        üle sügava hange
minu leevikese pessa langeb,
oo, tema tiivuskleb ära.
Kuidas saan
mina siis teda äratada.
Sadu on tema radu
ning lõpmatu lai on laas.


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust (praegu kõnetasid just talvega seotud luuletused, kuigi muidu Visnapuu meil ju pigem tärkava kevade laulik). Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema. Samuti on selle valikkogu koostaja Vallo Kepp kirjutanud raamatu lõppu vägagi põhjaliku ülevaate Visnapuu elust ja tema teekonnast luuletajana, mida toetab ka rikkalik valik päevapilte. :)


Andmed:
Henrik Visnapuu, Kirg ja kodumaa, Tänapäev, 2017, lk 288

Linke netiilmast:
Janika Kronbergi artikkel Sirbis
Jaanika Kressa artikkel Kultuuris ja Elus
Marko Tiideleppa arvustus leheküljel Uudised.ee

04 jaanuar 2021

Liis Pählapuu "Nikolai Triik" (2014) & Tiiu Talvistu "Ado Vabbe: Wunderbar" (2020)

Nikolai Triik, Konrad Mägi ja Ado Vabbe on minu jaoks alati olnud eesti kunsti kolm tugisammast. Lemmikuid on muidugi teisigi (Kallis, Wiiralt, Kummits), kuid nende kolme mehe nimed on mulle ikka midagi enamat tähendanud. Eks selle imetluse algtõukeks ole nende tugev seos 20. sajandi alguse kirjandusrühmitustega (minu armastatuim periood eesti kirjanduses). Ei saa Suitsu, Tuglast või Underit käsitlev peatükk kirjanduse õpikus hakkama ilma nende meeste poolsete illustratsioonideta. Selle perioodi kunst ja kirjandus käisid käsikäes. Ja nõnda tulid nad ka 18 aastat tagasi minu ellu.

Kumu külastades võtan alati natuke rohkem aega, et jõuda uute näituste juurest ka korraks 3. korruse püsinäitusele oma lemmikuid vaatama. Mõned aastad tagasi jäi kahjuks külastamata Nikolai Triigi suur isikunäitus (no ei olnud lihtsalt võimalik Austraaliast selle tarbeks eraldi kohale lennata), kuid Konrad Mäe näitust üle-eelmisel aastal ja praegu Kumus veel viimaseid kuid avatud Ado Vabbe ülevaatenäitust ma vahele jätta ei tohtinud. 15-aastane mina poleks seda mulle andestanud.

Õnneks jätkab Kumu juba traditsiooniks saanud suuremahuliste monograafiate välja andmist. See annab võimaluse neid hiljem lehitsedes näitusesaalis saadud elamuste juurde tagasi tulla ning mõnda muuseumis kahe silma vahele jäänud maali või graafilist lehte avastada. 

Samuti on nende monograafiate suureks plussiks erakogudes olevate tööde jagamine suurema kunstihuviliste ringiga. Üldiselt on ju klassikute meistritööde näited kõigis ülevaatlikes kunstiraamatutes samad (Triigi "Dekoratiivne Norra maastik" või Mägi "Merikapsad"). Nõnda on tõesti tore näha neid töid, mis ripuvad kuskil salapärastes paikades ja on mõeldud ainult valitud silmadele.

Kuigi Pählapuu kui ka Talvistu poolt kirjutatud monograafiate tekstiosa on tegelikult vägagi napp ja ülevaatlik (tegelikult ootaks mõlema kunstniku kohta sarnast teost, nagu oli Eero Epneri raamat Konrad Mägist), siis reproduktsioonide valik on lihtsalt vaimustav. Võrdlesin uute monograafiate ülesvõtteid 1977. aastal ilmunud "Eesti kunsti ajaloo" koguteose omadega (ilmselt üks enim läbi lapatud kunstiraamat minu noorusest) ning need kuulusid oma kvaliteedilt ikka erinevatesse kaalukategooriatesse. Oleks otsekui oma vana kineskoobiga televiisori LCD-teleri vastu vahetanud. Meistritöödega täidetud näitusesaal on ainult käesirutuse kaugusel. 

Andmed:
Liis Pählapuu, Nikolai Triik,  Eesti Kunstimuuseum, 2014, lk 296
Tiiu Talvistu, Ado Vabbe: Wunderbar, Eesti Kunstimuuseum, 2020, lk 416

Linke netiilmast:
Tõnis Tatari arvustus Vabbe näituse kohta Eesti Päevalehes
Arvustus Triigi näituse kohta Keskusis