29 juuni 2018

Mariann Rückenberg - Hull suvi (2018)

Käies suviti Jänedal puhkamas on meie toas öökapil hunnik sinna jäetud taskuformaadis raamatukesi, mille esikaanel on alati üksteise embuses õhkavad paarikesed. Küll sekretär ja ärimees. Küll üliõpilasest neiu ja noor professor. Sellised selgelt erootikasse kalduvad teosekesed, kus lipp on alati vardas ja mahe tuul sasib punastava näitsiku juukseid. 

Nüüd sattusin ka mina ühte sellist raamatut enda arvates lugema. Kuna ma pole ühtegi neist Jäneda öökapil seisvat raamatut lugenud, siis ma puhtalt EELDAN, et Mariann Rückenbergi romaan "Hull suvi" kuulub nendega suures joones ühte patta (kui ma teen siinkohal ühele või teisele liiga, siis palun siiralt vabandust). 

Ütlen täiesti ausalt, et ma pole enne lugenud raamatut, mille leheküljed oleksid täidetud nõnda suure koguse nutu, ähkimise ja tegelaste silmavärvi kirjeldamisega. Kas kõigepealt kisti riided pruunikasroheliste silmade välkudes seljast ja siis algas nutt peale või kõigepealt nuteti ja alles siis hakkas pruunikasroheliste silmade omanik riideid nutjalt seljast kiskuma. Selline oli põhimõtteliselt iga teise peatüki süžeeline ülesehitus! Vahele oli põimitud täiesti õnnestunud väikeasula kirjeldused (oma veidruste ja võludega), kriminaalsed allhoovused (kahjuks natuke liiga lihtsakoelised) ning ridamisi armunute tülitsemist (mis viis jällegi eelpool mainitud peatükkide struktuurini). 

Ma ei hakka siinkohal üldse romaanile mingit hinnangut andma, sest mul puudub igasugune arusaam antud žanri tasemest ja taustsüsteemist. Võibolla on see omasuguste seas tõeline tähtteos. Võibolla pole teos "ekspertide" arvates piisavalt erootiline ja on isegi põhjamaiselt külm. Ma tõesti ei tea! Ilmselt tuleks mul selleks mõne "eksperdiga" põhjalikumalt vestelda ja end natuke harida lasta antud valdkonnas. Igatahes, kui keegi veedab oma puhkust suvilas õue peal peesitades ja taskuerootikat lugedes, siis võtke ette ka Mariann Rückenbergi romaan "Hull suvi" ning andke mulle teada, kuhu see laias laastus omasuguste seas asetseb.


Andmed:
Mariann Rückenberg, Hull suvi, Varrak, 2018, lk 448

25 juuni 2018

Jan Kaus - Kompass (2017)

Kui ma peaksin Jan Kausi miniatuurromaani "Kompass" ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see ÕHULINE. Kõige suurem patt, mis sa seda natuke üle saja lehekülje paksu teost lugedes teha võid, on see paari tunniga endasse imeda. Oht patustada on vägagi suur!

Sellel raamatul peab laskma hingata! Ära torma hingeldades mööda lehekülgi lõpu poole. Sul jääb sellisel juhul kõik kaunis märkamata. Lase end käekõrvale võtta ja jalutage koos rahulikult mööda Tallinna tänavaid. Kuula tema rahustavat ja sõbralikku tämbrit ning lase tal oma maailma avaramaks muuta. 

Peagi märkad, et õhtuhämarus on laskunud üle kodulinna ning kutsuvad tulukesed on süttinud teie ümber ja kohal. Te jätate Koidu pargi pärnade all sosinal hüvasti ning sa suundud üle raudtee kodu poole. Korraga sa tunned, et oled rikkam ja kergem üheaegselt. Midagi kaunist lipsas korraks su ellu.


Andmed:
Jan Kaus, Kompass: Miniatuurromaam, Hea Lugu, 2017, lk 112


Linke netiilmast:

Holger Kaintsi arvustus Sirbis
Aivar Loogi intervjuu autoriga Postimehes

22 juuni 2018

Mihkel Mutt - Mälestused I-VI (2009-2011)

Selle suve esimene suur lugemisprojektina võtsin ette mõned aastad tagasi ilmunud Mihkel Muti kuueosalise mälestustesarja. Olen juba tükk aega selle sarjaga hoogu võtnud ning lõpuks sain kohalt minema. Ja veel millise hooga! Põhimõtteliselt raamat päevas. 

Panen siinkohal kirja mõned mõtted, mis ma igast raamatust endaga kaasa võtsin.
  • Mälestused I. Eesti doomino. Eelmälestused - Meie suguvõsade lood on ikka uskumatult põnevad ja täis uskumatuid edulugusid. Jõutakse väikestest talukohtadest välja küll Washingtoni, küll Uus-Meremaale. Kõige selle nukra ja traagilise kõrval, mida meile on 20. sajand pakkunud, on ikka rõõmustav lugeda, kui jändrik on ikka eesti rahvas.
  • Mälestused II. Võru tänav. Lapsepõlv -  Üks rohelusse uppuv majake, iserajatud spordiplats aia nurgas ning mööda õue ringi sibliv ja natuke turtsuv šoti terjer - kõik see oli ka minu lapsepõlve pärisosa.
  • Mälestused III. Sitik sügab. Kooliaeg - Õpetajate mõju õpilastele saab tegelikult mõista ikka alles aastakümnete pärast. Kui mõni sinu klassi ees pillutud lausekatke või antud tund on tal meeles ka poole sajandi pärast, siis see on ehk suurim tunnustus su tööle üldse. 
  • Mälestused IV. Kandilised sambad. Ülikool - Kindlasti minu lemmikosa Muti mälestustesarjast. Lustakad lood kaastudengitest ja õppejõududest, kes oma veidruste või ütlemistega on autori mällu talletanud. Igati tore ülevaade tollal Tartus valitsenud vaimsusest ja selle kandjatest.
  • Mälestused V. Päikesepoolel - Ma tean! Ma tean! Olen ikka lugenud kenakese hulga teoseid, mis kujutavad nõukaaja elu ja olu (eriti loovisikute kohta). AGA...! Aga minu mõistusele on ikka täiesti vastuvõetamatu see, kui suur osa tollastest päevadest veedeti alkoholiuimas. Mindi tööle pohmeluses, seal parandati kolleegidega vaikselt pead ja õhtu mindi koos edasi jooma. Paarkümmend aastat veel Nõukogude okupatsiooni ja see rahvas oleks end lihtsalt surnuks joonud.
  • Mälestused VI. Elukott - Kahes viimases osas oli peaaegu teise peategelase rolli tõusnud Mati Unt. Mutt kirjutab oma kaasteelisest tõeliselt soojalt ja sügava austusega. Ta analüüsib pikalt Undi rolli ja tähtsust meie kultuuriruumis käesolevate aastakümnete vältel. See tekitas ka minus soovi teha Undi loominguga taastutvust. Sai osasid tema teoseid küll gümnaasiumis loetud, kuid erilist vaimustust need toona ei tekitanud. Ehk on nüüd õige aeg taas proovida.

Tõeliselt mõnus oli isand Mutiga seda doominot laduda ning kuulata pajatusi möödunud aegadest ja lugusid tema eluteed rohkem või vähem mõjutanud inimeste kohta. Loodan, et autoril jätkub tahtmist ja jõudu selle mälestustesarjaga jätkata, sest müstilised üheksakümnendad alles ootavad meid ees. Lennart juba helistas. ;)

Andmed:
Mihkel Mutt, Mälestused I. Eesti doomino. Eelmälestused, Fabian, 2009, lk 184
Mihkel Mutt, Mälestused II. Võru tänav. Lapsepõlv, Fabian, 2009, lk 204
Mihkel Mutt, Mälestused III. Sitik sügab. Kooliaeg, Fabian, 2010, lk 208
Mihkel Mutt, Mälestused IV. Kandilised sambad. Ülikool, Fabian, 2010, lk 240
Mihkel Mutt, Mälestused V. Päikesepoolel, Fabian, 2011, lk 248
Mihkel Mutt, Mälestused VI. Elukott, Fabian, 2011, lk 224

Linke netiilmast:
Peeter Helme arvustus Eesti Ekspressis
Paavo Matsini arvustus Sirbis
Ott Rauni arvustus Sirbis
Jaanus Kulli intervjuu autoriga Õhtulehes
Intervjuu autoriga Sirbis

14 juuni 2018

Paul Ariste - Mälestusi (2008)

Lugedes neid vana mehe mälestusi oma elukäigu esimesest poolest tekkis mul ikka ja jälle tunne, et füüsikaseadused on ikka kõvasti muutunud. Vanasti oli kõik palju aeglasem (alustades transpordist ja lõpetades inimeste vahelise suhtlusega), kuid maailmas ja inimestel oli palju rohkem aega. Aega, et pühenduda. Aega, et otsida ja ekselda. Aega, et minna tuumani välja.

Nüüd saab iga teema või küsimus omale täpselt viis sekundit eetriaega ja kohe on järgmise sama (eba)olulise tähelepanunuruja tähetund. Vahel tahame tõsta kätt ja lisa küsida, aga me oleme seda tehes lootusetult aeglased. Me lihtsalt ei jõua ja väsime peagi. Lööme käega ja läheme vooluga kaasa. Mugavus ja lihtsakoelisus loksutavad vaikselt meie paati, mis triivib tuhandete teistega allavoolu. 

Kaljo Põllu "Paul Ariste portree"
Härra Ariste poleks kunagi lasknud oma paadikest allavoolu triivida. Ta oleks kõvasti sõudma asunud ning oma lootsiku Hiiumaa, Vadjamaa või Liivimaa randa juhtinud. Seal oleks ta rõõmsalt kaldale astunud, esimest vastutulijat tema emakeeles tervitanud ning küsinud teed nende küla kõige vanema memme või taadi manu, kelle pajatusi ja laulukesi ta oleks üles märkima tõtanud. Pärast oleks sõudnud kiiremas korras mööda Emajõge Tartu, kus oleks märkmed arhiivi viinud ja uue artikli toimetajale.

Neid mälestusi oli tõesti lust lugeda. Enda lemmikuteks olid sõjaaegse Tartu ja Ariste vanglas oldud perioodi kirjeldused. Eriti tahaksin esile tõsta autori objektiivsust, ausust ja julgust. Mälestused on kirja pandud 1970.–1980. aastail, millal selliste tekstide abil võis ikka oma elu väga ära rikkuda. Ilmselt siis Ariste ei kartnud või enam ei hoolinud, et neid tekste satub lugema mõni pahatahtlik inimene, kes hiljem tema kohta kindlatesse asutustesse ettekannet tegema jookseb. Selliseid inimesi oli tema ümbruses küllaga ja ka Tartu ülikooli õppejõudude hulgas. Kokkuhoidvast mesilasperest eestlaste kontekstis küll tollal rääkida ei saanud.

Kellel on soovi natuke kadunud maailma ja aega pilku heita, siis Paul Ariste mälestused on teile suurepäraseks teejuhiks. Vahel on teie teejuht küll natuke nukker ja isegi depressiivsusesse kalduv, kuid andke see talle andeks. Ta on pärit ajast, kus ta ei saanud olla päris tema ise ning lippude vahetust ja tuulelippe nägi ta liigagi palju ühe eluaja kohta.


Andmed:
Paul Ariste, Mälestusi, Eesti Kirjanduse Selts, 2008, lk 362

Linke netiilmast:
Riho Laurisaare arvustus Eesti Päevalehes

13 juuni 2018

Gunnar Press "Härra sportlane Viljar Loor" (2013) & Märt Roosna "Terava keelega" (2017)

Meie peres oli ja on siiani spordiala number üks korvpall. Mäletan selgesti, kuidas vanaisa oma pruuni tabureti sättis meetri kaugusele televiisorist ja suure huviga elas kaasa (tolle õige) Kalevi mängudele. Kõik muu oli nende paari tunni jooksul teisejärguline ja kohtunik oli alati vastaste poolt. Pole siis ime, et minu üks varajasemaid mälestuspilte ongi ühest 1991. aasta õhtust, kui kuldne Kalevi tiitlivõit võitis viimase Nõukogude Liidu meistritiitli. 

Miks ma kirjutan armastusest korvpalli vastu meie perekonnas, kui lugesin just võrkpalluritest kirjutatud raamatuid? Sest praegu tollele perioodile tagasi mõeldes, tundub mulle nende raamatute valguses kummaline, et meie perekonnas puudus igasugune huvi võrkpalli vastu. Ma ei mäleta ühtegi korda oma nooruspõlvest, kui oleks televiisorist võrkpalli vaadatud. Mäletan hilisemast perioodist pigem, et vanaema käskis kanalit vahetada, kui võrkpalli juhtus mõni kanal näitama. Kuid miks see nõnda oli? Kas tõesti oli 1980. aastate teises pooles aset leidnud kodumaise võrkpalli kiratsemine (ja korvpalli samaaegne tõus) jätnud nõnda suure jälje? Ega ka koolis kehalise tundides ja õhtul õues ei tahtnud või õigem oleks öelda, et isegi ei tulnud me poistega selle peale, et võrkpalli mängida. Ma pakun, et kõigi koolis käidud aastate peale mängisime me võrkpalli kehalise tundides ehk 2-3 korral. Inventaariruumis olnud võrkpalle kasutati selleks, et pall korvi "pealt panna", sest päris korvpalliga seda veel ei suudetud. Ja selle kõige juures käis meie koolis Ardo Kreek!

Ka meie ühiskonnas on võrkpall endiselt kahe venna varjus. Ta oleks otsekui keskmine laps. Korvpall on vanem poeg, kellelt oodatakse mingil arusaamatul põhjusel ikka mingit tulemust ja kes saab alati kõik andeks. Jalgpall on jällegi noorim, kelle puhul tuuakse ikka välja, et polnudki teist ju enne 1990. aastaid ja las laps alles areneb. Keskmist venda, kes on sulaselgelt sellel sajandil kõige edukam ja stabiilsem palliala olnud, võetakse poliitikute, spordifännide kui ka -ajakirjanike poolt ikka veel iseenesestmõistetavalt. Pole vist tõesti jõutud mõistmisele, et võrkpall on oma olemuselt kõige paremini eestlase mentaliteediga sobiv võistlusala, kus reaalse edu saavutamine rahvusvahelisel areenil on tõesti võimalik.

Seetõttu soovitan tõesti kõigil spordifännidel lugeda neid raamatuid, et teeksite tutvust nende vaiksete ja visade suurkujudega meie spordis. See töötahe ja eneseohverdus, mis nende kaante vahelt vastu vaatab on tõesti suurt kummardust väärt. Raamat kätte ja serv teele!

Andmed:
Gunnar Press, Härra sportlane Viljar Loor, Menu, 2013, lk 240
Märt Roosna, Terava keelega : Avo Keele ja Eesti võrkpallimeeskonna lugu, Rahva Raamat, 2017, lk 344