26 juuli 2021

Kaks abielu kirjades (2012 & 2021)

Ilmselt kirjutatakse ja saadetakse hetkel maailmas rohkem kirju, kui kunagi inimkultuuri jooksul. Samas e-kiri tundub paberile kirja pandu kõrval nõnda tehislik ja külm (olenemata kirja sisust). Elektroonilisse postkasti saabunud kirjad leiavad ka palju lihtsamalt tee prügikasti, sest seda paari hiireklikki on ju nõnda lihtne teha (reisisellist sõbra postkaarti Indoneesiast samas ei raatsiks kuidagi ära visata).  Ning lõpuks on isiklikum, vahetum ja kiirem suhtlus nagunii juba liikunud kirjavahetusest teistesse suhtluskanalitesse (Messenger, FaceTime jne), milles toimuvatest vestlustest mingit pikemalt säilivat märki järele ei jää. Nõnda tundubki, et paberile oma käega kirja pandud kiri on nii või teisiti üks hääbuvatest "kunstidest".

Ise olen alati suure huviga lugenud meie kultuuritegelaste kirjavahetusi, mis on jõudnud raamatukaante vahele (näiteks Elo ja Friedebert Tuglase "Kirjad teineteisele" on üks mu lemmikraamatutest). Need annavad vahetuma pildi tolle ajastu kultuurielu jõujoontest (sõpradest ja rivaalidest, koostööst ja solvumisest) ning suundumustest (mõjud ja mõjutajad nii kunstis, kirjanduses kui ka poliitikas). Kui lugeda kohe peale kirjavahetust ka mõnd ühe osapoole samast perioodist teksti, siis võib huvitavate pisikest nüansside otsa komistada.

Nüüd sattusin lugema järjepanu kaht raamatut, milles ei vahetanud kirju kirjanikud, näitlejad, kunstnikud või teadlased, vaid abikaasad. Nii "Andres ja Anna" kui ka "Piiritu igatsus" annavad meile eelkõige võimaluse heita pilk kahe inimese eraellu. Baturini puhul kirjandus ja Särevi puhul teater muidugi mängivad taustal oma rolli (Baturini eneseotsingud alustava kirjanikuna, Särevi pidevad reisid seoses teatri ja filmivõtetega), kuid abikaasadega vahetatud kirjad (kahjuks mõlema raamatu puhul on peamiselt säilinud ainult mehe kirja naisele) lubavad meil ikkagi eelkõige kaasa teha abielude tõusud ja langused, mis ühel juhul jõuab välja kahjuks lahutuseni ja teisel elupäevade lõpuni kestnud liiduni. 

Mõlema raamatu puhul valdas mind lugedes ikka mitu korda tunne, et olen sattunud olukorra keskele, mis peakski jääma ainult nende kahe inimese vaheliseks. Eks selliste erakirjade hilisem jõudmine laiema lugejaskonna ette omab kindlasti omi küsimärke ja vaidluspunkte (samas on need juba paljude aastakümnete taha jäänud sündmused), kuid kokkuvõttes panid need raamatud mind tahtma haarata raamaturiiulist mõnd Baturini romaani ja külastada Särevi teatrituba. Selle üle olen igati tänulik!


Andmed:
Annely Voitka (koostaja), Andres ja Anna: Andres Särevi kirjad abikaasa Annale, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, 2012, lk 180
Inna Leitsalu, Piiritu igatsus. Nikolai Baturini kirjad Innale, Eesti Raamat, 2021, lk 272

Linke netiilmast:
Katrin Helend-Aaviku artikkel Õhtulehes

19 juuli 2021

Heli Künnapas & Lille Roomets - Uus tüdruk (2021)

Heli Künnapase ja Lille Roometsa poolt kahte kirjutatud noortekas "Uus tüdruk" meenutas mulle mõnd tüüpilist teismelistele suunatud Netflixi draamasarja pilootosa. Nendel esimestel episoodidel on väga kindlad eesmärgid: tutvustada põhitegelasi ja tegevuspaika, pakkuda piisaval hulgal draamat, aga samas jätta otsad küllalt lahtiseks kõikvõimalikeks süžeearenguteks, ning eelnevate abil saada vaataja vajutama nuppu "Next episode".

"Uue tüdruku" tegevus toimub ühes Eesti väikeses mereäärses linnakeses, kus kohaliku gümnaasiumi 11. klassi tuleb sügisel uus õpilane pealinnast. Noorteromaanidele igiomast draamat hakkab juba esimesest peatükist täiskäigul tootma klassi esipiff Lola (esmapilgul ikka ääretult ebameeldiv ja pinnapealne tegelane), kes kisub kohe suhtekeeristesse ja võimuvõitlusesse nii oma sportlasest peika Mario, geist parima sõbra Rinaldo kui ka pealinnast Viivuranda asumisele saabunud Emely.

Esmamulje raamatu kohta oli, et seda kõike olen ma enne juba näinud või lugenud. Aga samas tekkis lõpus ikkagi tunne, et võimalusel vajutaks sellele "Next episode" nupule.  Sest need vägagi stereotüüpsetena tunduvad tegelased hakkavad ka nendes Netflixi seriaalides alles hooaja jooksul enda sügavamaid kihte ja käitumise tagamaid avama. 45 minuti või 116 lehekülje jooksul ei jõua ju nelja noort inimhinge lahti muukida. Tuleb jääda lihtsalt märget "New episode" ootama.  


Andmed:
Heli Künnapas & Lille Roomets, Uus tüdruk: Viivuranna Gümnaasium 1. raamat, Heli Kirjastus, 2021, lk 116

07 juuli 2021

Marju Kõivupuu - Eesti põrgute lood (2021)

Iga suve üheks oodatumaks sündmuseks meie peres on umbes nädalane rattaretk mööda Eestit. Alati püüame retke juurde ka mõne väljakutse või eesmärgi leida, mis avaldab suuremat või väiksemat mõju plaanitavale marsruudile. Näiteks eelmise suvi rattaretkel oli väljakutseks külastada võimalikult palju saari. Sel aastal võiks proovida, mitu korda jõuame nädala jooksul omadega põrgus ära käia.

Eestimaa pakub selleks ohtralt võimalusi (eriti Lõuna-Eesti kant), et käia piilumas Vanapagana endisi elupaiku (sarviline on ise muidugi juba ammu läinud uut ja rahulikumat elupaika otsima). Tuleb välja, et ennevanasti meeldisid talle eelkõige suhteliselt avarad ja jõgede ääres olevad koopad koos põnevate tunnelirägastikega. Kahjuks paljud on peremehe lahkumise järel osaliselt või täielikult sissevarisenud. Kunagisest hiilgusest pole paljude põrgute puhul enam suurt alles jäänud. Eriti raske on põrgutele olnud just eelmine sajand, sest näiteks mõisate ajal olid parunid osad põrgud põrgutaadilt üle võtnud ja sinna isegi diivaneid ja raamaturiiuleid vedada lasknud. Tundub, et mõisahärrad üldiselt ei pahandanud, kui talumats ta nina alla pobisedes põrgu saatis. Mis viga kuumal suvepäeval mõnusalt jahedas põrgus diivanil istudes Hiina laternate valguses head raamatut lugeda. 

Et me ka praegu põrguväravad kenasti üles leiaksime, siis selleks on Marju Kõivupuu pannud kokku ülevaatliku teose "Eesti põrgute lood", kus saab lugeda iga põrgu kohta kogutud pärimust ja ajalugu, kus ta täpsemalt paikneb ja mis seisus on paik hetkel. Samuti väga põnevat peatükki mõistete "põrgu" ja "kurat/vanapagan" kohta laiemalt meie kultuuriloos. Mina võtsin igatahes peale raamatu lugemist seal olnud Eesti põrgute kaardi ette ja hakkasin erinevaid võimalikke marsruute rattaretkeks kirja panema. Omadega põrgusse läheme me nüüd päris kindlasti, küsimus on ainult mitmesse.


Andmed:
Marju Kõivupuu, Eesti põrgute lood: põrgu pärimuses ja maastikul, Varrak, 2021, lk 214

Linke netiilmast:
Margus Haava intervjuu autoriga Postimehes

05 juuli 2021

Jaan Kaplinski - Looduses ja loodusega (2020) & Vaimu paik (2021)

Mäletan selgelt, kuidas venna ja emaga suvilas kõik oma voodites lamasime. Väljas oli augusti soe ja sume suveöö. Ümber suvila siristasid ilmselt sajad ritsikad. Kella kümnesed uudised olid just lõppenud ning järsku sosistas natuke sahisevast ja kahisevast vanast mustast Philipsi raadiost üks meeshääl vilede saatel maagilise sõna - ÖÖÜLIKOOL.

Me olime vennaga neist saadetest tõesti vaimustuses. Targad mehed ja naised tulid ja jagasid meiega (me olime vast nii 14-15-aastased poisikesed) maailma saladusi ja tõdesid. Eks võlusõnaks oli muidugi too "ülikool", mille päevase versiooni peale sai juba tollal vaikselt mõeldud. Ülikool pidi ju sellistest tarkadest inimestest ja mõtetest lausa kubisema. Öistest lektoritest olid aga meie lemmikud kahtlemata Fred Jüssi ja Evald Saag. 

Nüüdseks on "Ööülikoolist" saanud juba midagi rohkemat iganädalasest saatest Vikerraadios. See on üks meie rahva tarkuse varasalvedest (nagu näiteks ka Ilmamaa välja antud "Eesti mõtteloo" raamatusari). Tark teab, et sellise väärtusega varandust tuleb mitmes erinevas paigas ja versioonis säilitada. Nõnda on hakanud jõudma öösel peetud loengud ka raamatukaante vahele. 

Esimeseks kogumikuks on "Vaimu paik", kuhu on kokku kogutud Jaan Kaplinski mõtted meie loodusest, keelest, minevikust ja tulevikust. Samuti sobib suurepäraselt kõrvale lugeda ka eelmisel aastal ilmunud kogumikku "Looduses ja loodusega", kus käivad käsikäes väikesed rõõmud, mida pakub kodupaiga aed ja mets, ning muremõtted, mida toovad esile meie looduses toimuvad muutused.

Jaan Kaplinski juubeliaastal saab teha igaüks meist väga lihtsalt suurele luuletajale ja mõtlejale toreda kingituse, mis kindlasti talle rõõmu valmistab. Esiteks lugege läbi mõni tema luulekogu, ülalmainitud kogumik või midagi kolmandat. Mõelge kaasa, vaielge vastu, saage elamus ja pistke tarkuseteri tasku, mida teistele (põlvedele) edasi jagada. Teiseks meisterdage üks pesakast ja pange see oma koduaeda või -parki üles. Ehk leiab mõni piirpääsukene seal omale uue kodu.


Andmed:
Jaan Kaplinski, Looduses ja loodusega: Mälestusi-mõtisklusi, Paradiis, 2020, lk 214
Jaan Kaplinski, Vaimu paik, Aadam ja Pojad & Kaarnakivi Selts, 2021, lk 184

11 juuni 2021

Eet Tuule - Rästikuvälu (2021)

Aeg-ajalt satub mu lugemislauale ikka mõne kirjaniku raamat, kelle nime pole varem kuulnudki. Üldiselt on need algajad autorid, kelle sulest on ilmunud ehk teos või paar. Tore on uusi autoreid ja nende loodud maailmu puhta lehena avastada. Ilma igasuguste taustateadmiste, meediavahu, tuttavatelt saadud soovituste või hoiatusteta.

Selline puhas leht oli minu jaoks Eet Tuule, kelle ulmepõnevik "Rästikuvälu" on autori kuueteistkümnes (!!!) raamat (debüütteos ilmus 2014. aastal). See on terve korralik riiulitäis teoseid, mida ma pole senini raamatukogus ega -poes tähele pannud. Ja sellise numbrini ei jõua ilma piisavalt suure ning lojaalse lugejaskonnata! Esimene mõte jooksis muidugi Erik Tohvri manu, kelle nimi troonib küll raamatukogude laenutusedetabelite tipus, kuid kriitikute ja arvustajate vaatevälja ei sattunud ta teosed peaaegu kunagi. Tekkis siiras huvi, kas Eet Tuule puhul on tegemist sarnase fenomeniga.

"Rästikuvälu" on maavillaselt lihtsakoeline ulmeromaan, kus põimuvad kohapärimus, vandenõuteooriad ning ulmelised nähtused (ajanihked, "väravad" dimensioonide vahel). Selle kõrval rullub lahti ka üks aastakümneid tagasi lahku läinud perekonna saladus, mille niidid viivad salapärasele Rästikuvälule Läänemaal, millest isegi kohalikud suure ringiga mööda lähevad. Kuid romaani tegelasi hakkab see mõistatuslik paik aina enam "kutsuma", hoolimata kõigist hoiatustest ja välul ringi roomavate rästikute hordidest. Saladusele tuleb ju jälile saada!

Ühe raamatu põhjal ei hakka kirjaniku loomingu kohta mingeid lõplikke hinnanguid andma, aga meie ulmekirjanduse viimase kümnendi keskmist taset arvestades jääb "Rästikuvälu" sellele kindlasti alla. Korralik ulmepõneviku jaoks oli liiga vähe ulmet ja liiga vähe põnevust. Kuid enim jäi silma tegelikult stiil, mis küll otseselt lugemist ei häirinud, aga väga palju oli üleliigseid täitelauseid, ebakõlana mõjuvaid sünonüüme ja iseenesestmõistetavate olukordade kirjeldamist. Filmide kohta öeldakse tihti, et ära ütle, mis sa teed/tegema hakkad, vaid tee seda. Sama tunne tekkis mul mitmel korral ka "Rästikuvälu" lugedes. Samas olen kindel, et annan autorile veel mõne võimaluse, ilmselt mõne varem ilmunud krimiromaani näol, sest suvi ja krimkad käivad ju käsikäes.

Andmed:
Eet Tuule, Rästikuvälu: Ulmepõnevik, Eesti Raamat, 2021, lk 240

30 mai 2021

Katrin Pauts - Tallinna tume (2021)

Kui tihti satub sulle tänaval vastu tulema inimene, kes vaikselt või häälekamalt iseendaga räägib? Ja ma ei mõtle siin vabakäeseadet kasutavaid inimesi. Mõtlen neid, kes selgelt peavad mingisugust vestlust kellegagi, keda sina seal tänaval ei näe. Üles kasvades Lasnamäe turu vahetus naabruses, nägin ma selliseid isikuid pea iga päev. Nad polnud kunagi agressiivsed, aga sõpradega läksime koolist tulles neist ikka väheke suurema ringiga mööda. Kes teab, mis see hääl tal järku käsib teha. Eks me saime aru, et nende inimestega on lihtsalt midagi juhtunud (kahjuks on abi jäänud saamata või väheseks), kuid kõhedust tekitas neist möödumine alati.

Tundub, et Katrin Pauts on seest rohkem või vähem "katkisi" inimesi ka teistes pealinna paikades märganud ja nad oma juttude sisse pannud. Nendes kohta nii rahvakirjanikke, jõuluvanasid, postiljone kui ka heliloojaid. Mõni neist võib esmapilgul tunduda edukas ja särav isiksus, kes läheb naeratus näol elust läbi, kuid koduukse sulgudes tuleb ilmsiks tema tumedam pool. Need on inimesed, kes on väga lähedal või juba läbi teinud murdumise, millest sageli enam tagasiteed ei ole. Ja edasi on ainult kaks võimalust: põgeneda või jääda siniseid vilkureid südamerahuga ootama (sest sina panid toime ju õiglase teo, nemad seda lihtsalt ei mõista).

Pautsi lood on segu mustast huumorist, teravast pilgust ühiskonnale ja parajast annusest kõhedusest. Kuigi need lood on autori elava fantaasia viljad, siis sellised inimesed on ju tegelikult meie keskel olemas. Kalamaja pargipingil istumas ja tuvisid toitmas või Merivälja vaiksete tänavate vahel õhtupäikeses sörkjooksu tegemas. Need köielkõndijad, kes üks hetk kukuvad ja kellegi koos endaga sügavusse kaasa kahmavad. Ole ettevaatlik, et sinust ei saaks kahmajat või kahmatavat. Köiel tasakaalu hoidmiseks aitab suurepäraselt mõni hea raamat. ;)

Andmed:
Katrin Pauts, Tallinna tume: Tavaliste inimeste väikesed nurjatused, Varrak, 2021, lk 192

Linke netiilmast:
Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis
Intervjuu autoriga Pealinnas
Katharina Toomemetsa arvustus Õhtulehes
Karl Martin Sinijärve arvustus ERR-i kultuuriportaalis

27 mai 2021

Urvi Grossfeldt - Mai tänava hiirte suvi (2021)

Mai tänava ühes kortermajas elab tore hiirepere. Eriti seiklushimulised ja isegi natuke vallatud on hiirepere pisemad liikmed, kes mööda aeda ja kortereid ringi siblivad, otsides nosimist ja midagi põnevat koos teha. Näiteks saavad hiirekesed ühe lühifilmi filmitud ja kindluse piiramist mängides juustupalle katapuldiga üle müüri pilduda (kuna kaitsjad olid samuti hiired, siis oldi kaela sadanud "kivide" üle ütlemata rõõmsad). Mänguhoos tuleb ette ka õnnetusi, mille tagajärjel peab näiteks üks hiireke natuke aega ratastoolis olema, kuid õnneks lõppeb seiklusrikas suvi kõigile kenasti.

"Mai tänava hiirte suvi" on toreda ja kaunite illustratsioonidega juturaamatuga pere pisematele. Natuke kummaline oli ainult see, et lugejalt selgelt eeldati, et ta on lugenud 2010. aastal ilmunud "Mai tänava hiiri". Ei selgitatud hiirepere sugulassidemeid ega seda, kuidas näiteks Monika rääkivate hiirtega sõbraks oli saanud (nende sõprus oli selgelt pikema ajalooga). Raamat oleks vajanud üht sissejuhatavat ja tausta avavat peatükki. Kui eelmine raamat kodus olemas, siis pole muidugi probleemi, aga üldiselt soovitan esimest korda Mai tänava hiirtega sõprust sobitavale noorele lugejale mõlemad Urvi Grossfeldti lasteraamatud läbi lugeda.


Andmed:
Urvi Grossfeldt, Mai tänava hiirte suvi, Eesti Raamat, 2021, lk 64

23 mai 2021

Mehis Heinsaar - Võlurite juures (2021)

Kui sa pole varem kordagi sattunud Mehis Heinsaare kummaliselt maagilistele maastikele, siis värske valikkogu "Võlurite juures" pakub suurepärast võimalust seda "viga" parandada. Kõigile uutele ränduritele tahan omalt poolt siiski mõned õpetussõnad kaasa anda. Olen ise ju ligemale kaks kümnendit neil maastikel rännanud ning nii mõndagi näinud. 

Sulle võib esmapilgul näida, et oled sattunud tudengipõlvest tuttavasse unelevasse Tartusse või kevadiselt kaunite Lõuna-Eesti kuplite vahele. Kõik tundub ju nõnda argine ja tuttav, ehk kohati harjumuspärasest natuke vanamoodsam (möödunud sajandi esimene pool). Mis "erilisi" juhtnööre sellises koduses paigas ringi uitamine nüüd vajab?

Esiteks pead sa Heinsaare maastikel rännates olema valmis pidevaks muutumiseks/moondumiseks. Seda võivad teha nii alguses täiesti reaalsetena paistvad paigad kui seal kohatavad inimesed. Ära pane ehmatusest jooksu, kui õunaaias sulle vastu astunud poiss järsku linnuparveks muutub või metsast leitud vana kinga seest inimene välja hakkab kasvama. Vaata enda ümber ringi! Sina oled ainus, keda see (alguses) segadusse ajab, teiste jaoks ongi see SELLE maailma enesestmõistetav osa. Siin käivadki asjad nõnda! Ja ka sina harjud varsti sellega.

Samuti ole valmis, et kohtad selles maailmas midagi nõnda kaunist ja taevalikku, et sa jääd jäädavalt selle kütkeisse. Need võivad olla noore poisi taevakarva silmad või tärkava neiu hingemattev ilu. Ole ettevaatlik, sest paljud teised rändajad on jäänudki neid jäägitult taga igatsema, mis on nad omakorda tõuganud hukule, sest kõik muu tundub selle ebamaise ilu kõrval argine ja mõttetu. Ära arva, et sina neist tugevam oled!

Heinsaare maastike kutse on eriti meelitav neile, kes oma hinges sarnanevad natukenegi Nipernaadile. Põldude vahel looklevad teed ja aina eest põgenev silmapiir. Kuid ole ka siin ettevaatlik, sest paljud paigad on salakavalad. Iga trepp ei vii sind ülemisele korrusele ja mõne ukse taga võib sind hoopis sina ise oodata. Mõtle enne hoolega järele, kui ukselingi alla vajutad! Kas see, mida sa otsid, on tõesti kadunud?

Kui sa neid soovitusi järgid, siis ootab sind ees üks vaimustav rännak. Mina jään sind ühe Tartu Kalevi tänava vana puumaja kööki ootama. Teen rahulikult aknal suitsu ja vaatan rohelusse uppunud aeda. Tean, et ühel hetkel pööran selja, sina seisad uksel ja sinu silmades kiirgab RAHU.


Andmed:
Mehis Heinsaar, Võlurite juures: Jutte ja novelle 1997-2020, Paradiis, 2021, lk 304

Linke netiilmast:
Aivar Kulli arvustus ERR-i kultuuriportaalis

21 mai 2021

Anton Hansen Tammsaare - Kõrboja peremees (1922)

Ma kahjuks enam ei mäleta, mis mõtteid ja emotsioone "Kõrboja peremehe" lugemine 17-aastases minus tekitas. Mäletan, et koolis me seda lugema ei pidanud (me pidime end ikka "Tõe ja õiguse" I ja V osast läbi närima, kui Tammsaaret käsitleti). Eks see oli ilmselt siis lihtsalt üks raamat paljude seas, mis sai toona läbi loetud, ja mingit erilist muljet minusse ei jätnud.

Kui nüüd uuesti Kõrboja ja Katku radadele rändama sattusin, siis sel korral saadud elamus oli hoopis midagi palju erilisemat. Kuidas mahub ühte teosesse korraga nõnda palju ilu ja kurbust? Kõik vastused ja valikud tunduvad korraga ju nii lihtsad ja samas ilmvõimatud. Ning nõnda jääbki tahte ja teo vahel olev viiv aina venima. Ja järsku on juba liiga hilja, et öelda teisele see üks lause, mis oleks muutnud kahe noore inimese saatust. Sest kahjuks omab see isegi viiv hiljem öeldud lause juba hoopis teistsugust efekti.

Ja see kõik leiab aset keset põhjala looduse poeetikat. Lindude rõkkamist täis kevadhommikud, valgeks jäävad suveööd ja punaste marjadega kaetud nõmm. Ma tean, et "Kõrboja peremeest" peetakse uusrealismi üheks avalöögiks 1920. aastate kirjanduses, kuid mina nägin enda ees ainult impressionistlike maastikke, mis olid täis kergust ja sära. Tõesti tore oli üle pika aja mööda neid tuttavaid radu jalutada. Kõrgete mändide all ja pikki järvekallast. Isegi üks suur sõbralik koer tuli vastu. Ehk on lõpuks aeg ka sammud Vargamäe poole seada. Oma viisteist aastat on ju juba mööda läinud. Ehk tõesti... 


Andmed
:
Anton Hansen Tammsaare, Kõrboja peremees, Maa, 1922, lk 176

Linke netiilmast:
"Kõrboja peremees" ELLUs

13 mai 2021

Helen Käit - Aardejaht Nõmmel (2016) & Eksinud (2017)

Suvi, ühtehoidev sõpruskond ja seiklused - mida üks noor hing veel tahta võiks? Olgu päriselt või raamatukaante vahel. Helen Käit on selle kenasti ära tabanud ning oma lasteraamatud just nendele kolmele "vaalale" rajanud. 

Kuigi lood on täitsa erinevad (varanduse otsimine Nõmme mändide all vs. eksimine klassiekskursioonil metsa), siis on Käidi kaks lasteraamatut hingelt väga sarnased. Mõlemad räägivad meile sellest, mis tegelikult on sõpruse juures oluline. Raamatutes ette tulevad katsumused toovad tegelastes välja nende parimad omadused ja just üksteisele toetudes saadakse raskustest võitu. 

Mõlemad raamatud annavad suurepärase võimaluse klassiga (sihtgrupiks II kooliaste) või vanematel lastega läbi arutada erinevad elulised teemad. Kuidas tuleks käituda metsa eksides või õnnetusjuhtumi korral? Samuti võtab "Aardejaht Nõmmel" ühe kõrvalliinina vaatluse alla ka kiusamise ja kiusaja(te)le vastuhakkamise. Kuid usun, et eelkõige pakuvad Käidi raamatud noorele lugejale võimalust samastuda ja oma häid sõpru veelgi rohkem hindama hakata.

Andmed:
Helen Käit, Aardejaht Nõmmel, Tänapäev, 2016, lk 176
Helen Käit, Eksinud, Pilgrim, 2017, lk 144

07 mai 2021

Ott Arder - Elu täis on muinasjuttu (2021)

 HEA MUUSIKA

Noodijoonestik meenutab traate,
noodid linde ja paber lund.
Ma mõnikord helide saatel
näha võin ühte imelist und,
mida lõpuni mõista ei suuda
ja kui palju ma mõistan, ei tea.
Tean, see midagi paremaks muudab,
ja sellest on natuke hea.


LAULUKE


Elu täis on muinasjuttu,
muinasjutt täis elu.
Kindlad piirid kaovad uttu,
jäävad rõõm ja valu.

Lootusetus olukorras
ainult loota tasub.
Mõne lihtsa rõõmu võti
laulukeses asub:

Kribele-krabele-bumps!
Kook kadus laualt karlumps!
Kribele-krabele-bumps!
Põrsast ei ähvarda mumps!
Kribele-krabele-bumps!

Riimub, ei riimu - riimumps!


KILLUKE LOODUST

On meist igaüks killuke loodust.
Mere ääres on lapike maad.
Kliima Eestimaal pole just soodus,
õige heitlik ja karm on ta laad.

Suveootuses kivises linnas
möödub sajune sügis ja talv.
Soojad villased hilbud on hinnas
ja kollane Vietnami salv.

Saabub kevad ja üürike suvi.
Lokkab lopsakas rohelus taas.
September on hall nagu tuvi
ja peatselt on halladki maas.

On meist igaüks killuke loodust
ja see elab kui hingata saab.
On meist igaüks killuke loodust,
ära värise, tilluke haab!


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja hetkel kolm kõige rohkem meeldinud luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema. Minu jaoks oli see Jaanika Palmi poolt koostatud Ott Arderi luuletuste kogumik lihtsalt tükike päikest lapsepõlvest. Suured tänud koostajale ja kirjastajale selle imelise raamatu eest!


Andmed:
Ott Arder, Elu täis on muinasjuttu, Tammerraamat, 2021, lk 328

Linke netiilmast:
Anu Viita-Neuhausi arvustus Virumaa Teatajas

02 mai 2021

Kolm Sirly Oderi illustratsioonidega lasteraamatut (2018-2020)

Lasteraamatu hindan ikka kui kirjaniku ja kunstniku koostööna valminud taiest. Üksteisele toetudes loovad nad teose, mis võib meelitada noore lugeja pikkadeks aastateks raamatute võlumaailma rändama. Just sellise koostöö parimad näited saavadki meie lapsepõlve lemmikraamatuteks ning jäävad meid helge mälestusena aastateks saatma (tihti soovitame just neid oma lastele lugemiseks). Maailmakirjandusest on ilmselt selle parimaks näiteks Astrid Lindgreni ja Ilon Wiklandi tandem.


Üks meie andekamaid illustraatoreid, kellele ootaks kirjanike seast sellist pikaajalist koostööpartnerit, on Sirly Oder. Tema kujundatud raamatut sattusin lugema esimest korda eelmisel aastal (Anu Auni "Eia seiklus Tondikakul") ning jätsin kohe nime meelde. Nüüd otsisingi raamatukogust just tema joonistatud piltidega lasteraamatuid, et uurida, kas mõne puhul saaks juba rääkida potentsiaalsest superduost.

Nõnda lugesingi see nädal läbi kolme erineva autori toredat lasteraamatut. Kõigi kolme raamatu tegelasteks olid kohe kooli minemas või algklassides käivad põngerjad, kes satuvad mingi elus aset leidnud suurema või väiksema muutuse tõttu seiklustesse ja sekeldustesse ("Kummitusmajas" kolivad kaksikõed linnast maale; "Meie uues kodus kummitab" saavad lapsed vastutahtsi omale hoidjaks ühe vanaproua; "Õnnekaare õdedes ja Vimkavendades" on just alanud suvevaheaeg). Kolmest raamatust jäin kõige enam rahule Jana Maasiki teosega, mis kujutas ühe tänava toredat sõpruskonda, kelle väikestele rõõmudele ja muredele sai kaasa elada. "Kummitusmaja" põhiliin oli ehk liiga ettearvatav, kuid samas tegi rõõmu raamatusse mahtunud ühe õe arenguliin inimesena. Kristi Piiperi raamatu puhul oli vist peamiseks pettumuse põhjustajaks raamatu pealkirja ja sisu peaaegu olematu seos, mis jättis mulje kirjastuse tehtud otsusest paremate müüginumbrite lootuses (pealkiri oleks võinud olla "Meie uus lapsehoidja", kuid ilmselt kummituslood müüvad paremini). 

Kuigi superduot ma veel ei leidnud, siis usun, et väikesed lugejad jäävad nende raamatute sisu ja välimusega igati rahule. Kui pildid veel värvilised oleksid!!! Rääkisin eile õhtul abikaasaga raamatukogu poole jalutades, et mõni Sirly Oderi joonistus võiks meil vabalt ka koduseinal rippuda. Ta lappas kaasas olnud raamatuid ja oli kohe 100% nõus. Samuti lisas ta, et väikese tüdrukuna oleks ta neid raamatuid küll aina uuesti ja uuesti riiulist kätte võtnud, et lihtsalt pilte vaadata. Raamatute võlumaailma uks oleks ristseliti lahti olnud.


Andmed:
Helen Käit, Kummitusmaja, Tänapäev, 2018, lk 204
Kristi Piiper, Meie uues kodus kummitab, Tänapäev, 2019, lk 120
Jana Maasik, Õnnekaare õed ja Vimkavennad, Tänapäev, 2020, lk 176

Linke netiilmast:
Intervjuu Sirly Oderiga Apollo Raamatuportaalis
Helena Kochi arvustus Postimehes

29 aprill 2021

Tiina Laanem - Kollase Kassi Komando (2020)

Mõne piirkonna või linna kirjandusõpetajate peale olen ikka juba päris "kade". Tartust ja Supilinnast ei hakka ma isegi rääkima. Nemad elavadki keset kirjandust. Kuid tundub, et ka Tallinnast lääne pool elavad noored lugejad võivad aina tihedamini leida neile tuttavaid paiku raamatukaante vahelt (näiteks Vääna).

Tiina Laanemi "Kollase Kassi Komando" pakub sellist äratundmisrõõmu nüüd ka Keila kandis elavatele raamatusõpradele. Kuigi alguses tundub Laanemi raamat sammuvat klassikalist noortekrimkade rada (noored "detektiivid" asuvad iseseisvalt uurima nende kodukandis aset leidnud kriminaalset sündmust), siis loo arenedes võtab see päris huvitavaid käänakuid ja lõpplahendus oli isegi päris ootamatu.

Samuti käsitletakse raamatus noorte suhtumist looduskaitsesse, tarbimisühiskonda ja neid ümbritsevasse elukeskkonda (näiteks arvestamine naabritega). Laanemi loodud tegelased on aktiivsed ja tundliku ühiskondliku närviga lapsed, kes otsivad võimalusi, et meie planeedil oleks natukenegi helgem tulevik. Usun, et raamatus aset leidnud sündmused ja osade tegelaste tegude üle annab näiteks klassis vägagi huvitav diskusioon püsti panna. Kuigi osad päevakajalised teemad võivad paari aasta pärast uutele lugejatele (loodetavasti) juba arusaamatud tunduda, siis kokkuvõttes on "Kollase Kassi Komando" kindlasti tore uustulnuk meie lastekirjanduse kirevasse riiulisse.


Andmed:
Tiina Laanem, Kollase Kassi Komando, 2020, Pegasus, lk 166

Linke netiilmast:
Allar Viiviki arvustus ajalehes Harju Elu

25 aprill 2021

Ilmar Tomusk - Kõrvalised isikud (2019)

Ilmselt paljud minu põlvkonna lugejad kasvasid üles mõni Priit Pärna poolt kujundatud Ott Arderi luulekogu raamaturiiulis. Meie kodus oli selleks täiesti kapsaks loetud luulekoguks 1989. aastal ilmunud "Valge raamat". Pärna pilte mäletan eriti selgesti (kevadel sulavad suusad või näljane tuba) ning ka üsna mitu Arderi luuletust sellest kogumikust on ikka veel enam-vähem peas (luuletus mumpsist). See luulekogu oli lihtsalt sõnalise ja visuaalse mängulisuse suurepärane sulam.

Pärna poolt illustreeritud Ilmar Tomuski jutukogumikku "Kõrvalised isikud" võiks igati pidada Arderi luulekogude (hinge)sugulaseks proosakirjanduse vallas. "Kõrvalistes isikutes" saame koos Martini ja ta perega teha mõnusat huumorit täis rännaku läbi eesti keele mängulise ja kohati absurdse keelemaastiku. 

Kui kommid on OTSAS, siis mille otsas need on? Kui see on KÄTTEVÕTMISE ASI, siis kumba kätte ma selle võtma pean? Kui isal HAKKAB SILMA poes uus külmkapp, siis kas peaksime isa silmanägemise pärast muretsema? Selliseid toredaid keelmänge ja meie emakeele rikkust demonstreerivaid lugusid on terve raamat täis (minu lemmik oli "Emal on hea nina"). Pole ime, et 2019. aastal see teos Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt ka Aasta Rosina auhinna võitis. Võtke see rosin koos pisiperega ette ja saate toreda maitseelamuse võrra rikkamaks.


Andmed:
Ilmar Tomusk, Kõrvalised isikud, Tammerraamat, 2019, lk 92

Linke netiilmast:
Jaanika Palmi arvustus Eesti Lastekirjanduse Keskuse kodulehel

22 aprill 2021

Wimberg - Rokenroll (2011)

LUULETAJA JA EHITAJA 

Olen väike luuletaja.
Minule on luulet vaja.
Mõnele ei ole vaja - 
sellisest saab ehitaja.

Kui sa oled ehitaja,
on su luuletuseks maja.


MEIL KOLLITAB

Keegi... keegi nagu seisaks ukse taga...
Meil kollitab.

Teises toas nagu põrand nagises...
Meil kollitab.

Kas... kas need olid naabrid...?
Meil kollitab.

See oli nüüd küll AINULT tuuletõmbus...
Meil kollitab.

Ma tunnen - keegi jälgib mind...
Meil kollitab.

Ära --- ära pane tuld kustu!
Meil kollitab.

Nad... tulevad alati pimedas.
Meil kollitab.

Ei, see ei ole filmidest või raamatutest.
Meil kollitab.

Ma ei kujuta ette, ma räägin tõsiselt.
Meil kollitab.

Ma ei julge peegli eest mööda minna.
Meil kollitab.


TOLMUTUUSTIDE HÜMN


Tuustid, tolmutuustid oleme!
Seina, seina sees me elame!
Sada aastat vanust turjal,
            vähemalt, vähemalt.
Ent mis särts on sees, kui vaatad
            lähemalt, lähemalt!

Tuustid, tolmutuustid oleme!
Oma vaikseid radu kõnnime!
Hoiame kõik iidset tarkust
            hoolikalt, hoolikalt,
olles eemal inimese
            pilgu alt, pilgu alt.

Tuustid, tolmutuustid oleme!
Selle üle uhkust tunneme!
Kui kord tuleb koristaja
            harjaga, harjaga,
tema vastu sõtta lähme
            karjaga, karjaga!

            Tuustid, tolmutuustid oleme!
            Seina, seina sees me elame!

PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema.


Andmed:
Wimberg, Rokenroll: Luuletused tarkadele lastele, TEA, 2011, lk 64

20 aprill 2021

Aino Pervik - Miniatuurid mälupõhjast (2020)

Suurem osa inimesi meenutavad oma lapsepõlve heldimusega. Need mällu sööbinud päevad olid alati täis päikesesära ja rõõmu, mis aastatega aina kuldsemaks ja kallimaks muutuvad. Kindlad lõhnad, helid ja maitsed toovad need meile momentaalselt meelde. Ehk ka natuke nukra naeratuse näole. Kõik oli tollal elus nõnda lihtne ja selge.

Aino Pervik jagab raamatus "Miniatuurid mälupõhjast" oma helgeid ja ka natuke tumedamaid mälupilte ühest väikesest tüdrukust 1930.–1940. aastatel. Tüdruk, kelle lapsepõlve mängumaaks olid nii Patarei keskvangla kui ka Järvakandi klaasivabrik (Perviku isa töötas nendes asutustes velskrina). Väljasõidud Kalarannast Piritale, Zarah Leander kinoekraanil või vene pagulaskunstnik Anatoli Kaigarodov Karepal suvitamas - sellised on mõned mälukillud väikese Aino silmade läbi.

Pervik kuulub põlvkonda, kes on oma elus nõnda erinevaid riigikordi näinud, et muutuste ja võrdlusmomentide välja toomine ei ole mingi probleem (näiteks 1930. aastatel sõideti Pariisi Balti jaamast rongiga, nõukajal kasutati reisimiseks raamatuid ja nüüd oled paaritunnise lennuga kohal). Nõnda hüppab Pervik oma raamatus ka vahel 1960. aastatesse (olles ise siis noor ema) või tänapäeva. Siiralt loodan, et Pervikul on tulevikus jõudu ja tahtmist otsida mälupõhjast üles mälestused, mis räägivad loo ühest teismelisest tüdrukust, Tartu ülikooli tudengist ja alustavast kirjanikust, kellest saab nõnda paljude noorte lugejate lemmik. 


Andmed:
Aino Pervik, Miniatuurid mälupõhjast, Salv, 2020, lk 92

Linke netiilmast:
Aino Pervik saates "OP

19 aprill 2021

Merle Karusoo - Panso 100. Nii palju kui andsid koerale... I-II (2020)

Kõigi meie eludes on õpetajaid nii väikese kui ka suure algustähega. On neid, kelle nime ja näo oled juba mõne aasta pärast unustanud. Tema oli sulle üks kümnete seast ja sina õpilasena talle üks sadade hulgast. Kuid on olemas ka Õpetaja, kes muutis oma oleku, tundide ning sõnadega sinu elu. Sina oled praegu parem versioon endast just tänu temale. Ning kui sul puudus võimalus või oskus talle selle kõige eest õigel hetkel oma tänusõnad öelda, siis see võib pikaks ajaks hinge peale jääda.

Kaheköitelise koguteosega "Panso 100. Nii palju kui andsid koerale..." teeb Merle Karusoo kummarduse ja ütleb tänusõnad oma Õpetajale. See raamat annab meile tänu Karusoo erialapäevikutele võimaluse heita pilk legendaarse VII lennu kooliteele (kuidas Krjukovist, Kibuspuust, Volkonskist ja teistest nõnda armastatud näitlejad vormiti), viibida Panso assistendina "Ehitusmeister Solnessi" proovides (üle kivide ja kändude läinud protsess, mille katkestas ka Panso infarkt) ning lugeda suure teatrimehe mõtteid õpetamisest, teatrist, näitlejakutsest ja kultuurist laiemalt.

Mõlemad köited on kaanest kaaneni täis huvitavaid mõtteid ja tsitaate. Igale näitlemist või teatriteadusi õppivale tudengile kindlasti kohustuslik kirjandus, mis peaks olema tema poolt harilikuga igati ära joonitud ja märkusi/tähelepanekuid täis kirjutatud. Teater võib küll olla mõnes mõttes nõnda omas ajas kinni olev kunst, kuid samas ka nõnda ajatu. Ka endal tekkis soov Panso mõtteid õpetamise ja õpetajaks olemise kohta alla joonida ja välja kirjutada, kuid sellega oleks pidanud kohe süstemaatiliselt algust tegema. Ilmselt tuleb raamatud mingi hetk uuesti ette võtta ja siis ka pliiats valmis otsida. Sest valmisolek on ju kõik!

PS: Tegi ikka omajagu nalja, kui Panso ja teised lavakunstikateedri vastuvõtukomisjoni liikmed "vingusid" selle üle, et tänapäeval (1970. aastatel) noored ikka üldse enam ei loe ja lõpetavad keskkooli aina rumalamatena ja kitsama silmaringiga. Meie lapsepõlves oli rohi ikka palju rohelisem ja tulevik toob endaga ainult mandumise.


Andmed:
Merle Karusoo, Panso 100. Nii palju kui andsid koerale... Mina, mu õpetaja ja teised tegelased. Subjektiivne dokumentaarium. 1. osa, Varrak, 2020, lk 384
Merle Karusoo, Panso 100. Nii palju kui andsid koerale... Mina, mu õpetaja ja teised tegelased. Subjektiivne dokumentaarium. 2. osa, Varrak, 2020, lk 384

Linke netiilmast:
Merle Karusoo saates "Kajalood"
Merle Karusoo saates "OP"
Saade "Teatri vang" (1975)

16 aprill 2021

Wimberg - Just praegu (2021)

EESTI KIRJANDUS: FEMINISTLIK DISKURSUS

ELO TUGLAS

I

Mina olen Elo Tuglas,
räägin teile oma loo,
elanuna pikki aastaid
mehega, kes A ja O.

Iga kuulsa mehe kõrval
olema peab õige daam - 
minul oma kohast elus
selline on arusaam.

Noores põlves õnnemängus
kümnesse ma tabasin,
mehe, keda tahtsid kõikk,
mina ära krabasin.

II

Kodus lasid dotatsioonid
elada meil rokokoos,
päevad läbi istusime
Werneris või Ko-Ko-Ko's.

Ülejäänud kõrtsis peetti
prassimist või joomingut,
minu mehe lauas aga
toimetati Loomingut.

Kogu kuulsam kunstirahvas
minu vastas istund on,
Tartu vaimuga mu rada
iga päev nii ristund on.

III

Ajalehed on me kohta
kõmujutte jahtinud,
tänavail on inimesed
meile järgi vahtinud.

Ihusilmaga ju näha,
heldeke, kas pole au,
jalutamas kui seal nõnda
Tuglas ise ja ta frau!

Seda kohta küll ei vääri
keegi minu asemel - 
naiste keskel kes ma olen
same kõrgel tasemel.

IV

Kodutunne esmajoones
sõlttunud on minu suuttest
raskemadki ajad õide
lüüa hoolitsevast puuttest.

Kui ei lase elu seada
kutsumuseks lastesoettust,
seisan mina mehe kõrval,
kui ta vajama peaks toettust.

Katsugu las ohustada
keegi mind või minu meest!
Tuklaga me kahekesi
väljas kahekümne eest!


ING

I

Mina olen hoorast muusa,
olen õeke, ema ning
sajal kujul Visnapuule
ilmun veel - ma olen Ing.

Visna, minu alttarile
toonud oma luuleanni,
minust endale sai naise,
naise nagu mängukanni:

neitsi, saattan, tantsijanna - 
mida kõikke ühes Ingis!
Sinivõlv kui kodukotus,
viibisime aastaringis.

II

Armas Visna, eal ei kordu
enam sügis tollane,
mil kõikk maa ja ilm näis meile
kullane ja kollane!

Mil kaks südant kuldsen kõnen
kõndisid kesk kadumist - 
enam pole alles jäänud
isegi neid radu vist.

Sellest ajast, mis nüüd tundub
tagantjärgi silmapete,
sellest ajast alles jäänud
pole muud kui mällu sete.

III

Sinu seltsis ühel talvel
hullatud sai hangedes,
kuhu sinu kiskusin
sulle kaela langedes.

Mäletan, et mäest me alla
lasime seal pika liu,
aga juba kevad tuli - 
seekord teisiti: tiu-tiu.

Kuskil taevastes käis raks ja
talve võimus oli kutu!
Päevad läbi pajupille
puhusime: tutu-lutu!

IV

Suve umbsel hakul aga
tulid võõrad peresse,
torkkasid mul püssitäägid
kahest küljest keresse.

Hanguda ei olnud jõudnud
haavust vooland veri veel,
kui mu laubal üheks said
Linnutee ja periheel.

Laskuv öö mind seiras kuuga - 
kummuli ja kumavaga.
Sina läksid mere taha,
jättes enne jumalaga.


KÄTHE

I

Mina olen parim kõigist,
Eesti esimene leedi - 
minu mees on Anton Hansen,
mitte mingi saunaeedi.

Jätke meelde, mina olen
Tema Kõrgeausus Käthe,
päikkenegi tuhmiks muuttub,
kui ma ilmun, kas te näete? -

Nõnda inimeste keskel
tahan mina siratseda,
mitte kodus pliidi ääres
kuhtuda ja kiratseda.

II

Anduda ju võiks veel enam
lõbule ja pahele,
aga Anton liiga vähe
teenib meile kahele.

Olgu raha palju tahes -
maha kõikk ma laristaks!
Minu mees ei ole kade,
tema mind ei karistaks,

tema üldse mind ei keelaks,
hoides kinni igast kroonist - 
sest et Anton harva välja
tuleb oma dimensioonist.

III 

Mehele, kel osaks saanud
muusade poolt valitus,
pakkus tulutoovat otsa
Propagandatalitus.

Aga tema, mõelge ise,
tegi ennast rumalaks -
keeldus kallist presidentti
ülistamast jumalaks.

Oleks meil nüüd nagu Mälgul
omaette lossike,
kui mu abikaasa olnud
poleks siukke tossike!

IV

Praegugi, näe, laua taga
istub ta ja nõuab rahu -
kuidas manduda saab nõnda,
minu pähe küll ei mahu.

Kas siis õige suurvaim ainult
imeb tindist välja ridu?
Õige suurvaim kohvikutes
kolaks ringi, paneks pidu!

Ütle, kallis, mis sa mõtled,
otsmikul kui vari nii?
Kas ehk tahaksid mind lasta
maha nagu Karini?


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust (sel korral ei saanud valimata jätta meie kirjanduslooga seotud vaimukaid tekste ehk saan neid isegi tundides kasutada). Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema.


Andmed:
Wimberg, Just praegu, J&U, 2021, lk 128

Linke netiilmast:
Karl Martin Sinijärve raamatusoovitus ERRis

14 aprill 2021

Hugo Vaher - Vääna jäljeküttide kolm juhtumit (2017-2020)

Iga suvi vajab vähemalt ÜHT seiklust! Eriti tore on see seiklus läbi teha koos oma hea sõbraga. Kellegagi, kelle peale sa võid 100% kindel olla. Keegi, kelle puhul kehtib ütlus "Temaga võib luurele minna". Selline sõprus ja usaldus ühendab kindlasti Martinit ja Markust, kes veedavad oma suved koos Väänas suvitades.


Kui suure osa suvest sisustavad jalgpalli tagumine, ujumine ja tagaaeda kahekordse onni ehitamine, siis nutikatel poistel ei jää kõige selle keskel märkamata nende suvekodu lähedal aset leidvad kahtlased sündmused. Rannale uhutud kummipaat, kadunud kunstišedööver ning kummituslik pioneerilaager - iga suvi toob uue juhtumi ja sellega ka uue seikluse. Õnneks on poistel abiks naabrite terjer Riki, kelle suurepärane nina aitab poisid nii mõnelgi korral hädast välja. Kolmekesi leitakse igale juhtumile lahendus. 

Hugo Vaheri kirjutatud seikluslikud raamatud on täis avastamisindu ja seiklusjanu. Ja kõik see leiab aset ÕUES! Lisaks ei ole Martin ja Markus ninapidi kinni mingis nutiseadmetes. Nad leiavad, et ojakeses puukoorest laevukeste ujutamine või puu otsas turnimine on igati etem tegevus. Usun, et Martin ja Markus oleks oma seikluse ja pealehakkamisega paljudele 3. kuni 6. klassi noortele lugejatele (eriti poistele) kena eeskuju. Talvel loed Vääna jäljeküttidest ja suvel lähed ise seiklusi otsima.


Andmed:

Hugo Vaher, Vääne jäljekütid: Salapärase soki juhtum, Tänapäev, 2017, lk 120
Hugo Vaher, Vääne jäljekütid: Maa ja taeva vahel, Tänapäev, 2019, lk 136
Hugo Vaher, Vääne jäljekütid: Vana laagri saladus, Tänapäev, 2020, lk 144

25 märts 2021

Jaan Kross - Tiit Pagu (2020)

Minu Krossi lugemise kuu jätkus lõpuks teosega, mida ma varem lugenud ei olnud. Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva tähistati eelmisel aastal väga laial rindel (lavastus Draamateatris, näitused, konverents, postmark jne). Lisaks mitmele kordustrükile jõudis lugejateni esmakordselt Krossi pooleli jäänud ja ta enda poolt maha vaikitud värssromaan "Tiit Pagu", mille kallal töötas põhiliselt 1951-1954 olles Siberis asumisel. 

Ligi 3700 värsireast koosnev lugu viib meid Eesti Wabariigi viimastesse kuudesse 1940. aastal. Loo keskmes on Tartus õigusteadust õppiv ja elu nautiv Tiit Pagu, kes satub ühe neiu tõttu lähemasse kontakti kohalike kommunistidega. Vaikselt hakkavad ta silmad nägema marksistliku õpetuse "tõde" ja uued tutvused tööliskonnas aitavad sellele ainult kaasa. Kuid Tiidu hinges aina süvenevate kahtluste juures värssromaan kahjuks katkebki. Me ei saa ilmselt kunagi teada, kuhu Kross kavatses Tiidu elusaatuse tüürida. Kas Tiit oleks läinud kaasa 1940. aasta juunisündmustega? Kas temast oleks saanud Punaarmee kangelaslik veteran? Ja kas ühest kapitalisti pojast oleks saanud lõpuks eeskujulik Nõukogude inimene? Ehk tegelikult ongi hea, et me seda teada ei saa. Äkki mõistis ka Kross ise, et kirjandusse on võimalik ka teisi teid mööda jõuda (vähem iseendaga vastuollu minnes) ja jättis seetõttu värssromaani pooleli. 

Ise nautisin (kergest roosast varjundist hoolimata) Krossi meisterlikku värsitunnetust ja sõnaosavust väga. Lugesin seda õues mööda kevadisi tänavaid jalutades. Peale paari lehekülge hakkas juba mu samm Krossi värsimõõduga ühes rütmis käima. Ilmselt vastutulijad vaatasid natuke imestunult üht vaikselt enda ette pobisevat tüüpi, kuid keha kohe tahab nagu luulet häälega lugeda. Koju jõudes läks mul tükk aega, et jalutuskäigu ajal kõnesse tekkinud rütmist ja tahtmatutest riimidest lahti saada. Õnneks või kahjuks järgmise raamatuga seda juhtuda ei saa, sest nüüd on kavatsus ette võtta äsja ilmunud korraliku tellise mõõtu "Kallid krantsid" (Krossi kirjad vangilaagrist ja asumiselt). Eks jalutuskäikudeks tuleb mõni õhem "vahelugemine" leida.


Andmed:
Jaan Kross, Tiit Pagu: VärssromaanSA Kultuurileht, 2020, lk 168

Linke netiilmast:
"Tiit Pagu" ELLU-s

Kristi Helme arvustus Eesti Päevalehes

21 märts 2021

Jaan Kross - Keisri hull (1978)

Mõne raamatu puhul oleks tahtnud seda lugeda just esmailmumise ajal. Kuigi klassika staatust ihkav tekst sisaldab teemasid, mis kõnetavad lugejat olenemata hetkel käsil olevast aastaarvust, siis mingis osas peegeldab see ikkagi üht kindlat hetke kirjaniku elust ning kommentaari teda ümbritsevale ühiskonnale. Sellise teksti päevakajaliste kihtide parimaks mõistmiseks on muidugi suur abi kommenteeritud väljaandest või olla ise kirjaniku kaasaegne.

Üheks selliseks raamatuks on minu jaoks alati olnud Jaan Krossi "Keisri Hull". Väga lihtne on seda lugeda kui järjekordset ajalooromaani, mille keskmes üks eriline inimsaatus. Kuid "Keisri hullus" on palju-palju enamat. Vene keisririik ja selle pärjatud pead vs. Nõukogude Liit oma nomenklatuuriga. Impeeriumi repressioonid teisitimõtlejate vastu 19. ja 20. sajandil (Siber on sihtkohana olnud ikka ajalooliselt väga populaarne). Sunnitud vaikimine kodumaal või püüd pääseda vabasse maailma tõde kuulutama, millele ei pruugi kuulajaskonda ollagi. Kui palju ridade vahele "peidetud" paralleele ja nentimist, et ei ole midagi uut siin päikese all.

Usun, et 1978. aastal "Keisri hullu" lugenud said minuga võrreldes hoopis mitmekülgsema elamuse. "Vaata, mis see Kross siin nende Moskva molkuste kohta julges öelda!" "Kuidas tsensuur küll selle lõigu läbi lasi???" Sellised mõtted võisid tolleaegsete lugejate peadest täiesti vabalt läbi lipsata. Kui ma üldiselt ei kadesta nõukogude ajal elanud inimesi mitte üks raas, siis seda ridade vahelt otsimist ja autori öeldu "tegeliku tähenduse" mõistatamist kadestan küll natuke. Sarnane kahetähenduslike mõtete otsimine käis ka kino- ja teatrisaalis. Ilmselt sisimas masohhistlikumad kunstiinimesed isegi natuke nautisid seda vägikaikavedu tsensuuriga. Nõnda tore on ju vahel võimuesindaja ta omas mängus üle kavaldada ning lolli olukorda panna.

Tänapäeval on see ridade vahele kirjutamise ja sealt lugemise oskus ikka üks kaduv kunst. Praegu pigem karjutakse sulle lavalt SUURT TÕDE kõva häälega näkku. Tavaliselt veel mitu korda. Muidu pole kindel, et ka viimane puupea tagareas ikka aru sai. Seetõttu ongi vahel põnev tagasi minna teisest ajast pärit tekstide juurde. Mina muidugi kõigest peentest torgetest ja vihjetest aru ei saa. Aga otsida on neid äraütlemata põnev. Kui sellega tegeleda ei viitsi, siis "Keisri hullu" puhul saad nautida lihtsalt üht suurepärast ajalooromaani.

PS: Ma tõesti vabandan tolleaegsete kunstnike ees, aga need 1970.1980. aastatel Eesti Raamatu poolt välja antud teoste kujundus on lihtsalt nii ilmetu. Tundub, et neil oli trükikojas palju erinevat tooni pruuni, mis tuli plaani täitmiseks ära kasutada. :)

Andmed:
Jaan Kross, Keisri hull, Eesti Raamat, 1978, lk 352

12 märts 2021

Jaan Kross - Mesmeri ring (1995)

"Mesmeri ringis" astume koos "Wikmani poistest" tuttava Jaak Sirkliga Tartu ülikooli õigusteadust õppima. Aasta on 1938. Korporatsioonid ja seltsid, auditooriumid ja kohvikud - kõik need paigad on täidetud särasilmsete noortega. Nad on enam-vähem üheealised riigiga, kus nad elavad. Aeg on armuda, õppida ja avastada, mida sel maailmal on neile pakkuda. Kõik teed on neile valla!

Jaak leiab omale sobiliku paiga seltsi Amicus (EÜS) näol, kus tema akadeemiliseks isaks saab Indrek Tarma. Indrek tutvustab Jaagule tudengielu võlusid ja valusid ning aitab tal luua uusi sidemeid. Üheks olulisimaks uueks inimeseks Jaagu elus saab Indreku kallim Riina. Vist ainus tudengineiu terve Tartu peale, kellesse Jaak armuda ei tohiks, kuid mida sa ikka teed, kui süda otsustab teisiti.

Kuigi meie ja ilmselt ka romaani tegelased (kui nad teaksid, mis õudusi lähitulevik neile toob) tahaks jääda sinna hetke veel natuke kauemaks, siis paratamatu järjekindlusega kerkivad esile aastaarvud 1939, 1940 ja 1941. Nende noorte inimeste ja üldse kogu meie rahva maailma hakkab järsku mõranema. Mööduvad nädalad, kuud ja aastad. Tekivad aina uued normaalsused, mis hetk tagasi tundusid ilmvõimatud. Kuidas on võimalik, et inimesed lihtsalt kaovad? Vahistatakse, ilma süüta? Lastakse maha, ilma kohtuta? Meie ja terve Euroopa seisamegi nüüd vaikselt kõrval ja laseme sel juhtuda? Kross annabki suurepäraselt edasi just seda mõistmatust, hämmingut ja vaikset raevu, mis nendes noortes inimestes (
kes olid kogu oma teadliku elu elanud Eesti Wabariigis) on võtmas võimu. Kuid mõrad muutuvad iga päev aina suuremaks, kuni lõpuks kõik kildudeks puruneb. 

Romaani keskmes on küll Jaagu areng nendel murrangulistel aastatel, siis tegelikult on see raamat kirjutatud eesmärgiga ära rääkida Indreku ehk Andres Raska lugu. Indrek on võrdkujuks tervele oma põlvkonnale. Temasugustest pidi saama Wabariigi uus särav haritlaskond, kes oleks kandnud endas eestluse ja Euroopa ideaale. Nende seast oleks pidanud tulema meie esimene Nobeli keemiapreemia laureaat, uued olümpiavõitjad ning maailmakirjanduse suurnimed. Kuid neile ei antud seda võimalust! Nende saatus oli muutuda teadmata kadunuks, langeda võõras mundris lahinguväljal,  surra kõhutõppe suurel Siberimaal või saada vangilaagri ümbruses hulkuvate koerte ja huntide toidupooliseks. Kuid selleks, et teist sellist põlvkonda meil enam iialgi ei tekiks, on meil vaja mäletada. Olenemata sellest, kui valus see on! See on vähim, mida me Indreku ja ta saatusekaaslaste heaks teha saame.


Andmed:
Jaan Kross, Mesmeri ring: romaniseeritud memuaarid nagu kõik memuaarid ja peaaegu iga romaan, Kupar, 1995, lk 360

Linke netiilmast:
Maire Liivametsa arvustus Eesti Päevalehes

11 märts 2021

Jaan Kross - Wikmani poisid (1988)

See on ikka põnev ja kummaline, kuidas osad mälupildid lapsepõlvest püsivad aastaid mälusoppides nõnda säravalt. Ma mäletan siiani perega "Wikmani poiste" seriaali vaatamist 1995. aastal, kui ma ise olin alles 7-8aastane. Wikmani huligaansuse/surematuse kõne, Penno klassi ees kokutamas, Wikmani "matused" kaljupangal, õpetaja Krafft kaugust hüppamas, härra Tooder oma pojaga tormisele merele sõudmas - need stseenid jäid minuga aastateks. 

Nüüd Jaan Krossi romaani taas lugedes kerkisid need pildid seriaalist järjepanu mu silme ette. Noor Malmsten "doktor" Sirklina ja noor Sammul vaikse Laasikuna. Tegin koos nende ja teiste Wikmani poestega läbi gümnaasiumi kaks viimast aastat, mis olid täis suuremaid ja väiksemaid koerustükke, armumisi, rivaliteeti, nooruse uljust, pidusid ning muidugi ka tuupimist.

Lisaks toredale ja (üldiselt) ühte hoidavale poestekambale on äraütlemata oluline roll romaanis Wikmani kooli õpetajatel. Kõik omanäolised ja meeldejäävad kujud (kõigil oma hüüdnimi!), kes selle klassiga rohkem või vähem vägikaigast vedama peavad. Õpilased tahavad ju ikka, et kontrolltöö lükkuks edasi või hoopis ära jääks. Seetõttu hakkavadki vahel täiesti iseseisvalt kraanikausid uputama või paberikorvid plahvatama. 

Eelmine kord lugesin "Wikmani poisse" ise gümnaasiumis õppides, nüüd olles õpetaja. Õpilaste krutskid ning Sirkeli ja Laasiku püüded preili Pukspuu südant võita kiskusid ka sel korral aina uuesti ja uuesti järgmist peatükki alustama, kuid lisaks lugesin suure huvi ja mõttega just õpetajate ja eriti härra Wikmani kirjeldusi. 

Õpetajatest tõusis muidugi eriliselt esile usuõpetaja Tooder, kes sai poeste poolt "valgustatud". Paratamatult tabasin endki juurdlemas selle üle, kuidas mina käituksin sellises olukorras ja kas jätkaksin üleüldse õpetajana. Tooderi usk (enesesse ja Jumalasse) lõi poeste teo tõttu alustaladeni kõikuma ning ta läheb lõpuks sellele ju kinnitust otsima sinna tormisele merele 1944. aasta sügisel (stseen raamatus, mille lugemise järele pidin ikka paraja pausi tegema). Klass ei osanud oma vasikavaimustuses arvatagi, mis tagajärg oli nende tiku tõmbamisel tegelikult.

Teine sügavamalt mõtlema pannud kohad oli härra Wikmani mõtted "meie haritlase ideaali" üle. Kuidas see on muutunud juba tema eluajal, milline see oli tema õpilastel (Eesti Wabariigis üles kasvanud põlvkond) ja mis on sellest saanud tänaseks? Tahaks loota, et härra Wikmanil oli ses suhtes ikkagi õigus, et oma tuumas on see ideaal ajastute ülene nähtus. Me peaksime lihtsalt selle säilimiseks ennekõike endalt (ja ka oma õpilastelt/õpetajatelt) nõudma rohkem, sest väikerahva siht peab ju olema SUREMATUS tänu loovatele kultuurilistele tegudele. Huligaanidele jäägu ajalik ja kaduv!

Andmed:
Jaan Kross, Wikmani poisid, Eesti Raamat, 1988, lk 528

27 veebruar 2021

Kristi Piiper - Topelt D (2021)

Klassikalised noortekad on üldiselt probleemikesksed (suhted, kiusamine, õppeedukus, meelemürgid) ja keskenduvad peategelas(t)e arengule ühe kooliaasta jooksul. Küünilisem raamatusõber võiks öelda, et kui oled lugenud üht neist, oled lugenud kõiki. Nõnda on vahelduseks igati tore lugeda mõnd noortekat, kus on astutud teada-tuntud rajalt natukeseks kõrvale.

Kristi Piiperi "Topelt D" on näiteks sümbioos noortekast ja põnevusromaanist. Kaheteistkümnendas klassis käiv Karmen püüab hakkama saada nii viimase õppeaasta koolistressi, vanemate selgelt lahutuse suunas tüüriva koduelu ja armumisega oma klassivenda. Kuid selle stereotüüpse noorteloo kõrval rullub lahti ka hoopis teistes toonides Diana lugu.

Diana on esmapilgul edukas noor naine, kelle elu ja minevikuga paremini tuttavaks saades hakkame nägema sügavaid mõrasid tema psüühikas ja lähisuhetes. Miks Diana on sõltuvuses iluoperatsioonidest? Mis on tema pideva rahulolematuse ja hirmude taga? Kui kaugele on ta valmis minema, et muuta oma elu "ideaalseks" ja sealt vastikud "segajad" kõrvaldada? Ja kuidas see kõik on lõpuks seotud Karmeni ja ta koolikaaslaste looga? Lõpuks saavad kõik küsimused oma vastused. Aga kas just kõige meeldivamad?!

Kirjanikuna on Piiper selle romaaniga igati korraliku sammu edasi teinud ja jään autori järgmist teost ootama (vahepeal proovin "Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised" loetud saada). Ning usun, et sellise tegelikult igati toimiva sümbioosina võiks "Topelt D" leida omale huvilisi nii noorte kui ka natuke vanemate lugejate seast. Olgem ausad, noortekad pole enam ammu ainult teismelistele mõeldud lugemisvara.


Andmed:
Kristi Piiper, Topelt D, Varrak, 2021, lk 296

16 veebruar 2021

Reeli Reinaus - Morten, Emilie ja kadunud maailmad (2020)

Hiljuti oli mu kaheksandatel klassidel kuu raamatuks üks vabalt valitud Reeli Reinausi noorteromaan. Küll loeti "Verikambit" ja "Deemoni märki", kuid mitmed õpilased olid omale raamatukogust võtnud hoopis autori uusima teose "Morten, Emilie ja kadunud maailmad". Ise ma polnud selle raamatuni veel jõudnud, kuid lugedes sisukontrollidest õpilaste mõtteid antud romaani kohta, hüppas see mu lõputuna näivas lugeda plaanitavate raamatute nimekirjas mitu kohta üles.

Reinausi raamatu keskmes on Morten, kelle elu on viimastel aastatel vaikselt allamäge hakanud minema (vanavanemate surm, ema töötamine Soomes, alkohoolikust onu "ranged" kasvatusmeetodid). Lohutuseks ja pelgupaigaks on Mortenil õppimine, fotograafia ning kodutalu ümber laiuv raba. Seal rabas kohtubki poiss Emiliet, kellel on oma saladus kanda.

Reinausi noortekad on üldiselt seiklusliku ja tempoka süžeega, mis on taganud ka nende positiivse vastuvõtu noorte lugejate seas. Kuid Morteni lugu on tundehell ja sügav. Morten on hingelt sarnane salapärase ja põhjatu rabaga, kus ta jalutades ja mõtiskledes oma õhtuid veedab, et pääseda pakku purjus onu võimaliku peksu eest. Oma väärtuses ja õnne võimalikkuses kahtlev Morten on ilmselt üks Reinausi huvitavamaid ja paremini õnnestunud tegelaskujusid. Sellest hoolimata soovitaksin seda teost siiski pigem neile noortele, kes leiavad võlu ka rännakutes mööda inimhinge rägastikke ja ei vaja pidevat action'it, et raamatut nautida.


Andmed:
Reeli Reinaus, Morten, Emilie ja kadunud maailmad, Päike ja Pilv, 2020, lk 184

Linke netiilmast:
"Morten, Emilie ja kadunud maailmad" ELLU-s

Jaanika Palmi arvustus ELK kodulehel

12 veebruar 2021

Jana Maasik - Enne lõppu (2020)

Jälle on käes aeg, kui hakkavad riburadamisi ilmuma viimasel Tänapäeva noorteromaanide konkursil edukalt esinenud käsikirjad. Sel korral oli mul võimalus alustada Jana Maasikule võidu toonud romaaniga "Enne lõppu". Juba esimeste peatükkide jooksul hakkasid esile kerkima seosed kahe teise viimastel aastatel loetud ja vägagi korda läinud romaaniga.

Esimene seosetekitaja oli Eia Uusi omajagu kõmu esile kutsunud romaan "Tüdrukune", mis kriipis hinge raamatus olnud koolikiusamise kirjeldustega. Kui Uusi romaanis sattus noor tüdruk oma klassivendade füüsilise kiusu objektiks, siis Jana Maasiku noorteromaanis kirjeldatakse (peamiselt) vaimset kiusamist klassiõdede poolt. Mõlema teose vastavaid peatükke ja lõike oli minul füüsiliselt raske lugeda. Ma võin lugeda veriseid mõrvamüsteeriume või sõjakoledustest rääkivaid romaane, kuid kaitsetu lapse jõhker kiusamine ja alandamine on neist sadu kordi vastikum. Samas on antud teema käsitlemine igati vajalik ja tervitatav, eriti kiusamise mõjude kirjeldamine inimese psüühikale pikemas perspektiivis.

Teine romaan, mis mul kohe pähe kargas, oli Kaia Raudsepa "Nähtamatu tüdruk". Mõlema romaani fookuses on  peategelase sisemaailm ning täiskasvanuks saamisega kaasnevad kõhklused ja kahtlused. Nii "Nähtamatu tüdruku" Lena kui ka "Enne lõppu" Katrina on "üle- järele-, peale-, ja allamõtlejad", kelle "sisemiste minade matrjoškad" meile romaani vältel vaikselt avanevad. Need tüdrukud ei ole paljudele noorteromaanidele omased lihtsakoelised teismelised, kelle maailma keskmeks on peod, arusaamatused vanematega ja esimesed armusuhted, vaid põnevad inimhinged, kelle arengut on huvitav jälgida.

Kuna ma ei ole veel jõudnud teisi konkursil kõrgetele kohtadele jõudnud töid lugeda, siis lõplikku otsust meie noortekirjanduse hetkeseisust on ennatlik teha. Kuid olles lugenud viimastel aastal ilmunud teisi kodumaiseid noortekaid, siis on tunne, et liikumine psühholoogiliselt sügavama ja mitmekihilisema teksti suunas on siiski toimumas. Enam ei juhtu noorteka peategelasega 200 lk jooksul kõik, mis ühe noore inimesega võib juhtuda (alates esimesest purjusolekust kuni rasestumiseni välja), vaid kirjanikud võtavad üks-kaks teemat ja lähevad nendega süvitsi. Eks nüüd tuleb lihtsalt oodata noorte lugejate reaktsiooni sellisele muutusele. Mina jään paari oma õpilase muljeid igatahes huviga ootama, kes alustasid minu soovitusel "Enne lõppu" lugemist ("Nähtamatu tüdruk" sai näiteks väga positiivset tagasisidet). 

 

Andmed:
Jana Maasik, Enne lõppu, Tänapäev, 2020, lk 336

11 veebruar 2021

Triinu Laan - Luukere Juhani juhtumised (2020)

Esmapilgul ei tohiks luukered ja lasteraamatud kuidagi kokku sobida. Erandi võiks muidugi ju teha näiteks piraatidest rääkiva loo puhul. Huvitaval kombel meie lastekirjanikud nõnda ei arva, sest luukered on ikka ja jälle leidnud tee nende raamatutesse, kus pole piraatidest ja aardekirstudest juttugi (tuntumaks näiteks Piret Raua "Printsess Luluu ja härra Kere").

Triinu Laane raamatus asub pensionile jäänud luukere Juhan elama Lõuna-Eestis asuvasse tallu, kus teda on ees ootamas taadu, memme ja nende lapselapsed. Juhan sulandub suurepäraselt uue paiga ja perega. Küll ta aitab külas ringi hiilivaid sulisid hirmutada, valvab lapselaste und ja isegi pealinnas toimuval kunstinäitusel käib Juhan ära. Kuid kõige olulisem on taadule Juhani olemasolu tema elu raskematel päevadel. Hea sõbra tugi aitab õnneks kõigega toime tulla.

Lisaks muhedatele tegelaskujudele, oluliste teemade käsitlemisele (surm osana meie eludest), toredatele illustratsioonidele ning mõnusale jutustuslaadile on Triinu Laanese raamatu üheks "rosinaks" ka võru keele kasutamine dialoogides. Teisiti ei oleks osanud taadut ja memmet rääkimas ette kujutadagi. Kõik mainitud osad moodustasid ikka väga tugeva terviku. Too om ütś väega vahva raamadukõnõ!

Andmed:
Triinu Laan, Luukere Juhani juhtumised, Päike ja Pilv, 2020, lk 62

Linke netiilmast:
Jaanika Palmi arvustus ELK kodulehel
Ülevaade Lõunalehes

09 veebruar 2021

Jana Maasik - Hopspelleri amulett I-II (2018-2019)

Juba ammu ei ole mul õrna aimugi, kui palju olen ma lugenud lasteraamatuid, kus sõpradest koosnev kolmik uurivad koos mõnda kriminaalset juhtumit või satuvad muul moel seikluste keskele. Neid raamatuid on loetud vast ikka kümneid. Tavaliselt leiavad need lood aset mõnes väikelinnas või suvel vanavanemate juures. Mõnusad ja turvalised paigad, kus igavuse peletamiseks on üks tore seiklus igati teretulnud. 

Ma ei ole nendest raamatutest tegelikult üldse tüdinud, sest need täidavad mu alati mõnusa soojuse ja helgusega. Otsekui vanaema praeks jälle köögis kooke ja sul pole sellel päikest täis hommikul mitte kuhugi kiiret. Samas oli igati värskendav vahelduseks lugeda ühest säärasest sõprade kolmikust hoopis teises keskkonnas.

Nimelt on Jana Maasik oma kaheosalise raamatu tegelased pannud seiklema 20. sajandi alguse parunimõisa Eestimaal. Mõisapreili Pipa, vabrikandi poeg Egon ja aednikupoiss Mattis püüavad välja selgitada, miks üks vana amulett osutub järsku väärtuslikumaks kõigist Hopspelleri mõisas olevatest kalliskividest ja hõbenõudest. Üks rahulikuna alanud suvi muutub ühe õhtuga laste jaoks pööraselt põnevaks seikluseks, kus lendavad noad, tõllad kaovad ööpimedusse ning lõpuks saabuvad isegi ajarändurid kaugest tulevikust 1903. aastasse.

Mina sooviksin Hopspelleri mõisa teinegi kord sattuda, kuid ajarändu võimaldavat amuletti pole ma veel kahjuks leidnud. Ehk avaneb siiski ka minul võimalus tulevikus minevikku minna, aga selleks peaks Jana Maasik selle "amuleti" minu jaoks valmis kirjutama.

Andmed:
Jana Maasik, Hopspelleri amulett I: Kõrvetav puudutus, Tänapäev, 2018, lk 160
Jana Maasik, Hopspelleri amulett II: Üksik skelett, Tänapäev, 2019, lk 192