Albert Kivikas - Nimed marmortahvlil (1936)

Juba kolmandat korda tegin ma kaasa Vabadussõja lahingutee koos teise rühma õppursõduritega. Kaasvõitlejateks rühmaülem Käsper, kuulipildur Tääker, vaikne Martinson, paks Miljan, pikk Konsap, väike Mugur, "patsifist" Kohlapuu ja muidugi igavene kahtleja Henn Ahas. Iga korraga on see teekond läbi talvise Lõuna-Eesti Valga suunal mulle hakanud aina enam hinge minema. Täielikult on kadunud esmakordsel lugemisel mind vallanud patriootlik vaimustus omade võitude üle ning pime viha enamlaste vastu. Jäänud on ainult nukker tõdemus, et Liiva-Annus ei hooli punasest või valgest käesidemest, tema jaoks oleme me kõik võrdselt hallis sõdurisinelis.

Eesti kirjanduspõllul on lausa kurikuulsaks saanud Anton Hansen Tammsaare epopöa jagamine viieks erinevaks kokkupõrkeks ("Inimene vs. Maakamar", "Inimene vs. Onuke pilve peal" jne.). 1936. aastal ilmunud Albert Kivikase romaan "Nimed marmortahvlil" koosneb kolmest osast, mida samuti võiks jagada erinevateks lahinguväljadeks.

Albert Kivikas õpilasena 1916. aastal

Raamatu esimene osa räägib võitlusest Ahase hinge näriva Kahtluseussiga. Kõik Ahase klassivennad on juba oma maailmavaatelise valiku teinud ja tänu sellele oskavad ka uues 1918. aasata detsembris tekkinud olukorras poolt valida. Ahase jaoks on valik punase ja valge ideoloogia vahel vägagi keeruline. Tema viletsat kandikohta pidav isa ootab punaväe tulekut nagu jumalaõnnistust, kuna loodab arusaamatul põhjusel mõisamaade jagamist kehvikute vahel. Samuti on Ahase töölisest vanem vend liitunud punaarmeega, et võidelda vereimejatest buržuide vastu. Oma otsustamatuse tõttu ei astu Ahas koos klassivendadega vabatahtlikult rahvaväkke, vaid satub pooljuhuslikult hoopis oma isatallu Viljandimaal. Kodutalus olles praeb ta paar nädalat omas mahlas. Lõpuks jõuavad Ahaseni kuuldused, et tema koolivendade polk on Viljandisse toodud ja ta otsustab lõpuks suurte kahtluste kiuste nendega liituda.

Ahase otsuse taga ei ole võit Kahtluseussi üle ja lõpuks tehtud valik sotsialismi ja rahvusluse vahel. Teda sunnib relva kätte haarama häbi- ja kohusetunne oma klassivendade ees. Ajutise Valitsuse värsket lubadust mõisamaad punaste vastu sõdivate eestlaste vahel ära jagada kasutab Ahas pigem ettekäände ja eneseõigustusena oma kehvikust isa ees. Kokkuvõttes lõppeb romaani esimese osa konflikt Ahase poolt läbi viidud "viivituslahinguga". Kahtluseuss on küll korraks sunnitud Ahase hingest taanduma, kuid suudab end peatselt uuele pealetungile asutada.

Teises osas võitleb kogu teine rühm Surmahirmuga. Alguses poisse vallanud patriootlik meeleolu ja sõjavaimustus kaob esimestes lahingutes. Poisid taganevad paanikas juba enne vaenlasega lahingukontakti asumist ning hirmu tuntakse isegi põllul nähtud sõnnikuhunnikutest koosnenud "punaste aheliku" ees. Surmahirm vaevab Ahast pidevalt ning esimestel nädalatel ei julge ta isegi öösiti uinuda kartes vastaste öist pealetungi.

Õppursõdur Viktor Paju Narvast

Iga järjekordne paaniline põgenemine lahingust tekitab poiste ja rühmaülema Käsperi vahel tõsise konflikti ning algab vastastikku süüdistuste pildumine. Lõpuks aitab Surmahirmu vastu võidelda ainult häbitunne, mida plagajad tunnevad oma rühma- ja rindekaaslaste ees ("Aga mina sattusin esimesena paanikasse, mul on praegu nii häbi, et..." vastas Ahas, kellel oli peagu nutt varaks. "Aga teate, poisid, on, mis on, tulgu, mis tuleb, aga mina enam ei jookse! Ennem suren, kui teist korda veel niisugust alandust ja häbi tunda!").

Romaani kolmandas osas ja tegelikult kogu teose vältel toimuvad "murdelahingud" Ebainimlikkuse pealetungi vastu. Iga nädalaga hakkab surmahirm asenduma vaikselt surmapõlgusega. Järjepanu tabab poisse lausa enesehävituslik soov tungida vastastega võitlusesse ning tõestada nõnda enesele ja teistele oma mehisust (Konsap ründab näiteks üksinda punaste mehitatud valveposti). Samuti on nad tasapisi muutumas lahingus tuimalt ja mehaaniliselt toimivateks tapariistadeks (Õieti ei olnud ta enam mingi ise, vaid ainult üks osa sellest mürisevast surmakülvajast, kellele ta oma väriseva elu eest ohverdas lindi lindi järel...).

Ebainimlikkuse pealetungi kontrastsemaks näiteks on Kohlapuu muutumine veendunud patsifistist ja humanistist hullunud inimesetapjaks. Kohlapuu keeldub romaani alguses põhimõtteliselt inimese pihta laskmast ("Enamlased ei ole mulle midagi teinud, miks peaksin ma neid laskma!"), kuid lahingute käigus saab temast oma rühmast esimene vaenlase tapja ning vabatahtlik sõjavangide hukkaja. Erilist viha ja põlgust tunneb ta hiinlaste vastu, kes on saadetud siia eestlastega sõdima ja nõnda kommunistlikule maailmarevolutsioonile teed sillutama ("No ütle siis, kas on õige, et tullakse siia teostama sotsialistlikku korda just niisuguste tõbrastega, rumala massiga, kes sellest ise mitte midagi ei tea? Sotsialistliku korra teostamine nõuab ühelt rahvalt kõrget hariduslikku tasapinda. Aga hakata seda loomade kaudu teostama, ei, kurat, see minu hinge küll ei mahu! Siis sihukestel hiinlastel, kes pole sigadest palju kõrgemal, on õigus maailmas püssi kanda ja tulla siia tapma haritud inimesi! No ütle, kas siis rumal mass peab tulevikus valitsema maailma, mitte vaim, nagu õpetavad kõik suured filosoofid?").

Hoolimata sellest, et Kohlapuu on üks vähestest sõjateel ellu jäävatest teise rühma liikmetest on ta ainus, kes kaotab sõja Ebainimlikkuse vastu. Ahas mõistab oma lahingutee lõppedes, et tegelik sõda ei käigi punase ja valge maailmavaate vahel, vaid enda inimliku näo säilitamise eest ning see sõda kestab edasi ka peale relvade vaikimist.

Andmed:

Albert Kivikas, Nimed marmortahvlil, Eesti Kirjastuse Kooperatiiv, 1936, lk 540

Linke netiilmast:

Peeter Oleski arvustus Eesti Päevalehes

Artikkel perekond Ahastest ajakirjas "Kultuur ja Elu"

Leo Kunnas - Viiv pikas sõjas (2006)

Mida saame teada lugedes Leo Kunnase mälestusteraamatut "Viiv pikas sõjas", mis toob meieni autori kolme kuu pikkuse teenistusaja Iraagis 2005 aastal? Saame teada, et sõda pole muud kui kasulik äri, igikestev rutiin ning külm statistika. Igat sõjas veedetud päeva tähistav peatükk algab ülevaatega konfliktidest sissidega ja mõlema poole inimkaotustest diviisi vastutusalas, kus Kunnas teenis. Järgnevalt seletab autor detailsemalt lahti osad päevasündmused, millega tal oli isiklik kokkupuude ning annab neile sõjalisest vaatepunktist hinnangu. Kus eksiti vastasjõudude hindamisel, mida parandada enda ettevalmistuses või milliseid teadmisi on võimalik kanda üle meie kaitseväe juhtimisse.

Esimeste nädalate kohta käivaid ülevaateid lugesin tähelepanelikult ja võrdlesin arvnäitajaid, kuid juba poole raamatu peal hakkasin neist ainult kergelt silmadega üle laskma. Öeldakse, et sõda teeb meeled tuimaks ja inimene harjub kõigega. Poleks uskunud, et selline efekt tabab mind nõnda kiiresti. Read üheksakümne esimese lähetuspäeva algusest - "Diviisi vastutusalal oli 27 rünnakut, 3 koalitsioonivägede sõdurit hukkus ja 7 sai haavata, langes 1 Iraagi armee võitleja ja 4 sai haavata, lõviosa kaotustest kandis jällegi tsiviilelanikkond: 22 inimest sai surma ja 31 haavata." - ei pane enam isegi kulmu kergitama, veel vähem kaasa tundma. Tundub, et valulävi on juba aastast aastasse kestvate rindeteadete tagajärjel nõnda madalaks sätitud, et õhtune uudistelõik pealkirjaga "Bagdadis plahvatas autopomm!" tekitab vaatajates vähem reaktsioone, kui nädalavahetuse ilmaennustus. Just inimliku empaatiavõime järkjärguline kadumine ongi läänemaailma eksistentsi suurim ohustaja. Kui me jätkuvalt mõtleme -"See seal Iraagis või Ida-Ukrainas meid otseselt ju ei puuduta!" - puudutab see meid tegelikult aina enam.

Kunnas märgib järelsõnas, et raamat on eelkõige mõeldud lugemiseks meie kaadriväelastele ning tavalugeja jaoks on tekst liialt spetsiifiline ja sõjaliste terminitega üle valatud. Pidin minagi mitmel puhul otsima interneti avarustest vastust küsimusele: "Kumb on nüüd rohkema pulkadega mees: kolonel või kolonelleitnant?". "Viiv pikas sõjas" annab edasi liiga reaalse pildi tänapäeva sõjapidamisest, nõnda et ükski tavaline inimene ei suuda kirjeldatud sündmusi enam tõe pähe võtta. Ta paneb raamatu parem riiulisse tagasi ning lülitab sisse televiisori, kust kohe kohe algab "Õnne 13". "Morna ja sealsed elanikud on ikka nagu päris!"

Andmed:

Leo Kunnas, Viiv pikas sõjas. Märkmeid Iraagi sõjast, Tänapäev, lk 240

Linke netiilmast:

"Viiv pikas sõjas" ELLU-s

Sergo Selder - Ajateenija tasuta kiri (2009)

"Ajateenija tasuta kiri" on Sergo Selderi päevaraamat, mida ta pidas kaheksa kuu vältel Kosel, nüüdseks likvideeritud Tallinna Üksik-Päästekompaniis aega teenides. Päevikusse oma igapäevastest muljetest sissekandeid teha oli ajateenistuse alguskuudel Selderil aega täpselt kaks minutit, sest nõnda kaua võis seersandi käsust tulenevalt üks noorsõdur tualettpoti peal istuda.  Kaks minutit paistis olevat piisavalt pikk aeg, et maapõhja kiruda kõik ülemad, šlangid, plokkijad ja üldse kogu süsteem. Kuid inimlaps on ikkagi üks kummaline olend, nimelt harjub ta kõigega ning kolme kuu möödudes ulub ta juba hundikarjaga koos.

Selderi raamatut lugedes proovisin eelkõige jälgida, kuidas autori kõnepruuki  järk-järgult  tungib sisse sõjaväe žargoon. Oma ajateenistusest mäletan näidet, kuidas täiesti uus sõna/termin võib nädalaga terves kompaniis üldkasutavaks käibefraasiks saada. Nimelt tõid Tapal täiendavad sidekursuseid läbinud nooremseersandid endaga Kuperjaanovi Staabikompaniisse naastes kaasa väljendi "puine" (tähendas vaimse võimekuse puudulikkust või aeglust). Piisas ainult viiest seerust, et nädalaga muuta "puine" kogu kompanii lemmikfraasiks. Seda isegi ohvitseride seas! "Puise" võidukäik jätkus ka meie järgnevatel teenistuskuudel ning tipnes Kevadtormil 2011 aasta maikuus. "Puise" allakäik saabus sama kiiresti, kui oli alanud. Kui Kuperjaanovi pataljoni väravad juuni alguses meie siderühma selja taga viimast korda sulgusid oli ka "puise" tähelend lõppenud. Kaitseväkke astuvate ajateenijate keelekasutuse  kardinaalne muutumine oleks kindlasti mõnele Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat õppivale magistrandile paras lõputöö teema.

Võrreldes Selderi päevaraamatut viimati loetud Rammo romaaniga "Vait olla ja edasi teenida", siis Selderi teos jääb tulejõult Rammo omale ikka kõvasti alla. Põhiliseks probleemiks on Selderi kaasvõitlejate ja ohvitserkonna väga pinnapealne kujutamine. Teosest jookseb küll läbi terve rida nimesid, kuid ühegi nime taga ei ole isikut. Tundub, et Rammo oligi rohkem omaette nokitseja ning mitte pimesi kaasajooksik. Päeviku põnevaima osa moodustab noorteaja ehk esimese kolme kuu kirjeldused (kohanemine võimuhierarhiaga, igapäevane õppetöö, esimesed metsalaagrid). Teose teine pool hakkab end aina enam kordama ning loob ka lugedes meeleolu "saaks see juba ükskord läbi" või "tiksume kuidagi lõpuni ära". Sarnaselt Rammo romaanile toob ajateenistuse viimased paar kuud kaasa moraali ja distsipliini katastroofilise languse. Käib alkoholi sissesmugeldamine väeossa, vastuhakkamine seerudele ning üldine "käega löömise" meeleolu ka ohvitseride seas. Ehk selle tõttu mõeldigi välja selline tore üritus nagu Kevadtorm? Sõduri suurimaks vaenlaseks on ju tegevusetus!

Andmed:

Sergo Selder, Ajateenija tasuta kiri, Eesti Päevaleht, 2009, lk 271

Linke netiilmast:

"Ajateenija tasuta kiri" ELLU-s

Mart Lätte arvustus Postimehes
Sergo Selderi intervjuu "Terevisioonis"

Mihkel Rammo - Vait olla ja edasi teenida (2014)

Nagu igas klassis, nii on ka igas jaos/rühmas/kompaniis omad Tootsid, Arnod, Kiired ja Tõnissonid. Võib kindel olla, et ka Julk-Jüri, kellamees Lible ja õpetaja Laur on kusagil pataljoni peal kroonut teenimas ning noori sõdurpoisse oma "hinge eest hoolitsema" suunamas. Nõnda võibki Mihkel Rammo romaanile "Vait olla ja edasi teenida" vabalt lisada alapealkirja "Pildikesi Kaitseväest". Ainult Raja Teeled puuduvad pataljonist, sest nemad asuvad teisel pool kõrget tara. Kuid Raja Teele nimel on ajateenijad valmis ka üle kõrge tara "hüppama" ning vahele jäämise korral istuma nädal aega kartsas vee ja leiva peal. 

Mihkel Rammo romaan viib meid tagasi 1990 aastate keskpaika, kui Eesti Vabariik ning selle kaitsevägi olid veel noored ja rohelised. Seda nii kaudses, kui ka otseses tähenduses. Ohvitserkond oli alles loomisjärgus, distsiplinaarmäärustik kinnitumas ja enamus varustusest sõbralikelt naaberriikide poolt kingitusena saadud. Eesti kaitseväel polnud veel oma nägu ega tegu. Teati ainult üht - kõik tuleb teha teisiti kui Nõukogude armees. Rahva seas levisid Kaitseväe kohta ulmelised kuulujutud, mis olid segu linnalegendidest ning Nõukogude armee kohta käivatest anekdootidest. Noormeest, kes vabatahtlikuna ajateenistusse astus vaadati ullikesena, kes ilmselt tavainimeste sekka ei kõlbakski. 

Romaani peategelane Mike Abel astubki selle ebakonventsionaalne sammu ning asub aega teenima Sidepataljoni. Järgnevalt saame osa Abeli jakku kuulunud sõdurpoiste rõõmudest ja muredest üheteist kuu pikkuse teenistuse vältel. Tegemist on rea humoorikate pildikestega, mida tavakodaniku mõistus ette ei suudaks kujutada. Küll peetakse pornoajakirjade matuseid, saadakse spordikreemiga liiale minnes üle keha põletushaavu, avastatakse eevaülikonnas noor neitsik hommikul kompanii korrapidaja kabinetis. Kõhulihaseid treenib sõjaväes kõige enam just naerdes. Seda muidugi tavaliselt kaasvõitlejate äparduste üle.

Rammo on hästi edasi andnud väikese grupi sees tekkivad võimusuhted ning hilisemad probleemid distsipliiniga, kui Lahingukoolis pagunid peale saanud seersandid tulevad oma endistele võitluskaaslastele jaoülemateks. Samuti on tõetruult kirjeldatud kõigi sõdurite seas aja jooksul aina enam maad võtvat arusaama ajateenistuse ebaefektiivsusest ning hüüdlause "Sõjavägi teeb poisist mehe" täielikku ekslikust. See müüt paistab visalt edasi elavat ning seda eriti naissoo hulgas.

Romaani nõrkuseks saab kindlasti lugeda kahvatut ohvitserkonda, seda eriti teose teises pooles. Enda kogemustest võin öelda, et kõige värvikamad mälestused ajateenistusest on seotud just võllidega. Samuti on raamatu nõrkuseks välja arendamata jäänud kõrvalliinide sisse toomine (näiteks Toomase korporatsioonipeod) ning otste kokku tõmbamine kuu aega enne ajateenijate reservi pääsemist. Miks autor loobus kõigi ajateenijate kõige oodatuma päeva kujutamisest jääb mulle tõeliseks müsteeriumiks?

Kokkuvõtvalt oli tegemist igati meeldiva ja mälurakke stimuleeriva lugemisega. Korduvalt sai tõmmatud paralleele enda ajateenistusega, kuigi see leidis aset üle kümne aasta hiljem Kuperjanovi jalaväepataljonis. Samas on kaitsevägi üks neist organisatsioonidest, mille siseelu muutub ajas väga aeglaselt. Seega soovitan seda raamatut lugeda endistele soldatitele kui ka varsti teenistusse astuvatele noortele. Midagi kasulikku leiab sellest raamatust iga endine/tulevane reamees.

PS: "ELU ON HERNES!!!"

Andmed:

Mihkel Rammo, Vait olla ja edasi teenida ehk Lugusid Eesti Kaitseväest, Varrak, 2014, lk 391

Linke netiilmast:

"Vait olla ja edasi teenida" ELLU-s

Jaan Martinsoni arvustus Postimehes

Peeter Kormašovi arvustus Sirbis

Edvin Reinvaldt & Tõnis Kint - Soomusrong nr. 2 Vabadussõjas: soomusronglaste mälestused

Ilmselt oli Eesti Vabadussõda üks viimaseid relvakonflikte Euroopa pinnal, kus inimfaktor mängis palju suuremat rolli, kui sõjalis-tehniline võimekus. Kuidas kehvema relvastuse ning mitu korda väiksema elavjõuga Eesti rahvavägi suutis suure Punaarmee pealetungi peatada, vasturünnakule asuda ja sõja lõpufaasis oma positsioone hoida on tegelikult ikkagi väikest viisi ime (nii sõjaliselt kui ka moraalselt). Mina kardan, et selliseid koolipoisse, kes oleks valmis klasside kaupa minema praegu Eesti eest rindele enam ei leia. See oli eriline põlvkond meie ajaloos ning nad väärivad kõige suuremat lugupidamist ja ennekõike mäletamist meie poolt. Mis minus kõige rohkem austust nende sõdurpoiste vastu tõstab on asjaolu, et nad ei sõdinud mitte Eesti Wabariigi, vaid ideelise Eesti eest. Riiki ju polnud veel, Eesti Wabariik oli tol hetkel kõigest juriidiline fakt. Tükike paberit, mis oli kleebitud plangule pealkirjaga "Manifest kõigile Eestimaa rahwastele". Need poisid ei kaitsnud mitte Eesti riiki, vaid eestluse õigust eksisteerida siin Läänemere idakaldal. Dulce et decorum est pro patria mori!

Paar sõna ka raamatust endast. Tegemist on 1972 aastal Rootsis ilmunud teose täiendatud uustrükiga, kus endised soomusronglased meenutavad oma sõjateed 14 kuu jooksul laiarööpmelise soomusrongi nr 2 koosseisus. Teos on selle tõttu natuke hüplik. Palju leidub samade sõjaliste episoodide kordumist, muidugi erinevate sõdurite vaatenurgast. Raamatus leidub sangarlike tegude kõrval ka palju mõttetuid ja juhuslikke surmasid, mis toovad paralleelina ette Erich Maria Remarque'i "Läänerindel muutusteta" lõpu. "Soomusrong nr. 2 Vabadussõjas" on küll väliseestlaslikult patriootlik, kuid teosest ei puudu ka sõja mustema ning autuma poole kujutamine, nii meie kui punasõdurite tegude näol, mis annab mälestustele ausama tooni. 

Samas on raamatul ikkagi paljude Vabadussõjast kirjutatud teoste ühine viga: puudub sõjalis-taktikaline analüüs, mis võtaks vaatluse alla EW-i armee tehtud möödalasud ning valearvestused (näiteks Kuperjanovi täiesti mõtlematu käitumine Paju lahingus, mis tõi surma nii talle endale kui ka paljudele teistele sõduritele). Päris neutraalset sissevaadet andvat raamatut Eesti Vabadussõjast pole veel kirjutatud, kuid küll selleni jõutakse. Antud raamatut lugedes tekkis soov ette võtta ka mõni Punaarmee pool võidelnud eesti sõduri mälestused. Tean, et Landesveeri pool võidelnutelt on mõni raamat ilmunud, kuid punaste poolelt ei tule küll ühtegi meelde. Kuid eks ajaloo kirjutavadki ju võitjad!

Andmed:

Edvin Reinvaldt & Tõnis Kint (koostajad), Soomusrong nr. 2 Vabadussõjas: soomusronglaste mälestused, Menu, 2009, lk 343

Linke netiilmast:

"Soomusrong nr. 2 Vabadussõjas: soomusronglaste mälestused" ELLU-s

Ilmar Raamot - Mälestused (1975 & 1991/2013)

Hinnata inimese mälestusteraamatut on äärmiselt subjektiivne tegevus, sarnaselt ka hinnataval seda kirjutada. Sest nagu me kõik teame mälu on subjektiivne, osadel on see lihtsalt parem kui teistel, kuid subjektiivne on ta ikkagi. Ilmar Raamot jutustatud lugu algab koolipõlvest ning kestab 1944 aasta hilissügiseni, kui ta jäädavalt EW eksiili suundub. Ligemale 40 aasta sisse mahub hulgaliselt sõjaseiklusi, poliitilisi sepitsusi, solvumisi/rõõme, ülikooli aegseid koerustükke ja isegi sisepagulust/koduaresti Pätsu aegses EW-is. Mälestused ilmusid paguluses kahes osas (I osa - 1975, II osa - 1991) ning nüüd on nad tänu Varrakule ühtede kaante vahel lugejateni toodud.

Üle 700 leheküljelises raamatus on põnevamaid peatükk, kui ka lihtsalt tähelepanekuid mööduvast elust. Ega saagi ju kogu aeg elada seiklusfilmis. Kuigi mälestuste esimene osa ning teise osa esimene pool (kuni EW lõpuni) on kirjutatud palju hoogsamalt ja lugejasõbralikumalt. Kahjuks hakkab II maailmasõja peatükkides Raamoti suurepärane jutustajaoskus natuke tuhmuma. Liiga palju kirjeldab ta seal hobuse- ja veisekasvatuse probleeme, mis Eestile samaaegselt läheneva Punaarmee kontekstis tundub tõeliselt kummastav. 

Minule kujunes kõige huvitavamateks lugemiselamusteks Raamoti kirjeldused poliitilisest elust 1930ndate aastate EW-s. Igasugused sepitsused, salakokkulepped, intriigid, manipuleerimine ja konkurentide nurka mängimine on edasi antud suurepärase detailitäpsusega. Raamot tõmbab julmalt eest kardinad, mis varjanud 1930ndate aastate poliitika tagatubasid ning paljastab nii Pätsu, vapside, sotside kui ka Tõnissoni meeste tegemisi ja püüdlusi riigipirukat jagada. "Pätsu kuldsest Eesti ajast" ei jää Raamoti raamatus midagi järgi, vaid lugejani tuuakse Pätsu tegelik pale ja valed millega ta 1934 aastal autoritaarse riigikorra kehtestas (näiteks vapside kavandatav riigipööre, mida Päts "ennetas" oli täielik väljamõeldis).

Laiarööpaline soomusrong Nr 2 aastal 1919

Raamot ise kuulus Ühinenud Põllumeeste Erakonda (peasekretär), mis kindlasti enamikele eestlastele ei ütle enam midagi, kuid tegemist oli enne "vaikivat ajastut" suurima ja Riigikogus enim kohti omanud erakonnaga. Põhjuseks, miks too partei on meie mälust kadunud, on ilmselt särava erakonnaliidri puudumine, mis põhjustas neilegi valimistest valimisteni suuri probleeme. Erakonda juhtis kümneliikmeline juhtkond, mis tegelikult oli ilmselgelt demokraatlikum juhtimisstiil, võrreldes näiteks Tõnissoni Keskerakonnaga. Raamoti mälestustest jääb muidugi mulje, et nemad olidki ainsad demokraatia eest seisjad EW, mis on ilmselge liialdus ja ühe osapoole seisukoht.

Raamoti "Mälestusi" lugedes kumab raamatust kogu aeg läbi autori härrasmehelikkuse ja ustavuse nõue, nii enda kui teiste aadressil. Selliseid vanakooli härrasmehi tänapäeval kahjuks enam naljalt tänaval ei kohta, kuid vähemalt raamatutes on see veel võimalik.

PS: Tahaksin ära märkida, et selliste teoste puhul peaks raamat sisaldama ka korralikku sugupuud ja ka järelsõna, mis annaks meile lühidaltki teada, mis sai Raamotist edasi peale 1944 aastat. Wikipeedia ei peaks alati olema ainus koht kuhu võimalik pöörduda.

Andmed:

Ilmar Raamot, Mälestused, Varrak, 2014, lk 766

Linke netiilmast:
"Mälestused" ELLU-s