Henno Käo - Väike rüütel Rikardo (2004)

Ühes kauges, kauges kuningriigis seikleb väike rüütel Rikardo. Ta pole kunagi üheski lahingus mõõka keerutanud ega vangitorni luku taha pandud pintsessi päästnud. Rääkimata siis mõne tuld purskava lohega võitlemisest. Kuid ta on kõige rüütellikum rüütel, kellega mina oma rännakutel kokku olen puutunud.

Te küsite, mis on Rikardos nõnda erilist? Vastus on väga lihtne! Selle väikese rüütli rinnus tuksub uskumatult suur süda. Ei hirmuta teda salapärased rohelised mehikesed ega tüütud kummitused. Oma abikäe on ta valis igale hädasolijale ulatama. Näiteks tänu temale on meil alles maailma viimane lohe, kes kuulu järgi elavat nüüd ühes maalilises järves. Te ei oska arvatagi palju rõõmu võib üks väike rüütel meie maailma tuua!

Andmed:

Henno Käo, Väike rüütel Rikardo, Tänapäev, 2004, lk 140

Linke netiilmast:

Neeme Korvi arvustus Postimehes

Krista Kumbergi arvustus Eesti Päevalehes

Jaak Urmeti arvustus Sirbis

Piret Raud - Printsess Luluu ja härra Kere (2008)

Võimalust lugeda raamatut printsess Luluu ja härra Kere seiklustest pidin ma ikka tükk aega ootama. Kõik teose eksemplarid olid minu kohalikus raamatukogus kogu aeg välja laenutatud. Minu asumi väikesed lugejad on ikka äraütlemata usinad. Enne jõule jõudis järjekord siiski ka minuni ja sain lugema asuda nüüdseks juba meie lastekirjanduse kullafondi kuuluvat teost.

Esiteks tahaksin ma tõsta esile Piret Raua keelekasutust selles teoses. Autor ei alahinda grammigi oma väikeseid lugejaid! Mänguline, poeetiline ja vaheldusrikas - selline peab olema ühe lasteraamatu keel. Ei ole mingit nunnutamist ja titatamist! Kaunis ja mitmekesine keel loob kauni ja mitmekesise maailma, millesse on tore uute sõpradega rändama minna.

Piret Raud

Teiseks soovin kiita autori võimet luua uusi ja originaalseid tegelaskujusid. Kuninga kapis elav luukere, pudelikorjaja, pagendusse saadetud akadeemik ja kalaluustik nimega Kerberos (viimane oli mu vaieldamatu lemmik). Isegi kogu kuningaperele oli antud uus hingamine ja välditud igivanu stereotüüpe. Printsess Luluu oli palju lähedasem tavalisele tüdrukule, kui mõnele nina püsti käivale ja ainult käske jagavale kuningatütrele. Isegi koolis käis ta teiste lastega ühiselt! Milline tõeliselt tore ning värvikas seltskond.

Piret Raua looming on kahtlemata minu eelmise aasta üks meeldivamaid avastusi. Olen küll alles esimesed paar sammu sellel avastusretkel teinud, kuid juba on mul väga hea eelaimdus selle osas, mis ootab ees. Ega polegi muud, kui tuleb sammud oma raamatukogu poole seada ja end raamatute ootejärjekorda paluda panna.

Andmed:

Piret Raud, Printsess Luluu ja härra Kere, Tänapäev, 2008, lk 210

Linke netiilmast:
 Krista Kumbergi arvustus Postimehes

Piret Raud - Ernesto küülikud (2004)

Vahel soovid lugeda midagi sooja, armsat ja südamlikku. Eriti peale nädala kestnud dooside kaalumist narkodiileritega pimedatel novembriõhtutel. Sellisel juhul leian ma tavaliselt tee lastekirjanduse juurde, kus mind on avasüli ootamas alati abivalmid ja heasoovlikud pilgud.

Seekord vaatasid mulle raamatukaante vahelt vastu seitse sõbralikku karvapalli ning nende mustkunstnikust omanik Ernesto. Nad kutsusid mu koheselt endaga kaasa neile uut kodu otsima, sest nad olid hiljuti ühest küülikufarmist põgenenud, kus plaaniti nad moetööstuse ohvriteks tuua. Peale väikesi äpardusi ning suuri seiklusi leidsimegi Ernestole ja ta seitsmele küülikutele uue pesapaiga. Lisaks leidsime muhedale mustkunstnikule ka südamedaami.

Selliste kaaslastega oli lausa lust mööda suvist Eestimaad rännata. Lastekirjanduse vallas võib Piret Raud end uhkusega oma vanemate mantlipärijaks pidada. Kui ma teine kord tunnen taas vajadust lastekirjanduse võlumaailma natukeseks ajaks jalutama minna, siis palun kindlasti Piretit taas oma teejuhiks. Mul on tunne, et seda otsust mul kahetseda ei tule.

Andmed:

Piret Raud, Ernesto küülikud, Tänapäev, 2004, lk 160

Linke netiilmast:

Jürgen Rooste arvustus Sirbis

Mare Müürsepa arvustus Eesti Päevalehes

Neeme Korvi arvustus Postimehes