Eduard Vilde - Mäeküla piimamees (1916)

„Mäeküla piimameest“ lugesin juba keskkooli aegu, kuid suurt elamust ma raamatust tookord ei saanud. Kuidagi mööda läks see minust, nii sisu kui ka Vilde stiil. Mäletan, et pidin end ikka korralikult tagant utsitama, et romaaniga tollal lõpuni jõuda. Nüüd võtsin pea kümnend hiljem taas Vilde viimaseks jäänud romaani käsile. Kõrvalpõikena mainin, et ka romaani ainetel tehtud film, Jüri Järvetiga peaosas, pole mind kunagi võluda suutnud.

Olen viimased 2-3 nädalat ainult Vildet lugenud. Juba olin harjunud tema stiili, keelekasutuse, tegelaskujude loomise ning süžeekäikudega. Kuid „Mäeküla piimamehe“ puhul tabas mind üllatus. Otsekui oleks teine autor selle romaani kirjutanud. Vilde on hüljanud sotsiaalkriitilise realismi ja suundunud hüppega psühholoogilise realismi manu. Hüpe on vägagi edukalt sooritatud, kõrgelt üle lati. Meie ees pole enam Tõnu ja Mari, talupoegliku ühiskonna ja elukorralduse üldkujud. Tegelased, kes on loodud näitlikustamiseks tolleaegse ühiskonna vastuolusid ja sarnanevad väga kõigi eelmiste Vilde loodud Tõnude ja Maridega. Ei, selle romaani Tõnu ja Mari on sügava sisemaailmaga isikud, kes lihtsalt juhtuvad olema taluinimesed.

Kolmest kesksest tegelasest (von Kremer, Tõnu, Mari) ainult kahe sisemaailm avaneb lugejale täielikult. Mari motiivid ja mõtted jäävad täielikuks mõistatuseks. Miks ta ikkagi otsustas peale kõiki neid Tõnu palumisi, ähvardusi ja nõudmisi lõpuks mõisahärra voodit soojendama minna? Miks ta ei jäänud oma algse seisukoha juurde? Kas asi oli ikkagi rahas ja paremas elujärjes või naiselikus huvis või lihtsalt igavuses? Mari otsustas ju lõpuks mõisa minna täiesti iseseisvalt, Tõnust ja tema nõudmistest välja tegemata. See salapära jääb Mari ümbritsema romaani lõpuni ja nõnda loob Vilde oma kõige huvitavama naistegelase. Mari meenutab kangesti 20. sajandi alguse Skandinaavia näitekirjanike (Ibsen, Strindberg) loodud tugevaid ja isemõtlevaid naiskujusid, kes ei sobitunud enam vanadesse mallidesse ja läksid seega ühiskondlike tõekspidamistega aina enam vastuollu. Mari on naine, kes otsustab ise oma saatuse üle (olla varblane või puurilind?) ja seetõttu ei sobitu enam endisesse patriarhaalsesse külaühiskonda. Mari on 20. sajandi laps!

Ulrich von Kremeri tegelaskuju on läbi kirjandusloo vääriti mõistetud. Ka filmis kujutati teda ühe kiimalise saksast vanamehenässina, kelle ainsaks sooviks on noori külatüdrukuid omale küljesoojendajaks saada. See on täiesti vale arusaam! Ulrich ei soov Mari mõisa tulekut mitte kiimast, vaid ta armub tõemeeli ja esimesest silmapilgust noorde külatüdrukusse. Ulrich on terve oma elu naiste vastu suhteliselt külm olnud ja eelistanud poissmehepõlve. Nüüd paneb üks mitte just kõige kenam neiu ta käituma poisikesena. Ainus viis neiuni jõuda on mõisahärra positsiooni ja ressursse kasutada. Ulrich pole maarahva rõhuja ja piitsutaja, vaid lihtsalt üks armunud vana narr.

Tõnu ehk meie piimamees on mulle romaani kõige ebasümpaatsem tegelane. Mees, kes on nõus oma nooriku saatma aastateks teise mehe sängi soojendama selleks, et kunagi tulevikus parema elukese peale saada. Sellist meest ei saa austada. „Mäeküla piimamees“ on vist ainus teos Vilde sulest, kus mõisnik on sümpaatsem talupojast. Tõnul pole ju selgroogu ollagi. Küll ta proovib hea ja kurjaga, küll Jumala ja Kuradiga. Tehes lõpuks otsuse, kahetseb seda koheselt ja soovib tehtud muuta. Tõnus pole pealehakkamise kübetki. Ta loodab, et õnn tuleb ise ta õuele, ilma vaeva nägemata või riski võtmata. Selline mees ei kõlba ka kassi saba alla.

Kahju, et „Mäeküla piimamees“ Vilde viimaseks tõsiseks tööks jäi ja selles romaanis saavutatud uus tase ei ilmutanud paberil end hiljem uuesti. Kindlasti tuleb antud romaani pidada Vilde kõige paremaks kirjatööks proosas ja ainult „Pisuhänd“ draama vallas suudab seda ületada.


Andmed:
Eduard Vilde, Mäeküla piimamees, Mõte, 1916, lk 244

Linke netiilmast:
"Mäeküla piimamees" ELLU-s

Elo Lindsalu analüüs Sirbis