Lapsepõlve filmielamustest on mul väga säravalt meeles kaks dialoogi surma ja headuse üle - Arno ja Lible kirikutornis ning Arabella ja Aadu piraadilaeval. "Mis on surm? Miks on surm?" küsivad noored vanadelt. Nemad vastavad ausalt ja oma parema äranägemise järgi. Last ei hellitata inglite ja paradiisiga. Milleks? Laps saab ju kohe aru, kui talle valetatakse ning seda mõlemal pool ekraani.
Aino Pervik ei kirjuta lastele muinasjuttu, vaid väga verise loo ulgumeredelt. "Arabella, mereröövli tütar" on jõhkralt aus ja ausalt jõhker raamat. Inimelu on väärt kõiki su kullamägesid või ei maksa punast krossigi. Vahepealset varianti ei ole! Kuid kõige kallim ja erakordsem kõigist võrku jäänud varandustest on killuke headust ja sõprus. Midagi hinnalisemat pole seni suudetud leida.
Andmed:
Aino Pervik, Arabella, mereröövli tütar, Eesti Raamat, 1982, lk 199
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar