29 detsember 2021

Veiko Tammjärv & Andrus Kivirähk - Rehepapp (2021)

Romaani "Rehepapp" fännid on meil ikka korralikult ärahellitatud. Neil on olnud võimalus seda lugu kogeda juba väga erinevate meediumite vahendusel. Nõnda võib ehk natuke liialdases öelda, et jäänud on veel ainult ballett ning arvutimäng. Ja kuna meil Tubina "Kratt" on olemas, siis kas seda balletti ülepea vaja ongi.

Ilmselt paljud "Rehepapi" fännid said selle aasta jõulukingiks Veiko Tammjärve nägemuse Kiviräha romaanist koomiksi võtmes (esimesed kuusteist peatükki). Tammjärv on suutnud suurepäraselt tabada selle tumeda ja kalgi maailma olemust, kus iga hetk võib su elulõng katkeda mõne tondi, mummi või kadeda naabrimehe tõttu, sest sa kaotasid ainult hetkeks valvsuse.

Tammjärve poolt valitud vähestest värvidest (must, hall, valge, punane) piisab täielikult, et kogu seda lugu pildikeeles edasi anda, sest "Rehepapp" on juba olemuselt kontrastide maailm - meie vs. nemad, tarkus vs. rumalus, hea vs. kuri, elu vs. surm. Kuldset keskteed ja helgemaid toone ei maksa sellest loost otsida.

Kui hiljuti anti romaani ilmumise kahekümnenda juubeli puhul välja juubeliväljaanne, siis jäigi see omale soetamata peamiselt seetõttu, et illustratsioonid ja kujundus ei kõnetanud. Aga Tammjärve pildid viivad mu kohe sinna Jumalast mahajäetud paika (eriti nautisin kunstniku nägemust põrgurahvast ja teistest üleloomulikest tegelastest) ning kõrvus hakkab kõlama Aarne Üksküla kare hääl. Tuleb loota, et järgmiseks novembriks jõuab ka romaani teine pool koomiksina kaante vahele.


Andmed:
Veiko Tammjärv & Andrus Kivirähk, Rehepapp: Novembri esimene pool, KrattWerk, 2021, lk 144

Linke netiilmast:
Laura Loolaiu arvustus Reaktoris

23 detsember 2021

Jüri Parijõgi - Kui isa kinkis raamatuid (1937/1957/2021)

Ikka kuuled arvamusi (eriti pere ringis jõululauas), et vanasti oli rohi rohelisem, talved lumisemad ja lapsed polnud sellised lumehelbekesed. Esimese kahe kohta ei oska ma nüüd suurt midagi tarka öelda (lumerohkuse osas ikka vaidleks vast). Kuid selle kolmandaga vaidleks ma nüüd küll. Mul on klass õpilasi täis, kes 4-5 õhtul nädalas jõuavad koju alles üheksa ajal, sest peale kooli on trennid, kooriproovid ja tantsuringid. Ja siis tuleb veel õpetajate jäetud koduseid ülesandeid ka tegema hakata. Eks YouTube, Instagram ja Netflix röövi muidugi ka oma aja, aga logelemist minu südametunnistus neile ette heita ei luba.

Eks nendes tänapäeva laste pehmuses süüdistamises ole tegelikult süüdi nostalgia, mis võtab süüdistaja üle iseenda noorusele mõeldes. Me elame ju aina keerulisemas maailmas ja pole ime, et me tunneme selles aina igatsust mineviku järele, kus kõik tundus nõnda lihtne. 

Sellisest kadunud maailmast, mis oli täis väikeseid lihtsaid rõõme, räägib Jüri Parijõe jutukogu "Kui isa kinkis raamatuid". Tegelikult võiks selle pealkirja muuta hoopis "Kui vanavanavanaisa kinkis raamatuid", sest Andud, Leenid ja Ainod jooksevad ringi möödnud sajandi alguse taluhoovides ja külatänavatel. Pealehakkamist on neil kuhjaga. Saab jäätükil sõita, vasikat mööda metsa taga ajada ja isegi oma pillid pritsumeeste peoks valmis meisterdatud. See raamat on lihtsalt kaanest kaaneni täis laste rõõmu, mis võiks ka noort lugejat sajand hiljem nakatada. Noorele lugejale soovitaks üks täiskasvanu ka kõrvale otsida (miks mitte näiteks isa, kes selle raamatu kinkis), sest usun, et mitmed sõnad võivad praegusele raamatusõbrale tundmatud olla. Aga mis võiks toredam olla, kui kaks põlvkonda ühiselt lugemas ja arutamas?


Andmed:
Jüri Parijõgi, Kui isa kinkis raamatuid, Rahva Raamat, 2021, lk 76 

18 detsember 2021

Marje Ernits - Nõid punase rehaga (2021)

Mõnikord satud televiisorist täiesti juhuslikult vaatama mõnda seriaali või saadet. Eriti põnev on siis, kui pole varem ühtki osa näinud. Sa ei tea, mis on tegelaste taust, kuid üldiselt saad suhteliselt kiiresti ree peale. Mina sattusin nõnda hiljuti jõusaalis vaatama esimest korda seriaali "Magnum, P.I." (müstika, et enne näinud ei olnud!). Mina väntasin tunnikese rattal ning vaatasin, kuidas Tom Selleck vuntside lehvides mööda Hawaiid ringi kihutas ja mingit ratsahobust taga otsis. Pole ammu nõnda põnevat trenni olnud.

Paar päeva hiljem sattusin samasse situatsiooni raamatuga. Nimelt hakkasin lugema Marje Ernitsi romaani "Nõid punase rehaga", milles uurija Ira Tever lahendab juba oma üheksandat (!!!) juhtumit raamatukaante vahel. Hawaii asemel olin sattunud Eesti rannakülla ja kadunud hobuse asemel otsiti taga õunapuu alla maetud mehe mõrvarit. 

Raamatu keskmes oli ainult konkreetne juhtum ning näiteks peategelase taust/areng või mingi laiem lugu esile ei kerkinud. Ira oli kõigest uurija, kes lahendas antud mõrvajuhtumit, ja mingit sügavamat isiklikku kontakti tema kui inimesega ei tekkinud (ehk autor eeldas, et see side on eelnevate raamatutega juba "vanal lugejal" tekkinud). Peategelasena polnud ta võrreldes oma kodumaiste või väljamaa kuulsate kolleegidega lihtsalt piisavalt meeldejääv ja särav. Nõnda läksin antud looga küll kaasa ning 190 lehekülge hiljem oli meil mõrvar teada, kuid kahjuks ei siginenud soovi või ka vajadust eelnevat kaheksat raamatut lugeda. Kuid sarnaselt "Magnum, P.I." sarjale ei ütle tulevikus ära, kui satun ajaviiteks mõnd uut mõrvajuhtumit koos Teveriga uurima. Krimifänn minus lihtsalt ei suuda "EI!" öelda.


Andmed:
Marje Ernits, Nõid punase rehaga: Ira Teveri põnevik, Eesti Raamat, 2021, lk 192

06 detsember 2021

Loone Ots - Armastus (2021)

Poleks saanud olla paremaid päevi Loone Otsale esikoha toonud romaani "Armastus" lugemiseks, kui selle nädala lumerikkad päevad. Ehk külmapügalaid oleks võinud olla natuke rohkem, et oleks saanud end täielikult 1942. aasta jaanuarisse mõelda. 

Aega, kus üks valel hetkel pillatud lausekatke võis su koduuksele tuua ühe hilisõhtuse nõudliku koputuse. Rääkimata "valesse" rassi kuulumisest, millega vahele jäädes oli su saatus 99% kindlusega otsustatud, sest kuskil oli keegi otsustanud, et sinu inimesena pole väärtust. 

Hind oli küll kõrge, kuid me elasime selle kurja aja ning need väärmõtted inimkonnana üle. Seda tänu armastusele. Sellest armastusest kõigis oma vormides räägibki Loone Otsa romaan. Armastusest ligimese, jumala ja elu vastu. Ja usust, et kuigi maailmas on nõnda palju kurja ja viha, siis headus on meis kõigis siiski olemas ja me ei tohi seda lasta endas kaduma minna puhtalt iseka hirmu tõttu. Muidu oleme ise osa kurjusest.

Võitlust hirmu ja kurjuse vastu näidatakse meile ühe päeva jooksul, kus püütakse pääste üht noort inimhinge nimega Isidor Levin, kelle ainus süütegu on "valesse" perre ja usku sündimine. Nii lihtne oleks Salmel ja ta perel teavitada Omakaitset või Ukul ja Ehal jätta uks avamata, et säästa end ja oma lähedasi. Sest juudi varjamisest suurem patt 1942. aasta Eestimaal on ainult juudiks olemine. Nõnda asuvadki võitlusesse hirm ja arm sellel külmal talvepäeval, et saada teada, kas järgmiseks hommikuks on maailmas natuke rohkem kurjust või headust. 

Ütlen täiesti ausalt, et tegemist oli minu selle aasta ühe parema lugemiselamusega. Ma leidsin end keset lumme mattunud maastikke ja sõjaarme täis Tartut. Ma kohtasin inimesi, kelle maailm oli purunenud kildudeks. Nendelt oli võetud nende unistused ja võimalused, kuid nad pole loobunud oma usust, ideaalidest ja inimlikkusest. Neid ei huvita sinu pass või usutunnistus, vaid sina inimesena. Sest nemad veel usuvad, et armastus võib päästa maailma.


Andmed:
Loone Ots, Armastus, Rahva Raamat, 2021, lk 272

02 detsember 2021

Fändomi sünd (2020)

Mina olen kodumaise ulme tegevusi jälginud umbes viimased viisteist aastat. Selle hetkeni lugesin põhiliselt Eesti Wabariigi ajal ning pagulases ehk Eesti Kirjanike Kooperatiivi sarjas ilmunud teoseid.  Ulmevaimustus sai alguse tänu venna poolt koju toodud romaanile "French ja Koulu", millele järgnes vaimustumine Indrek Hargla varajasest loomingust ja sealt edasi tutvumine teiste "eesti ulme kuldajastu" (aastatuhandevahetuse ulmebuum) autorite ja tekstidega.

Ulmet hakkasin lugema ikka väga süstemaatiliselt. Kui Wabariigi-aegseid raamatuid lugesin ühele autorile keskendudes (võtsin ette näiteks August Mälgu loomingu ja lugedes läbi kõik raamatukogudest kätte saada olnud raamatud), siis ulme puhul lähtusin aastatest. Võtsin Stalkeri nimekirjad aastate kaupa ette ja püüdsin kõik neis välja toodud kodumaised raamatud ühest aastast läbi lugeda (netis ehk peamiselt Algernonis ilmunud lühiproosa täielikust lugemisest loobusin õige kiiresti selle suure mahu ja arvutist lugemise vastumeelsuse tõttu). 

Nõnda kestis see põhimõtteliselt Austraaliasse kolimiseni. Tagasi jõudes pole enam suutnud sama süsteemsust jätkata. Eks igal aastal ilmuvate ulmeromaanide ja -kogumike hulk on ka kenasti kasvanud. Olen aina enam hakanud teadlikult kindlate autorite teoseid valima ja tundmate nimede puhul teen eelnevalt oma "kodutöö" ära, et raamatule pühendatud aeg oleks seda ka väärt. Kuid näiteks Stalkeri kodumaiste romaanide nimekirja töötan alati teadlikult läbi ja püüan kõik potentsiaalikad tekstid ka enne hääletust läbi lugeda.

Selle kõige valguses oli mul äärmiselt põnev lugeda "Fändomi sündi". Lugeda ajast, kui oldi täitsa rahul, et aastas ilmus umbes 25 ulmeraamatut (tõlked ja algupärandid kokku!!!) või seda, kuidas tekkisid ja arenesid Mardus, Algernon, Reaktor, BAAS, Stalker ja Estcon. Paljud artiklid muidugi dubleerivad üksteist ja on oma ajas kinni, kuid tõelisele ja pikaajalisele ulmefännile on see kogumik kindlasti üks korralik nostalgialaks ja võimalus vaadata koos käidud teele tagasi. Sest Veiko Belialsi saatesõnas kõlama jäänud mõtet lühidalt kokku võttes - eesti ulme olemasolu ja kestmine ongi iseenesest juba ulme.


Andmed:
Veiko Belials ja Joel Jans (koostajad), Fändomi sünd: artikleid ulmekirjandusest, Eesti Ulmeühing, 2020, lk 520

Linke netiilmast:
Alvar Loogi arvustus Postimehes
Meelis Friedenthali arvustus Keeles ja Kirjanduses

28 november 2021

Maniakkide Tänav - Viivuranna Online (2021)

"Viivuranna Online" tõi mulle kohe meelde koroonaperioodi alguse, kui kõik koolid olid juba paar kuud distantsõppel, ja üks õhtu hakkasin oma üheksanda klassi poistega mängima netis üht vana arvutimängu (Smokin' Guns), kus suhteliselt kandilised kauboid ajasid üksteist mööda linna revolvritega taga. Lisaks mängulustile oli nende sessioonide peamiseks eesmärgiks lihtsalt õpilaste omavaheline suhtlemine, mis oli uues olukorras järsku kokku kuivanud. Oleks meil olnud Maniakkide Tänava noortekas kirjeldatud virtuaalreaalsuse võimalused, siis oleks need koroonakuud mentaalselt palju kergemalt ja kiiremini möödunud. 

Kui Heli Künnapas ja Lille Roomets panid mõned kuud tagasi Viivuranna gümnaasiumi noored kõiksugu suhtedraamade keskele, siis Maniakkide Tänav viib nad hoopistükkis virtuaalsesse Eesti Wabariiki, kus noored peavad hakkama (liba)kommunistidega madistama. Kuulid vihisevad, pead lendavad ning veri voolab ojadena. Autori käekiri on selgelt äratuntav, kuid siiski natuke nooremale lugejale sobivamaks tuunitud. Kui tuua filmimaailmast võrdlus, siis Maniakkide Tänava tekstidele üliomane R reiting on sel korral muudetud PG-13. 

Samas tundub, et raamatu maht pani autori mänguruumile kergelt piirid peale, sest tema teisi tekste teades, siis oleks ta kindlasti veel tahtnud seal väikelinnas nende kommunistidega mütata ja natuke granaate loopida. Kuid noortele küberpunki ja ulmet tutvustava tekstina on "Viivuranna Online" väga pull tekst, mis ei võta end kordagi liiga tõsiselt ja läheb mõnuga mänguga kaasa. To be continued..


PS: Pean ära märkima, et ma pole kunagi ühtki noort kuulnud kasutamas sõna DÄNGIT. Aga ehk on see mõnes teises Eesti piirkonnas kasutuses?

PPS: Virtuaalmaailmas võib muidugi kõik olla, kuid ajaloo õpetamiseks mõeldud virtuaalreaalsuses ei tohiks Viktor Kingissepp ja president Päts siiski kohtuda. ;)


Andmed:
Maniakkide Tänav, Viivuranna Online: Teine raamat, Heli Kirjastus, 2021, lk 144

15 november 2021

Tiina Laanem - Öised hääled (2021)

Jutukogude puhul on minuga üldiselt nõnda, et kui pikemas perspektiivis jääb 2-3 lugu kogumikust "kummitama", siis on tegemist minu jaoks täitsa õnnestunud koguga. Üldiselt unustan lühipalade sisu suhteliselt kiiresti, sest mälusoppidesse talletumiseks peab neis olema midagi tõeliselt kriipivat, humoorikat või üllatavat, et sadade omasuguste seast esile kerkida. Vaatasin üle ka eelmise paari aasta jooksul loetud proosakogumike nimekirja ja nii mõnestki ei suutnud ühtki konkreetset lugu meelde tuletada, kuid õnneks oli ka vastupidiseid näiteid.

Tiina Laanemi uuest jutukogust jääb mind kindlasti kummitama "Kuldkala". Põhjust ma ei oskagi täpselt öelda, lihtsalt selle väikese tüdruku tundemaailm ja teekond läks mulle nõnda korda. Ma ei tahtnud teha muud, kui talle öelda, et sa oledki kõige parem tüdruk maailmas ja su soovid lähevad kindlasti täide. 

Kaks potentsiaalset "kummitust" Laanemi kogumikust on minule veel "Estonian hikikomori" ja "Sale soomlane". Need lood võiksid oma katkiste sisemaailmadega tegelastega kõnetada nii praegust kui ka lähituleviku lugejat. Nendes oli midagi ajatut, aga samas ka midagi, mis tundub olevat meie ühiskonnale järgmistel aastatel aina rohkem iseloomulikum - üksikud hinged oma pimedate akendega kindlustes.

Eks praegu peabki andma kogumikule natuke hingamisruumi. Küll mõne aja pärast vaatab tagasi, mis hääled mind kummitama jäävad ja millised hääled hääbuvad öhe. Olen päris kindel, et täielik vaikus mind ees ei oota.


Andmed:
Tiina Laanem, Öised hääled: Jutukogu, Pegasus, 2021, lk 176

12 november 2021

Erkki Koort - Salakuulaja Vastseliinas (2021)

Erkki Koorti kolmanda ajalooromaani võtaksin kokku peategelase enda mõtetega leheküljelt 242: 

Ta polnud kuhugi jõudnud. Tal polnud vähimatki aimu, kes oli rünnakute taga ning miks keegi Pugolat sääraselt vaenas. Õige oli seegi, et mees polnud juba mõnda aega selle nimel kuigi palju pingutanud.

Sellise tõdemuseni jõuab meile raamatutest "Kättemaks Kirumpääl" ja "Veritasu Tartus" tuttav sõjasulane Markus, kui 2/3 raamatust on läbi saanud ja pole midagi erilist  juhtunud. Ei peategelase enda ega ka lugeja jaoks. Peategelane on saanud vähemalt selle vältel ära juua kümneid liitreid kesvamärjukest ja mõningaid lõdva püksikummiga kohalikke neiukesi kabistada, aga lugeja lihtsalt igavleb ja ootab, et see heietus kuhugi välja jõuaks.

Ütlen ausalt ära, et minu arvates oleks võinud "Salakuulaja Vastseliinast" täiesti ilmumata jääda. Tegemist on eellooga kahele varem ilmunud Koorti romaanile. Selle 360 leheküljele venitatud "seikluse" oleks võinud kokku suruda paarile leheküljele "Kättemaksus Kirumpääl" näiteks Markuse mälestuspildina põhjustest, miks ta Vastseliinast ära oli sunnitud tulema. Aga iseseisva teosena ei vea see mitte kuidagi välja. Pole konflikti ega pinget, vaid lihtsalt õllekapa taga tiksumine.

Kui "Kättemaks Kirumpääl" oli täitsa asjalik tekst meie ajaloo- ja kriminaalromaanide seas, siis iga järgnev Koorti romaan on olnud nüüd ikka selge samm tagasi. Seigelgu järgmises raamatus jälle sõjasulane Markus või toimugu tegevus aastas 2222, mina võtan selle kätte ainult juhul, kui näen läbivalt tavalugejate kiitvaid mõtteid ja arvustusi Goodreadsis või mujal. Endal küll kahjuks hetkel enam käsi raamatukogus Koorti raamatut haarama ei tiku.


Andmed:
Erkki Koort, Salakuulaja Vastseliinas, Hea Lugu, 2021, lk 360

Linke netiilmast:
Helen Pärki arvustus Postimehes
Elina Allase artikkel LõunaLehes
Intervjuu autoriga saates "Ringvaade"

07 november 2021

Mart Laar - Hoia Ronk (2021)

Aastate eest tulid minu ja mu venna ellu sellised raamatud nagu "Urmas ja Merike", "Läänemere isandad", "Ümera jõel" ning "Tasuja". Väikese vahega järgnesid neile ka igasugu Villud, Schenkenbergid, Gabrielid, Raudpead, Ahased, Aitad, Leilid ja Vambolad. Me olime järsku ajaloost ja selle kõigist kirjalikest vormidest täielikus vasikavaimustuses. 

Lugesime lausa võidu erinevad ajalooromaane ja militaarkirjandust (peamiselt Mati Õuna teoseid). Meie toa raamaturiiul aina täitus uute ja uute  raamatutega ning seina kaunistas Olev Soansi Eesti vabadussõja kaart. Aastatega läks nõnda, et minu vaimustus kandus peaasjalikult just ilukirjanduse ning vennal ajaloo ja arheoloogia radadele. Ja nüüd aastakümneid hiljem, ei suuda ma tegelikult ära imestada, kuid suur mõju neil "esimestel" (olgem ausad, kirjanduslikult suhteliselt keskpärastel raamatutel) meie kahe eluteedele on olnud.

Autokarikatuur
Üks nendest mõjutajatest oma raamatutega oli Karl August Hindrey, kelle erakordne elutee on nüüd tänu Mart Laarile raamatukaante vahele jõudnud (aastate eest ilmus Oskar Kruusi sulest samuti selline konspekti mõõtu ülevaade Hindrey elust ja loomingust, mida kummalisel kombel Laar kordagi ei maini). Laar ei ole üritanud kirjutada kirjandusteaduslikku monograafiat, vaid tema eesmärgiks on lugejale tutvustada mõnusas rahvalikus stiilis talle endale väga sümpaatset inimest, kes ise ja kelle teosed meie laiemale avalikkusele on nüüdseks kahjuks suhteliselt tundmatud.

Selle ülesandega saab Laar ka kenasti hakkama. Saame tuttavaks nii noore tuulepeaga Abjast, tsaarivõimu  varvastel tallava karikaturistiga, piitsal plaksuda laskva "Postimehe" ajakirjanikuga, oma rada käinud kirjanikuga kui ka Iru vanadekodus varju leidnud "nõukogudevastase elemendiga". Raamatu lõpuks on Hindreyst saanud lugejale hea teretuttav, kelle mõne teose võiks ju isegi tutvuse poolest ette võtta, kuid sügavamast sõprusest kindlasti rääkida ei saa (sellise teose suurepärase näitena võiks tuua Livia Viitoli Vilde monograafia), selleks oleks vaja olnud avada rohkem inimest (aja)kirjaniku taga. Ehk oleks abiks olnud sukeldumine arhiivisügavustesse või erakirjavahetuste läbi töötamine (kui seda on üldse säilinud), kuid tegelikult võib hetkel täitsa piisata Hindrey nime taas laiema lugejaskonnani toomiseks sellest, et Mart Laar tema eest kostab. Minul on vähemalt plaan Hindrey mälestused lähiajal ette võtta.

PS: Üks "priske kana" on mul Laari raamatuga kitkuda. Laar kirjutab korduvalt Hindrey suurest panusest meie karikatuuri rajamisel, aga kogu raamatu peale on ainult kaks Hindrey joonistatud karikatuuri. Mitmeid "kurikuulsamaid" küll Laar kirjeldab, kuid need oleks võinud olla ka raamatus ära trükitud. Pilt ütleb ju rohkem kui sada sõna.


Andmed:
Mart Laar, Hoia Ronk: Ühe konservatiivi elukaar, Varrak, 2021, lk 256

Linke netiilmast:
Kaarel Tarandi arvustus Sirbis
Aivar Kulli arvustus ERR-is
Saade Hindreyst Vikerraadios

29 oktoober 2021

Katrin Pauts - Külmkingauurija (2021)

Jõudsin krimikuu viimasel nädalal lõpuks ka kriminaalromaanini lugemiseni. Neid pimedaid sügisõhtuid, kus akna taga vingub tuul ja vihmasajul ei paista lõppu, oleks ju lausa patt jätta sisustamata ühe kaasakiskuva mõrvamüsteeriumiga. Vähemalt minu jaoks on diivanil teed juues ja küpsiseid nosides kirjanduslikke kaabakaid taga ajada üks lemmiktegevusi.

Sel korral olid Katrin Pauts kaabakad lahti lasknud 1980. aastate Muhumaale, kus järjepanu hakkasin kolhoosihooned süttima ja ka eluküünlad kustuma. Minul oli võimalus koos Tallinnast kohale sõitnud uurijate Sassi ja Kärdiga juhtumi kallale asuda, kuid peagi selgus, et tegemist on palju kaugemale minevikku mineva looga, mis isiklikult ka üht meist kolmest väga teravalt puudutas. 

Minu jaoks sulavad Pautsi kriminaalpõnevikud kokkuvõttes üheks mälupildiks kokku (ainsa erandina tooks välja romaani "Öömees", mille lugu siiani selgelt meeles). Lõpuks ei ole vahet, kas tegevus toimub Saare-, Muhu- või Hiiumaal ning kas peategelaseks on politseiuurija või ajakirjanik. Mäletad, et raamat läks ludinal, natuke oli kõhe ja põnev, küsitavustel ei lasknud end segada ning paar õhtut oli kenasti sisustatud. Usun, et "Külmkingauurijale" mõtlen paari kuu pärast täpselt samade tunnetega tagasi.


Andmed:
Katrin Pauts, Külmkingauurija, Rahva Raamat AS, 2021, lk 272

25 oktoober 2021

Andrus Kivirähk - Mälestused (2021)

Mina olen rahvakirjaniku kõige uuem raamat. Ütlen kohe ausalt, et ei ole lihtne mina olla. Kindlasti olete kuulnud minu kuulsusrikkast suguvõsast, kellest mitmed on suurema või väiksema märgi meie kultuurilukku jätnud. Tunnen ennast natuke olümpiale mineva Eesti sportlasena, kes on "kindel medalisoosik". Kui oma tulemust ära ei tee, siis ei jõua seda kirumist pärast ära kuulata.

Vahel ikka uuritakse, mis on su esimene mälestus. Mina mäletan esimese asjana, kuidas ma oma vendade ja õdedega ühes hämaras ruumis suures kuhjas koos olime. Kõik lõhnasime alles trükivärvi järele ja ei suutnud kuidagi ära oodata, millal oma uue omanikuga kohtume. Saab selleks mõni vana professorihärra või hoopis edukas kinnisvaramaakler, kes otsib oma puhkusereisiks uut kaaslast basseini kõrval losutamiseks?

Järsku läksid tuled põlema ja meie ümber hakkasid inimesed ringi siblima. Meie saime kohe aru, et nüüd tuleb end kõige paremast küljest näidata. Ütlevad ju küll, et ära hinda raamatut kaane järgi, aga eks ta mõnes mõttes üks missivõistlus ikka ole. Mõnda mu vendadest või õdedest lapati põhjalikult ja mindi siis temaga kassasse. Mõni jälle võeti lihtsalt kuhjast ja läinud ta oligi. Kuuldused levisid, et koht müügiedetabeli tipus on suhteliselt kindel.

Ja siis tuli minu kord! Mäletan nii hästi, kui too mustas talvemantlis noormees mu kätte võttis. Sain kohe ta silmist aru, et tagasi mind ei panda. Jõudsime vaevalt poest välja, kui ta juba mind lugema hakkas. Esiteks kohkusin sellest täitsa ära, sest arvasin, et kohe põrutab ta vastu lähimat laternaposti või veel hullem mõne auto alla. Ja siis olen ju mina süüdi! Aga peagi sain aru, et ta ei tee seda esimest korda. Tal oleks kui mõni radar küljes olnud, mis lubas tal mööda tänavaid nõnda turvaliselt liikuda. Ma tundsin end täiesti kindlalt tema käte vahel.

Järgmistel päevadel viis ta mind ka trammi ja bussiga sõitma. Isegi oranži rongiga sõitsime paar peatust. See meeldis mulle kõige rohkem! Meie pealinna tunnen ma läbi ja lõhki. Võiksin ise teile väikese giidituuri teha. Aga kahjuks väljamaale ma ei jõudnud ja see on täielikult mu enda süü. Nimelt polnud ma piisavalt paks! Mu omanik luges mu paari päevaga läbi ja nõnda lõppesid ka mu rännakud. Aga sellest pole hullu! Mul on mida meenutada, kui nüüd koos oma kuulsate onude ja tädidega tema riiulis koha olen leidnud. Ja unistus väljamaareisist pole kadunud, sest kuuldavasti võetakse meie suguvõsa liikmeid ikka suhteliselt tihti riiulist alla. Üks tonte ja kratte täis vanaonu käib üpris tihti meil komandeeringus. Miks ei võida mindki kunagi näiteks Egiptimaale kaasa võtta?


Andmed:
Andrus Kivirähk, Mälestused, Varrak, 2021, lk 216

Linke netiilmast:
Kaspar Viilupi arvustus ERR-is
Karl Martin Sinijärve arvustus ERR-is
Autor oma raamatust ERR-is

22 oktoober 2021

Voldemar Panso - Portreed minus ja minu ümber (1975)

Ütle, kes on su sõber ja ma ütlen, kes sa ise oled - nende kuldsete sõnadega on raske vaielda. Eks me ümbritse end ikka inimestega, kellega meil on laias laastus ühised tõekspidamised ning huvid. Nendest saavad sinu kaasteelised ja kunagi koos käidud teele tagasi vaadates alles mõistad, kui suur mõju neil oli sinu sinuks kujunemisel.

Kui vaadata Voldemar Panso sõpru, kolleege ning õpetajaid, siis saab ülal mainitud vanasõnale vastata vaid ühe sõnaga - LEGEND. Tuglasest, Lurichist, Stansilavskist ja paljudest teistest läinud sajandi suurkujudest maalib Panso sooja huumori ja tähelepaneliku silma abiga elulähedased portreed, mis pole tegelikult midagi muud, kui ühe suurmehe sügav kummardus ja tänusõnad Pansost Panso teinud inimestele. Meister tunneb meistrit!

Suur osa isikuid, kellest Panso oma raamatus "Portreed minus ja minu ümber" kirjutab, väärivad kõik oma isiklikku telliskivi mõõtu monograafiat (mitmest neist on selliseid muidugi ka kirjutatud). Kuid mulle läksid kõige rohkem hinge Panso portreed oma õpetajatest. 

Muidugi on kõigile meie teatrilooga vähegi kursis olevatele inimestele teada Panso õpingud Moskva Teatriinstituudis ja sealt kaasa võetud Stanislavski koolkonna mõjud (Panso "teise ema" Maria Knebeli portree), mis siiani Panso enda õpilaste ja omakorda nende õpilaste näol kujundavad meie teatrimaastikku. 

Aga eriti soojad olid Panso mälestused Nõmme Gümnaasiumi päevil nende klassi eest seisnud õpetajatest. Vana roomlane Tamm ja alati energiast pakatanud noor Pahvka - õpetajad, kes tegid lihtsalt pühendumusega oma tööd ja enda teadmata andsid olulise panuse meie tulevase teatrilegendi arengusse. Ühinen siinkohal koos Pansoga sügavaks kummarduseks kunagiste ametivendade ees. Teie töö mõju on siiani tunda!


Andmed:
Voldemar Panso, Portreed minus ja minu ümber, Eesti Raamat, 1975, lk 292

05 oktoober 2021

Jaan Sudak - Mia nägi unõs... (2021)

Unenägudest palju isiklikumaid asju meie eludes pole. Ainult sina koged neid ning proovid hommikul ärgates neist õiget sotti saada. Teistele oma unenäost jutustamine on juba nagu pimedale elevandist rääkimine. Nad nagu saavad aru ja suudavad isegi ehk samastuda, aga päriselt nad ei saa kunagi aru, mida sa kogesid. Ja kas sa isegi?

Kuigi me kõik ilmselt mõtestame ja tähtsustame unenägusid natuke või rohkem erinevalt, siis erinevates kultuuriruumides on aja jooksul ikkagi välja kujunenud omad seletused unenäos nähtud sündmuste või esemete tõlgendamiseks. Jaan Sudak võtab oma raamatus "Mia nägi unõs..." vaatluse alla kihnlaste uskumused unenägude kohta, kuid eks seda saab rahulikult tervele meie väiksele kultuuriruumile üle kanda. 

Näiteks minu vanaemale (pärit Sõrve poolsaarelt) meeldis ikka hommikuti oma unenägudest rääkida. Ega ma palju neist ei mäleta, aga sita unes nägemine tähendas Saaremaa inimesele täpselt sama, mida kihnlasele, ehk varsti oli raha oodata. Nendel hommikutel suundus vanaema esimese asjana R-Kioskisse kolme mänguväljaga Bingo piletit ostma, sest suured rahamäed olid meie poole teel. Kahjuks ei mäleta, kas mõnele nendest unenägudest järgnes ka võidukas lotokolmapäev (ehkki vahel tulid nurgad ikka kokku), kuid järgmine sarnane unenägu tähendas jälle hommikust jalutuskäiku R-Kioski suunas.

Ise lugesin suure huviga unenäoennete selgitusele (mis on 2/3 raamatust) eelnenud Sudaki ülevaadet unenägude uurimise taustast meil ja mujal. Aga kindlasti vaatan oma unenägudele hommikuti hoopis teise pilguga tagasi, kui järgmine kord mõni siga, rott või täi neisse ära eksib. Ehk ostan mõnikord ka mõne lotopileti vanaema mälestuseks.


Andmed:
Jaan Sudak, Mia nägi unõs...: Uni ja unenäod eesti rahvapärimuses, Varrak, 2021, lk 296

Linke netiilmast:
Reet Weidebaumi uudislõik ERR-is
Ott Heinapuu arvustus Keeles ja Kirjanduses

04 oktoober 2021

Manfred Kalmsten - Raske vihm (2020)

Debüütkogusid varitseb alati üks salakaval lõks. Nõnda lihtne ja ahvatlev on ju kõik seni kirjutatu üheks käsikirjaks kokku liita ja ühtede kaante vahel välja anda. Kui mitte oma esimesse kogusse, siis kuhu veel? Kogutud teoste eelviimasesse köitesse, millele järgneb veel ainult bibliograafia?

Kuid kogutud teoseid ei jõua oodata ja ikkagi valitakse debüütkogumik, siis sellega kaasneb oht, et raamatusse satuvad kokku nii kriitikutele silma jäänud ja esimesi tunnustusi toonud tekstid kui ka lihtsalt kirjanduslikust huvist tehtud katsetused (noor kirjanik arenebki ju pidevalt kirjutades ja oma piire kombates). Ja nõnda ongi lõpuks trükikotta minemas täitsa "päris raamatu" mõõtu käsikiri, mitte mõni vihk.

Manfred Kalmsteni debüütkogu "Raske vihm" on kahjuks ülal kirjeldatud lõksu päris korralikult kinni jäänud. Kogumikus olevate lugude seas on tõesti tugevaid ja igati korralikke ulmejutte ("Raske vihm", "Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus", "Põgeneda rottidelinnast...", "Lumemarjaveri" ja "Murtud Süda"), mille puhul tuli suurepäraselt välja Kalmsteni tugevaim oskus kirjanikuna - luua omanäolisi ja natuke kõhedaks tegevaid maailmu. Kõigi mainitud juttude puhul oli mul lugejana soov loo lõppedes neist maailmadest rohkem teada saada. Tahaks veel jalutada mööda Mutilinn hämarusse mattuvaid tänavaid või sõita vaikselt tuksuva "Mudel II" mööda Kaleva kuningriiki Rävala poole, et saada osa vabariiklaste ja rojalistide vastasseisust. Miks mitte lausa romaani mõõtu teksti näol?

Kuid antud kogumik sisaldas ka neid palasid, mille puhul ma ei suutnud enam süžeed meelde tuletada, kui raamatuga lõpetatuna sisukorrast pealkirju vaatasin. Õnnetuseks muudavadki need kogumiku tervikilme Harju keskmiseks, millest on tuline kahju, sest tegemist oleks võinud olla meie ulmemaastiku viimaste aastate ühe tugevama debüütkoguga. Õnneks tõestavad kogumiku tugevamad lood siiski seda, et meie ulmekirjandus on saanud juurde uue põneva autori, kelle järgmisi tekste jään huviga ootama.


Andmed:
Manfred Kalmsten, Raske vihm, Fantaasia, 2020, lk 320

Linke netiilmast:
Kalver Tamme arvustus Reaktoris
Ene Kallase arvustus Reaktoris
Elar Haljase arvustus Reaktoris

01 oktoober 2021

Friedebert Tuglas & Karl Ast Rumor - Omnibusega ümber Põhja- ja Kesk-Euroopa (2021)

90 aastat tagasi asusid neli meest (kaks kirjanikuhärrat, ärimees ja nende multitalendist autojuht) ühe erilise omnibusega rännuteele mööda Põhjala unenäolisi maastikke, et jõuda välja Pariisi maailmanäitusele kultuuri kaema. Esialgne plaan oli jõuda isegi Balkani ja Vahemereni, kuid fjordid raputasid reisisellid ikka juba nõnda läbi, et Pariisist vurati läbi Saksamaa otse kodu poole tagasi. Eks tuli ju väljamaal nähtud ilmaimesid kodumaal kuulutama hakata. 

Kahe kirjanikuhärra ehk Tukla ja Asti poolt on too reis ka kenasti dokumenteeritud. Tukla puhul muidugi tema kirjade näol kallile Elole, kes teda Werneris istudes taga igatses ning igasugu vekslite ja muude jamadega pidi tegelema. Ast jällegi saatis reisil olles ajalehte "Nool" lühikesi ülevaateid, mis jutusabana ilmusid ja nende reisifondi rahaliselt toetas.

Põnev on lugeda, kuidas nägid välja mitmed paigad, mida olen ka oma rännakutel külastanud, ligi sajand tagasi. Kohati on see Euroopa kultuurikiht ikka nii sügav ja tugev, et ka teine maailmasõda ja kõik hilisemad kümnendid ei ole seda palju muutnud. Samas loed neid Tuklate kirju ja Asti märkmeid ja mõistad, et see kõik on osake ühest kadunud maailmast, mis elab edasi veel ainult vanadel postkaartidel ja raamatutes. Nõnda oligi see teekond omnibusega mööda Põhja- ja Kesk-Euroopa maastikke ühtaegu rõõmus ja nukker. Aga koju jõudes avad postkasti ning sind ootab seal kirgastes ja selgetes toonides postkaart ühelt saarelt kesk Vahemerd. Ja sa tead järsku, et ka sul on aeg reisikohver pakkida ja teel asuda. Ainult milline raamat nüüd riiulist kaasa võtta?

PS: "Omnibusega ümber Põhja- ja Kesk-Euroopa" on minu jaoks konkurentsitult selle aasta kõige kaunima kujundusega raamat. Need ohtrad fotod, vanad postkaardid, karikatuurid, väljalõiked ajalehtedest ning fragmendid Konrad Mäe ja Nikolai Triigi maalidest on lihtsalt suurepäraselt ühteks taieseks kokku pandud.


Andmed:
Friedebert Tuglas & Karl Ast Rumor, Omnibusega ümber Põhja- ja Kesk-Euroopa: Väike Skandinaavia reisisaatja, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2021, lk 218

04 september 2021

Lembit Uustulnd - Operatsioon "Lossivaim" (2021)

Kuigi Läänemeri pole Kariibi meri ja Musthabemed meil siin ringi ei seilanud, siis leidub ka meie paiga ajaloos piisavalt põnevaid seiku ja isikuid, et sattuda ikka ja jälle mõne lasteraamatu kaante vahele. Lembit Uustulndi inspireerijaks raamatu "Operatsioon "Lossivaim"" puhul oli näiteks taani soost piraadikapteni Carsten Rode isik ja tegemised 16. sajandil. 

Selle salapärase isiku aegade hämarusse jäänud tegemisi hakkavad uurima vennad Tõnn ja Mats, kes suvitades vanavanemate juures Kuressaares ei saa ju ühest saladusi täis seiklusest ära öelda. Oleks selliseid uudishimulikke ja julget pealehakkamist täis noori ajaloohuvilisi rohkem, siis oleks kõik meie ajaloo valged laigud juba ammu oma lahenduse leidnud.

Tahaks rõhutada, et kohati tundus raamatu keelekasutus sihtgrupi vanusele mõeldes raskevõitu (merenduse ja ajalooga seotud terminite rohkus), kuigi autor tegeleb loo vältel pidevalt nende selgitamisega. Kokkuvõttes tundubki "Operatsioon "Lossivaim"" mõeldud väga kindlale noorele lugejale, kelle huvideks on ajalugu, sõjandus ja eriti (sõja)laevad. Kui see noor lugeja veel Saaremaal peaks elama, siis pole isegi küsimust. Mina ja minu vend oleksime igatahes poisikestena sellest vaimustuses olnud.


Andmed:
Lembit Uustulnd, Operatsioon "Lossivaim", Varrak, 2021, lk 224

28 august 2021

Vootele Ruusmaa - Purgatoorium (2021)

***

põhjala veneetsia
hilistalve
suminas
kumab 
nägemus
sinust
kui linna
eksinud
hirvest
kõrguvate
metall- ja
klaaspuude 
vahel

tume vesi
voolab
jalge all

hüüan sind
hüüan sind

endamisi,
salaja


***

see kirvevars
mäletab veel
sinu haaret

lõhun puid,
hoides sest
kramplikult
kinni, justkui
sinu käest

ja muudkui
raiun ja raiun

hinge kinni

silme eest
mustaks


***

surm puudutas
paljutki elusaks

ei mõistnud piisavalt
olemise valusat
                        kaduvust

               varem tegelesin
               eluga muuseas

                            mis võiks olla
                                    veel suurem
                                                        patt?


PS:
 Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema.

PPS: Kui räägitakse kirjutamise teraapilisest mõjust, siis võiks ehk see luulekogu olla selle üks näiteid? Kuid sellele küsimusele oskab ainult autor ise vastata. Mina lihtsalt tundsin lugedes ta valu ja seda, et lõpus oli kuidagi kergem edasi minna. Ehk ka temal neid luuletusi kirja pannes.

PPPS: Aitäh, Katrin!


Andmed:
Vootele Ruusmaa, Purgatoorium, Kaarnakivi Seltsi Kirjastus, 2021, lk 52

20 august 2021

Maniakkide Tänav "Laevakaitsjad" (2021) & Rait Piir "Hinged mõõgateral" (2021)

Juba tükk aega polnud lugema sattunud ühtki ulmeraamatut. Põhjust ei teagi öelda, kuid eks kõigest peab vahepeal väikese pausi tegema, et siis uue hingamisega edasi minna. Nüüd saigi kaks sel aastal ilmunud kodumaist ulmeraamatut kohe jutti läbi loetud (raamatusarjas "Teaduse kaardivägi" trükivalgust näinud Maniakkide Tänava romaan "Laevakaitsjad" ja Rait Piiri jutukogumik "Hinged mõõgateral"). 

Alustuseks sai ära käidud Pluutol, mille oli vahepeal jõudnud mingid tulnukad ära vallutada ning kohalike pluutolaste seas väikestviisi genotsiidi läbi viia. Kogu seda "jama" saadeti Päikesesüsteemi Ühenduse poolt rahumeelselt(!!!) ära klaarima erineva taustaga vabatahtlikest koosnev üksus (kelle seas ka peategelane Paul Möldri). Peaaegu kohe sai selgeks, et diplomaatiaga pole seal päikesesüsteemi perifeerias midagi peale hakata ning läheb ikka korralikuks kõmmutamiseks. 

Ega Maniakkide Tänava romaan ei lubagi lugejal peale esimesi sissejuhatavaid peatükke rohkem hinge tõmmata. Lahingud ja kokkupõrked tulnukatega järgevad aina üksteisele ning muutuvad aina jõhkramaks. Kaaslased langevad paremal ja vasakul. Tulevad uued nimed ja näod, kuid nendeks need jäävadki, sest milleks minna süvitsi, kui homme teda enam sinu kõrval ei pruugi olla. Järsku oledki jõudnud viimasesse peatükki ja aega on Pluutoga hüvasti jätta. Kuid mul on tunne, et viimaseks kohtumiseks see selle üksusega ja Paul Möldriga ei jää. Eriti peale Stalkeri võitu parima kodumaise romaani kategoorias.

Pluuto lahingukärast jõudsin järgmise raamatuga järsku keskaegsesse Jaapanisse. Riisipõllud, õites kirsipuud, samuraide aukoodeks, klannisõjad ja ellu ärkavad müüdid. Rait Piiri jutukogumiku neljast loost kahe tegevus viibki lugeja sellesse ääretult karmi, kuid samas kaunisse maailma. Kui taustal rulluvad lahti klannidevahelised võimuvõitlused ja lahingud, siis mõlema loo fookuses on indiviidi eneseotsingud (samurai Arata loos "Pajatus daamist punases kimonos" ja noor neiu Yukino lühiromaanis "Nukumeister"). Ning lisaks maistele ohtudele kerkib mõlemas loos pimedusest esile ka üleloomulikud jõud, mis osutuvad veelgi suuremaks ohuks. Nende lugude nautija verd igatahes karta ei tohi!

Piiri kogumiku kahes teises loos saab jällegi mööda kosmoseavarusi rännata. Küberpungilikus maailmas lahendavad oma juhtumeid kaks "uurijat" - Ryan Madsen Ceresel ja Ellis Drake Veenusel. Suurkonsortsiumite räpased saladused, tehisintellekti ohud, elupõletajatest peategelased, ühiskonna põhjakiht on täies hiilguses - seda kõike on nendes lugudes piisavalt, et noir-ide ja küberpungi fänn peaks igati rahule jääma.

Peale seda korralikku rännakut mööda aja- ja ilmaruumi võin öelda, et isu värske ulmekirjanduse järele on täitsa tagasi. Ma veel ei tea, kuhu järgmine seiklus mu viib, kuid nõnda pikka pausi ulmest ma endale küll enam ei luba. Liiga palju kaugeid maailmu on veel avastamata!


Andmed:
Maniakkide Tänav, Laevakaitsjad, 2021, Lummur, lk 336
Rait Piir, Hinged mõõgateral, 2021, Lummur, lk 368

Linke netiilmast:
Elar Haljase arvustus Reaktoris
Elar Haljase arvustus Reaktoris

26 juuli 2021

Kaks abielu kirjades (2012 & 2021)

Ilmselt kirjutatakse ja saadetakse hetkel maailmas rohkem kirju, kui kunagi inimkultuuri jooksul. Samas e-kiri tundub paberile kirja pandu kõrval nõnda tehislik ja külm (olenemata kirja sisust). Elektroonilisse postkasti saabunud kirjad leiavad ka palju lihtsamalt tee prügikasti, sest seda paari hiireklikki on ju nõnda lihtne teha (reisisellist sõbra postkaarti Indoneesiast samas ei raatsiks kuidagi ära visata).  Ning lõpuks on isiklikum, vahetum ja kiirem suhtlus nagunii juba liikunud kirjavahetusest teistesse suhtluskanalitesse (Messenger, FaceTime jne), milles toimuvatest vestlustest mingit pikemalt säilivat märki järele ei jää. Nõnda tundubki, et paberile oma käega kirja pandud kiri on nii või teisiti üks hääbuvatest "kunstidest".

Ise olen alati suure huviga lugenud meie kultuuritegelaste kirjavahetusi, mis on jõudnud raamatukaante vahele (näiteks Elo ja Friedebert Tuglase "Kirjad teineteisele" on üks mu lemmikraamatutest). Need annavad vahetuma pildi tolle ajastu kultuurielu jõujoontest (sõpradest ja rivaalidest, koostööst ja solvumisest) ning suundumustest (mõjud ja mõjutajad nii kunstis, kirjanduses kui ka poliitikas). Kui lugeda kohe peale kirjavahetust ka mõnd ühe osapoole samast perioodist teksti, siis võib huvitavate pisikest nüansside otsa komistada.

Nüüd sattusin lugema järjepanu kaht raamatut, milles ei vahetanud kirju kirjanikud, näitlejad, kunstnikud või teadlased, vaid abikaasad. Nii "Andres ja Anna" kui ka "Piiritu igatsus" annavad meile eelkõige võimaluse heita pilk kahe inimese eraellu. Baturini puhul kirjandus ja Särevi puhul teater muidugi mängivad taustal oma rolli (Baturini eneseotsingud alustava kirjanikuna, Särevi pidevad reisid seoses teatri ja filmivõtetega), kuid abikaasadega vahetatud kirjad (kahjuks mõlema raamatu puhul on peamiselt säilinud ainult mehe kirja naisele) lubavad meil ikkagi eelkõige kaasa teha abielude tõusud ja langused, mis ühel juhul jõuab välja kahjuks lahutuseni ja teisel elupäevade lõpuni kestnud liiduni. 

Mõlema raamatu puhul valdas mind lugedes ikka mitu korda tunne, et olen sattunud olukorra keskele, mis peakski jääma ainult nende kahe inimese vaheliseks. Eks selliste erakirjade hilisem jõudmine laiema lugejaskonna ette omab kindlasti omi küsimärke ja vaidluspunkte (samas on need juba paljude aastakümnete taha jäänud sündmused), kuid kokkuvõttes panid need raamatud mind tahtma haarata raamaturiiulist mõnd Baturini romaani ja külastada Särevi teatrituba. Selle üle olen igati tänulik!


Andmed:
Annely Voitka (koostaja), Andres ja Anna: Andres Särevi kirjad abikaasa Annale, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, 2012, lk 180
Inna Leitsalu, Piiritu igatsus. Nikolai Baturini kirjad Innale, Eesti Raamat, 2021, lk 272

Linke netiilmast:
Katrin Helend-Aaviku artikkel Õhtulehes

19 juuli 2021

Heli Künnapas & Lille Roomets - Uus tüdruk (2021)

Heli Künnapase ja Lille Roometsa poolt kahte kirjutatud noortekas "Uus tüdruk" meenutas mulle mõnd tüüpilist teismelistele suunatud Netflixi draamasarja pilootosa. Nendel esimestel episoodidel on väga kindlad eesmärgid: tutvustada põhitegelasi ja tegevuspaika, pakkuda piisaval hulgal draamat, aga samas jätta otsad küllalt lahtiseks kõikvõimalikeks süžeearenguteks, ning eelnevate abil saada vaataja vajutama nuppu "Next episode".

"Uue tüdruku" tegevus toimub ühes Eesti väikeses mereäärses linnakeses, kus kohaliku gümnaasiumi 11. klassi tuleb sügisel uus õpilane pealinnast. Noorteromaanidele igiomast draamat hakkab juba esimesest peatükist täiskäigul tootma klassi esipiff Lola (esmapilgul ikka ääretult ebameeldiv ja pinnapealne tegelane), kes kisub kohe suhtekeeristesse ja võimuvõitlusesse nii oma sportlasest peika Mario, geist parima sõbra Rinaldo kui ka pealinnast Viivuranda asumisele saabunud Emely.

Esmamulje raamatu kohta oli, et seda kõike olen ma enne juba näinud või lugenud. Aga samas tekkis lõpus ikkagi tunne, et võimalusel vajutaks sellele "Next episode" nupule.  Sest need vägagi stereotüüpsetena tunduvad tegelased hakkavad ka nendes Netflixi seriaalides alles hooaja jooksul enda sügavamaid kihte ja käitumise tagamaid avama. 45 minuti või 116 lehekülje jooksul ei jõua ju nelja noort inimhinge lahti muukida. Tuleb jääda lihtsalt märget "New episode" ootama.  


Andmed:
Heli Künnapas & Lille Roomets, Uus tüdruk: Viivuranna Gümnaasium 1. raamat, Heli Kirjastus, 2021, lk 116

07 juuli 2021

Marju Kõivupuu - Eesti põrgute lood (2021)

Iga suve üheks oodatumaks sündmuseks meie peres on umbes nädalane rattaretk mööda Eestit. Alati püüame retke juurde ka mõne väljakutse või eesmärgi leida, mis avaldab suuremat või väiksemat mõju plaanitavale marsruudile. Näiteks eelmise suvi rattaretkel oli väljakutseks külastada võimalikult palju saari. Sel aastal võiks proovida, mitu korda jõuame nädala jooksul omadega põrgus ära käia.

Eestimaa pakub selleks ohtralt võimalusi (eriti Lõuna-Eesti kant), et käia piilumas Vanapagana endisi elupaiku (sarviline on ise muidugi juba ammu läinud uut ja rahulikumat elupaika otsima). Tuleb välja, et ennevanasti meeldisid talle eelkõige suhteliselt avarad ja jõgede ääres olevad koopad koos põnevate tunnelirägastikega. Kahjuks paljud on peremehe lahkumise järel osaliselt või täielikult sissevarisenud. Kunagisest hiilgusest pole paljude põrgute puhul enam suurt alles jäänud. Eriti raske on põrgutele olnud just eelmine sajand, sest näiteks mõisate ajal olid parunid osad põrgud põrgutaadilt üle võtnud ja sinna isegi diivaneid ja raamaturiiuleid vedada lasknud. Tundub, et mõisahärrad üldiselt ei pahandanud, kui talumats ta nina alla pobisedes põrgu saatis. Mis viga kuumal suvepäeval mõnusalt jahedas põrgus diivanil istudes Hiina laternate valguses head raamatut lugeda. 

Et me ka praegu põrguväravad kenasti üles leiaksime, siis selleks on Marju Kõivupuu pannud kokku ülevaatliku teose "Eesti põrgute lood", kus saab lugeda iga põrgu kohta kogutud pärimust ja ajalugu, kus ta täpsemalt paikneb ja mis seisus on paik hetkel. Samuti väga põnevat peatükki mõistete "põrgu" ja "kurat/vanapagan" kohta laiemalt meie kultuuriloos. Mina võtsin igatahes peale raamatu lugemist seal olnud Eesti põrgute kaardi ette ja hakkasin erinevaid võimalikke marsruute rattaretkeks kirja panema. Omadega põrgusse läheme me nüüd päris kindlasti, küsimus on ainult mitmesse.


Andmed:
Marju Kõivupuu, Eesti põrgute lood: põrgu pärimuses ja maastikul, Varrak, 2021, lk 214

Linke netiilmast:
Margus Haava intervjuu autoriga Postimehes

05 juuli 2021

Jaan Kaplinski - Looduses ja loodusega (2020) & Vaimu paik (2021)

Mäletan selgelt, kuidas venna ja emaga suvilas kõik oma voodites lamasime. Väljas oli augusti soe ja sume suveöö. Ümber suvila siristasid ilmselt sajad ritsikad. Kella kümnesed uudised olid just lõppenud ning järsku sosistas natuke sahisevast ja kahisevast vanast mustast Philipsi raadiost üks meeshääl vilede saatel maagilise sõna - ÖÖÜLIKOOL.

Me olime vennaga neist saadetest tõesti vaimustuses. Targad mehed ja naised tulid ja jagasid meiega (me olime vast nii 14-15-aastased poisikesed) maailma saladusi ja tõdesid. Eks võlusõnaks oli muidugi too "ülikool", mille päevase versiooni peale sai juba tollal vaikselt mõeldud. Ülikool pidi ju sellistest tarkadest inimestest ja mõtetest lausa kubisema. Öistest lektoritest olid aga meie lemmikud kahtlemata Fred Jüssi ja Evald Saag. 

Nüüdseks on "Ööülikoolist" saanud juba midagi rohkemat iganädalasest saatest Vikerraadios. See on üks meie rahva tarkuse varasalvedest (nagu näiteks ka Ilmamaa välja antud "Eesti mõtteloo" raamatusari). Tark teab, et sellise väärtusega varandust tuleb mitmes erinevas paigas ja versioonis säilitada. Nõnda on hakanud jõudma öösel peetud loengud ka raamatukaante vahele. 

Esimeseks kogumikuks on "Vaimu paik", kuhu on kokku kogutud Jaan Kaplinski mõtted meie loodusest, keelest, minevikust ja tulevikust. Samuti sobib suurepäraselt kõrvale lugeda ka eelmisel aastal ilmunud kogumikku "Looduses ja loodusega", kus käivad käsikäes väikesed rõõmud, mida pakub kodupaiga aed ja mets, ning muremõtted, mida toovad esile meie looduses toimuvad muutused.

Jaan Kaplinski juubeliaastal saab teha igaüks meist väga lihtsalt suurele luuletajale ja mõtlejale toreda kingituse, mis kindlasti talle rõõmu valmistab. Esiteks lugege läbi mõni tema luulekogu, ülalmainitud kogumik või midagi kolmandat. Mõelge kaasa, vaielge vastu, saage elamus ja pistke tarkuseteri tasku, mida teistele (põlvedele) edasi jagada. Teiseks meisterdage üks pesakast ja pange see oma koduaeda või -parki üles. Ehk leiab mõni piirpääsukene seal omale uue kodu.


Andmed:
Jaan Kaplinski, Looduses ja loodusega: Mälestusi-mõtisklusi, Paradiis, 2020, lk 214
Jaan Kaplinski, Vaimu paik, Aadam ja Pojad & Kaarnakivi Selts, 2021, lk 184

11 juuni 2021

Eet Tuule - Rästikuvälu (2021)

Aeg-ajalt satub mu lugemislauale ikka mõne kirjaniku raamat, kelle nime pole varem kuulnudki. Üldiselt on need algajad autorid, kelle sulest on ilmunud ehk teos või paar. Tore on uusi autoreid ja nende loodud maailmu puhta lehena avastada. Ilma igasuguste taustateadmiste, meediavahu, tuttavatelt saadud soovituste või hoiatusteta.

Selline puhas leht oli minu jaoks Eet Tuule, kelle ulmepõnevik "Rästikuvälu" on autori kuueteistkümnes (!!!) raamat (debüütteos ilmus 2014. aastal). See on terve korralik riiulitäis teoseid, mida ma pole senini raamatukogus ega -poes tähele pannud. Ja sellise numbrini ei jõua ilma piisavalt suure ning lojaalse lugejaskonnata! Esimene mõte jooksis muidugi Erik Tohvri manu, kelle nimi troonib küll raamatukogude laenutusedetabelite tipus, kuid kriitikute ja arvustajate vaatevälja ei sattunud ta teosed peaaegu kunagi. Tekkis siiras huvi, kas Eet Tuule puhul on tegemist sarnase fenomeniga.

"Rästikuvälu" on maavillaselt lihtsakoeline ulmeromaan, kus põimuvad kohapärimus, vandenõuteooriad ning ulmelised nähtused (ajanihked, "väravad" dimensioonide vahel). Selle kõrval rullub lahti ka üks aastakümneid tagasi lahku läinud perekonna saladus, mille niidid viivad salapärasele Rästikuvälule Läänemaal, millest isegi kohalikud suure ringiga mööda lähevad. Kuid romaani tegelasi hakkab see mõistatuslik paik aina enam "kutsuma", hoolimata kõigist hoiatustest ja välul ringi roomavate rästikute hordidest. Saladusele tuleb ju jälile saada!

Ühe raamatu põhjal ei hakka kirjaniku loomingu kohta mingeid lõplikke hinnanguid andma, aga meie ulmekirjanduse viimase kümnendi keskmist taset arvestades jääb "Rästikuvälu" sellele kindlasti alla. Korralik ulmepõneviku jaoks oli liiga vähe ulmet ja liiga vähe põnevust. Kuid enim jäi silma tegelikult stiil, mis küll otseselt lugemist ei häirinud, aga väga palju oli üleliigseid täitelauseid, ebakõlana mõjuvaid sünonüüme ja iseenesestmõistetavate olukordade kirjeldamist. Filmide kohta öeldakse tihti, et ära ütle, mis sa teed/tegema hakkad, vaid tee seda. Sama tunne tekkis mul mitmel korral ka "Rästikuvälu" lugedes. Samas olen kindel, et annan autorile veel mõne võimaluse, ilmselt mõne varem ilmunud krimiromaani näol, sest suvi ja krimkad käivad ju käsikäes.

Andmed:
Eet Tuule, Rästikuvälu: Ulmepõnevik, Eesti Raamat, 2021, lk 240

30 mai 2021

Katrin Pauts - Tallinna tume (2021)

Kui tihti satub sulle tänaval vastu tulema inimene, kes vaikselt või häälekamalt iseendaga räägib? Ja ma ei mõtle siin vabakäeseadet kasutavaid inimesi. Mõtlen neid, kes selgelt peavad mingisugust vestlust kellegagi, keda sina seal tänaval ei näe. Üles kasvades Lasnamäe turu vahetus naabruses, nägin ma selliseid isikuid pea iga päev. Nad polnud kunagi agressiivsed, aga sõpradega läksime koolist tulles neist ikka väheke suurema ringiga mööda. Kes teab, mis see hääl tal järku käsib teha. Eks me saime aru, et nende inimestega on lihtsalt midagi juhtunud (kahjuks on abi jäänud saamata või väheseks), kuid kõhedust tekitas neist möödumine alati.

Tundub, et Katrin Pauts on seest rohkem või vähem "katkisi" inimesi ka teistes pealinna paikades märganud ja nad oma juttude sisse pannud. Nendes kohta nii rahvakirjanikke, jõuluvanasid, postiljone kui ka heliloojaid. Mõni neist võib esmapilgul tunduda edukas ja särav isiksus, kes läheb naeratus näol elust läbi, kuid koduukse sulgudes tuleb ilmsiks tema tumedam pool. Need on inimesed, kes on väga lähedal või juba läbi teinud murdumise, millest sageli enam tagasiteed ei ole. Ja edasi on ainult kaks võimalust: põgeneda või jääda siniseid vilkureid südamerahuga ootama (sest sina panid toime ju õiglase teo, nemad seda lihtsalt ei mõista).

Pautsi lood on segu mustast huumorist, teravast pilgust ühiskonnale ja parajast annusest kõhedusest. Kuigi need lood on autori elava fantaasia viljad, siis sellised inimesed on ju tegelikult meie keskel olemas. Kalamaja pargipingil istumas ja tuvisid toitmas või Merivälja vaiksete tänavate vahel õhtupäikeses sörkjooksu tegemas. Need köielkõndijad, kes üks hetk kukuvad ja kellegi koos endaga sügavusse kaasa kahmavad. Ole ettevaatlik, et sinust ei saaks kahmajat või kahmatavat. Köiel tasakaalu hoidmiseks aitab suurepäraselt mõni hea raamat. ;)

Andmed:
Katrin Pauts, Tallinna tume: Tavaliste inimeste väikesed nurjatused, Varrak, 2021, lk 192

Linke netiilmast:
Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis
Intervjuu autoriga Pealinnas
Katharina Toomemetsa arvustus Õhtulehes
Karl Martin Sinijärve arvustus ERR-i kultuuriportaalis

27 mai 2021

Urvi Grossfeldt - Mai tänava hiirte suvi (2021)

Mai tänava ühes kortermajas elab tore hiirepere. Eriti seiklushimulised ja isegi natuke vallatud on hiirepere pisemad liikmed, kes mööda aeda ja kortereid ringi siblivad, otsides nosimist ja midagi põnevat koos teha. Näiteks saavad hiirekesed ühe lühifilmi filmitud ja kindluse piiramist mängides juustupalle katapuldiga üle müüri pilduda (kuna kaitsjad olid samuti hiired, siis oldi kaela sadanud "kivide" üle ütlemata rõõmsad). Mänguhoos tuleb ette ka õnnetusi, mille tagajärjel peab näiteks üks hiireke natuke aega ratastoolis olema, kuid õnneks lõppeb seiklusrikas suvi kõigile kenasti.

"Mai tänava hiirte suvi" on toreda ja kaunite illustratsioonidega juturaamatuga pere pisematele. Natuke kummaline oli ainult see, et lugejalt selgelt eeldati, et ta on lugenud 2010. aastal ilmunud "Mai tänava hiiri". Ei selgitatud hiirepere sugulassidemeid ega seda, kuidas näiteks Monika rääkivate hiirtega sõbraks oli saanud (nende sõprus oli selgelt pikema ajalooga). Raamat oleks vajanud üht sissejuhatavat ja tausta avavat peatükki. Kui eelmine raamat kodus olemas, siis pole muidugi probleemi, aga üldiselt soovitan esimest korda Mai tänava hiirtega sõprust sobitavale noorele lugejale mõlemad Urvi Grossfeldti lasteraamatud läbi lugeda.


Andmed:
Urvi Grossfeldt, Mai tänava hiirte suvi, Eesti Raamat, 2021, lk 64

23 mai 2021

Mehis Heinsaar - Võlurite juures (2021)

Kui sa pole varem kordagi sattunud Mehis Heinsaare kummaliselt maagilistele maastikele, siis värske valikkogu "Võlurite juures" pakub suurepärast võimalust seda "viga" parandada. Kõigile uutele ränduritele tahan omalt poolt siiski mõned õpetussõnad kaasa anda. Olen ise ju ligemale kaks kümnendit neil maastikel rännanud ning nii mõndagi näinud. 

Sulle võib esmapilgul näida, et oled sattunud tudengipõlvest tuttavasse unelevasse Tartusse või kevadiselt kaunite Lõuna-Eesti kuplite vahele. Kõik tundub ju nõnda argine ja tuttav, ehk kohati harjumuspärasest natuke vanamoodsam (möödunud sajandi esimene pool). Mis "erilisi" juhtnööre sellises koduses paigas ringi uitamine nüüd vajab?

Esiteks pead sa Heinsaare maastikel rännates olema valmis pidevaks muutumiseks/moondumiseks. Seda võivad teha nii alguses täiesti reaalsetena paistvad paigad kui seal kohatavad inimesed. Ära pane ehmatusest jooksu, kui õunaaias sulle vastu astunud poiss järsku linnuparveks muutub või metsast leitud vana kinga seest inimene välja hakkab kasvama. Vaata enda ümber ringi! Sina oled ainus, keda see (alguses) segadusse ajab, teiste jaoks ongi see SELLE maailma enesestmõistetav osa. Siin käivadki asjad nõnda! Ja ka sina harjud varsti sellega.

Samuti ole valmis, et kohtad selles maailmas midagi nõnda kaunist ja taevalikku, et sa jääd jäädavalt selle kütkeisse. Need võivad olla noore poisi taevakarva silmad või tärkava neiu hingemattev ilu. Ole ettevaatlik, sest paljud teised rändajad on jäänudki neid jäägitult taga igatsema, mis on nad omakorda tõuganud hukule, sest kõik muu tundub selle ebamaise ilu kõrval argine ja mõttetu. Ära arva, et sina neist tugevam oled!

Heinsaare maastike kutse on eriti meelitav neile, kes oma hinges sarnanevad natukenegi Nipernaadile. Põldude vahel looklevad teed ja aina eest põgenev silmapiir. Kuid ole ka siin ettevaatlik, sest paljud paigad on salakavalad. Iga trepp ei vii sind ülemisele korrusele ja mõne ukse taga võib sind hoopis sina ise oodata. Mõtle enne hoolega järele, kui ukselingi alla vajutad! Kas see, mida sa otsid, on tõesti kadunud?

Kui sa neid soovitusi järgid, siis ootab sind ees üks vaimustav rännak. Mina jään sind ühe Tartu Kalevi tänava vana puumaja kööki ootama. Teen rahulikult aknal suitsu ja vaatan rohelusse uppunud aeda. Tean, et ühel hetkel pööran selja, sina seisad uksel ja sinu silmades kiirgab RAHU.


Andmed:
Mehis Heinsaar, Võlurite juures: Jutte ja novelle 1997-2020, Paradiis, 2021, lk 304

Linke netiilmast:
Aivar Kulli arvustus ERR-i kultuuriportaalis

21 mai 2021

Anton Hansen Tammsaare - Kõrboja peremees (1922)

Ma kahjuks enam ei mäleta, mis mõtteid ja emotsioone "Kõrboja peremehe" lugemine 17-aastases minus tekitas. Mäletan, et koolis me seda lugema ei pidanud (me pidime end ikka "Tõe ja õiguse" I ja V osast läbi närima, kui Tammsaaret käsitleti). Eks see oli ilmselt siis lihtsalt üks raamat paljude seas, mis sai toona läbi loetud, ja mingit erilist muljet minusse ei jätnud.

Kui nüüd uuesti Kõrboja ja Katku radadele rändama sattusin, siis sel korral saadud elamus oli hoopis midagi palju erilisemat. Kuidas mahub ühte teosesse korraga nõnda palju ilu ja kurbust? Kõik vastused ja valikud tunduvad korraga ju nii lihtsad ja samas ilmvõimatud. Ning nõnda jääbki tahte ja teo vahel olev viiv aina venima. Ja järsku on juba liiga hilja, et öelda teisele see üks lause, mis oleks muutnud kahe noore inimese saatust. Sest kahjuks omab see isegi viiv hiljem öeldud lause juba hoopis teistsugust efekti.

Ja see kõik leiab aset keset põhjala looduse poeetikat. Lindude rõkkamist täis kevadhommikud, valgeks jäävad suveööd ja punaste marjadega kaetud nõmm. Ma tean, et "Kõrboja peremeest" peetakse uusrealismi üheks avalöögiks 1920. aastate kirjanduses, kuid mina nägin enda ees ainult impressionistlike maastikke, mis olid täis kergust ja sära. Tõesti tore oli üle pika aja mööda neid tuttavaid radu jalutada. Kõrgete mändide all ja pikki järvekallast. Isegi üks suur sõbralik koer tuli vastu. Ehk on lõpuks aeg ka sammud Vargamäe poole seada. Oma viisteist aastat on ju juba mööda läinud. Ehk tõesti... 


Andmed
:
Anton Hansen Tammsaare, Kõrboja peremees, Maa, 1922, lk 176

Linke netiilmast:
"Kõrboja peremees" ELLUs

13 mai 2021

Helen Käit - Aardejaht Nõmmel (2016) & Eksinud (2017)

Suvi, ühtehoidev sõpruskond ja seiklused - mida üks noor hing veel tahta võiks? Olgu päriselt või raamatukaante vahel. Helen Käit on selle kenasti ära tabanud ning oma lasteraamatud just nendele kolmele "vaalale" rajanud. 

Kuigi lood on täitsa erinevad (varanduse otsimine Nõmme mändide all vs. eksimine klassiekskursioonil metsa), siis on Käidi kaks lasteraamatut hingelt väga sarnased. Mõlemad räägivad meile sellest, mis tegelikult on sõpruse juures oluline. Raamatutes ette tulevad katsumused toovad tegelastes välja nende parimad omadused ja just üksteisele toetudes saadakse raskustest võitu. 

Mõlemad raamatud annavad suurepärase võimaluse klassiga (sihtgrupiks II kooliaste) või vanematel lastega läbi arutada erinevad elulised teemad. Kuidas tuleks käituda metsa eksides või õnnetusjuhtumi korral? Samuti võtab "Aardejaht Nõmmel" ühe kõrvalliinina vaatluse alla ka kiusamise ja kiusaja(te)le vastuhakkamise. Kuid usun, et eelkõige pakuvad Käidi raamatud noorele lugejale võimalust samastuda ja oma häid sõpru veelgi rohkem hindama hakata.

Andmed:
Helen Käit, Aardejaht Nõmmel, Tänapäev, 2016, lk 176
Helen Käit, Eksinud, Pilgrim, 2017, lk 144

07 mai 2021

Ott Arder - Elu täis on muinasjuttu (2021)

 HEA MUUSIKA

Noodijoonestik meenutab traate,
noodid linde ja paber lund.
Ma mõnikord helide saatel
näha võin ühte imelist und,
mida lõpuni mõista ei suuda
ja kui palju ma mõistan, ei tea.
Tean, see midagi paremaks muudab,
ja sellest on natuke hea.


LAULUKE


Elu täis on muinasjuttu,
muinasjutt täis elu.
Kindlad piirid kaovad uttu,
jäävad rõõm ja valu.

Lootusetus olukorras
ainult loota tasub.
Mõne lihtsa rõõmu võti
laulukeses asub:

Kribele-krabele-bumps!
Kook kadus laualt karlumps!
Kribele-krabele-bumps!
Põrsast ei ähvarda mumps!
Kribele-krabele-bumps!

Riimub, ei riimu - riimumps!


KILLUKE LOODUST

On meist igaüks killuke loodust.
Mere ääres on lapike maad.
Kliima Eestimaal pole just soodus,
õige heitlik ja karm on ta laad.

Suveootuses kivises linnas
möödub sajune sügis ja talv.
Soojad villased hilbud on hinnas
ja kollane Vietnami salv.

Saabub kevad ja üürike suvi.
Lokkab lopsakas rohelus taas.
September on hall nagu tuvi
ja peatselt on halladki maas.

On meist igaüks killuke loodust
ja see elab kui hingata saab.
On meist igaüks killuke loodust,
ära värise, tilluke haab!


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja hetkel kolm kõige rohkem meeldinud luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema. Minu jaoks oli see Jaanika Palmi poolt koostatud Ott Arderi luuletuste kogumik lihtsalt tükike päikest lapsepõlvest. Suured tänud koostajale ja kirjastajale selle imelise raamatu eest!


Andmed:
Ott Arder, Elu täis on muinasjuttu, Tammerraamat, 2021, lk 328

Linke netiilmast:
Anu Viita-Neuhausi arvustus Virumaa Teatajas

02 mai 2021

Kolm Sirly Oderi illustratsioonidega lasteraamatut (2018-2020)

Lasteraamatu hindan ikka kui kirjaniku ja kunstniku koostööna valminud taiest. Üksteisele toetudes loovad nad teose, mis võib meelitada noore lugeja pikkadeks aastateks raamatute võlumaailma rändama. Just sellise koostöö parimad näited saavadki meie lapsepõlve lemmikraamatuteks ning jäävad meid helge mälestusena aastateks saatma (tihti soovitame just neid oma lastele lugemiseks). Maailmakirjandusest on ilmselt selle parimaks näiteks Astrid Lindgreni ja Ilon Wiklandi tandem.


Üks meie andekamaid illustraatoreid, kellele ootaks kirjanike seast sellist pikaajalist koostööpartnerit, on Sirly Oder. Tema kujundatud raamatut sattusin lugema esimest korda eelmisel aastal (Anu Auni "Eia seiklus Tondikakul") ning jätsin kohe nime meelde. Nüüd otsisingi raamatukogust just tema joonistatud piltidega lasteraamatuid, et uurida, kas mõne puhul saaks juba rääkida potentsiaalsest superduost.

Nõnda lugesingi see nädal läbi kolme erineva autori toredat lasteraamatut. Kõigi kolme raamatu tegelasteks olid kohe kooli minemas või algklassides käivad põngerjad, kes satuvad mingi elus aset leidnud suurema või väiksema muutuse tõttu seiklustesse ja sekeldustesse ("Kummitusmajas" kolivad kaksikõed linnast maale; "Meie uues kodus kummitab" saavad lapsed vastutahtsi omale hoidjaks ühe vanaproua; "Õnnekaare õdedes ja Vimkavendades" on just alanud suvevaheaeg). Kolmest raamatust jäin kõige enam rahule Jana Maasiki teosega, mis kujutas ühe tänava toredat sõpruskonda, kelle väikestele rõõmudele ja muredele sai kaasa elada. "Kummitusmaja" põhiliin oli ehk liiga ettearvatav, kuid samas tegi rõõmu raamatusse mahtunud ühe õe arenguliin inimesena. Kristi Piiperi raamatu puhul oli vist peamiseks pettumuse põhjustajaks raamatu pealkirja ja sisu peaaegu olematu seos, mis jättis mulje kirjastuse tehtud otsusest paremate müüginumbrite lootuses (pealkiri oleks võinud olla "Meie uus lapsehoidja", kuid ilmselt kummituslood müüvad paremini). 

Kuigi superduot ma veel ei leidnud, siis usun, et väikesed lugejad jäävad nende raamatute sisu ja välimusega igati rahule. Kui pildid veel värvilised oleksid!!! Rääkisin eile õhtul abikaasaga raamatukogu poole jalutades, et mõni Sirly Oderi joonistus võiks meil vabalt ka koduseinal rippuda. Ta lappas kaasas olnud raamatuid ja oli kohe 100% nõus. Samuti lisas ta, et väikese tüdrukuna oleks ta neid raamatuid küll aina uuesti ja uuesti riiulist kätte võtnud, et lihtsalt pilte vaadata. Raamatute võlumaailma uks oleks ristseliti lahti olnud.


Andmed:
Helen Käit, Kummitusmaja, Tänapäev, 2018, lk 204
Kristi Piiper, Meie uues kodus kummitab, Tänapäev, 2019, lk 120
Jana Maasik, Õnnekaare õed ja Vimkavennad, Tänapäev, 2020, lk 176

Linke netiilmast:
Intervjuu Sirly Oderiga Apollo Raamatuportaalis
Helena Kochi arvustus Postimehes

29 aprill 2021

Tiina Laanem - Kollase Kassi Komando (2020)

Mõne piirkonna või linna kirjandusõpetajate peale olen ikka juba päris "kade". Tartust ja Supilinnast ei hakka ma isegi rääkima. Nemad elavadki keset kirjandust. Kuid tundub, et ka Tallinnast lääne pool elavad noored lugejad võivad aina tihedamini leida neile tuttavaid paiku raamatukaante vahelt (näiteks Vääna).

Tiina Laanemi "Kollase Kassi Komando" pakub sellist äratundmisrõõmu nüüd ka Keila kandis elavatele raamatusõpradele. Kuigi alguses tundub Laanemi raamat sammuvat klassikalist noortekrimkade rada (noored "detektiivid" asuvad iseseisvalt uurima nende kodukandis aset leidnud kriminaalset sündmust), siis loo arenedes võtab see päris huvitavaid käänakuid ja lõpplahendus oli isegi päris ootamatu.

Samuti käsitletakse raamatus noorte suhtumist looduskaitsesse, tarbimisühiskonda ja neid ümbritsevasse elukeskkonda (näiteks arvestamine naabritega). Laanemi loodud tegelased on aktiivsed ja tundliku ühiskondliku närviga lapsed, kes otsivad võimalusi, et meie planeedil oleks natukenegi helgem tulevik. Usun, et raamatus aset leidnud sündmused ja osade tegelaste tegude üle annab näiteks klassis vägagi huvitav diskusioon püsti panna. Kuigi osad päevakajalised teemad võivad paari aasta pärast uutele lugejatele (loodetavasti) juba arusaamatud tunduda, siis kokkuvõttes on "Kollase Kassi Komando" kindlasti tore uustulnuk meie lastekirjanduse kirevasse riiulisse.


Andmed:
Tiina Laanem, Kollase Kassi Komando, 2020, Pegasus, lk 166

Linke netiilmast:
Allar Viiviki arvustus ajalehes Harju Elu