31 mai 2019

Peeter Helme - Haakrist ja ajarelv (2019)

Raamatukaanel sõnad HELME ja HAAKRIST. Ei teagi, kas julgen selline raamat näpus mööda linna ringi käia? Tuttavad arvavad esmapilgul, et ma olen sõgedaks läinud. Ega nad pruugi teada, et tegemist on ulmeromaaniga, mis jutustab meile loo maailmast, mille eksisteerimise tõenäosus romaani põhjal olla olnud 1/50. Maailm, kus saksa keel on lingua franca, Euroopa südameks Germania (Berliini uus nimi) ning Ku Klux Klani tagakiusatud liikmed tekitavad sinus siirast kaastunnet.

Peeter Helme loodud maailm on täis väiksemaid ja suuremaid führer'eid, kes jagelevad soojemate kohtade pärast võimukoridorides. Parteisiseste võimuvõitluste ning KKK ekstreemsete vabaduspüüdluste keskele satub Fregattenkapitän von Angerapp, kes üritab talle ainuvõimalikuna tunduvat maailmakorda säilitada.

Helme loodud punamust maailm on väga suure potentsiaaliga. Autor tunneb ilmselgelt saksa kultuuriruumi, ajalugu ja mentaliteeti tõesti põhjalikult. Kuid esimene romaan (raamatu lõpus lubatakse ka kindlas kõneviisis järge) suurimaks probleemiks ongi lugemist lõpetades valdama jäänud tunne, et tegemist oli pelgalt sissejuhatusega. Meile tutvustati mängulauda, reegleid ja nuppe. Tehti proovivooru abil selgeks ka mängu flow. Loodetavasti algab tegelik, kõrgete panustega, mäng juba järgmises osas. Raamatu lõpuks olid mul ju kõigi nende RuSHAde ning RSHAde tähendused lõpuks meelde jäänud. Patt oleks nüüd lasta sellel niisama raisku minna!


Andmed:
Peeter Helme, Haakrist ja ajarelv, Kirjastus Postimees, 2019, lk 200

Linke netiilmast:
Tanel Perni arvustus Sirbis
Triin Loide arvustus Reaktoris
Joel Jansi arvustus Eesti Päevalehes
Ahto Mulla intervjuu autoriga ajalehes KesKus
Andrei Hvostovi arvustus Eesti Ekspressis

Sirje Helme - Eesti kunsti 100 aastat (2018)

Ma satun aastas ikka vähemalt korra või kaks Kumusse mõnda uut näitust külastama. Muidugi käin sel juhul pärast läbi ka püsinäituste saalid, et näha osasid vanu tuttavaid, kelle ees ma alati vähekeseks seisatan ning tahtmatult naeratan. Need Saaremaa värviküllased rannad ja merikapsad. Need kilavad silmad ja pooltühjad absindiklaasid. Olen alati end nendes saalides tundnud eriti koduselt.

Seejärel jalutan läbi ka nõukaperioodi saalid ja jõuan lähiminevikku välja, kuid 95% nähtust jääb kaugeks ning mõistetamatuks. Miks nüüd nõnda maaliti? Mida ta selle teosega öelda soovis? Kas nad katsetasid lihtsalt katsetamise pärast? Et erineda eelnevatest põlvkondadest? Tavaliselt lahkun õlakehitusega ning suundun parem Kadrioru pargi rohelusse jalutama.

Kuid usun, et järgmine kord mõistan neis saalides jalutades seal olevaid taieseid ja nende loojaid juba natukene paremini. Tänu kuulub siinkohal Sirje Helme raamatule "Eesti kunsti 100 aastat", mille raskuskese on just viimasel 50-60 aastal. See raamat annab eelpool mainitud küsimustele selged vastused ning aitab väga kenasti mõista viimase poolsajandi suundumusi ja otsinguid meie kunstis. Kahju ainult, et mulle ei sattunud see raamat näppu mõned kuud varem, enne näituse "Salatoimikud" külastamist. Kindlasti oleks mõnigi tol korral esile kerkinud küsimärk jäänud tekkimata. Kuid äkki ongi parem, kui need tekivad? Kui tekivad, siis ju järelikult puudutas!


Andmed:
Sirje Helme, Eesti kunsti 100 aastat: Modernismi kõrgajast kaasaegse kunstini, Post Factum, 2018, lk 208

Linke netiilmast:
Intervjuu autoriga KUKU raadios

24 mai 2019

Urmas Vadi - Ballettmeister (2019)

Mõttemänge ajalooga olen ma alati nautinud. Olgu mänguplatsiks terve maailm või meie oma väike konnatiik. On ju uskumatult palju tumedaid laike ajaloos, millele tahaksime vastust saada, kuid kahjuks ajalooannaalid vaikivad ning jäävadki suure tõenäosusega igavesti vaikima. 

Kuid sellistel puhkudel tulevadki meile appi natuke liiga elava fantaasia ja üldse natuke omamoodi kaaskodanikud, keda me haletsusest kirjanikeks kutsume. Nemad võtavad need ajaloo vastamata jäänud peatükid ette ning pakuvad välja ühe võimaliku hüpoteesi.

Näiteks pakkus Urmas Vadi välja (temale omaselt muidugi tragikoomilise) versiooni president Konstantin Pätsi elukäigust peale 1940. aasta juunipööret. Mida võis too vaimselt ja füüsiliselt laostund endine riigipea kaugel Kaasani psühhiaatriahaiglas mõelda ja tunda? Kes oleks võinud tema palatikaaslaseks sattuda? Kas ta lootis veel pääsemisele? Eesti vabanemisele? Või oli ta kõigele käega löönud ja ootas vaikselt oma surma?

Romaanis fantaseerib Vadi ka võimaliku päästeoperatsiooni üle, mida satub juhuslikult juhtima pritsumees Jüri. See liin on raamatus muidugi kõige nauditavam, sest seal saab nautida lõikude kaupa vadilikku huumorit ja pööraseid kannapöördeid. Sellest tegevusliinist võiks vabalt vändata uue kultusfilmi "Eestlaste uskumatud seiklused Moskvas". Mul pole ammu raamatut lugedes nõnda humoorikaid ja ajuvabasid stseene silme ees jooksma hakanud. Sarnaselt Endlas kümme aastat tagasi tehtud lavastusele, olid ka mul peaosades Ago Anderson, Sten Karpov, Jaanus Mehikas ja Priit Loog.

Igatahes, kui olete valmis natuke enda ajaloo ja selle suurmeeste üle naerma, siis soovitan soojalt Vadi uusim romaan ette võtta. Ega vaimse tervise korrasolu pidigi kõige paremini näitama inimese või rahva suutlikus iseenda üle nalja teha. Vadiga paistab olevat selles valguses kõik kõige paremas korras.


Andmed:
Urmas Vadi, Ballettmeister,  SA Kultuurileht, 2019, lk 200

Linke netiilmast:
Tauno Vahteri arvustus Eesti Päevalehes

17 mai 2019

Madli Pesti - Eesti teatri 100 aastat (2018)

Kallis kooliwend!

Sa palusid oma wiimases kirjas, et ma kirjutaks Sulle natuke arengutest siinsel teatrimaastikul. Ma mäletan meie ühiste õpingute ajast Berliinis, kui kalliks said Sulle Melpomene ja Thaleia, ning kuidas Sa pigem õhtuid nende seltsis weetsid kui meditsiiniõpikute. Kahjuks peawad mu järgnewad read Sulle kurwastust pakkuma.

Nimelt ligi 120 aastat tagasi tulid jaanipäewa õhtul Dorpatis kokku punt matse, tõmbasid ühe raisku läinud noore naise mahitusel seelikud selga ning hakkasid teistele kokku tulnud matsidele enda arust midagi teatri taolist etendama. Ja seda kõike weel omas keeles, mida senini ainult põllul ja laudas alandlikult on podisetud. Kus on häbi ots!

Nüüdseks on see matsirahwas oma teatrilawad püsti ajanud Arensburgist Narwani ja Rewalist Obinitsani. Isegi poollagunenud küünides ning soomätastel teewad nad nüüd seda "suurt kunsti". Täitsa sõgedad! Oleks siis ainult mõni üksik suweõhtu, kui nad neid oma paganlikke palagane korraldawad, siis selle kannataks normaalne ristiinimene weel ära. Kuid need toimuwad ju kogu aeg ja iga ilmaga!

Iga õhtu natuke enne kella seitset hakkawad matside hordid kogunema, et "kultuuri" nautida minna. Nad on isegi nõnda häbematuks läinud, et julgewad mängida Shakespeare'i ja Molière'i näidendeid. Minuni on jõudnud isegi kuuldused, et nad "töötlewad ja kärbiwad" neid pühasid tekste enne lawale jõudmist. Kui need suurmehed ainult näeksid, mis siin Jumala poolt hüljatud Liiwimaal toimub! Puhas soodom ja komorra! Õpeta weel matse lugema!

Ma palun wabandust oma liiga emotsionaalseks kiskunud kirja pärast, kuid usun, et mõistad mu muret ja pettumust. Kui matsid käiwad wäidetawalt juba aastas üle miljoni korra teatrite wahet, siis see ei saa Jumalale meelepärane tegewus olla. Kes siis kõik põllutööd ära teeb, kui nemad Seikspiiri mängiwad?

Terwisi Sulle ja Su perele!

Oskar von Heldenstein
Ziegendorf mõis, Estland

Andmed:
Madli Pesti, Eesti teatri 100 aastat: Rahvateatrist rahvusvahelise teatrini, Post Factum, 2018, lk 208


Linke netiilmast:
Jaan Rapi arvustus Lõuna-Eesti Postimehes

11 mai 2019

Voldemar Panso - Naljakas inimene (1965)

Loen hetkel kõigi teiste raamatute kõrvalt vaikselt Voldemar Panso päevaraamatuid (1931-1956). Meie teatrimaastiku ühest suurimast nimest oleks võinud tegelikult ka edukas kirjanik saada, kui Eesti riigi saatus 1930.-1940. aastatel oleks teist rada läinud. Noor Panso kirjutas pidevalt ajalehtedele jutukesi ning ilmselt oli ta lauasahtel ka plaanitavate näidendite kavasid täis. Tema tugevuseks oli koomika ja terav päevakajaline satiir, kuid Nõukogude võimu tulekuga muutus selliste tekstide avaldamine peaaegu võimatuks. Ta hakkas pidevalt toimetustelt vabandavaid selgitusi saama, miks ajalehed tema lugusid kahjuks enam avaldada ei saa (näiteks "Liiga kriitiline! Tekst ümber töötada!"). Eks selline pidev (enese)piiramine võttiski viimaks kirjutamisisu ära ning lükkas Voldemari lõplikult teatri manu.

Kuid kirjanik Voldemaris sai aastaid hiljem siiski erinevate teatrialaste tekstide abil särada (kindlasti soovitan lugeda Panso kogumikku "Portreed minus ja minu ümber") ning ka ilukirjanduses proovis ta vahel ikka vanast harjumusest kätt, kuid töö teatris ja lavakunstikoolis võttis suurema osa ajast. 

Üks hilisema perioodi ilukirjanduslikest katsetustest, mis ka kaante vahele jõudis, oli kogumik "Naljakas inimene", kus Panso teeb meid tuttavaks Kassari ning seal elavate inimestega (kindlasti on teosel tugevaid paralleele Juhan Smuuli "Muhu monoloogidega"). Kõige värvikamaks kujuks on kahtlemata Lepa Anna, kes ei jää kunagi kellelegi ühtki vastust võlgu ning on ühe tugeva ja kange saare naise võrdkujuks. Sellise keelekasutusega karakter mõnes kodumaises filmis tagaks Annat mängivale näitlejannale kultusliku rollisoovituse.

Panso teksti suurimaks tugevuseks on autori oskus edasi anda lihast ja luust karaktereid, kelle puhul ei teki kordagi kahtlust, et sa võid nendega Kassari kadakate vahel kokku sattuda. Ega polegi muud kui tuleb seada sammud Rohuküla sadama poole. Aga ärge laske end kohe mõnest teravamast märkusest või ütlusest enda verest välja lüüa. Eks me mandrilt tulnud olegi nende jaoks natuke "naljakad inimesed".


Andmed:
Voldemar Panso, Naljakas inimene. I raamat: Kassarimaa, Perioodika, 1965, lk 136

05 mai 2019

Anton Hansen Tammsaare - Kirjad tütrele (2008)

Nende kaante vahele on kokku kogutud ühe armastava papa kirjad oma teismelisele tütrele, kes on läinud ema ja väikevennaga Narva-Jõesuhu suve nautima. Papa Hansen on jäänud ise Tallinna, sest vaja on moosi keetmiseks kirsse puhastada, korteris korraldada põrandate värvimist, õhtuti kinos käia ja vahel ka mõni peatükk uue romaani tarbeks kirja panna. Ja kõike seda on ju palju lihtsam teha, kui pisipere on Narva-Jõesuu mändide all patseerimas ning rannas päikesevanne võtmas.

Kuid samas hoiab isa ka tütre tegemistel kenasti silma peal. Kõigi suvede (1935-1939) kirjad on täis erinevaid isalikke nõuandeid. Kuidas pidevalt ringi tuiskava väikevenna ja range emaga hakkama saada. Kui tihti võiks meres suplemas käia ja päikese käes vedeleda, et see tervisele kahju ei teeks. Mida võiks üks 16-aastane Riita lugeda, mida mitte. Papa Hansen saadab muuseas pidevalt tütrele postiga eesti- ja ingliskeelseid raamatuid lugemiseks (France, Dumas, Galsworthy, Dickens, Mann). Ning viimastel suvedel annab isa oma tütrele nõu juba romantilisemat tooni võtvate suhete osas kuurordis suvitavate noormeestega. Tütrest on nende suvedega sirgumas noor ja iseteadlik neiu.

Neid kirju lugedes tekkis endalgi soov sel suvel paariks nädalaks Narva-Jõesuhu puhkama sõita. Kohvrisse kaasa pakkida hulga häid raamatuid ja kõvasti päikesekreemi. Hommikul lesida rannas, päeval jalutada kohisevate mändide all ning õhtuti kirjutada paar postkaarti, mis viiksid endaga kaasa suvekuuma ja natuke kadunud aegade nostalgiat.


Andmed:
Anton Hansen Tammsaare, Kirjad tütrele, Varrak, 2008, lk 104

01 mai 2019

Rein Raud - Viimane kustutab tule (2018)

Mõrvatud peaminister, salajane "vangla" Eestimaa pinnal, kinnimätsimised kõige kõrgemal tasandil ning palju muud salapärast on aset leidmas Rein Raua romaanis "Viimane kustutab tule". Ajakirjanik Kairit Nõlvak kistakse selle pöörase olukorra keskele ning ta peab punaseid niidikesi vedades selles aina eluohtlikumaks muutuvas sündmuste virvarris võimalikult kiiresti TÕE välja selgitama. Kuid pea meeles, et usaldada ei tohi kedagi ning ka kõige ulmelisemaid teooriaid võivad tõeks osutuda.

Raua tekst võtab su paariks õhtuks endaga täielikult kaasa. Sul tekib Kairitiga sarnane meeleseisund ja hasart. Seda uurimist/lugemist ei saa nüüd pooleli jätta! Kallis, ma kohe lõpetan ja kustutan siis tule. Ainult üks peatükk veel! Ma/me peame lihtsalt TÕE teada saama! 

Ja järsku on kõvasti üle kesköö. Maja on vaikseks jäänud ning sinu kõrvalt on kuulda rahulikku ja sügavat hingamist. Sa paned vaikselt raamatu öökapile ja kustutad viimaks tule. Tuba mattub pimedusse. Kuigi suled silmad, siis uinuda sa ei suuda. Sa elad peas kogu aset leidnud sündmustiku taas läbi ning jõuad lõpuks ainuvõimaliku järelduseni - homme lähen raamatukokku ja vaata, mida veel härra Raud on kirjutanud.


Andmed:
Rein Raud, Viimane kustutab tule, Salv, 2018, lk 192

Linke netiilmast:
Kaspar Viilupi intervjuu autoriga ERRi kultuuriportaalis
Kajar Pruuli arvustus Postimehes
Margit Kilumetsa intervjuu autoriga ERRi kultuuriportaalis