25 oktoober 2021

Andrus Kivirähk - Mälestused (2021)

Mina olen rahvakirjaniku kõige uuem raamat. Ütlen kohe ausalt, et ei ole lihtne mina olla. Kindlasti olete kuulnud minu kuulsusrikkast suguvõsast, kellest mitmed on suurema või väiksema märgi meie kultuurilukku jätnud. Tunnen ennast natuke olümpiale mineva Eesti sportlasena, kes on "kindel medalisoosik". Kui oma tulemust ära ei tee, siis ei jõua seda kirumist pärast ära kuulata.

Vahel ikka uuritakse, mis on su esimene mälestus. Mina mäletan esimese asjana, kuidas ma oma vendade ja õdedega ühes hämaras ruumis suures kuhjas koos olime. Kõik lõhnasime alles trükivärvi järele ja ei suutnud kuidagi ära oodata, millal oma uue omanikuga kohtume. Saab selleks mõni vana professorihärra või hoopis edukas kinnisvaramaakler, kes otsib oma puhkusereisiks uut kaaslast basseini kõrval losutamiseks?

Järsku läksid tuled põlema ja meie ümber hakkasid inimesed ringi siblima. Meie saime kohe aru, et nüüd tuleb end kõige paremast küljest näidata. Ütlevad ju küll, et ära hinda raamatut kaane järgi, aga eks ta mõnes mõttes üks missivõistlus ikka ole. Mõnda mu vendadest või õdedest lapati põhjalikult ja mindi siis temaga kassasse. Mõni jälle võeti lihtsalt kuhjast ja läinud ta oligi. Kuuldused levisid, et koht müügiedetabeli tipus on suhteliselt kindel.

Ja siis tuli minu kord! Mäletan nii hästi, kui too mustas talvemantlis noormees mu kätte võttis. Sain kohe ta silmist aru, et tagasi mind ei panda. Jõudsime vaevalt poest välja, kui ta juba mind lugema hakkas. Esiteks kohkusin sellest täitsa ära, sest arvasin, et kohe põrutab ta vastu lähimat laternaposti või veel hullem mõne auto alla. Ja siis olen ju mina süüdi! Aga peagi sain aru, et ta ei tee seda esimest korda. Tal oleks kui mõni radar küljes olnud, mis lubas tal mööda tänavaid nõnda turvaliselt liikuda. Ma tundsin end täiesti kindlalt tema käte vahel.

Järgmistel päevadel viis ta mind ka trammi ja bussiga sõitma. Isegi oranži rongiga sõitsime paar peatust. See meeldis mulle kõige rohkem! Meie pealinna tunnen ma läbi ja lõhki. Võiksin ise teile väikese giidituuri teha. Aga kahjuks väljamaale ma ei jõudnud ja see on täielikult mu enda süü. Nimelt polnud ma piisavalt paks! Mu omanik luges mu paari päevaga läbi ja nõnda lõppesid ka mu rännakud. Aga sellest pole hullu! Mul on mida meenutada, kui nüüd koos oma kuulsate onude ja tädidega tema riiulis koha olen leidnud. Ja unistus väljamaareisist pole kadunud, sest kuuldavasti võetakse meie suguvõsa liikmeid ikka suhteliselt tihti riiulist alla. Üks tonte ja kratte täis vanaonu käib üpris tihti meil komandeeringus. Miks ei võida mindki kunagi näiteks Egiptimaale kaasa võtta?


Andmed:
Andrus Kivirähk, Mälestused, Varrak, 2021, lk 216

Linke netiilmast:
Kaspar Viilupi arvustus ERR-is
Karl Martin Sinijärve arvustus ERR-is
Autor oma raamatust ERR-is

22 oktoober 2021

Voldemar Panso - Portreed minus ja minu ümber (1975)

Ütle, kes on su sõber ja ma ütlen, kes sa ise oled - nende kuldsete sõnadega on raske vaielda. Eks me ümbritse end ikka inimestega, kellega meil on laias laastus ühised tõekspidamised ning huvid. Nendest saavad sinu kaasteelised ja kunagi koos käidud teele tagasi vaadates alles mõistad, kui suur mõju neil oli sinu sinuks kujunemisel.

Kui vaadata Voldemar Panso sõpru, kolleege ning õpetajaid, siis saab ülal mainitud vanasõnale vastata vaid ühe sõnaga - LEGEND. Tuglasest, Lurichist, Stansilavskist ja paljudest teistest läinud sajandi suurkujudest maalib Panso sooja huumori ja tähelepaneliku silma abiga elulähedased portreed, mis pole tegelikult midagi muud, kui ühe suurmehe sügav kummardus ja tänusõnad Pansost Panso teinud inimestele. Meister tunneb meistrit!

Suur osa isikuid, kellest Panso oma raamatus "Portreed minus ja minu ümber" kirjutab, väärivad kõik oma isiklikku telliskivi mõõtu monograafiat (mitmest neist on selliseid muidugi ka kirjutatud). Kuid mulle läksid kõige rohkem hinge Panso portreed oma õpetajatest. 

Muidugi on kõigile meie teatrilooga vähegi kursis olevatele inimestele teada Panso õpingud Moskva Teatriinstituudis ja sealt kaasa võetud Stanislavski koolkonna mõjud (Panso "teise ema" Maria Knebeli portree), mis siiani Panso enda õpilaste ja omakorda nende õpilaste näol kujundavad meie teatrimaastikku. 

Aga eriti soojad olid Panso mälestused Nõmme Gümnaasiumi päevil nende klassi eest seisnud õpetajatest. Vana roomlane Tamm ja alati energiast pakatanud noor Pahvka - õpetajad, kes tegid lihtsalt pühendumusega oma tööd ja enda teadmata andsid olulise panuse meie tulevase teatrilegendi arengusse. Ühinen siinkohal koos Pansoga sügavaks kummarduseks kunagiste ametivendade ees. Teie töö mõju on siiani tunda!


Andmed:
Voldemar Panso, Portreed minus ja minu ümber, Eesti Raamat, 1975, lk 292

05 oktoober 2021

Jaan Sudak - Mia nägi unõs... (2021)

Unenägudest palju isiklikumaid asju meie eludes pole. Ainult sina koged neid ning proovid hommikul ärgates neist õiget sotti saada. Teistele oma unenäost jutustamine on juba nagu pimedale elevandist rääkimine. Nad nagu saavad aru ja suudavad isegi ehk samastuda, aga päriselt nad ei saa kunagi aru, mida sa kogesid. Ja kas sa isegi?

Kuigi me kõik ilmselt mõtestame ja tähtsustame unenägusid natuke või rohkem erinevalt, siis erinevates kultuuriruumides on aja jooksul ikkagi välja kujunenud omad seletused unenäos nähtud sündmuste või esemete tõlgendamiseks. Jaan Sudak võtab oma raamatus "Mia nägi unõs..." vaatluse alla kihnlaste uskumused unenägude kohta, kuid eks seda saab rahulikult tervele meie väiksele kultuuriruumile üle kanda. 

Näiteks minu vanaemale (pärit Sõrve poolsaarelt) meeldis ikka hommikuti oma unenägudest rääkida. Ega ma palju neist ei mäleta, aga sita unes nägemine tähendas Saaremaa inimesele täpselt sama, mida kihnlasele, ehk varsti oli raha oodata. Nendel hommikutel suundus vanaema esimese asjana R-Kioskisse kolme mänguväljaga Bingo piletit ostma, sest suured rahamäed olid meie poole teel. Kahjuks ei mäleta, kas mõnele nendest unenägudest järgnes ka võidukas lotokolmapäev (ehkki vahel tulid nurgad ikka kokku), kuid järgmine sarnane unenägu tähendas jälle hommikust jalutuskäiku R-Kioski suunas.

Ise lugesin suure huviga unenäoennete selgitusele (mis on 2/3 raamatust) eelnenud Sudaki ülevaadet unenägude uurimise taustast meil ja mujal. Aga kindlasti vaatan oma unenägudele hommikuti hoopis teise pilguga tagasi, kui järgmine kord mõni siga, rott või täi neisse ära eksib. Ehk ostan mõnikord ka mõne lotopileti vanaema mälestuseks.


Andmed:
Jaan Sudak, Mia nägi unõs...: Uni ja unenäod eesti rahvapärimuses, Varrak, 2021, lk 296

Linke netiilmast:
Reet Weidebaumi uudislõik ERR-is
Ott Heinapuu arvustus Keeles ja Kirjanduses

04 oktoober 2021

Manfred Kalmsten - Raske vihm (2020)

Debüütkogusid varitseb alati üks salakaval lõks. Nõnda lihtne ja ahvatlev on ju kõik seni kirjutatu üheks käsikirjaks kokku liita ja ühtede kaante vahel välja anda. Kui mitte oma esimesse kogusse, siis kuhu veel? Kogutud teoste eelviimasesse köitesse, millele järgneb veel ainult bibliograafia?

Kuid kogutud teoseid ei jõua oodata ja ikkagi valitakse debüütkogumik, siis sellega kaasneb oht, et raamatusse satuvad kokku nii kriitikutele silma jäänud ja esimesi tunnustusi toonud tekstid kui ka lihtsalt kirjanduslikust huvist tehtud katsetused (noor kirjanik arenebki ju pidevalt kirjutades ja oma piire kombates). Ja nõnda ongi lõpuks trükikotta minemas täitsa "päris raamatu" mõõtu käsikiri, mitte mõni vihk.

Manfred Kalmsteni debüütkogu "Raske vihm" on kahjuks ülal kirjeldatud lõksu päris korralikult kinni jäänud. Kogumikus olevate lugude seas on tõesti tugevaid ja igati korralikke ulmejutte ("Raske vihm", "Vampiiriprobleem ja selle mõnetine lahendus", "Põgeneda rottidelinnast...", "Lumemarjaveri" ja "Murtud Süda"), mille puhul tuli suurepäraselt välja Kalmsteni tugevaim oskus kirjanikuna - luua omanäolisi ja natuke kõhedaks tegevaid maailmu. Kõigi mainitud juttude puhul oli mul lugejana soov loo lõppedes neist maailmadest rohkem teada saada. Tahaks veel jalutada mööda Mutilinn hämarusse mattuvaid tänavaid või sõita vaikselt tuksuva "Mudel II" mööda Kaleva kuningriiki Rävala poole, et saada osa vabariiklaste ja rojalistide vastasseisust. Miks mitte lausa romaani mõõtu teksti näol?

Kuid antud kogumik sisaldas ka neid palasid, mille puhul ma ei suutnud enam süžeed meelde tuletada, kui raamatuga lõpetatuna sisukorrast pealkirju vaatasin. Õnnetuseks muudavadki need kogumiku tervikilme Harju keskmiseks, millest on tuline kahju, sest tegemist oleks võinud olla meie ulmemaastiku viimaste aastate ühe tugevama debüütkoguga. Õnneks tõestavad kogumiku tugevamad lood siiski seda, et meie ulmekirjandus on saanud juurde uue põneva autori, kelle järgmisi tekste jään huviga ootama.


Andmed:
Manfred Kalmsten, Raske vihm, Fantaasia, 2020, lk 320

Linke netiilmast:
Kalver Tamme arvustus Reaktoris
Ene Kallase arvustus Reaktoris
Elar Haljase arvustus Reaktoris

01 oktoober 2021

Friedebert Tuglas & Karl Ast Rumor - Omnibusega ümber Põhja- ja Kesk-Euroopa (2021)

90 aastat tagasi asusid neli meest (kaks kirjanikuhärrat, ärimees ja nende multitalendist autojuht) ühe erilise omnibusega rännuteele mööda Põhjala unenäolisi maastikke, et jõuda välja Pariisi maailmanäitusele kultuuri kaema. Esialgne plaan oli jõuda isegi Balkani ja Vahemereni, kuid fjordid raputasid reisisellid ikka juba nõnda läbi, et Pariisist vurati läbi Saksamaa otse kodu poole tagasi. Eks tuli ju väljamaal nähtud ilmaimesid kodumaal kuulutama hakata. 

Kahe kirjanikuhärra ehk Tukla ja Asti poolt on too reis ka kenasti dokumenteeritud. Tukla puhul muidugi tema kirjade näol kallile Elole, kes teda Werneris istudes taga igatses ning igasugu vekslite ja muude jamadega pidi tegelema. Ast jällegi saatis reisil olles ajalehte "Nool" lühikesi ülevaateid, mis jutusabana ilmusid ja nende reisifondi rahaliselt toetas.

Põnev on lugeda, kuidas nägid välja mitmed paigad, mida olen ka oma rännakutel külastanud, ligi sajand tagasi. Kohati on see Euroopa kultuurikiht ikka nii sügav ja tugev, et ka teine maailmasõda ja kõik hilisemad kümnendid ei ole seda palju muutnud. Samas loed neid Tuklate kirju ja Asti märkmeid ja mõistad, et see kõik on osake ühest kadunud maailmast, mis elab edasi veel ainult vanadel postkaartidel ja raamatutes. Nõnda oligi see teekond omnibusega mööda Põhja- ja Kesk-Euroopa maastikke ühtaegu rõõmus ja nukker. Aga koju jõudes avad postkasti ning sind ootab seal kirgastes ja selgetes toonides postkaart ühelt saarelt kesk Vahemerd. Ja sa tead järsku, et ka sul on aeg reisikohver pakkida ja teel asuda. Ainult milline raamat nüüd riiulist kaasa võtta?

PS: "Omnibusega ümber Põhja- ja Kesk-Euroopa" on minu jaoks konkurentsitult selle aasta kõige kaunima kujundusega raamat. Need ohtrad fotod, vanad postkaardid, karikatuurid, väljalõiked ajalehtedest ning fragmendid Konrad Mäe ja Nikolai Triigi maalidest on lihtsalt suurepäraselt ühteks taieseks kokku pandud.


Andmed:
Friedebert Tuglas & Karl Ast Rumor, Omnibusega ümber Põhja- ja Kesk-Euroopa: Väike Skandinaavia reisisaatja, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2021, lk 218

04 september 2021

Lembit Uustulnd - Operatsioon "Lossivaim" (2021)

Kuigi Läänemeri pole Kariibi meri ja Musthabemed meil siin ringi ei seilanud, siis leidub ka meie paiga ajaloos piisavalt põnevaid seiku ja isikuid, et sattuda ikka ja jälle mõne lasteraamatu kaante vahele. Lembit Uustulndi inspireerijaks raamatu "Operatsioon "Lossivaim"" puhul oli näiteks taani soost piraadikapteni Carsten Rode isik ja tegemised 16. sajandil. 

Selle salapärase isiku aegade hämarusse jäänud tegemisi hakkavad uurima vennad Tõnn ja Mats, kes suvitades vanavanemate juures Kuressaares ei saa ju ühest saladusi täis seiklusest ära öelda. Oleks selliseid uudishimulikke ja julget pealehakkamist täis noori ajaloohuvilisi rohkem, siis oleks kõik meie ajaloo valged laigud juba ammu oma lahenduse leidnud.

Tahaks rõhutada, et kohati tundus raamatu keelekasutus sihtgrupi vanusele mõeldes raskevõitu (merenduse ja ajalooga seotud terminite rohkus), kuigi autor tegeleb loo vältel pidevalt nende selgitamisega. Kokkuvõttes tundubki "Operatsioon "Lossivaim"" mõeldud väga kindlale noorele lugejale, kelle huvideks on ajalugu, sõjandus ja eriti (sõja)laevad. Kui see noor lugeja veel Saaremaal peaks elama, siis pole isegi küsimust. Mina ja minu vend oleksime igatahes poisikestena sellest vaimustuses olnud.


Andmed:
Lembit Uustulnd, Operatsioon "Lossivaim", Varrak, 2021, lk 224

28 august 2021

Vootele Ruusmaa - Purgatoorium (2021)

***

põhjala veneetsia
hilistalve
suminas
kumab 
nägemus
sinust
kui linna
eksinud
hirvest
kõrguvate
metall- ja
klaaspuude 
vahel

tume vesi
voolab
jalge all

hüüan sind
hüüan sind

endamisi,
salaja


***

see kirvevars
mäletab veel
sinu haaret

lõhun puid,
hoides sest
kramplikult
kinni, justkui
sinu käest

ja muudkui
raiun ja raiun

hinge kinni

silme eest
mustaks


***

surm puudutas
paljutki elusaks

ei mõistnud piisavalt
olemise valusat
                        kaduvust

               varem tegelesin
               eluga muuseas

                            mis võiks olla
                                    veel suurem
                                                        patt?


PS:
 Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema.

PPS: Kui räägitakse kirjutamise teraapilisest mõjust, siis võiks ehk see luulekogu olla selle üks näiteid? Kuid sellele küsimusele oskab ainult autor ise vastata. Mina lihtsalt tundsin lugedes ta valu ja seda, et lõpus oli kuidagi kergem edasi minna. Ehk ka temal neid luuletusi kirja pannes.

PPPS: Aitäh, Katrin!


Andmed:
Vootele Ruusmaa, Purgatoorium, Kaarnakivi Seltsi Kirjastus, 2021, lk 52

20 august 2021

Maniakkide Tänav "Laevakaitsjad" (2021) & Rait Piir "Hinged mõõgateral" (2021)

Juba tükk aega polnud lugema sattunud ühtki ulmeraamatut. Põhjust ei teagi öelda, kuid eks kõigest peab vahepeal väikese pausi tegema, et siis uue hingamisega edasi minna. Nüüd saigi kaks sel aastal ilmunud kodumaist ulmeraamatut kohe jutti läbi loetud (raamatusarjas "Teaduse kaardivägi" trükivalgust näinud Maniakkide Tänava romaan "Laevakaitsjad" ja Rait Piiri jutukogumik "Hinged mõõgateral"). 

Alustuseks sai ära käidud Pluutol, mille oli vahepeal jõudnud mingid tulnukad ära vallutada ning kohalike pluutolaste seas väikestviisi genotsiidi läbi viia. Kogu seda "jama" saadeti Päikesesüsteemi Ühenduse poolt rahumeelselt(!!!) ära klaarima erineva taustaga vabatahtlikest koosnev üksus (kelle seas ka peategelane Paul Möldri). Peaaegu kohe sai selgeks, et diplomaatiaga pole seal päikesesüsteemi perifeerias midagi peale hakata ning läheb ikka korralikuks kõmmutamiseks. 

Ega Maniakkide Tänava romaan ei lubagi lugejal peale esimesi sissejuhatavaid peatükke rohkem hinge tõmmata. Lahingud ja kokkupõrked tulnukatega järgevad aina üksteisele ning muutuvad aina jõhkramaks. Kaaslased langevad paremal ja vasakul. Tulevad uued nimed ja näod, kuid nendeks need jäävadki, sest milleks minna süvitsi, kui homme teda enam sinu kõrval ei pruugi olla. Järsku oledki jõudnud viimasesse peatükki ja aega on Pluutoga hüvasti jätta. Kuid mul on tunne, et viimaseks kohtumiseks see selle üksusega ja Paul Möldriga ei jää. Eriti peale Stalkeri võitu parima kodumaise romaani kategoorias.

Pluuto lahingukärast jõudsin järgmise raamatuga järsku keskaegsesse Jaapanisse. Riisipõllud, õites kirsipuud, samuraide aukoodeks, klannisõjad ja ellu ärkavad müüdid. Rait Piiri jutukogumiku neljast loost kahe tegevus viibki lugeja sellesse ääretult karmi, kuid samas kaunisse maailma. Kui taustal rulluvad lahti klannidevahelised võimuvõitlused ja lahingud, siis mõlema loo fookuses on indiviidi eneseotsingud (samurai Arata loos "Pajatus daamist punases kimonos" ja noor neiu Yukino lühiromaanis "Nukumeister"). Ning lisaks maistele ohtudele kerkib mõlemas loos pimedusest esile ka üleloomulikud jõud, mis osutuvad veelgi suuremaks ohuks. Nende lugude nautija verd igatahes karta ei tohi!

Piiri kogumiku kahes teises loos saab jällegi mööda kosmoseavarusi rännata. Küberpungilikus maailmas lahendavad oma juhtumeid kaks "uurijat" - Ryan Madsen Ceresel ja Ellis Drake Veenusel. Suurkonsortsiumite räpased saladused, tehisintellekti ohud, elupõletajatest peategelased, ühiskonna põhjakiht on täies hiilguses - seda kõike on nendes lugudes piisavalt, et noir-ide ja küberpungi fänn peaks igati rahule jääma.

Peale seda korralikku rännakut mööda aja- ja ilmaruumi võin öelda, et isu värske ulmekirjanduse järele on täitsa tagasi. Ma veel ei tea, kuhu järgmine seiklus mu viib, kuid nõnda pikka pausi ulmest ma endale küll enam ei luba. Liiga palju kaugeid maailmu on veel avastamata!


Andmed:
Maniakkide Tänav, Laevakaitsjad, 2021, Lummur, lk 336
Rait Piir, Hinged mõõgateral, 2021, Lummur, lk 368

Linke netiilmast:
Elar Haljase arvustus Reaktoris
Elar Haljase arvustus Reaktoris

26 juuli 2021

Kaks abielu kirjades (2012 & 2021)

Ilmselt kirjutatakse ja saadetakse hetkel maailmas rohkem kirju, kui kunagi inimkultuuri jooksul. Samas e-kiri tundub paberile kirja pandu kõrval nõnda tehislik ja külm (olenemata kirja sisust). Elektroonilisse postkasti saabunud kirjad leiavad ka palju lihtsamalt tee prügikasti, sest seda paari hiireklikki on ju nõnda lihtne teha (reisisellist sõbra postkaarti Indoneesiast samas ei raatsiks kuidagi ära visata).  Ning lõpuks on isiklikum, vahetum ja kiirem suhtlus nagunii juba liikunud kirjavahetusest teistesse suhtluskanalitesse (Messenger, FaceTime jne), milles toimuvatest vestlustest mingit pikemalt säilivat märki järele ei jää. Nõnda tundubki, et paberile oma käega kirja pandud kiri on nii või teisiti üks hääbuvatest "kunstidest".

Ise olen alati suure huviga lugenud meie kultuuritegelaste kirjavahetusi, mis on jõudnud raamatukaante vahele (näiteks Elo ja Friedebert Tuglase "Kirjad teineteisele" on üks mu lemmikraamatutest). Need annavad vahetuma pildi tolle ajastu kultuurielu jõujoontest (sõpradest ja rivaalidest, koostööst ja solvumisest) ning suundumustest (mõjud ja mõjutajad nii kunstis, kirjanduses kui ka poliitikas). Kui lugeda kohe peale kirjavahetust ka mõnd ühe osapoole samast perioodist teksti, siis võib huvitavate pisikest nüansside otsa komistada.

Nüüd sattusin lugema järjepanu kaht raamatut, milles ei vahetanud kirju kirjanikud, näitlejad, kunstnikud või teadlased, vaid abikaasad. Nii "Andres ja Anna" kui ka "Piiritu igatsus" annavad meile eelkõige võimaluse heita pilk kahe inimese eraellu. Baturini puhul kirjandus ja Särevi puhul teater muidugi mängivad taustal oma rolli (Baturini eneseotsingud alustava kirjanikuna, Särevi pidevad reisid seoses teatri ja filmivõtetega), kuid abikaasadega vahetatud kirjad (kahjuks mõlema raamatu puhul on peamiselt säilinud ainult mehe kirja naisele) lubavad meil ikkagi eelkõige kaasa teha abielude tõusud ja langused, mis ühel juhul jõuab välja kahjuks lahutuseni ja teisel elupäevade lõpuni kestnud liiduni. 

Mõlema raamatu puhul valdas mind lugedes ikka mitu korda tunne, et olen sattunud olukorra keskele, mis peakski jääma ainult nende kahe inimese vaheliseks. Eks selliste erakirjade hilisem jõudmine laiema lugejaskonna ette omab kindlasti omi küsimärke ja vaidluspunkte (samas on need juba paljude aastakümnete taha jäänud sündmused), kuid kokkuvõttes panid need raamatud mind tahtma haarata raamaturiiulist mõnd Baturini romaani ja külastada Särevi teatrituba. Selle üle olen igati tänulik!


Andmed:
Annely Voitka (koostaja), Andres ja Anna: Andres Särevi kirjad abikaasa Annale, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, 2012, lk 180
Inna Leitsalu, Piiritu igatsus. Nikolai Baturini kirjad Innale, Eesti Raamat, 2021, lk 272

Linke netiilmast:
Katrin Helend-Aaviku artikkel Õhtulehes

19 juuli 2021

Heli Künnapas & Lille Roomets - Uus tüdruk (2021)

Heli Künnapase ja Lille Roometsa poolt kahte kirjutatud noortekas "Uus tüdruk" meenutas mulle mõnd tüüpilist teismelistele suunatud Netflixi draamasarja pilootosa. Nendel esimestel episoodidel on väga kindlad eesmärgid: tutvustada põhitegelasi ja tegevuspaika, pakkuda piisaval hulgal draamat, aga samas jätta otsad küllalt lahtiseks kõikvõimalikeks süžeearenguteks, ning eelnevate abil saada vaataja vajutama nuppu "Next episode".

"Uue tüdruku" tegevus toimub ühes Eesti väikeses mereäärses linnakeses, kus kohaliku gümnaasiumi 11. klassi tuleb sügisel uus õpilane pealinnast. Noorteromaanidele igiomast draamat hakkab juba esimesest peatükist täiskäigul tootma klassi esipiff Lola (esmapilgul ikka ääretult ebameeldiv ja pinnapealne tegelane), kes kisub kohe suhtekeeristesse ja võimuvõitlusesse nii oma sportlasest peika Mario, geist parima sõbra Rinaldo kui ka pealinnast Viivuranda asumisele saabunud Emely.

Esmamulje raamatu kohta oli, et seda kõike olen ma enne juba näinud või lugenud. Aga samas tekkis lõpus ikkagi tunne, et võimalusel vajutaks sellele "Next episode" nupule.  Sest need vägagi stereotüüpsetena tunduvad tegelased hakkavad ka nendes Netflixi seriaalides alles hooaja jooksul enda sügavamaid kihte ja käitumise tagamaid avama. 45 minuti või 116 lehekülje jooksul ei jõua ju nelja noort inimhinge lahti muukida. Tuleb jääda lihtsalt märget "New episode" ootama.  


Andmed:
Heli Künnapas & Lille Roomets, Uus tüdruk: Viivuranna Gümnaasium 1. raamat, Heli Kirjastus, 2021, lk 116

07 juuli 2021

Marju Kõivupuu - Eesti põrgute lood (2021)

Iga suve üheks oodatumaks sündmuseks meie peres on umbes nädalane rattaretk mööda Eestit. Alati püüame retke juurde ka mõne väljakutse või eesmärgi leida, mis avaldab suuremat või väiksemat mõju plaanitavale marsruudile. Näiteks eelmise suvi rattaretkel oli väljakutseks külastada võimalikult palju saari. Sel aastal võiks proovida, mitu korda jõuame nädala jooksul omadega põrgus ära käia.

Eestimaa pakub selleks ohtralt võimalusi (eriti Lõuna-Eesti kant), et käia piilumas Vanapagana endisi elupaiku (sarviline on ise muidugi juba ammu läinud uut ja rahulikumat elupaika otsima). Tuleb välja, et ennevanasti meeldisid talle eelkõige suhteliselt avarad ja jõgede ääres olevad koopad koos põnevate tunnelirägastikega. Kahjuks paljud on peremehe lahkumise järel osaliselt või täielikult sissevarisenud. Kunagisest hiilgusest pole paljude põrgute puhul enam suurt alles jäänud. Eriti raske on põrgutele olnud just eelmine sajand, sest näiteks mõisate ajal olid parunid osad põrgud põrgutaadilt üle võtnud ja sinna isegi diivaneid ja raamaturiiuleid vedada lasknud. Tundub, et mõisahärrad üldiselt ei pahandanud, kui talumats ta nina alla pobisedes põrgu saatis. Mis viga kuumal suvepäeval mõnusalt jahedas põrgus diivanil istudes Hiina laternate valguses head raamatut lugeda. 

Et me ka praegu põrguväravad kenasti üles leiaksime, siis selleks on Marju Kõivupuu pannud kokku ülevaatliku teose "Eesti põrgute lood", kus saab lugeda iga põrgu kohta kogutud pärimust ja ajalugu, kus ta täpsemalt paikneb ja mis seisus on paik hetkel. Samuti väga põnevat peatükki mõistete "põrgu" ja "kurat/vanapagan" kohta laiemalt meie kultuuriloos. Mina võtsin igatahes peale raamatu lugemist seal olnud Eesti põrgute kaardi ette ja hakkasin erinevaid võimalikke marsruute rattaretkeks kirja panema. Omadega põrgusse läheme me nüüd päris kindlasti, küsimus on ainult mitmesse.


Andmed:
Marju Kõivupuu, Eesti põrgute lood: põrgu pärimuses ja maastikul, Varrak, 2021, lk 214

Linke netiilmast:
Margus Haava intervjuu autoriga Postimehes

05 juuli 2021

Jaan Kaplinski - Looduses ja loodusega (2020) & Vaimu paik (2021)

Mäletan selgelt, kuidas venna ja emaga suvilas kõik oma voodites lamasime. Väljas oli augusti soe ja sume suveöö. Ümber suvila siristasid ilmselt sajad ritsikad. Kella kümnesed uudised olid just lõppenud ning järsku sosistas natuke sahisevast ja kahisevast vanast mustast Philipsi raadiost üks meeshääl vilede saatel maagilise sõna - ÖÖÜLIKOOL.

Me olime vennaga neist saadetest tõesti vaimustuses. Targad mehed ja naised tulid ja jagasid meiega (me olime vast nii 14-15-aastased poisikesed) maailma saladusi ja tõdesid. Eks võlusõnaks oli muidugi too "ülikool", mille päevase versiooni peale sai juba tollal vaikselt mõeldud. Ülikool pidi ju sellistest tarkadest inimestest ja mõtetest lausa kubisema. Öistest lektoritest olid aga meie lemmikud kahtlemata Fred Jüssi ja Evald Saag. 

Nüüdseks on "Ööülikoolist" saanud juba midagi rohkemat iganädalasest saatest Vikerraadios. See on üks meie rahva tarkuse varasalvedest (nagu näiteks ka Ilmamaa välja antud "Eesti mõtteloo" raamatusari). Tark teab, et sellise väärtusega varandust tuleb mitmes erinevas paigas ja versioonis säilitada. Nõnda on hakanud jõudma öösel peetud loengud ka raamatukaante vahele. 

Esimeseks kogumikuks on "Vaimu paik", kuhu on kokku kogutud Jaan Kaplinski mõtted meie loodusest, keelest, minevikust ja tulevikust. Samuti sobib suurepäraselt kõrvale lugeda ka eelmisel aastal ilmunud kogumikku "Looduses ja loodusega", kus käivad käsikäes väikesed rõõmud, mida pakub kodupaiga aed ja mets, ning muremõtted, mida toovad esile meie looduses toimuvad muutused.

Jaan Kaplinski juubeliaastal saab teha igaüks meist väga lihtsalt suurele luuletajale ja mõtlejale toreda kingituse, mis kindlasti talle rõõmu valmistab. Esiteks lugege läbi mõni tema luulekogu, ülalmainitud kogumik või midagi kolmandat. Mõelge kaasa, vaielge vastu, saage elamus ja pistke tarkuseteri tasku, mida teistele (põlvedele) edasi jagada. Teiseks meisterdage üks pesakast ja pange see oma koduaeda või -parki üles. Ehk leiab mõni piirpääsukene seal omale uue kodu.


Andmed:
Jaan Kaplinski, Looduses ja loodusega: Mälestusi-mõtisklusi, Paradiis, 2020, lk 214
Jaan Kaplinski, Vaimu paik, Aadam ja Pojad & Kaarnakivi Selts, 2021, lk 184

11 juuni 2021

Eet Tuule - Rästikuvälu (2021)

Aeg-ajalt satub mu lugemislauale ikka mõne kirjaniku raamat, kelle nime pole varem kuulnudki. Üldiselt on need algajad autorid, kelle sulest on ilmunud ehk teos või paar. Tore on uusi autoreid ja nende loodud maailmu puhta lehena avastada. Ilma igasuguste taustateadmiste, meediavahu, tuttavatelt saadud soovituste või hoiatusteta.

Selline puhas leht oli minu jaoks Eet Tuule, kelle ulmepõnevik "Rästikuvälu" on autori kuueteistkümnes (!!!) raamat (debüütteos ilmus 2014. aastal). See on terve korralik riiulitäis teoseid, mida ma pole senini raamatukogus ega -poes tähele pannud. Ja sellise numbrini ei jõua ilma piisavalt suure ning lojaalse lugejaskonnata! Esimene mõte jooksis muidugi Erik Tohvri manu, kelle nimi troonib küll raamatukogude laenutusedetabelite tipus, kuid kriitikute ja arvustajate vaatevälja ei sattunud ta teosed peaaegu kunagi. Tekkis siiras huvi, kas Eet Tuule puhul on tegemist sarnase fenomeniga.

"Rästikuvälu" on maavillaselt lihtsakoeline ulmeromaan, kus põimuvad kohapärimus, vandenõuteooriad ning ulmelised nähtused (ajanihked, "väravad" dimensioonide vahel). Selle kõrval rullub lahti ka üks aastakümneid tagasi lahku läinud perekonna saladus, mille niidid viivad salapärasele Rästikuvälule Läänemaal, millest isegi kohalikud suure ringiga mööda lähevad. Kuid romaani tegelasi hakkab see mõistatuslik paik aina enam "kutsuma", hoolimata kõigist hoiatustest ja välul ringi roomavate rästikute hordidest. Saladusele tuleb ju jälile saada!

Ühe raamatu põhjal ei hakka kirjaniku loomingu kohta mingeid lõplikke hinnanguid andma, aga meie ulmekirjanduse viimase kümnendi keskmist taset arvestades jääb "Rästikuvälu" sellele kindlasti alla. Korralik ulmepõneviku jaoks oli liiga vähe ulmet ja liiga vähe põnevust. Kuid enim jäi silma tegelikult stiil, mis küll otseselt lugemist ei häirinud, aga väga palju oli üleliigseid täitelauseid, ebakõlana mõjuvaid sünonüüme ja iseenesestmõistetavate olukordade kirjeldamist. Filmide kohta öeldakse tihti, et ära ütle, mis sa teed/tegema hakkad, vaid tee seda. Sama tunne tekkis mul mitmel korral ka "Rästikuvälu" lugedes. Samas olen kindel, et annan autorile veel mõne võimaluse, ilmselt mõne varem ilmunud krimiromaani näol, sest suvi ja krimkad käivad ju käsikäes.

Andmed:
Eet Tuule, Rästikuvälu: Ulmepõnevik, Eesti Raamat, 2021, lk 240

30 mai 2021

Katrin Pauts - Tallinna tume (2021)

Kui tihti satub sulle tänaval vastu tulema inimene, kes vaikselt või häälekamalt iseendaga räägib? Ja ma ei mõtle siin vabakäeseadet kasutavaid inimesi. Mõtlen neid, kes selgelt peavad mingisugust vestlust kellegagi, keda sina seal tänaval ei näe. Üles kasvades Lasnamäe turu vahetus naabruses, nägin ma selliseid isikuid pea iga päev. Nad polnud kunagi agressiivsed, aga sõpradega läksime koolist tulles neist ikka väheke suurema ringiga mööda. Kes teab, mis see hääl tal järku käsib teha. Eks me saime aru, et nende inimestega on lihtsalt midagi juhtunud (kahjuks on abi jäänud saamata või väheseks), kuid kõhedust tekitas neist möödumine alati.

Tundub, et Katrin Pauts on seest rohkem või vähem "katkisi" inimesi ka teistes pealinna paikades märganud ja nad oma juttude sisse pannud. Nendes kohta nii rahvakirjanikke, jõuluvanasid, postiljone kui ka heliloojaid. Mõni neist võib esmapilgul tunduda edukas ja särav isiksus, kes läheb naeratus näol elust läbi, kuid koduukse sulgudes tuleb ilmsiks tema tumedam pool. Need on inimesed, kes on väga lähedal või juba läbi teinud murdumise, millest sageli enam tagasiteed ei ole. Ja edasi on ainult kaks võimalust: põgeneda või jääda siniseid vilkureid südamerahuga ootama (sest sina panid toime ju õiglase teo, nemad seda lihtsalt ei mõista).

Pautsi lood on segu mustast huumorist, teravast pilgust ühiskonnale ja parajast annusest kõhedusest. Kuigi need lood on autori elava fantaasia viljad, siis sellised inimesed on ju tegelikult meie keskel olemas. Kalamaja pargipingil istumas ja tuvisid toitmas või Merivälja vaiksete tänavate vahel õhtupäikeses sörkjooksu tegemas. Need köielkõndijad, kes üks hetk kukuvad ja kellegi koos endaga sügavusse kaasa kahmavad. Ole ettevaatlik, et sinust ei saaks kahmajat või kahmatavat. Köiel tasakaalu hoidmiseks aitab suurepäraselt mõni hea raamat. ;)

Andmed:
Katrin Pauts, Tallinna tume: Tavaliste inimeste väikesed nurjatused, Varrak, 2021, lk 192

Linke netiilmast:
Priit Hõbemäe arvustus Eesti Ekspressis
Intervjuu autoriga Pealinnas
Katharina Toomemetsa arvustus Õhtulehes
Karl Martin Sinijärve arvustus ERR-i kultuuriportaalis

27 mai 2021

Urvi Grossfeldt - Mai tänava hiirte suvi (2021)

Mai tänava ühes kortermajas elab tore hiirepere. Eriti seiklushimulised ja isegi natuke vallatud on hiirepere pisemad liikmed, kes mööda aeda ja kortereid ringi siblivad, otsides nosimist ja midagi põnevat koos teha. Näiteks saavad hiirekesed ühe lühifilmi filmitud ja kindluse piiramist mängides juustupalle katapuldiga üle müüri pilduda (kuna kaitsjad olid samuti hiired, siis oldi kaela sadanud "kivide" üle ütlemata rõõmsad). Mänguhoos tuleb ette ka õnnetusi, mille tagajärjel peab näiteks üks hiireke natuke aega ratastoolis olema, kuid õnneks lõppeb seiklusrikas suvi kõigile kenasti.

"Mai tänava hiirte suvi" on toreda ja kaunite illustratsioonidega juturaamatuga pere pisematele. Natuke kummaline oli ainult see, et lugejalt selgelt eeldati, et ta on lugenud 2010. aastal ilmunud "Mai tänava hiiri". Ei selgitatud hiirepere sugulassidemeid ega seda, kuidas näiteks Monika rääkivate hiirtega sõbraks oli saanud (nende sõprus oli selgelt pikema ajalooga). Raamat oleks vajanud üht sissejuhatavat ja tausta avavat peatükki. Kui eelmine raamat kodus olemas, siis pole muidugi probleemi, aga üldiselt soovitan esimest korda Mai tänava hiirtega sõprust sobitavale noorele lugejale mõlemad Urvi Grossfeldti lasteraamatud läbi lugeda.


Andmed:
Urvi Grossfeldt, Mai tänava hiirte suvi, Eesti Raamat, 2021, lk 64

23 mai 2021

Mehis Heinsaar - Võlurite juures (2021)

Kui sa pole varem kordagi sattunud Mehis Heinsaare kummaliselt maagilistele maastikele, siis värske valikkogu "Võlurite juures" pakub suurepärast võimalust seda "viga" parandada. Kõigile uutele ränduritele tahan omalt poolt siiski mõned õpetussõnad kaasa anda. Olen ise ju ligemale kaks kümnendit neil maastikel rännanud ning nii mõndagi näinud. 

Sulle võib esmapilgul näida, et oled sattunud tudengipõlvest tuttavasse unelevasse Tartusse või kevadiselt kaunite Lõuna-Eesti kuplite vahele. Kõik tundub ju nõnda argine ja tuttav, ehk kohati harjumuspärasest natuke vanamoodsam (möödunud sajandi esimene pool). Mis "erilisi" juhtnööre sellises koduses paigas ringi uitamine nüüd vajab?

Esiteks pead sa Heinsaare maastikel rännates olema valmis pidevaks muutumiseks/moondumiseks. Seda võivad teha nii alguses täiesti reaalsetena paistvad paigad kui seal kohatavad inimesed. Ära pane ehmatusest jooksu, kui õunaaias sulle vastu astunud poiss järsku linnuparveks muutub või metsast leitud vana kinga seest inimene välja hakkab kasvama. Vaata enda ümber ringi! Sina oled ainus, keda see (alguses) segadusse ajab, teiste jaoks ongi see SELLE maailma enesestmõistetav osa. Siin käivadki asjad nõnda! Ja ka sina harjud varsti sellega.

Samuti ole valmis, et kohtad selles maailmas midagi nõnda kaunist ja taevalikku, et sa jääd jäädavalt selle kütkeisse. Need võivad olla noore poisi taevakarva silmad või tärkava neiu hingemattev ilu. Ole ettevaatlik, sest paljud teised rändajad on jäänudki neid jäägitult taga igatsema, mis on nad omakorda tõuganud hukule, sest kõik muu tundub selle ebamaise ilu kõrval argine ja mõttetu. Ära arva, et sina neist tugevam oled!

Heinsaare maastike kutse on eriti meelitav neile, kes oma hinges sarnanevad natukenegi Nipernaadile. Põldude vahel looklevad teed ja aina eest põgenev silmapiir. Kuid ole ka siin ettevaatlik, sest paljud paigad on salakavalad. Iga trepp ei vii sind ülemisele korrusele ja mõne ukse taga võib sind hoopis sina ise oodata. Mõtle enne hoolega järele, kui ukselingi alla vajutad! Kas see, mida sa otsid, on tõesti kadunud?

Kui sa neid soovitusi järgid, siis ootab sind ees üks vaimustav rännak. Mina jään sind ühe Tartu Kalevi tänava vana puumaja kööki ootama. Teen rahulikult aknal suitsu ja vaatan rohelusse uppunud aeda. Tean, et ühel hetkel pööran selja, sina seisad uksel ja sinu silmades kiirgab RAHU.


Andmed:
Mehis Heinsaar, Võlurite juures: Jutte ja novelle 1997-2020, Paradiis, 2021, lk 304

Linke netiilmast:
Aivar Kulli arvustus ERR-i kultuuriportaalis

21 mai 2021

Anton Hansen Tammsaare - Kõrboja peremees (1922)

Ma kahjuks enam ei mäleta, mis mõtteid ja emotsioone "Kõrboja peremehe" lugemine 17-aastases minus tekitas. Mäletan, et koolis me seda lugema ei pidanud (me pidime end ikka "Tõe ja õiguse" I ja V osast läbi närima, kui Tammsaaret käsitleti). Eks see oli ilmselt siis lihtsalt üks raamat paljude seas, mis sai toona läbi loetud, ja mingit erilist muljet minusse ei jätnud.

Kui nüüd uuesti Kõrboja ja Katku radadele rändama sattusin, siis sel korral saadud elamus oli hoopis midagi palju erilisemat. Kuidas mahub ühte teosesse korraga nõnda palju ilu ja kurbust? Kõik vastused ja valikud tunduvad korraga ju nii lihtsad ja samas ilmvõimatud. Ning nõnda jääbki tahte ja teo vahel olev viiv aina venima. Ja järsku on juba liiga hilja, et öelda teisele see üks lause, mis oleks muutnud kahe noore inimese saatust. Sest kahjuks omab see isegi viiv hiljem öeldud lause juba hoopis teistsugust efekti.

Ja see kõik leiab aset keset põhjala looduse poeetikat. Lindude rõkkamist täis kevadhommikud, valgeks jäävad suveööd ja punaste marjadega kaetud nõmm. Ma tean, et "Kõrboja peremeest" peetakse uusrealismi üheks avalöögiks 1920. aastate kirjanduses, kuid mina nägin enda ees ainult impressionistlike maastikke, mis olid täis kergust ja sära. Tõesti tore oli üle pika aja mööda neid tuttavaid radu jalutada. Kõrgete mändide all ja pikki järvekallast. Isegi üks suur sõbralik koer tuli vastu. Ehk on lõpuks aeg ka sammud Vargamäe poole seada. Oma viisteist aastat on ju juba mööda läinud. Ehk tõesti... 


Andmed
:
Anton Hansen Tammsaare, Kõrboja peremees, Maa, 1922, lk 176

Linke netiilmast:
"Kõrboja peremees" ELLUs

13 mai 2021

Helen Käit - Aardejaht Nõmmel (2016) & Eksinud (2017)

Suvi, ühtehoidev sõpruskond ja seiklused - mida üks noor hing veel tahta võiks? Olgu päriselt või raamatukaante vahel. Helen Käit on selle kenasti ära tabanud ning oma lasteraamatud just nendele kolmele "vaalale" rajanud. 

Kuigi lood on täitsa erinevad (varanduse otsimine Nõmme mändide all vs. eksimine klassiekskursioonil metsa), siis on Käidi kaks lasteraamatut hingelt väga sarnased. Mõlemad räägivad meile sellest, mis tegelikult on sõpruse juures oluline. Raamatutes ette tulevad katsumused toovad tegelastes välja nende parimad omadused ja just üksteisele toetudes saadakse raskustest võitu. 

Mõlemad raamatud annavad suurepärase võimaluse klassiga (sihtgrupiks II kooliaste) või vanematel lastega läbi arutada erinevad elulised teemad. Kuidas tuleks käituda metsa eksides või õnnetusjuhtumi korral? Samuti võtab "Aardejaht Nõmmel" ühe kõrvalliinina vaatluse alla ka kiusamise ja kiusaja(te)le vastuhakkamise. Kuid usun, et eelkõige pakuvad Käidi raamatud noorele lugejale võimalust samastuda ja oma häid sõpru veelgi rohkem hindama hakata.

Andmed:
Helen Käit, Aardejaht Nõmmel, Tänapäev, 2016, lk 176
Helen Käit, Eksinud, Pilgrim, 2017, lk 144

07 mai 2021

Ott Arder - Elu täis on muinasjuttu (2021)

 HEA MUUSIKA

Noodijoonestik meenutab traate,
noodid linde ja paber lund.
Ma mõnikord helide saatel
näha võin ühte imelist und,
mida lõpuni mõista ei suuda
ja kui palju ma mõistan, ei tea.
Tean, see midagi paremaks muudab,
ja sellest on natuke hea.


LAULUKE


Elu täis on muinasjuttu,
muinasjutt täis elu.
Kindlad piirid kaovad uttu,
jäävad rõõm ja valu.

Lootusetus olukorras
ainult loota tasub.
Mõne lihtsa rõõmu võti
laulukeses asub:

Kribele-krabele-bumps!
Kook kadus laualt karlumps!
Kribele-krabele-bumps!
Põrsast ei ähvarda mumps!
Kribele-krabele-bumps!

Riimub, ei riimu - riimumps!


KILLUKE LOODUST

On meist igaüks killuke loodust.
Mere ääres on lapike maad.
Kliima Eestimaal pole just soodus,
õige heitlik ja karm on ta laad.

Suveootuses kivises linnas
möödub sajune sügis ja talv.
Soojad villased hilbud on hinnas
ja kollane Vietnami salv.

Saabub kevad ja üürike suvi.
Lokkab lopsakas rohelus taas.
September on hall nagu tuvi
ja peatselt on halladki maas.

On meist igaüks killuke loodust
ja see elab kui hingata saab.
On meist igaüks killuke loodust,
ära värise, tilluke haab!


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja hetkel kolm kõige rohkem meeldinud luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema. Minu jaoks oli see Jaanika Palmi poolt koostatud Ott Arderi luuletuste kogumik lihtsalt tükike päikest lapsepõlvest. Suured tänud koostajale ja kirjastajale selle imelise raamatu eest!


Andmed:
Ott Arder, Elu täis on muinasjuttu, Tammerraamat, 2021, lk 328

Linke netiilmast:
Anu Viita-Neuhausi arvustus Virumaa Teatajas

02 mai 2021

Kolm Sirly Oderi illustratsioonidega lasteraamatut (2018-2020)

Lasteraamatu hindan ikka kui kirjaniku ja kunstniku koostööna valminud taiest. Üksteisele toetudes loovad nad teose, mis võib meelitada noore lugeja pikkadeks aastateks raamatute võlumaailma rändama. Just sellise koostöö parimad näited saavadki meie lapsepõlve lemmikraamatuteks ning jäävad meid helge mälestusena aastateks saatma (tihti soovitame just neid oma lastele lugemiseks). Maailmakirjandusest on ilmselt selle parimaks näiteks Astrid Lindgreni ja Ilon Wiklandi tandem.


Üks meie andekamaid illustraatoreid, kellele ootaks kirjanike seast sellist pikaajalist koostööpartnerit, on Sirly Oder. Tema kujundatud raamatut sattusin lugema esimest korda eelmisel aastal (Anu Auni "Eia seiklus Tondikakul") ning jätsin kohe nime meelde. Nüüd otsisingi raamatukogust just tema joonistatud piltidega lasteraamatuid, et uurida, kas mõne puhul saaks juba rääkida potentsiaalsest superduost.

Nõnda lugesingi see nädal läbi kolme erineva autori toredat lasteraamatut. Kõigi kolme raamatu tegelasteks olid kohe kooli minemas või algklassides käivad põngerjad, kes satuvad mingi elus aset leidnud suurema või väiksema muutuse tõttu seiklustesse ja sekeldustesse ("Kummitusmajas" kolivad kaksikõed linnast maale; "Meie uues kodus kummitab" saavad lapsed vastutahtsi omale hoidjaks ühe vanaproua; "Õnnekaare õdedes ja Vimkavendades" on just alanud suvevaheaeg). Kolmest raamatust jäin kõige enam rahule Jana Maasiki teosega, mis kujutas ühe tänava toredat sõpruskonda, kelle väikestele rõõmudele ja muredele sai kaasa elada. "Kummitusmaja" põhiliin oli ehk liiga ettearvatav, kuid samas tegi rõõmu raamatusse mahtunud ühe õe arenguliin inimesena. Kristi Piiperi raamatu puhul oli vist peamiseks pettumuse põhjustajaks raamatu pealkirja ja sisu peaaegu olematu seos, mis jättis mulje kirjastuse tehtud otsusest paremate müüginumbrite lootuses (pealkiri oleks võinud olla "Meie uus lapsehoidja", kuid ilmselt kummituslood müüvad paremini). 

Kuigi superduot ma veel ei leidnud, siis usun, et väikesed lugejad jäävad nende raamatute sisu ja välimusega igati rahule. Kui pildid veel värvilised oleksid!!! Rääkisin eile õhtul abikaasaga raamatukogu poole jalutades, et mõni Sirly Oderi joonistus võiks meil vabalt ka koduseinal rippuda. Ta lappas kaasas olnud raamatuid ja oli kohe 100% nõus. Samuti lisas ta, et väikese tüdrukuna oleks ta neid raamatuid küll aina uuesti ja uuesti riiulist kätte võtnud, et lihtsalt pilte vaadata. Raamatute võlumaailma uks oleks ristseliti lahti olnud.


Andmed:
Helen Käit, Kummitusmaja, Tänapäev, 2018, lk 204
Kristi Piiper, Meie uues kodus kummitab, Tänapäev, 2019, lk 120
Jana Maasik, Õnnekaare õed ja Vimkavennad, Tänapäev, 2020, lk 176

Linke netiilmast:
Intervjuu Sirly Oderiga Apollo Raamatuportaalis
Helena Kochi arvustus Postimehes

29 aprill 2021

Tiina Laanem - Kollase Kassi Komando (2020)

Mõne piirkonna või linna kirjandusõpetajate peale olen ikka juba päris "kade". Tartust ja Supilinnast ei hakka ma isegi rääkima. Nemad elavadki keset kirjandust. Kuid tundub, et ka Tallinnast lääne pool elavad noored lugejad võivad aina tihedamini leida neile tuttavaid paiku raamatukaante vahelt (näiteks Vääna).

Tiina Laanemi "Kollase Kassi Komando" pakub sellist äratundmisrõõmu nüüd ka Keila kandis elavatele raamatusõpradele. Kuigi alguses tundub Laanemi raamat sammuvat klassikalist noortekrimkade rada (noored "detektiivid" asuvad iseseisvalt uurima nende kodukandis aset leidnud kriminaalset sündmust), siis loo arenedes võtab see päris huvitavaid käänakuid ja lõpplahendus oli isegi päris ootamatu.

Samuti käsitletakse raamatus noorte suhtumist looduskaitsesse, tarbimisühiskonda ja neid ümbritsevasse elukeskkonda (näiteks arvestamine naabritega). Laanemi loodud tegelased on aktiivsed ja tundliku ühiskondliku närviga lapsed, kes otsivad võimalusi, et meie planeedil oleks natukenegi helgem tulevik. Usun, et raamatus aset leidnud sündmused ja osade tegelaste tegude üle annab näiteks klassis vägagi huvitav diskusioon püsti panna. Kuigi osad päevakajalised teemad võivad paari aasta pärast uutele lugejatele (loodetavasti) juba arusaamatud tunduda, siis kokkuvõttes on "Kollase Kassi Komando" kindlasti tore uustulnuk meie lastekirjanduse kirevasse riiulisse.


Andmed:
Tiina Laanem, Kollase Kassi Komando, 2020, Pegasus, lk 166

Linke netiilmast:
Allar Viiviki arvustus ajalehes Harju Elu

25 aprill 2021

Ilmar Tomusk - Kõrvalised isikud (2019)

Ilmselt paljud minu põlvkonna lugejad kasvasid üles mõni Priit Pärna poolt kujundatud Ott Arderi luulekogu raamaturiiulis. Meie kodus oli selleks täiesti kapsaks loetud luulekoguks 1989. aastal ilmunud "Valge raamat". Pärna pilte mäletan eriti selgesti (kevadel sulavad suusad või näljane tuba) ning ka üsna mitu Arderi luuletust sellest kogumikust on ikka veel enam-vähem peas (luuletus mumpsist). See luulekogu oli lihtsalt sõnalise ja visuaalse mängulisuse suurepärane sulam.

Pärna poolt illustreeritud Ilmar Tomuski jutukogumikku "Kõrvalised isikud" võiks igati pidada Arderi luulekogude (hinge)sugulaseks proosakirjanduse vallas. "Kõrvalistes isikutes" saame koos Martini ja ta perega teha mõnusat huumorit täis rännaku läbi eesti keele mängulise ja kohati absurdse keelemaastiku. 

Kui kommid on OTSAS, siis mille otsas need on? Kui see on KÄTTEVÕTMISE ASI, siis kumba kätte ma selle võtma pean? Kui isal HAKKAB SILMA poes uus külmkapp, siis kas peaksime isa silmanägemise pärast muretsema? Selliseid toredaid keelmänge ja meie emakeele rikkust demonstreerivaid lugusid on terve raamat täis (minu lemmik oli "Emal on hea nina"). Pole ime, et 2019. aastal see teos Eesti Lastekirjanduse Keskuse poolt ka Aasta Rosina auhinna võitis. Võtke see rosin koos pisiperega ette ja saate toreda maitseelamuse võrra rikkamaks.


Andmed:
Ilmar Tomusk, Kõrvalised isikud, Tammerraamat, 2019, lk 92

Linke netiilmast:
Jaanika Palmi arvustus Eesti Lastekirjanduse Keskuse kodulehel

22 aprill 2021

Wimberg - Rokenroll (2011)

LUULETAJA JA EHITAJA 

Olen väike luuletaja.
Minule on luulet vaja.
Mõnele ei ole vaja - 
sellisest saab ehitaja.

Kui sa oled ehitaja,
on su luuletuseks maja.


MEIL KOLLITAB

Keegi... keegi nagu seisaks ukse taga...
Meil kollitab.

Teises toas nagu põrand nagises...
Meil kollitab.

Kas... kas need olid naabrid...?
Meil kollitab.

See oli nüüd küll AINULT tuuletõmbus...
Meil kollitab.

Ma tunnen - keegi jälgib mind...
Meil kollitab.

Ära --- ära pane tuld kustu!
Meil kollitab.

Nad... tulevad alati pimedas.
Meil kollitab.

Ei, see ei ole filmidest või raamatutest.
Meil kollitab.

Ma ei kujuta ette, ma räägin tõsiselt.
Meil kollitab.

Ma ei julge peegli eest mööda minna.
Meil kollitab.


TOLMUTUUSTIDE HÜMN


Tuustid, tolmutuustid oleme!
Seina, seina sees me elame!
Sada aastat vanust turjal,
            vähemalt, vähemalt.
Ent mis särts on sees, kui vaatad
            lähemalt, lähemalt!

Tuustid, tolmutuustid oleme!
Oma vaikseid radu kõnnime!
Hoiame kõik iidset tarkust
            hoolikalt, hoolikalt,
olles eemal inimese
            pilgu alt, pilgu alt.

Tuustid, tolmutuustid oleme!
Selle üle uhkust tunneme!
Kui kord tuleb koristaja
            harjaga, harjaga,
tema vastu sõtta lähme
            karjaga, karjaga!

            Tuustid, tolmutuustid oleme!
            Seina, seina sees me elame!

PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema.


Andmed:
Wimberg, Rokenroll: Luuletused tarkadele lastele, TEA, 2011, lk 64

20 aprill 2021

Aino Pervik - Miniatuurid mälupõhjast (2020)

Suurem osa inimesi meenutavad oma lapsepõlve heldimusega. Need mällu sööbinud päevad olid alati täis päikesesära ja rõõmu, mis aastatega aina kuldsemaks ja kallimaks muutuvad. Kindlad lõhnad, helid ja maitsed toovad need meile momentaalselt meelde. Ehk ka natuke nukra naeratuse näole. Kõik oli tollal elus nõnda lihtne ja selge.

Aino Pervik jagab raamatus "Miniatuurid mälupõhjast" oma helgeid ja ka natuke tumedamaid mälupilte ühest väikesest tüdrukust 1930.–1940. aastatel. Tüdruk, kelle lapsepõlve mängumaaks olid nii Patarei keskvangla kui ka Järvakandi klaasivabrik (Perviku isa töötas nendes asutustes velskrina). Väljasõidud Kalarannast Piritale, Zarah Leander kinoekraanil või vene pagulaskunstnik Anatoli Kaigarodov Karepal suvitamas - sellised on mõned mälukillud väikese Aino silmade läbi.

Pervik kuulub põlvkonda, kes on oma elus nõnda erinevaid riigikordi näinud, et muutuste ja võrdlusmomentide välja toomine ei ole mingi probleem (näiteks 1930. aastatel sõideti Pariisi Balti jaamast rongiga, nõukajal kasutati reisimiseks raamatuid ja nüüd oled paaritunnise lennuga kohal). Nõnda hüppab Pervik oma raamatus ka vahel 1960. aastatesse (olles ise siis noor ema) või tänapäeva. Siiralt loodan, et Pervikul on tulevikus jõudu ja tahtmist otsida mälupõhjast üles mälestused, mis räägivad loo ühest teismelisest tüdrukust, Tartu ülikooli tudengist ja alustavast kirjanikust, kellest saab nõnda paljude noorte lugejate lemmik. 


Andmed:
Aino Pervik, Miniatuurid mälupõhjast, Salv, 2020, lk 92

Linke netiilmast:
Aino Pervik saates "OP

19 aprill 2021

Merle Karusoo - Panso 100. Nii palju kui andsid koerale... I-II (2020)

Kõigi meie eludes on õpetajaid nii väikese kui ka suure algustähega. On neid, kelle nime ja näo oled juba mõne aasta pärast unustanud. Tema oli sulle üks kümnete seast ja sina õpilasena talle üks sadade hulgast. Kuid on olemas ka Õpetaja, kes muutis oma oleku, tundide ning sõnadega sinu elu. Sina oled praegu parem versioon endast just tänu temale. Ning kui sul puudus võimalus või oskus talle selle kõige eest õigel hetkel oma tänusõnad öelda, siis see võib pikaks ajaks hinge peale jääda.

Kaheköitelise koguteosega "Panso 100. Nii palju kui andsid koerale..." teeb Merle Karusoo kummarduse ja ütleb tänusõnad oma Õpetajale. See raamat annab meile tänu Karusoo erialapäevikutele võimaluse heita pilk legendaarse VII lennu kooliteele (kuidas Krjukovist, Kibuspuust, Volkonskist ja teistest nõnda armastatud näitlejad vormiti), viibida Panso assistendina "Ehitusmeister Solnessi" proovides (üle kivide ja kändude läinud protsess, mille katkestas ka Panso infarkt) ning lugeda suure teatrimehe mõtteid õpetamisest, teatrist, näitlejakutsest ja kultuurist laiemalt.

Mõlemad köited on kaanest kaaneni täis huvitavaid mõtteid ja tsitaate. Igale näitlemist või teatriteadusi õppivale tudengile kindlasti kohustuslik kirjandus, mis peaks olema tema poolt harilikuga igati ära joonitud ja märkusi/tähelepanekuid täis kirjutatud. Teater võib küll olla mõnes mõttes nõnda omas ajas kinni olev kunst, kuid samas ka nõnda ajatu. Ka endal tekkis soov Panso mõtteid õpetamise ja õpetajaks olemise kohta alla joonida ja välja kirjutada, kuid sellega oleks pidanud kohe süstemaatiliselt algust tegema. Ilmselt tuleb raamatud mingi hetk uuesti ette võtta ja siis ka pliiats valmis otsida. Sest valmisolek on ju kõik!

PS: Tegi ikka omajagu nalja, kui Panso ja teised lavakunstikateedri vastuvõtukomisjoni liikmed "vingusid" selle üle, et tänapäeval (1970. aastatel) noored ikka üldse enam ei loe ja lõpetavad keskkooli aina rumalamatena ja kitsama silmaringiga. Meie lapsepõlves oli rohi ikka palju rohelisem ja tulevik toob endaga ainult mandumise.


Andmed:
Merle Karusoo, Panso 100. Nii palju kui andsid koerale... Mina, mu õpetaja ja teised tegelased. Subjektiivne dokumentaarium. 1. osa, Varrak, 2020, lk 384
Merle Karusoo, Panso 100. Nii palju kui andsid koerale... Mina, mu õpetaja ja teised tegelased. Subjektiivne dokumentaarium. 2. osa, Varrak, 2020, lk 384

Linke netiilmast:
Merle Karusoo saates "Kajalood"
Merle Karusoo saates "OP"
Saade "Teatri vang" (1975)

16 aprill 2021

Wimberg - Just praegu (2021)

EESTI KIRJANDUS: FEMINISTLIK DISKURSUS

ELO TUGLAS

I

Mina olen Elo Tuglas,
räägin teile oma loo,
elanuna pikki aastaid
mehega, kes A ja O.

Iga kuulsa mehe kõrval
olema peab õige daam - 
minul oma kohast elus
selline on arusaam.

Noores põlves õnnemängus
kümnesse ma tabasin,
mehe, keda tahtsid kõikk,
mina ära krabasin.

II

Kodus lasid dotatsioonid
elada meil rokokoos,
päevad läbi istusime
Werneris või Ko-Ko-Ko's.

Ülejäänud kõrtsis peetti
prassimist või joomingut,
minu mehe lauas aga
toimetati Loomingut.

Kogu kuulsam kunstirahvas
minu vastas istund on,
Tartu vaimuga mu rada
iga päev nii ristund on.

III

Ajalehed on me kohta
kõmujutte jahtinud,
tänavail on inimesed
meile järgi vahtinud.

Ihusilmaga ju näha,
heldeke, kas pole au,
jalutamas kui seal nõnda
Tuglas ise ja ta frau!

Seda kohta küll ei vääri
keegi minu asemel - 
naiste keskel kes ma olen
same kõrgel tasemel.

IV

Kodutunne esmajoones
sõlttunud on minu suuttest
raskemadki ajad õide
lüüa hoolitsevast puuttest.

Kui ei lase elu seada
kutsumuseks lastesoettust,
seisan mina mehe kõrval,
kui ta vajama peaks toettust.

Katsugu las ohustada
keegi mind või minu meest!
Tuklaga me kahekesi
väljas kahekümne eest!


ING

I

Mina olen hoorast muusa,
olen õeke, ema ning
sajal kujul Visnapuule
ilmun veel - ma olen Ing.

Visna, minu alttarile
toonud oma luuleanni,
minust endale sai naise,
naise nagu mängukanni:

neitsi, saattan, tantsijanna - 
mida kõikke ühes Ingis!
Sinivõlv kui kodukotus,
viibisime aastaringis.

II

Armas Visna, eal ei kordu
enam sügis tollane,
mil kõikk maa ja ilm näis meile
kullane ja kollane!

Mil kaks südant kuldsen kõnen
kõndisid kesk kadumist - 
enam pole alles jäänud
isegi neid radu vist.

Sellest ajast, mis nüüd tundub
tagantjärgi silmapete,
sellest ajast alles jäänud
pole muud kui mällu sete.

III

Sinu seltsis ühel talvel
hullatud sai hangedes,
kuhu sinu kiskusin
sulle kaela langedes.

Mäletan, et mäest me alla
lasime seal pika liu,
aga juba kevad tuli - 
seekord teisiti: tiu-tiu.

Kuskil taevastes käis raks ja
talve võimus oli kutu!
Päevad läbi pajupille
puhusime: tutu-lutu!

IV

Suve umbsel hakul aga
tulid võõrad peresse,
torkkasid mul püssitäägid
kahest küljest keresse.

Hanguda ei olnud jõudnud
haavust vooland veri veel,
kui mu laubal üheks said
Linnutee ja periheel.

Laskuv öö mind seiras kuuga - 
kummuli ja kumavaga.
Sina läksid mere taha,
jättes enne jumalaga.


KÄTHE

I

Mina olen parim kõigist,
Eesti esimene leedi - 
minu mees on Anton Hansen,
mitte mingi saunaeedi.

Jätke meelde, mina olen
Tema Kõrgeausus Käthe,
päikkenegi tuhmiks muuttub,
kui ma ilmun, kas te näete? -

Nõnda inimeste keskel
tahan mina siratseda,
mitte kodus pliidi ääres
kuhtuda ja kiratseda.

II

Anduda ju võiks veel enam
lõbule ja pahele,
aga Anton liiga vähe
teenib meile kahele.

Olgu raha palju tahes -
maha kõikk ma laristaks!
Minu mees ei ole kade,
tema mind ei karistaks,

tema üldse mind ei keelaks,
hoides kinni igast kroonist - 
sest et Anton harva välja
tuleb oma dimensioonist.

III 

Mehele, kel osaks saanud
muusade poolt valitus,
pakkus tulutoovat otsa
Propagandatalitus.

Aga tema, mõelge ise,
tegi ennast rumalaks -
keeldus kallist presidentti
ülistamast jumalaks.

Oleks meil nüüd nagu Mälgul
omaette lossike,
kui mu abikaasa olnud
poleks siukke tossike!

IV

Praegugi, näe, laua taga
istub ta ja nõuab rahu -
kuidas manduda saab nõnda,
minu pähe küll ei mahu.

Kas siis õige suurvaim ainult
imeb tindist välja ridu?
Õige suurvaim kohvikutes
kolaks ringi, paneks pidu!

Ütle, kallis, mis sa mõtled,
otsmikul kui vari nii?
Kas ehk tahaksid mind lasta
maha nagu Karini?


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust (sel korral ei saanud valimata jätta meie kirjanduslooga seotud vaimukaid tekste ehk saan neid isegi tundides kasutada). Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema.


Andmed:
Wimberg, Just praegu, J&U, 2021, lk 128

Linke netiilmast:
Karl Martin Sinijärve raamatusoovitus ERRis

14 aprill 2021

Hugo Vaher - Vääna jäljeküttide kolm juhtumit (2017-2020)

Iga suvi vajab vähemalt ÜHT seiklust! Eriti tore on see seiklus läbi teha koos oma hea sõbraga. Kellegagi, kelle peale sa võid 100% kindel olla. Keegi, kelle puhul kehtib ütlus "Temaga võib luurele minna". Selline sõprus ja usaldus ühendab kindlasti Martinit ja Markust, kes veedavad oma suved koos Väänas suvitades.


Kui suure osa suvest sisustavad jalgpalli tagumine, ujumine ja tagaaeda kahekordse onni ehitamine, siis nutikatel poistel ei jää kõige selle keskel märkamata nende suvekodu lähedal aset leidvad kahtlased sündmused. Rannale uhutud kummipaat, kadunud kunstišedööver ning kummituslik pioneerilaager - iga suvi toob uue juhtumi ja sellega ka uue seikluse. Õnneks on poistel abiks naabrite terjer Riki, kelle suurepärane nina aitab poisid nii mõnelgi korral hädast välja. Kolmekesi leitakse igale juhtumile lahendus. 

Hugo Vaheri kirjutatud seikluslikud raamatud on täis avastamisindu ja seiklusjanu. Ja kõik see leiab aset ÕUES! Lisaks ei ole Martin ja Markus ninapidi kinni mingis nutiseadmetes. Nad leiavad, et ojakeses puukoorest laevukeste ujutamine või puu otsas turnimine on igati etem tegevus. Usun, et Martin ja Markus oleks oma seikluse ja pealehakkamisega paljudele 3. kuni 6. klassi noortele lugejatele (eriti poistele) kena eeskuju. Talvel loed Vääna jäljeküttidest ja suvel lähed ise seiklusi otsima.


Andmed:

Hugo Vaher, Vääne jäljekütid: Salapärase soki juhtum, Tänapäev, 2017, lk 120
Hugo Vaher, Vääne jäljekütid: Maa ja taeva vahel, Tänapäev, 2019, lk 136
Hugo Vaher, Vääne jäljekütid: Vana laagri saladus, Tänapäev, 2020, lk 144

25 märts 2021

Jaan Kross - Tiit Pagu (2020)

Minu Krossi lugemise kuu jätkus lõpuks teosega, mida ma varem lugenud ei olnud. Jaan Krossi 100. sünniaastapäeva tähistati eelmisel aastal väga laial rindel (lavastus Draamateatris, näitused, konverents, postmark jne). Lisaks mitmele kordustrükile jõudis lugejateni esmakordselt Krossi pooleli jäänud ja ta enda poolt maha vaikitud värssromaan "Tiit Pagu", mille kallal töötas põhiliselt 1951-1954 olles Siberis asumisel. 

Ligi 3700 värsireast koosnev lugu viib meid Eesti Wabariigi viimastesse kuudesse 1940. aastal. Loo keskmes on Tartus õigusteadust õppiv ja elu nautiv Tiit Pagu, kes satub ühe neiu tõttu lähemasse kontakti kohalike kommunistidega. Vaikselt hakkavad ta silmad nägema marksistliku õpetuse "tõde" ja uued tutvused tööliskonnas aitavad sellele ainult kaasa. Kuid Tiidu hinges aina süvenevate kahtluste juures värssromaan kahjuks katkebki. Me ei saa ilmselt kunagi teada, kuhu Kross kavatses Tiidu elusaatuse tüürida. Kas Tiit oleks läinud kaasa 1940. aasta juunisündmustega? Kas temast oleks saanud Punaarmee kangelaslik veteran? Ja kas ühest kapitalisti pojast oleks saanud lõpuks eeskujulik Nõukogude inimene? Ehk tegelikult ongi hea, et me seda teada ei saa. Äkki mõistis ka Kross ise, et kirjandusse on võimalik ka teisi teid mööda jõuda (vähem iseendaga vastuollu minnes) ja jättis seetõttu värssromaani pooleli. 

Ise nautisin (kergest roosast varjundist hoolimata) Krossi meisterlikku värsitunnetust ja sõnaosavust väga. Lugesin seda õues mööda kevadisi tänavaid jalutades. Peale paari lehekülge hakkas juba mu samm Krossi värsimõõduga ühes rütmis käima. Ilmselt vastutulijad vaatasid natuke imestunult üht vaikselt enda ette pobisevat tüüpi, kuid keha kohe tahab nagu luulet häälega lugeda. Koju jõudes läks mul tükk aega, et jalutuskäigu ajal kõnesse tekkinud rütmist ja tahtmatutest riimidest lahti saada. Õnneks või kahjuks järgmise raamatuga seda juhtuda ei saa, sest nüüd on kavatsus ette võtta äsja ilmunud korraliku tellise mõõtu "Kallid krantsid" (Krossi kirjad vangilaagrist ja asumiselt). Eks jalutuskäikudeks tuleb mõni õhem "vahelugemine" leida.


Andmed:
Jaan Kross, Tiit Pagu: VärssromaanSA Kultuurileht, 2020, lk 168

Linke netiilmast:
"Tiit Pagu" ELLU-s

Kristi Helme arvustus Eesti Päevalehes