Oi, kuidas ma oleksin tahtnud raamatu esimese ning viimase peatüki lugemata jätta. Samas mõistan, et ilma nendeta poleks kirjanik ilmselt kunagi kirjutanud kõike seda toredat, mis nende vahele jäi. Valus oli sellest hoolimata!
Igas tänavas ja igas hoovis on alati olnud oma poisikeste kamp, kes ehitavad onne, mängivad luurekat ning loobite kossu. Selliste kampade lahutamatuks osaks on olnud ka "veriste lahingute" pidamine naaberuulitsate ja -õuede poistega. Ühel päeval loobite üksteist kivide või käbidega, järgmine päev mängite maha tulise vutimatši. Nõnda mööduvad lapsepõlve suved ja talved.
Lõpuks kambad lagunevad ja mänguplatsid rohtuvad. Siiski helged mälestused jäävad. Mäletad, kuidas viskasid vastaskamba juhil lahingus kiviga silma siniseks. Mäletad, kuidas põgenesite elu eest suuremate poiste hirmus eri paraadnatesse peitu. Mäletad, kuidas käisite tühermaal paugukatega "lõhkamistöid" tegemas. Kuigi aastaid on möödunud juba hulgi, siis mälus on see värske kui eilne päev.
Lõpuks kambad lagunevad ja mänguplatsid rohtuvad. Siiski helged mälestused jäävad. Mäletad, kuidas viskasid vastaskamba juhil lahingus kiviga silma siniseks. Mäletad, kuidas põgenesite elu eest suuremate poiste hirmus eri paraadnatesse peitu. Mäletad, kuidas käisite tühermaal paugukatega "lõhkamistöid" tegemas. Kuigi aastaid on möödunud juba hulgi, siis mälus on see värske kui eilne päev.
Enamiku poistekampade lood ja seiklused ei jõua kunagi raamatukaante vahele, seetõttu on rõõm seda suurem lugedes teost "Kõik poisid ei saa suureks". Lapsepõlv ärkab neis korraks uuesti ellu ning oled uskumatult rõõmus selle üürikese taaskohtumise üle. Kamp on jälle koos!
Andmed:
Ivar Soopan, Kõik poisid ei saa suureks, Eesti Päevaleht, 2008, lk 174
Linke netiilmast:
"Kõik poisid ei saa suureks" ELLU-s
Eda Posti arvustus Eesti Päevalehes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar