27 oktoober 2017

Kristi Piiper - Tõde või tegu. Ema saladus (2016)

Stella katsumusterohke teekond sai alguse 2015. aastal, kui ilmus Kristi Piiperi plaanitava romaanitriloogia "Tõde või tegu" esimene osa. Tumedates toonides ja filmiliku süžeega noortelugu tõmbasid su lihtsate võtetega sündmuste keskele. Ema kadumine, vanatädi Asta surm ja psühhopaadist isa - need olid esimese osa märksõnad. Raamatu lõppedes jäid kõik otsad lahtisteks ning järje ilmumine oli enam kui kindel.

Triloogia teise osa alguses saab Stellast lastekodulaps. Minu üllatuseks kujutab Piiper lastekodus valitsevat õhkkonda ning seal toimivaid suhteid (laste omavahelisi ja kasvatajatega) positiivses võtmes. Ei ole mingeid rivaalitsevaid klikke, üdini vastikuid kasvatajatädisid, vaimset ja füüsilist vägivalda nõrgemate suhtes. Stella sulandub kiiresti ja leiab toanaaber Annabeli näol ka uue sõbra.

Üheks häirivaks kõrvalliiniks kujuneb Stella sõbranna Kärdiga toimuv. Kui Stella isa oli triloogia esimeses osas psühhiaatriahaiglast just välja saanud, siis ma tõsiselt lootsin raamatut lugedes, et Kärt saab selle just vabanenud trellitatud akendega palati omale. Lugu hakkas aina enam Glenn Close'i ja "Fatal Attractioni" suunda minema. Tekkis ikka suur soov Kärdile selle sama raamatuga vastu pead virutada ja öelda "F%#£! Get your shit together!!!" Nii ebameeldiva kirjandusliku tegelasega pole ma ammu kohtunud.

Pealiin ehk Stella ema salapärane kadumine liikus raamatu jooksul samuti natuke edasi, kuid üldjoontes vaevles romaan "keskmise lapse sündroomi" all. Täiteks olevad kõrvalliinid ja ettevalmistused pealiini kulminatsiooniks muudavad kokkuvõttes teose õõnsaks. Esimesele osale omane olnud tõmme on kahjuks kadunud. "Tõde või tegu: Ema saladus" on küll triloogia seisukohalt vajalik, kuid iseseisvalt kahvatu tekst.


Andmed:
Kristi Piiper, Tõde või tegu. Ema saladus, Varrak, 2016, lk 256

Linke netiilmast:
"Tõde või tegu: Ema saladus" ELLU's

25 oktoober 2017

Reeli Reinaus - Maarius, maagia ja libahunt Liisi (2017)

Mets on meie teadvuses alati olnud natuke hirmutav ja salapärane paik. Täis seletamatuid hääli ja viirastuslikke varje. Alati on tunne, et keegi jälgib sind ning oled otsekui kutsumata kellegi võõra koju sisse astunud. Mets muutub külalislahkeks alles ajapikku, kui juhukülalisest saab kauaoodatud sõber, kes austab oma käitumisega võõrustaja koda. Alles siis on mets valmis avaldama sulle oma saladusi.

Mets on muidugi olnud ka meie kirjanduses üks enim kasutatud motiive. Paar aastat tagasi lugesin ma Reet Made "Salarohelist hiit" ja sain tõsise pettumuse osaliseks. Minu jaoks oli tegemist äärmiselt kuiva ja veniva teosega, kuigi temaatika oli iseenesest põnev (uue suvekodu lähedal oleva võlumetsa avastamine). Kuid mets raamatus ei hakanud lihtsalt elama!

Täiesti vastupidine kogemuse andis aga Reeli Reinausi uus lasteraamat "Maarius, maagia ja libahunt Liisi". Maariuse uue kodu lähedal on suur looduskaitse all olev põlislaas, mida kohalik külarahvas natuke pelgab. Maarius külarahva hirmudega kursis ei ole ning satub metsas loomaluid otsides kokku ühe ilusa, kuid tõredavõitu tüdrukuga. Neiust nimega Liisi saab Maariuse uus sõber, kaitsja ning teejuht nõiduslikus laanes. Poiss õpib sellel teekonnal tundma nii inimhinge kui ka metsa uusi sügavusi.

Maagia ja folkloor on igati toredad asjad lasteraamatutes, kuid selle teose muudab eriti õnnestunuks viis, kuidas autor käsitleb tõrjutust, psüühilist kiusamist ja grupi mentaliteediga vastuollu minemist. See annab tekstile sügavuse ning muudab muidu muinasjutuliseks kiskuva süžee reaalsemaks ja laseb lugejal end rohkem mõne tegelasega samastuda, mis tagab omakorda ka nauditavama lugemiskogemuse. "Maarius, maagia ja libahunt Liisi" on kindlasti selle aasta kodumaistest lasteraamatutest üks säravamaid ja südamlikumaid tekste.


Andmed:
Reeli Reinaus, Maarius, maagia ja libahunt Liisi, Päike ja Pilv, 2017, lk 224

24 oktoober 2017

Kersti Kivirüüt - Okultismiklubi (2009) & Okultismiklubi 2 (2011)

Mulle on olnud alati sümpaatsed kirjanikud, kes julgevad võtta oma kodukoha ajaloo või pärimuse ning selle suuremaks kirjutada. Valmidus minna ajalooõpikutest, segasevõitu rahvalaulu katketest ja radiosüsiniku meetodist kaugemale. Näha midagi suuremat selles soode ja metsadega pikitud ning igavesse sügisesse mähitud Euroopa ääremaas. Aga äkki...!?!?

Üks selline kirjanikest oli muidugi Lennart Meri. Tema "Hõbevalgem" on olnud inspiratsiooniallikaks juba mitmele unistajate põlvkonnale. Kindlasti on "Hõbevalge" mõju tunda ka Kersti Kivirüüda kahes noorsooromaanis, mis jutustavad meile loo Vana-Kuuste uskumatust ajaloost.

Ajalooõpetaja Erika ja tema kaheksanda klassi õpilastest koosnev punt teevad pooljuhuslikult kohaliku mõisahoonet ja naabruses asuvat kivikalmet puudutava avastuse, mille salaniidid viivad välja tuhande aasta tagusesse Eestisse ning otsaga ka Iiri- ja Egiptimaale. Mängu tulevad ka druiidid, Poola tiivulised husaarid ja Lucifer isiklikult.

Noorsooromaanidele omaselt viivad ridamisi õnnelikke juhuseid ning kogu täiskasvanute maailma täielik ignorantsus teismelistest koosneva seltskonna (v.a õpetaja Erika) põnevate seikluste ja heatahtlike seaduserikkumiste manu. Kohati tekkis lugedes ikka küsimus, kas mõni teine Vana-Kuuste elanik kunagi kodust välja ka satub. Noored müttavad mööda (haja)asulat ringi kullast kroonid peas, aga keegi tähele ei pane. Romaanide suurimaks miinuseks ongi liiga vähene lehekülgede arv. Eriti puudutab see teist osa! Kõik sündmused juhtuvad liiga ülekäte ja ka keerulisemad juhtlõngad seotakse kokku noorte poolt mõne hetkega. Oleks vaja olnud umbes sadat lehekülge lisaks, mis oleks lubanud autoril minna sügavamale antud loo ja tegelastega. Siiski on kokkuvõttes tegemist põneva ja out of the box noortelooga, mis kindlasti ei peaks kuuluma ainult Kuuste kooli õpilaste lugemisvarasse.


Andmed:
Kersti Kivirüüt, Okultismiklubi, Tänapäev, 2009, lk 168
Kersti Kivirüüt, Okultismiklubi 2: Inglitel puudub huumorimeel, Tänapäev, 2011, lk 160

Linke netiilmast:
"Okultismiklubi" ELLU's 

Agur Tänava intervjuu autoriga Reaktoris

22 oktoober 2017

Reeli Reinaus - Mõõkade äss (2017)

Kodumaise noorsookirjanduse eelmise aasta vaieldamatu hitt number üks oli Reeli Reinausi "Verikambi". Etnohorrori sugemetega romaan sai väga sooja vastuvõtu ka mu õpilaste poolt, kui seda neile ulmekirjanduse tundides tutvustasin. Praegu on meil kirjanduses vaba valiku kuu ning nii mõnegi kaheksandiku valikuks osutus "Verikambi". Eks hea sõna levi kiiresti!

Nõnda asusin Reinausi värsket romaani lugema lootusega leida jälle üht lugemissoovitust oma õpilastele. Seekord on autor liikunud ulme juures põnevuskirjanduse manu. Tegelaskonnaks on seltskond noori, kelle ühendavaks lüliks on traumeeriva kogemuse läbi elanud ning seejärel totaalselt muutnud Hanna. Rõõmsameelsest ja seltskondlikust neiust on saanud mõne kuuga paanikahoogude käes vaevlev ja igasugu kontakti vältida püüdev inimvare. Vaikselt hakkavad selguma Hanna muundumise põhjused ning seejärel hakatakse uute ja taasleitud sõprade kaasabil otsima ka põhjustajat.

Kuigi väliselt on "Mõõkade äss" suhtedraamadest tiine noortepõnevik, siis selle varjus on loo tegelikuks tuumaks ohvristaatusest välja rabelemine. Šoki möödudes ning traumeerivast kogemusest rääkides mõistad lõpuks, et sinul polnud juhtunus süüd ja sa ei olnud seda kuidagiviisi "ära teeninud". Romaan demonstreerib Hanna abil kenasti kannatanu võimalikke reaktsioone juhtunule (näiteks kaitsemehhanismide teke, paanikahäired) ning toimetuleku erinevaid etappe. Samuti toob teos esile pideva toetuse vajalikkuse ohvrile toimetulekuks juhtunuga. Märka ja kuula!

Kindlasti ma võtan "Mõõkade ässa" peale vaheaega tundi kaasa, kui hakkame kaheksandikega oma sel kuul loetud raamatuid teineteisele tutvustama. Usun, et leian mitu potentsiaalset huvilist, kellele seda soovitada. Eks tulevik näitab, kas hea sõna hakkab koolis levima.

Andmed:
Reeli Reinaus, Mõõkade äss, Varrak, 2017, lk 376