Balti kirjakultuuri ajalugu I (2021)

Eestlased on end ikka lugemis- ja raamaturahvaks pidanud. Ehk ütleks isegi, et raamaturiiulitel on meie kodudes teatav "püha aura". Vähemalt mina seisatan ja uurin alati külalisena pererahva raamaturiiuleid huviga, sest usun, et just koju soetatud raamatud ütlevad inimese kohta nii mõndagi. Alati teeb südame soojaks, kui saad öelda: "Teil on ka SEE raamat!" Oleksid otsekui vana sõbraga kokku saanud.

Kuidas meist on saanud selline rahvas, kes raamatu vanapaberi konteinerisse viskamist peavad "surmapatuks" ja raamatulaada külastamist üheks jõulueelseks traditsiooniks peavad? Selle juured ulatuvad sajandite taha ning tegemist oli ühe pika teekonnaga, kus seisid pidevalt vastamisi suured katkestused (sõjad, taudid, vahetuvad valitsejad, usutõdede muutused) ja väikesed võidud (aastaarvud 1535, 1632, 1739, 1802). 

Sellel teekonnal saime uskumatult palju tuge inimestelt (olid nad (balti)sakslased, rootslased, venelased, lätlased, prantslased, soomlased), kes pidasid kirjasõna ja haridust pühaks. "Balti kirjakultuuri ajaloo" esimene osa teebki suure kummarduse just neile kirikuõpetajatele, köstritele, "hulludele" mõisnikele, kooliõpetajatele, professoritele, kes Eesti- ja Liivimaal sajandite jooksul kõigi kiuste neid väikeseid võite aitasid sepistada. Selles kogumikus ei ole mingit meie ja nende vastandamist või meie ja nende ajalugu (eelkõige mõtlen pikka aega valdavaks olnud suhtumist baltisakslastesse). Nad on koos meiega osa selle Läänemere idakalda ajaloost ja ka põhjuseks, miks me praegu oleme sellised, nagu me oleme. Ehk sõgedad raamatute järele. :)

Andmed:

Liina Lukas (peatoimetaja), Balti kirjakultuuri ajalugu I. Keskused ja kandjad, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2021, lk 304

Linke netiilmast:

Liina Lukas saates "Delta"
Linda Kaljundi arvustus Sirbis

Raamatu esitlus YouTube'is 

Evelin Alliksaar & Silja Kerge - Rääkimine hõbe, vaikimine kuld (2022)

Mõnikord mõjutab sinu lugemiselamust eelmine raamat, mis just eelnevalt loetud sai (laiemas pildis mõjutavad muidugi kõik sinu eelnevate lugemiselamuste summa kõiki järgmisi). Kontrast on nõnda suur, et mulje järgmisest raamatust on lihtsalt mitu pügalat kõrgem või madalam. 

Minuga juhtus nõnda Reeli Reinausi viimase raamatu ("Rahel, Andurs ja ajaaugud") ning sellele kohe otsa loetud Evelin Alliksaare ja Silja Kerge kahesse kirjutatud noorteromaaniga. Pärast Raheli ja Andersiga tutvumist, sattusid mu teele Birgit ja ta kaks klassivenda, mis oli ikka natukeseks ajaks paras šokk. Mul oli tunne, et olen sattunud mõnda Reinausi romaanis mainitud ajaauku ning läinud 10-12 aastat tagasi, kui "Rääkimine hõbe, vaikimine kuld" tüüpi raamatud meie noorsookirjanduses valdavad olid. 

Mõni põhiline probleem oli tegelikult see, et kõik kesksed ja väga paljud kõrvaltegelased olid lihtsalt nõnda ebameeldivad inimestena (raamatus käsitletud teemad olid samas olulised ja ka noori lugejaid huvitavad - narkootikumid, surm, lein). Üks Birgiti klassivendadest jättis mulje, et sinust saab 99% tulevikus mees, kes hakkab regulaarselt oma pere suhtes vaimset ja füüsilist vägivalda kasutama. Ja Birgit ise! Umbes poole raamatu peal oli koht, kus Birgit soovib järsku oma muresid ühe narkolaksuga unustada. Kuna tal pole piisavalt raha, siis ta on nõus 130 eurose (!!!) puudujäägi tõttu oma keha müüma. Eelnevate peatükkide jooksul pole mainitud, et Birgitil oleks sõltuvusega probleeme (ja veel nõnda tõsiseid), ning järgnevatel lehekülgedel ei tõsta see sõltuvus temas kordagi pead. See oli koht, kus ma mõtlesin, et kas olin lugedes mõne peatüki vahele jätnud. Nõnda ebareaalne ja põhjendamata tundus see tüdruku otsus.

Samas on tekst kirja pandud väga kergesti loetavas stiilis (pluss oli ka noorte omavaheline keelekasutus) ning tempo ja salapära oli kohe algusest peale olemas (ikkagi kirjastuse Tänapäev krimiromaanide konkursil ära märgitud tekst). Suurepärane "konks" just noortele lugejatele on romaani struktuur (päevadeks jaotatud suhteliselt lühikesed peatükid), mis tekitab tunde, et loeks ühe peatüki veel ja siis ühe veel ja ... Ja õhtuks oligi raamat loetud. Kuid minu jaoks kallutasid ebasümpaatne tegelaskond ja eriti noorte klišeelikud "rumalused" (ehk ka Reinausi romaanist saadud värske elamus) lõpuks kaalukausid nõnda, et lugemiselamusele jäi mõrk maitse juurde.

Andmed:

Evelin Alliksaar & Silja Kerge, Rääkimine hõbe, vaikimine kuld, Tänapäev, 2022, lk 208

Tõnis Vilu - Libavere (2018)

***

Uidasin metsas mustuka

ämber kätus ja olin vast

kuuene ku esimest krda

mõtlesin ett jajaa ma saa

tätsa üksi kah hakkama.

Üskindus on sellest aiast

piale nigu väike narks.

Vahest nagu tahass

jällegist süstalt ja viskan

kotti selga ja lähen är

mõnes ajas. Mõtsin

kunagist et bio-logia

või et selle elukesekese

jaoss on ütsindus nigu

patt. Ikka pead sa teistega

koos olema ja elu edasi

vedima. A siis ma mõtsin

et a mina ole kah ju elu

ja elu ossa. et ju siis

elo tahab kah üksi olla.

Voolab musees nigu vesi

Kõik mis ma teeen on elu

elu on eluspüsmine pmts.

Et sis nii nagu ongi.

Elu tahab elust eemal olla.

elu tahb tänavatele uusi

nimesi panna. elu tahass

enese ette assfaltile süljata.

Elu tahab küsüda "missa

mõtled ku kuuled tänaval

aint omi sammusid ?".

Mina agga tahan irrmsasti

vastata ""Mitte ku midagist

ei mõttle!! !"...


***

Se aeg närib mu mõttteid

need inimesed nõrvivad mu

mõtteid , se lõpakas närb

mu motteid ja

mitte muffigi en jää alles.

Pläkutavd ja plökutvaad ühelt

poolt ja teeselt poolt, kajab

siit-ja-sealt, Maisaa sõnagi

lõppetada ja kõikk mu 

aju ole üks mõtetu pudru.

Tervitused Libaverets!

oh Kallis kallis mu kullakallis

vedelemme täna õhta vaikuss

lihtsalt niisam

***

Taivas köhhib rögisedeseds ja

päikene paistab minu seees.

kohhutvalt kurbb on kui aint

ilosad asjad on need mis ma

eii mõista.. Katsun noid sis

omass teha, olen päikest nõnna

kaua vahtind et ku ma lõpuss

Sinu puole vaadan sis näen

aint ühte erredat kumavatt

sõõri, Se olegi armastuse soojus

süggaval sisims. Nad ütli et

se on häste nunnu et ma sind

oma päikeseks kutsu -- a see

onngi päriselt kaa nii, ma

mõttlen seda vägagi pärisetl. 

PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle? Kui alguses lugedes aju ei taha koostööd teha, siis nii 3-5 luuletuse möödudes käib klõks ära ja etassi lähe jubba luddinal.

Andmed:

Tõnis Vilu, Libavere: mõned üksikud luuletused, Häämaa, 2018, lk 68 

Linke netiilmast:

Henrik Sova arvustus Keeles ja Kirjanduses

Pille-Riin Larmi arvustus Sirbis

Mirjam Parve arvustus Müürilehes

Mikael Raihhelgauzi arvustus Värskes Rõhus

Maniakkide Tänav - Muinaskuningas (2022)

Poisikestena fännasime vennaga kõike, mis oli seotud meie muistse vabadusvõitluse ja laiemalt eestlaste muinasajaga (viikingid Läänemerel, Kaali kraater, muinaslinnused, Lennart Mere "Hõbevalge"). Ma pakun, et ei ole eriti tavaline, kui 12–13-aastased on korduvalt läbi lugenud Läti Henriku kroonika? Meil oli kodus lausa eraldi riiul kõigi nende ajaloo- ja arheoloogiateemaliste raamatute jaoks mõeldud. Näiteks Lõugase ja Seliranna "Arheoloogiga Eestimaa teedel" oli mu venna jaoks üldse pühakirja mõõtu raamat, kust sai tõelisi tarkusi ammutada.

Lisaks lugesime ka kõigi Aitade, Leilade ja Vambolate seiklustest Ümera jõel või Sigtuna all. Need olid toredad lookesed, kus iga hetk võis sattuda mõnda salatunnelisse või saada reedetud lätlaste poolt. Aga oleks me tollal saanud lugeda Hüübi võitlustest Vaiamaal, siis oleksid kõik need Läänemere isandatest Urmased kõrge kaarega raamaturiiulisse tagasi lennanud ja Hüübist oleks saanud meie uus iidol. Mu vend oleks ilmselt esimese asjana kogu raamatu koomiksiks ümber joonistanud ning suvel oleksime suvilas raamatu erinevaid kohti LARP-ina mängima hakanud (tuleb mainida, et meil polnud tollal muidugi õrna aimugi, mis asi on LARP, aga varustus oli meil rõngassärkidest mõõkadeni kenasti olemas).

Kui mõelda tagasi nendele rahvusromantilistele romaanidele, mida lugesime, siis ajaloolise tõe kontekstis on tegemist ju ka puhta ulmekirjandusega. Miks mitte siis juba lugeda puhast ulmekirjandust, kus lisaks muinaseestlastele müttavad ringi ka haldjad, ögardid, ehmatised, õndrused, luudlindlased, säinakörtsutajad ja libahändlased. Igatahes põnevam kamp kui liivlased või vadjalased. Maniakkide Tänav on lisanud juurde sellisele meie klassikalisele kujutusele muinasajast (külaelu, vanemad, linnused, rüüsteretked, hiied, ohvrikivid) täiesti omaette vaimumaailma. 

Kõige olulisem on see, et see sümbioos tundub tõesti loomulikuna. Ei käida lihtsalt hiies tuimast harjumusest kummardamas, kus tuule käes liikuvat puuoksa nähes hüütakse "haldjad on meid kuulda võtnud", vaid surnute hinged, soovanakesed, teispoolsus (Manala/Toonela) ja ka seal valitsev kurjus on reaalselt selle maailma osad. Kui sa nendega ei arvesta või häid suhteid ei oska hoida, siis oled varsti lähima lauka põhjas.

"Muinaskuningas" on muidugi Maniakkide Tänavale omaselt korralikult verega üle valatud. Seda ikka voolab loo jooksul vulinal, kuid see tundub taas selle maailma loomuliku osana, sest surm on lihtsalt samm vaimude maailma. Usun, et lugejad, kes on Maniakkide Tänava loominguga varem kokku puutunud ja selle laipade merega juba harjunud, leiavad sellest teosest täpselt selle, mida nad ootavad. Kui need lugejad, kes kunagi "Meelise" või "Ümera jõel" õlgu väristades kõrvale panid, aga keda muinasaeg ja mõõkadega vehkimine paelub, siis just nemad võiks "Muinaskuningale" võimaluse anda. Sest Muinas-Eestist saab ka lahedalt kirjutada.

Andmed:

Maniakkide Tänav, Muinaskuningas, Lummur, 2022, lk 192

Reeli Reinaus - Rahel, Anders ja ajaaugud (2021)

"Morten, Emilie ja kadunud maailmad" ning "Rahel, Anders ja ajaaugud" on selge tõestus, et Reeli Reinaus on saavutanud kirjanikuna uue taseme. Ja ma usun, et teda võib praegu julgelt meie noortekirjanduse säravamaks täheks nimetada.

Samuti on need teosed väga heaks näiteks sellest, et vähem on rohkem. Kadunud on "liigliha", mis oli Reinausi esimestele romaanidele eriti omane (palju tegevusliine, suur tegelaskond, liiga kiire tempo), ja alles on jäänud see, mis teeb ühest heast noorteromaanist suurepärase noorteromaani. Üks keskne müstiline/ulmeline motiiv (Nõidama koopa pärimus ja lood), üks keskne hingevalu (vanemate lahutamise mõju Rahelile), õigesti valitud tempo (lugu ei torma ega veni) ning peategelasteks sümpaatsed ja empaatiavõimega noored inimesed, kelle elu ei juhi möllavad hormoonid, vaid oskus oma peaga mõelda ja otsuseid teha.

Loodan, et see uus tase muutubki Reinausi järgmiste teoste uueks normaalsuseks, sest need on suurepärased "võtmed", mis aitavad noori lugejaid avada uksi kodukandi pärimuse, ulmekirjanduse ja laiemalt lugemise juurde. Kui salapäraseid koopaid muidugi päris omapead avastama ei maksa minna.  Satud seal mõne koobas oma koduks pidava metsloomaga kokku või veel hullem, leiadki mõne ajaaugu, mis viib su aastasse 1995, kui meeste vöökotid olid "lahedad". Kellel sellist hingetraumat veel vaja! :)

PS: Kui raamatukaanel on kirjas illustraatori nimi võrdselt  kirjaniku nimega, siis see on partnerlus, mida on tõeline rõõm näha.

Andmed:

Reeli Reinaus, Rahel, Anders ja ajaaugud, Ronk Ronk, 2021, lk 176