26 märts 2020

Hasso Krull - Kui kivid olid veel pehmed (2014)

NABA

Kui kivid olid veel pehmed, siis vanaisa vaatas
oma naba.
Naba oli must ja mudane. Naba
oli vaba.

Vanaisa vaatas oma naba, see oli vaba
nagu lind,
vaatas naba, imelik, et ta ei näinud seal
mind.

Must ja mudane tühjus, kõik mis seal haigutas
naba sees,
miski, mis pold mitte miski, aga veel oli seal 
üks mees.

Tema just olingi mina, mina ise vaatasin vastu
sest nabast,
nii nagu konn vaatab konnale vastu mustast ja 
mulksuvast rabast.

Mina ise olengi ise. Mina ise olengi 
see.
Vaata mind, vanaisa, heida põgus pilk
üle vee,

sinna, kus laiub su naba, kas tõesti ei näegi
sa mind,
mina olen su kaheksajalg, sinu sukelduv
lind.


PUUD JA LINNUD

Kui kivid olid veel pehmed,
oli maa ilmatu suur,
puud rändasid maa peal ringi,
tüvi õlal ja juustes juur.

Puud rändasid nagu jutud,
mis sina rääkisid mulle,
jutu oksad viitasid vette,
jutu juured puutusid tulle.

Puud rändasid nagu kivid,
nad veeresid üle maa
ja kandsid laiali sõnu,
kes ise käia ei saa,

nad kandsid laiali hääli,
linnulaulu ja linnupesi,
ülal toetas neid madal taevas
ja all toitis allikavesi.

Linnud tundsid väikesi tähti.
Linnud oskasid liikuda.
Linnud mõistsid põimunud okstel
nagu päevake kiikuda,

linnud hõiskasid õisi õhku
ja puistasid märke maha,
mõned märgid jäid õhku rippu,
mõned langesid ääre taha.

Linnud külvasid kirju ja seemneid,
igasuguseid imesid.
Aga inimestele andsid
nad nii palju nimesid.


RADA

Kes metsa läheb
võib mõnikord avastada
et ta on ära eksinud
aga kes metsa tuleb
ei eksi kunagi

rada voolab
selge nagu allikas
kõik rajad voolavad metsa sisse
metsa sees on kõikide radade pesa

iga puu taga on tunda
mõne metsapagana lõhna
sipelgapesas sagitakse
aga see ei tule rahutusest
rahu on vaevumärgatav liikumine
vaikus on õrnade häälte kosk

lohus on vesi
ja mätaste vahel tüma maa
edasi ei saagi minna
tagasi ei saagi minna
ainult ringiga ainult ümberkaudu
võib kohale jõuda sinna
kus kohta ei ole

siin pole kohta siin pole ühtegi kohta
siin pole kohta kus olla
ometi nii palju
paiku kuhu panna pea
viibida jääda

panna pea metsa padjale
ja magada
magada magusalt metsasügavalt
magada sambla peal
magada mätta peal
magada kivi peal
nii nagu magati siis
kui kivid olid veel pehmed


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja asu lugema. :)


Andmed:
Hasso Krull, Kui kivid olid veel pehmed, Eesti Keele Sihtasutus, 2014, lk 130

Linke netiilmast:
Aare Pilve arvustus Loomingus
Joosep Susi arvustus Sirbis

25 märts 2020

Ene Mihkelson - Torn (2010)

***

Eesti on väiksuse tõttu saar mitme
maailma vahel Siin ei ole võimalik rahu
kui just ei taotleta reservaati
Seda omaenese Mudilat mis on kord
juba olnud Rahulolijate hulgast jääb
lihtsalt puudu Rahvaarv ei võimalda
Me oleme radikaalid kes peavad
alatasa taltsutama enesehävituskirge
Me elame Maarjamaal kust jumal on
põgenenud Me külvame seemneid kaljule
võõrastel maadel


***

Aade on vaade millest ei saa enese-
kaotuseta loobuda Aateid on vähe
alles jäänud Inimesed kannavad
kehi Nad on püsisoojad ja maksa-
vad selle eest renti


***

Kas sa oled valgusaastate kaugusel
osa kosmusetolmust või jälgid mind
just praegusel hetkel
Võibolla leiad sa rahu just nüüd
kui sinule mõtlen
Surm on elu vari Raske on mõista
vastupidist Me oleme ikka veel
algajad


PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema. :)


Andmed:
Ene Mihkelson, Torn, Varrak, 2010, lk 102

Linke netiilmast:
"Torn" ELLU-s

Hannes Varblase arvustus Eesti Ekspressis
Arne Merilaia arvustus Sirbis

16 märts 2020

Reet Hiiemäe - Usundid ja vaimsed õpetused Eestis (2019)

Juba täielikuks mantraks on saanud "fakt", et Eesti on üks maailma vähem usklikke riike. Olen kuulnud, kuidas seda mainitakse vestlustes isegi härda uhkusega. Eriti välismaalastele Eestit tutvustades! Kuid tegelik pilt on ikkagi natuke teistsugune.

Jah, eestlased pole pühapäeval kirikusse ronijad (kui just jõuluaeg kätte pole jõudnud), aga see ei tähenda, et neil poleks huvi vaimsuse ning millegi meist kõrgema ja igavikulisema järele. Tegelikult on eestlased uskumatult uudishimulikud ja otsivad seda "õiget teed" ikka pidevalt ja igalt poolt. Olgu selleks maagilised numbrid, inglid, hingeloomad, Vigala Sass, taoism, müstiline Anastasia, voodoo nukud, meid külastavad olendid teistelt planeetidelt, pendlid või Jeesus Kristus isiklikult. Selle juures on kõige toredam see, et meil on vabadus neid kõiki uskuda ja rahulikult oma valitud rada mööda minna.

Kõigist nendest rohkem või vähem sissetallatud radadest ning neil jalutajatest räägibki Reet Hiiemäe väga asjalik ülevaateteos "Usundid ja vaimsed õpetused Eestis". Soovitan selle raamatu tõesti ette võtta ja natuke oma maailmapilti avardada. Maailmapilti meie endi keskel elavate inimeste kohta, kellest näiteks 54% arvab, et inimese iseloomu ja saatust mõjutab tähtede/planeetide seis tema sünnihetkel. Tule veel ütlema, et me oleme usukauge rahvas siin kaugel põhjalas.


Andmed:
Reet Hiiemäe, Usundid ja vaimsed õpetused Eestis, Varrak, 2019, lk 304

Linke netiilmast:
Autori ettekanne Tartu Linnamuuseumis
Andres Laiapea arvustus Telegrammis
Autor saates "Hommik Anuga"

14 märts 2020

Janar Ala - Ekraanirituaalid (2014)

Seoses nüüdiskirjanduse seminari, eriolukorra ja Eesti uue rahvusspordialaga (vetsurullitamine) üks väike tagasivaatav pastišš selle kummalise nädala lõppu.


Maxima stories nr 69
"Kolmekihilist!" ütleb kergelt kiilanev keskealine mees oma pojale, kes just astus sületäie vetsurullidega isa kõrvale kassajärjekorda. "Kes see kahekihilisega pühib?!?! Ega me mingid maakad pole! Siis võiks juba ajalehte kasutada! Mine too õigeid!" käratab isa. Poeg kaob nohisedes pooltühjade riiulite vahele. Mõtlesin, et ütleks midagi ja avardaks nende maailmapilti. Aga milleks mulle uued juhututtavad. Eriti veel sellised närvilised. Pakkisime oma neljakihilise XXL rullipaki ostukotti ning hakkasime Keitiga Luua poole sõitma.


Andmed:
Janar Ala, Ekraanirituaalid, Jumalikud Ilmutused, 2014, lk 116

Linke netiilmast:
Peeter Helme arvustus ERRi Kultuuriportaalis
Ott Kiluski arvustus Loomingus
Maja Tammjärve arvustus Müürilehes

06 märts 2020

Taavi Jakobson - Õnnelik prints (2019)

Üks maailma kulunumaid lauseid on "Armastuses ja sõjas on kõik lubatud". Seda kasutatakse alatihti eneseõigustusena ja vabandusena, kui keegi teeb suhte või armastatu nimel midagi tavanormidega vastuollu minevat. Aga kuhu maani me võime oma tegudega minna, et kaitsta omale kallist inimest pahelise maailma eest?

Selle lubatu ja lubamatu piiri kompimisega tegeleb ka Taavi Jakobson oma psühholoogilises (õudus)romaanis "Õnnelik prints". Seda raamatut lugedes leiad end korduvalt koos peategelastega erinevatest argistest situatsioonidest (näiteks kiusamine koolis ) ning sul on võimalus endalt küsida: "Kuidas käituksin mina, kui...?". Aga lisaks siia veel põnevuse loomiseks ühe väikese klausli! Keegi ei saa teada, et see sina olid ja karistust ei järgne, kui sa otsustad natuke "karmimaid meetmeid" kasutusele võtta.

Kui sinu valikud jääksid ikka sarnasteks raamatus tehtutega, siis usun, et sul oleks aeg pöörduda abi saamiseks mõne teatud kinnisema iseloomuga institutsiooni poole. Nii et võtame seda Jakobsoni romaani võimalusena teha väike kodune psühhopaadiks olemise kiirkontroll.


Andmed:
Taavi Jakobson, Õnnelik prints, Kirjastus Postimees, 2019, lk 160