"Lugusid Mr. Ge’st, August Gailitist" (2020) & Aivar Kull "August Gailit" (2022)

Kummaline on mõelda, et ÜLEMÖÖDUNUD sajandil sündinud ning juba üle 60 aasta tagasi manala teed läinud August Gailit on üks minu elu enim mõjutanud inimesi. Selle peamiseks põhjuseks on muidugi tema romaan "Toomas Nipernaadi", mida sattusin lugema üheksandas klassis ja mille suurest mõjust olen juba eelnevalt siin blogis kirjutanud. Eks selle raamatu mõju olulisus on nüüd aastate möödudes lihtsalt aina enam kristalliseerunud.

Kui paljude meie kirjanduse suurkujude elulood on üksipulgi läbi uuritud (ilmunud on riiulite viisi monograafiaid, päevikuid ja kirjavahetusi), siis August Gailit elu- ja kirjanikutee on seni jäänud selgelt näiteks Tammsaare, Tukla või Underi varju. Üheks põhjuseks on kindlasti pagulase staatus (Nõukogude võim kasutas muidugi väljendit "riigireetja"), mis Gailiti aastakümneteks meie kirjandusmaastiku perifeeriasse sundasumisele saatis (seda koduvabariigist vaadatuna). Siinne lugeja sai uustrükkide ja hilisemate teostega tutvuda peale autori surma (surnud kirjanikus Nõukogude võim enam nõnda suurt ohtu oma eksistentsile ei näinud) või alles Eesti taasiseseisvumise järel.

Teine põhjus oli Gailiti enda teadlik varjus püsimine (eriti Siuru järgsetel aastakümnetel) ning ka paljude eraarhiivis olnud dokumentide hävimine/hävitamine. Kui siia juurde panna veel kirjaniku enda poolt ringlusesse lastud huumorina mõeldud kuulujutud (peamiselt puudutasid need tema nooruspõlve ja päritolu), siis ongi igati mõistetav, et uurijatele on Gailiti elutee lahtikirjutamine paras väljakutse. Loominguteega on asjad muidugi lihtsamad, sest teoste ajakirjanduses ilmunud retsensioonid ja intervjuud Gailitiga on arhiivist kenasti leitavad (õnneks on selle töö lihtsamaks teinud ka Ilmamaa kirjastuses ilmunud kogumik "Lugusid Mr. Ge'st, August Gailitist" ning Gailiti enda artiklite kogumikud "Eesti mõtteloo" sarjas). Lihtsalt on vaja pühendunud uurijat, kes sellest kõigest end läbi näriks ja Gailiti loo kirja paneks.

Selleks pühendunud uurijaks on osutunud Aivar Kull, kelle Gailiti monograafia annab küll ammendava pildi Gailitist kui loovisikust, kuid inimesena jääb mr. Ge siiski kaugeks (Sirje Kiini Marie Underi monograafia või Elem Treieri "Tammsaare elu härra Hansenina" haaret ei ole). Kulli monograafia tugevaim osa on Gailiti kirjanikutee kujutamine (esimestest katsetustest, mida autor ka ise hiljem maha soovis vaikida, kuni pagulasaastateni välja) ja sellega kaasas käinud kriitika analüüsime, mis nüpeldas suurema või väiksema innuga Gailiti teoseid aastakümneid. Soovitakski Kulli monograafiat eelkõige neile, kes on Gailiti mõne teosega juba tutvust teinud ning tema stiil ja fantaasialend on neile meeltmööda olnud. Nõnda saad võimaluse tutvuda natuke teoste tagamaadega ja leiad ehk ka midagi uut lugemiseks meie klassiku teoste hulgast (endal tekkis soov "Isade maa" uuesti käsile võtta).

Andmed:

Aivar Kull, August Gailit: Lahtiste allikate poole, Ilmamaa, 2022, lk 400
Hando Runnel (koostaja), Lugusid Mr. Ge’st, August Gailitist, Ilmamaa, 2020, lk 384

Linke netiilmast:

Raimu Hansoni arvustus Tartu Postimehes

Janika Kronbergi arvustus Keeles ja Kirjanduses
Brita Meltsi arvustus Keeles ja Kirjanduses
Raimu Hansoni arvustus Tartu Postimehes
Aivar Kulli arvustus ERRi kultuuriportaalis

Eero Epner - Konrad Mägi (2022)

Ma olen väga rahul traditsiooniliste kunstiraamatute ja kunstnike monograafiatega, kus antakse ülevaade kujunemisteest meistriks, olulisematest perioodidest, mõjust ja pärandist. Tekstile lisaks raamatu lõpuosas kümneid lehekülgi kunstiteoseid, mille trüki- ja värvikvaliteet on viimastel aastatel juba nõnda kõrgel tasemel, et nõukaaegseid kunstiraamatuid on juba üpris nukker lehitseda.

Kuid lugedes viimast raamatut Konrad Mägist, oleksin viibinud otsekui kunstinäitusel, kus minu isiklikuks giidiks on Eero Epner. Raamat algab kiire ülevaatega Mägi elust ning seejärel kunstniku kogu säilinud kirjavahetus koos kommentaaridega. Kuid raamatu tuuma moodustavad Epneri valitud peaaegu sada maali koos saatetekstidega. 

Epner sabas käisin talveõhtute jooksul läbi Norra, Saaremaa, Lõuna-Eesti, Capri, Veneetsia ja Saadjärve "saalid". Seisatasime iga maali ees ning ma kuulasin teda rääkimas õhinal roosadest põldudest, unenäolistest pilvedest, kadunud aegadest ja igavesest ilust. Aga kõigi nende värvide ja pintslilöökide taga nägin järsku ka Konradi teekonda inimese ja kunstnikuna. Sügav kummardus mu suurepärasele giidile!

Ma südamest loodan, et tulevik toob veel sellise suunitluse ja fookusega raamatuid meie kunsti suurkujudest (ise ootaks sarnast käsitlust Wiiraltist). Et jätkuvalt mindaks lausa detektiividena teoste ja teiste arhiivimaterjalide kallale (näiteks Konrad Mägi maale oli appi kutsutud analüüsima pilveteadlased), sest pole midagi hullemat, kui riputada "klassika" lihtsalt kunstisaali inimestele vaatamiseks üles ja arvata, et sellega on töö tehtud. Kaugel sellest, töö alles algab!

Andmed:

Eero Epner, Konrad Mägi, Sperare OÜ, 2022, lk 568

Linke netiilmast:

Kunstihetked Konrad Mägi maalidega ERR-i Kultuuriportaalis

Henrik Visnapuu - Kirg ja kodumaa (2017)

VALGE LUMELAUL 

Hää meel, et sajab lund. Helk pehme kumab silma.
Nüüd tuleb pühapäev. Rõõm, valgus huljub ilma.
Ja tasa kustub meeleheite muutlik valu.

Mu sõber, pärani on minu vaikne talu.
Ning põrand küüritud. Laudadel linad valged.
Ja talu rahval rõõmust ülenenud palged.

Too oma igatsused, sõbrad! Tule sisse.
Ja ole vaikimeeli meie rõõmu sees.
Pikk pühapäeva tee viib meeled iludesse,
kus igavesed tuled süttind igaviku ees.

Nii saame lumeigatsuse härda meele
siin argipäeva künnimaade pääl.
Ja langeb imeline valgus meie teele
neist pikist pühapäeva teedest sääl.


KÜMNES KIRI INGILE

Mäletad, Ing, seda alleed,
seda üksikut lumist teed?
Kuused olid kui suhrupääd,
suhkrupäie all sina lääd.

Kuused latvadel kandsid kuid,
lumilinnud painutid puid,
unen nägid nad unest und,
langeden peksid tiivuga lund.

Mäletad, Ing, seda alleed
seda üksikut lumist teed,
kust me jooksime kinni käest
lume lennaten alla mäest?

Ühel ristteel lumde sa
kiskusid mino endaga.
Mäletad, veersime alla mäest,
võet kinni kaelast ja käest?

Hiljem leidsime metsa seest
igalt poolt "armas" eest.
Kuused olid kui suhkrupääd.
Suhkrupäie sean sina lääd.

-----------

Nüüd olen sinota siin,
südämen sõnatu piin.
Mäletad, Ing, seda alleed?
Sa mida minota teed?


TALVINE TEEKOND

2.
        Vaadake täiskuud,
külm on ta küljest murdnud killu.
        Põlised puud
pakases seisvad täis õitsevat lund,
Saturn maa ja planeete vahet sillutab,
tillukesilt tähilt pudeneb hõbetuhk.
Kuidas olete te heitnud puhkama,
kuidas võite te magada ja näha und?

Mina pean minema
oma leevikest, oma talitsiitsitajat
        vaatama
enne veel, kui koidab hommikune vine
         ning ärkab maa.
Taevas on veel hahk.

Aiast lahkudes
        noored kuused
puudutavad mind lumiste käppadega.
Pea olen kui tume täpp,
liuglev keset lumist lina.
Magad siisiken, sina.
Kas sina eile nägid:
kass kahe käpaga pesi suud,
et tuleb külaline?

Kaudu oru, künka ja küla
jäljed rööbiti tõmmat suuna,

järv, maantee ja mägi.
Telefonipostid laulavad kui mesipuud.
Üksikud reed
vastu tulevad.
Majad kahel pool teed,
silmadeks punased tuled,
valvad nagu jõuluööl.
Süda kiiremalt lööb,
on nii pidulik sõit,
lapsepõlves kui oleks just,
ümiseks kirikust sõites "Petlema õit".
        Oo, minu laas,
                minu mets tume, tõsine, must,
sina laotad lumiseid tiibu!

Rada varjune viib
sinna, kuhu minema pean taas,
et mina näeksin oma laanepüüd.

Viimsed tähed võitlevad
hahakas-kollase päeva vastu,
maani kostab võitluse hüüd.
Metsade takka
tõuseb kui virmaliste sõit - 
see on päike, kes hakkab
päevaselle teekonnale astuma.
        Ma pean kiirustama:
kui esimene kiir
        üle sügava hange
minu leevikese pessa langeb,
oo, tema tiivuskleb ära.
Kuidas saan
mina siis teda äratada.
Sadu on tema radu
ning lõpmatu lai on laas.

PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm kõige rohkem meeldinud luuletust (praegu kõnetasid just talvega seotud luuletused, kuigi muidu Visnapuu meil ju pigem tärkava kevade laulik). Äkki need meeldivad ka sulle? Kui meeldivad, siis otsi see luulekogu üles ja hakka lugema. Samuti on selle valikkogu koostaja Vallo Kepp kirjutanud raamatu lõppu vägagi põhjaliku ülevaate Visnapuu elust ja tema teekonnast luuletajana, mida toetab ka rikkalik valik päevapilte. :)


Andmed:
Henrik Visnapuu, Kirg ja kodumaa, Tänapäev, 2017, lk 288

Linke netiilmast:

Janika Kronbergi artikkel Sirbis

Jaanika Kressa artikkel Kultuuris ja Elus

Marko Tiideleppa arvustus leheküljel Uudised.ee

Liis Pählapuu "Nikolai Triik" (2014) & Tiiu Talvistu "Ado Vabbe: Wunderbar" (2020)

Nikolai Triik, Konrad Mägi ja Ado Vabbe on minu jaoks alati olnud eesti kunsti kolm tugisammast. Lemmikuid on muidugi teisigi (Kallis, Wiiralt, Kummits), kuid nende kolme mehe nimed on mulle ikka midagi enamat tähendanud. Eks selle imetluse algtõukeks ole nende tugev seos 20. sajandi alguse kirjandusrühmitustega (minu armastatuim periood eesti kirjanduses). Ei saa Suitsu, Tuglast või Underit käsitlev peatükk kirjanduse õpikus hakkama ilma nende meeste poolsete illustratsioonideta. Selle perioodi kunst ja kirjandus käisid käsikäes. Ja nõnda tulid nad ka 18 aastat tagasi minu ellu.

Kumu külastades võtan alati natuke rohkem aega, et jõuda uute näituste juurest ka korraks 3. korruse püsinäitusele oma lemmikuid vaatama. Mõned aastad tagasi jäi kahjuks külastamata Nikolai Triigi suur isikunäitus (no ei olnud lihtsalt võimalik Austraaliast selle tarbeks eraldi kohale lennata), kuid Konrad Mäe näitust üle-eelmisel aastal ja praegu Kumus veel viimaseid kuid avatud Ado Vabbe ülevaatenäitust ma vahele jätta ei tohtinud. 15-aastane mina poleks seda mulle andestanud.

Õnneks jätkab Kumu juba traditsiooniks saanud suuremahuliste monograafiate välja andmist. See annab võimaluse neid hiljem lehitsedes näitusesaalis saadud elamuste juurde tagasi tulla ning mõnda muuseumis kahe silma vahele jäänud maali või graafilist lehte avastada. 

Samuti on nende monograafiate suureks plussiks erakogudes olevate tööde jagamine suurema kunstihuviliste ringiga. Üldiselt on ju klassikute meistritööde näited kõigis ülevaatlikes kunstiraamatutes samad (Triigi "Dekoratiivne Norra maastik" või Mägi "Merikapsad"). Nõnda on tõesti tore näha neid töid, mis ripuvad kuskil salapärastes paikades ja on mõeldud ainult valitud silmadele.

Kuigi Pählapuu kui ka Talvistu poolt kirjutatud monograafiate tekstiosa on tegelikult vägagi napp ja ülevaatlik (tegelikult ootaks mõlema kunstniku kohta sarnast teost, nagu oli Eero Epneri raamat Konrad Mägist), siis reproduktsioonide valik on lihtsalt vaimustav. Võrdlesin uute monograafiate ülesvõtteid 1977. aastal ilmunud "Eesti kunsti ajaloo" koguteose omadega (ilmselt üks enim läbi lapatud kunstiraamat minu noorusest) ning need kuulusid oma kvaliteedilt ikka erinevatesse kaalukategooriatesse. Oleks otsekui oma vana kineskoobiga televiisori LCD-teleri vastu vahetanud. Meistritöödega täidetud näitusesaal on ainult käesirutuse kaugusel. 

Andmed:

Liis Pählapuu, Nikolai Triik,  Eesti Kunstimuuseum, 2014, lk 296

Tiiu Talvistu, Ado Vabbe: Wunderbar, Eesti Kunstimuuseum, 2020, lk 416

Linke netiilmast:

Tõnis Tatari arvustus Vabbe näituse kohta Eesti Päevalehes

Arvustus Triigi näituse kohta Keskusis

Marie Under & Friedebert Tuglas - Under ja Tuglas (2006)

1917. aasta on ilmselt üks enim meie ühiskonda, ajalugu ning kultuuri mõjutanud aasta. Märtsis toimunud veebruarirevolutsioon tõi siia Läänemere kaldal asuvasse provintsikubermangu seninägematul hulgal vabadusi ja usku paremasse homsesse. Tekkinud olukord lausa nõudis kohest tegudele asumist ja oma varjusurmas olnud ideede teostamist. Ning tegutsejaid juba leidus. 

Sellest revolutsioone täis aasta kevadest on pärit ka üks paremini varjus hoitud eesti kirjanduse saladusi. Episood, mis sai alguse 1917. aasta mais, jõudis oma kulminatsioonini kesksuvel Birkenruh's ning hääbus vaikselt saabunud lumega. See on Printsessi ja Felixi rääkimata lugu, mida tutvustati avalikkusele alles 2006. aastal ilmunud kirjavahetuse kaudu.

See on lugu kahe suure looja vahel lõkkele löönud kirest, sellele andumisest ja mõistmisest, et see hävitaks pikemas perspektiivis looja vähemalt ühes nendest. Under kutsus tagasi oma ustava paaži ning Tuglas abiellus preili Oinaga. Mõlemad valisid oma pikale eluteele kaasa neile ideaalselt sobinud kaaslased, kellega mindi läbi nii tulest kui veest. Kuid nad jäid endaga kaasas kandma ka seda ainukordset Birkenruh' suve, mis oli täis sireliõisi, lugematuid unistusi ja nüüd juba klassikaks saanud luulet.

Andmed:

Rutt Hinrikus (koostaja), Under ja Tuglas: Marie Underi ja Friedebert Tuglase kirjavahetus, Tänapäev, 2006, lk 208

Linke netiilmast:

Jürgen Rooste arvustus Sirbis

Jaanus Kulli arvustus Õhtulehes

Kalev Kesküla arvustus Eesti Ekspressis

Jaan Unduski arvustus Postimehes

Artur Adson - "Siuru-raamat" (1949/2007)

Artur Adsoni mälestusteraamat sai raamaturiiulist taas välja otsitud ja läbi loetud, kuna mõne nädala pärast jõuame abiturientidega kirjanduse tundides Siuru kevadesse, kus kogu Eestimaa täitus järsku sireliõite ja poeesiaga. Lootsin leida raamatust mõningaid elulisi seiku ja detaile, millega siurulaste tollaseid vallatlemisi näitlikustada.

Kuid lugedes meenus mulle peagi, et Adsoni mälestuste pealkiri on tegelikult üpriski eksitav. Siuru rühmituse tegevust käsitleb otseselt ehk natuke üle veerandi raamatu mahust ja on tegelikult suhteliselt üldsõnaline, mõningate kirevate detailidega (ära jäänud Siuru karneval, Siuru torn, suvelokaalis Kommerts toimunud lööming). Ülejäänud lehekülgedel meenutab Paaž Siurule eelnenud aastaid, Wabariigi kirjut kirjanduselu ning lõpuks jõuab otsaga isegi pagulusse välja.

Ühe üpris mahuka osa raamatust võtab enda alla veel kirjanikest kaabakate materdamine. Adson võtab kõik kodumaale maha jäänud "seltsimehed" (Vares-Barbarus, Semper, Jakobson, Tammlaan, Jürna, Alle, Sirge) ette ning jagab nõnda kõvasti kepihoope, et isegi kõige julmem baltisakslasest mõisahärra oleks sellise kupja tööga igati rahul.

Muidugi on Adsoni viha ja nördimus mõistetavad, sest nendest sündmustest on ainult mõned aastad mööda läinud ja haavad on alles värsked. Kuid kohati teeb lugedes ikka juba nalja, kui Adson räägib, et see ja see mees oli juba Siuru perioodil tegelikult täielik mölakas ja peaaegu riigireetur valmis. Semperi kohta pole raamatu kohta ühtegi head sõna öeldud ja olgu see mees üldse tänulik, et ta Siuruga liituda võis. Vares-Barbarusest pole mõtet rääkima hakatagi! Kogu selle materdamise juures tekib tahtmatult küsimus: "Issand, sa näed, aga ei mürista!?!" Adson teadis aastakümneid, mis meestega tal on tegu, aga ta ei suvatsenud seda kellelegi mainida, vaid käis pidevalt perekonniti läbi ja oli aastaid kirjavahetuses. Kõik see jätab lõpuks mulje lihtsalt peale (ebaausalt) kaotatud kaklust rusikatega vehkimisest.

"Siuru-raamatu" abil saame küll heita pilgu laias laastus kolmekümnele aastale meie kirjandus- ja kultuurimaastikul, kuid seda vaadet on segamas silmaklapid, mis on meile pähe asetatud teiselt poolt Läänemerd. Siurust vahetuma pildi saamiseks soovitan esmajoones lugeda "Paaži ja Felixi kirjavahetust 1917-1944" ning lootus jääb, et lõppude lõpuks ilmub rühmitusest ka mõni põhjapanev monograafia.

Andmed:

Artur Adson, Siuru-raamat: mälestusi, Orto, 1949, lk 262

Linke netiilmast:

Raivo J. Raave arvustus Eesti Ekspressis

Jaan Unduski arvustus Postimehes

Elo & Friedebert Tuglas - Kirjad teineteisele 1917–1947 (2001)

Laulusõnad ütlevad, et saja aasta kestel kordub sama kevade. Nüüd on sajand möödunud eesti kirjandust kõige enam mõjutanud kevadest - Siuru kevadest. Tahaks öelda, et seekord laulusõnad valetasid. Sellist plahvatust pole meie kirjanduselus enam ette tulnud!

Siuru rühmituse kohta pole senini ühtegi ammendavat monograafiat ilmunud ja ka mängufilm jäi kahjuks rahastusest ilma. Samas on viimaste kümnendite jooksul ilmunud ridamisi kogukaid kirjavahetusi, mille üheks osapooleks oli Friedebert Tuglas. Kõige üksikasjalikuma sissevaate Siuru argipäeva annab Adsoni ja Tukla korrespondents, kuid kõige pikemaajalisema, isiklikuma ja kodusema pildi ühe siurulase eluteest saame Elo ja Frieda kirjavahetust lugedes. Kindlasti üks kõige sümbiootilisemaid sümbioose, millega ma eales olen kokku puutunud.

PS: Arvustus ilmus algselt Värske Rõhu 2017. aasta sügisnumbris.
Suured tänud Hanna Lindale!

Andmed:

Elo ja Friedebert Tuglas, Kirjad teineteisele 1917–1947, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2001, lk 768

Linke netiilmast:
Elo Lindsalu arvustus Eesti Ekspressis

August Gailit - Klounid ja faunid (1919)

August Gailiti följetonide kogumik "Klounid ja faunid" on ilmselt üks eesti kirjanduse kurikuulsamaid raamatuid. Raamat, kus halastamatult piitsutati enamikku tolleaegsest eesti kirjandus- ja kultuurieliidist. Ennekõike said nüpeldatud Gailiti kaasvõitlejad rühmitusest Siuru, kuid ka eesti kunsti "kuldne kolmnurk" ehk Nikolai Triik, Kristjan Raud ja Ants Laikmaa. Ühe prääniku jagavad omavahel vennalikult vaid Ado Vabbe ja Konrad Mägi. 

Muidugi on kogumiku kuulsaim följeton "Sinises tualetis daam (Paradoksid luulest ja Marie Underist)". Följeton, mida peetakse alatihti Siuru lagunemise peapõhjuseks. Ilmselt oli tekst alguses mõeldud pigem sõbrameheliku tögamisena, kuhu sai sisse pistetud ka paar teravamat torget. Kuid vastaspool ehk Under ja eelkõige Adson võtsid följetoni, kui avalikku rünnakut nende kui luuletajate ja ka armastajapaari vastu. Eriti hell teema oli Adsoni ja Underi "ebamoraalne" suhe ning Underi pikaleveninud ja piinarikas lahutus oma abikaasast (lahutus oli sisse antud 1915. aastal ja sai võimalikuks alles 1923. aastal). Gailit heidab nimelt Adsonile ette, et too oma armastatuga (Underiga) juba pulmi ei tee ja talle aina läägeid luuletusi pühendab ning sellega kõik teised surmani ära tüütab.

"Kui aga Henrik Visnapuu mõtleks kirjutada sada kirja Ingile, siis oleksin esimene, kes talle ütleks: Armas herra Visnapuu, tee pulmad! Su nägu on kahvatanud ja silmad auku langenud, aga üks mõistlik inimene peab tervise eest rohkem hoolt kandma. - Kuid Arthur Adson ei tee pulmi. Tema laulab lõpmatuseni oma mütanahas naisest ning on ses naiivis arvamises, et tema naine ka meid võib huvitada. Põrmugi, mitte põrmugi, armas Võrumaa trubaduur! Sa oled oma hingekese turule viinud, meie saame Su traagikast aru, meie avaldame Sulle kõige suuremat ja südamlikumat kaastundmust, aga peame siiski kurbusega konstateerima, et Su hingekene on meile kaunis igav!"

Käesoleva kirja tõttu ei saadud Marie Underi käekirja proovi kogumikus avaldada.
Kiri on selgituseks kogumikus ära trükitud.

Tegelikult ründab Gailit luulet kui žanri. Luule on tema jaoks "vinjett-sulejoonistus", mis ühegi rahva kunstist õiget ülevaadet ei anna. "On tarvis ainult vähe sentimentalismi, vähe edevust, vähe püsivust värsitehnika omandamises - ning luuletaja ongi valmis." Meesluuletaja on "sentimentaalne peni kuuvalgel ööl" ja naiste luuletamine on "loomulikult ainult koketerii, edevus, demonstreerimine". Eriliselt on Gailitile pinnuks silmas Noor-Eesti ajast üle kandunud estetismi kultus meie kirjanduses ning "prantsuse kultuuri" matkimine. Under on oma sirelilõhnaliste sonettidega lihtsalt suurepäraseks märklauaks. Muidugi on Underi süüd raskendavaks asjaoluks veel naiseks olemine ja sellega kaasnev piiritu eneseimetlus.

*****

Gailiti teiseks peamiseks pilkeobjektiks kogumikus on Friedebert Tuglas, eelkõige tema Siuru-eelne looming. Noor Tuglas oli otseloomulikult süüdi palade "Lillelises infernos" ja "Meri" kirjutamises ning sellega lõpututele epigoonidele vaimseks isaks olemises. Gailit nendib siiski, et Tuglas oli tollal noor ja ullike ning on viimastel aastatel näidanud selget võimet loominguliselt väheke areneda. Samuti tuleb arvesse võtta, et Noor-Eesti valitsemise ajal kirjutasid kõik nõndaviisi. Gailit soovibki eelkõige malakat viibutada nende suunas, kes seda senini teevad!

Salapärane Arthur Valdes

Mõnusa tögamise osaliseks saavad, aga Tukla viimaste aastate loomingu kaks säravamat kuju - Felix Ormusson ("Felix Ormusson ja Bruna Erms") ja Arthur Valdes ("Arthur Valdes. Biograafiline materjaal"). Gailit pilab Tukla stiili, müüdiloomet ja iseenese liigset kujutamist oma tegelastes. Gailit keerab esiteks korraliku vindi peale Tukla ultramariinsetele metsadele, punaõhetavatele küngastele ja violetsetele järvedele.

"Missugused kiirgavad värvid avanesid ta ees! See ultramariiniline mets, tsitronkollane rukkiväli, hõbeläikiv järv üksiku uitva paadiga keskel. Kui oleks sääl näkk supelnud ning Ormussoni nähes hüpanud kilgates vette. Ning see kanarpik järve ääres - nagu oleks keegi kõndinud vere anumaga ja kallanud seda igale poole."

Teiseks muudab ta kaks Tukla legendaarsemat tegelast "piinatud geeniustest" hoopis "iharateks seelikuküttideks". Gailiti Ormusson ja Valdes eelistavad pigem talutüdrukutega hullata, kui järve kaldal jalutades kunsti üle filosofeerida. Gailit asendab nende boheemlasliku salapära talupoegliku tiirasusega. Euroopas võisite küll otsaga ära käia, aga matsideks jääte te ikkagi!

*****

"Klounid ja faunid" pole siiani oma teravust kaotanud. Isegi nüüd, kui kõik süüdistatavad ja süüdistaja ammu kirjanike Valhallas lõbusalt aega veedavad. Paljud Gailiti tõstatatud küsimused on tegelikult siiani aktuaalsed. Nende küsimustele vastamiseks peaksime hetkeks väljuma oma traditsioonilisest kirjandus- ja kunstiloo raamidest ning paljud kivistunud dogmad üle vaatama. Muidugi on kord kroonitud päid väga raske giljotiini alla saata, kuid "lõpliku tõe" kuulutamine igas kooliõpikus on veelgi nürimeelsem.

Andmed:

August Gailit, Klounid ja faunid. Följetonid, Odamees, 1919, lk 164

Linke netiilmast:

"Klounid ja faunid" ELLU-s

August Gailit - Muinasmaa (1918)

Selleks ajaks, kui Toomas Nipernaadi ja Ekke Moor suvistel Eestimaa teedel rändama asusid olid kirjanik Morin ja maalikunstnik Erms juba oma rännusaapad varna riputanud. Vihmasel sügisõhtul veavad vananevad (elu)kunstnikud omad valutavad kondid härra Strindbergi uude restorani ning lasevad lauda kanda külma karahvini kristallselget viina ja natuke sakusmenti, et nooruspõlve seikluste meenutamine libedamalt läheks. 

Küll vaidlevad ja arutavad vanad kamraadid. Erms žestikuleerib elavalt ning Morin turtsub, kui vihale aetud siil. Küsimuse all ei ole midagi tähtsamat, kui kumba noormeest armastas Loidu talu peretütar Erna kakskümmend viis suve tagasi. Kunstnikku või kirjanikku? Hakkajat Ermsi või unistavat Morinit? Kumbki raiub kindlalt oma tõde ja tunnistab oma mälu ülemaks. Juba kõlavad hüüatused "Sa seniilne sulesepp!" ja "Kuradi maalrisell!". Vahel tekib kõrvallauas olijatel juba tunne, et vanahärrad lähevad kättpidi kokku ning ainsaks lahenduseks on püstolid välja tuua, et selgitada kummale jääb lõplik õigus.

Konrad Mäe sarž August Gailitist

Kuid peagi rahunetakse ja lepitakse. Koheselt lastakse rahuleppe märgiks Strindbergi härral uus karahvin lauda tuua. Kaks kanget lepivad aumeestena kokku, et punapõskne neiu Erna (nüüdne prullakas proua Traatmann) ei armastanud neid kumbagi, vaid ainult iseend. Midagi paremat oleks patt naisterahva poolt oodatagi. Noored neiud on ju rumalad ja pimedad, kui vastsündinud kassipojad. Nad ei märka kunagi enda õuele jalutanud õnne. Isegi, kui see tervituseks kaabut kergitab ja öömaja palub. Tütarlapsed arvavad, et advugaadi herra ja üliõpilase nolk on ikka see suur õnn ja tulevane peigmees.

Nõnda kestab vanahärrade vestlus hiliste õhtutundideni, kuni härra Strindberg palub oma eluaegsetel kundedel lõpuks end kodu poole sättima hakata. Erms ja Morin ajavad end lõpuks laua tagant püsti, embavad suures hellusehoos veel oma kostitajat ning hakkavad vaikselt taarudes kodu poole sammuma. Hetkeks tundub, et vanade vagabundide samm on taas kerge ja rutakas. Kuid sügistaevast piserdab vihma ja korraks palsamina mõjunud viin on oma noorendavat mõju kaotamas. Juba muutub töntsimaks Ermsi samm. Juba tunneb Morin kurja luuvalu ligi hiilimas. Koduukseni jõudes on mõlemad mehed läbi vettinud ja kössi vajunud. Endine bravuur on kadunud ning ainsaks sooviks klaas konjakit ja soe voodi. Mõlemad tõstavad enne majja astumist oma silmad taeva poole ja näevad pilvede taga kumavat noorkuud. "Raisk! Erna armastas ikka mind ja mitte seda hilpharakat!", mõtlevad mõlemad ja kobivad ägades tuppa.

Andmed:

August Gailit, Muinasmaa, Noor-Eesti, 1918, lk 228

Linke netiilmast:

"Muinasmaa" Kreutzwaldi sajandi kodulehel

August Gailit - Rändavad rüütlid (1919)

August Gailitit teatakse ja tuntakse eelkõige, kui üht kirjandusrühmituse Siuru liiget ning romaanide „Toomas Nipernaadi“ ja „Ekke Moor“ autorit. Mõnele tuleb ehk tuttav ette ka romaan nimega „Karge meri“, mille põhjal Arvo Kruusement 1981 aastal mängufilm väntas. Võib-olla suudetakse fotodelt ära tunda ka Gailiti isik, sest oma pilvedesse ulatuva kiilaka peanupuga on ta vägagi silmatorkav kuju eesti kirjanike seas. Ilmselt tavalugeja teadmised Gailitist sellega piirduvadki.

Kahjuks on täiesti unustusse vajumas novellist Gailit. Just lühiproosa kaudu jõudis noor Gailit eesti kirjandusparnassile ning tuntus romaanikirjanikuna saabus alles 1930ndatel aastatel. Remargi korras olgu öeldud, et oma romaane kirjutades tegi Gailit oma loomingutee lõpuni ikka natuke sohki ka. Alatihti meenutavad tema romaanid pigem novellikogusid, millele on lihtsalt üks läbiv tegelane („Ekke Moor“) või tervikmuljet loov taust („Kas mäletad, mu arm?“) Eks kanna ju autori kuulsaim romaan „Toomas Nipernaadi“ alapealkirja „romaan novellides“. Gailitile ilmselt meeldis vahel lihtsalt enda rõõmuks ja kolleegide ärritamiseks romaanikirjaniku maski kanda. Mis on täiesti mõistetav, sest romaanidel on alati olnud paremad müüginumbrid, kui novellikogudel.

Ado Vabbe illustratsioon novellile "Öine teekond"

Kaks märksõna iseloomustavad novellikogu „Rändavad rüütlid“ kõige paremini – ekspressionism ja maailmasõda. Kogumik on kantud sõjakoledusest, sõjatüdimusest, sõjaväsimusest, sõja irreaalsusest, sõja jõhkrusest, sõja mõttetusest ja sõja jätkuvusest. Kõigis novellides on kadumas usk inimkonna headusesse ning maad on võtnud maailmalõpu meeleolud. „Kultuurrahvastelt“, kes on aastaid ohjeldamatus hulluses üksteiselt aadrit lasknud, ei saa ju oodata uue ja parema maailma ülesehitamist. Õhtumaad on end diskrediteerinud! Kristlus on end diskrediteerinud! Demokraatia on end diskrediteerinud! Uueks prohvetiks ja tõekuulutajaks on Saatan. Suure kiusaja auks kestab igavene pidu ja pillerkaar, kus käsikäes tantsivad nunnad ja pajatsid, neitsid ja sead, Katk ja Surm. Ainus võimalus selles kollases hullumeelsuses ellu jääda on end igaveseks ajaks purju juua. Juua, kuni saabub deliirium ning sinu ümber hakkavad ringtantsu mängima sinised kuradikesed. Peab ainult lootma, et kord lõppeb viina ja püssirohi ning saabub kauaigatsetud pohmell. Ühel hommikul peavad ju kahurid vaikima ja saabuma hetk, millal saame oma miljonid kirstud Kabelimäest vuta-vuta üles viia.

Ado Vabbe illustratsioon novellile "Merilind"

„Rändavad rüütlid“ on otsekui maal pealkirjaga „Tagalas“ või „Pidu katku ajal“. Pildil näeme tantsuhoos kokotte, purupurjus hangeldajaid, irvitavaid poliitikuid, üürgavaid näitlejaid, iharaid kirikuõpetajaid ning näljast ulguvaid koeranärakaid. All paremas nurgas ei hoia lipukest mitte lammas, vaid sinine Saatan, kelle fosforläikega silmad jälgivad heakskiitvalt ümbrust. Sellise unenäolise teosena on „Rändavad rüütlid“ suurepärane pilguheit Esimese maailmasõja ja Vabadussõja perioodil inimese hinges valitsenud hirmudele ja lootusetusele. Ega Siuru polnud ainult sirelid ja pitsvahuga kleidid. Siuru oli ka siniseid sigu sünnitavad nunnad ja fosfortõbe levitavad madrused. Kahjuks kipume liiga lihtsakäeliselt unustama Siuru „koledamat“ poolt.

Andmed:

August Gailit, Rändavad rüütlid, Odamees, 1919, lk 212

Linke netiilmast:

„Rändavad rüütlid“ Kreutzwaldi sajandi kodulehel