Minu rännakud mööda kodumaise kriminaalkirjanduse radasid jätkuvad endiselt. Seekord jõudsin Rakvere lähistel asuvasse väikesesse Luivere asulasse, kus on aset leidnud rida lahendamata mõrvu, mis kõik on kuidagi seotud paarkümmend aastat tagasi kummalistel asjaoludel kohaliku järve uppunud noormehega. Kahtlaseid isikuid on muidugi palju, kuid niidiotsi pea üldse mitte. Kes ütles, et sogases vees on lihtsam kalu püüda?
Marek Kahro romaan ei ole klassikaline detektiivi/uurija lugu, vaid pigem püüd meile näidata kurjategija mõttemaailma, kes peab end lihtsalt maailma "rämpsust" puhastajaks ja enda arust igati õiglaseks tegelaseks. Neid roimari ultraparemäärmuslikke mõtteid ning arutelusid oli ikka päris ebamugav lugeda. Samas tuleb selliste tunnete tekitamise eest lugejas kirjanikule igatahes kiitust avaldada.
Kui kurjategija mõttemaailma avamise eest saab Kahro kiita, siis lugu tervikuna jättis pigem kahvatupoolse mulje. Tunnen, et põhiliseks põhjuseks oli tugeva vastaspoole (politseiuurija) puudumine, kellega mõrvar oleks romaani vältel kassi ja hiirt mänginud. Uurija Hando Oras oli romaanis põhiliselt selleks, et natuke ametlikke fakte lugejale minevikusündmuste kohta ette kanda ja lõpus vahistamine läbi viia. Kogu teose kulminatsioon jääbki kuidagi lahjaks (kriminaalromaani puhul eriti suur miinus!!!), kuigi umbes 2/3 peal olid ootused ja pinge juba päris kõrgele kruvitud.
Kuulduste kohaselt pidi uurija Hando suunduma järgmiseks Põlvamaa väikesesse külla mingeid salapäraseid tulekahjusid uurima (romaan "Kuradil on lapse nägu"). Eks ma longin talle põikpäiselt mööda kevadist Eestimaad järele, sest potentsiaali ma näen selles mehes küllaga.
Andmed:
Marek Kahro romaan ei ole klassikaline detektiivi/uurija lugu, vaid pigem püüd meile näidata kurjategija mõttemaailma, kes peab end lihtsalt maailma "rämpsust" puhastajaks ja enda arust igati õiglaseks tegelaseks. Neid roimari ultraparemäärmuslikke mõtteid ning arutelusid oli ikka päris ebamugav lugeda. Samas tuleb selliste tunnete tekitamise eest lugejas kirjanikule igatahes kiitust avaldada.
Kui kurjategija mõttemaailma avamise eest saab Kahro kiita, siis lugu tervikuna jättis pigem kahvatupoolse mulje. Tunnen, et põhiliseks põhjuseks oli tugeva vastaspoole (politseiuurija) puudumine, kellega mõrvar oleks romaani vältel kassi ja hiirt mänginud. Uurija Hando Oras oli romaanis põhiliselt selleks, et natuke ametlikke fakte lugejale minevikusündmuste kohta ette kanda ja lõpus vahistamine läbi viia. Kogu teose kulminatsioon jääbki kuidagi lahjaks (kriminaalromaani puhul eriti suur miinus!!!), kuigi umbes 2/3 peal olid ootused ja pinge juba päris kõrgele kruvitud.
Kuulduste kohaselt pidi uurija Hando suunduma järgmiseks Põlvamaa väikesesse külla mingeid salapäraseid tulekahjusid uurima (romaan "Kuradil on lapse nägu"). Eks ma longin talle põikpäiselt mööda kevadist Eestimaad järele, sest potentsiaali ma näen selles mehes küllaga.
Andmed:
Marek Kahro, Seal, kus näkid laulavad, Pilgrim, 2016. lk 264
Linke netiilmast:
"Seal, kes näkid laulavad" ELLU's
Janika Läänemetsa arvustus Sirbis
Elina Allase intervjuu autoriga Lõunalehes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar