24 august 2018

Andrus Kivirähk - Pagari piparkook (1999/2010)

Kiviräha jutte lugedes võid olla kindel ainult ühes - sind ei oota ees rahulikult kulgev ja korralikult sillutatud rada. Ei, asudes mõnda tema lugu lugema oled sa just ostnud pileti sõiduks Ameerika mägedel. Ees ootavad kahekordsed surmasõlmed, järsud pöörded ning kaalutust tekitavad laskumised. Sinu asi on korralikult turvavöö kinnitada ning igasugused eeldused ja eelarvamused koju jätta. Usu mind, need lood ei kujune sellisteks nagu sa arvasid.

Kivirähk põhjendab juba kogumiku avaloos "Pagar" ka oma seisukohta, miks tema tekstid selles kogumikus ja ka üldisemalt on sellised, nagu nad on. Kirjanik küsib lugejalt, kas pidada valgesse riietatud väikest mehikest, kes mängib lastega liivakastis, võlumaalt saabunud printsiks või on ta lihtsalt lähedal asuvast hullumajast välja pääsenud kretiin? Milleks uskuda viimast ja proovida kõigele meie ümber ratsionaalset seletust leida? 

"Hoopis toredam on uskuda vastupidist. Kord me veel näeme neid marssimas - neljakümmend vägimeest, Tšernemor käib kõige ees.

Ma ei ole vaadanud ega tahagi vaadata, aga ma usun, et seda auku, mille pagar liivakasti kaevas, pole võimalik kinni ajada. Kes sinna sisse vaatab, näeb liiva sees oma tulevast."

Miks sa ei võiks restoranis kohata jäneste poolt üles kasvatatud meest või naabertänaval elada homunkulusi meisterdav Jaagup? Kui me välistame sellised nähtused juba eos sajaprotsendilise kindlusega, siis ei juhtugi maailmas kunagi imesid. Õnneks Kivirähk usub siiski veel imedesse ning tema lugusid lugedes hakkan ka mina aina enam uskuma.

Andmed:
Andrus Kivirähk, Pagari piparkook. Kivirähk XX sajandil, Eesti Keele Sihtasutus, 2010, lk 240

Linke netiilmast:
Arno Oja arvustus Sirbis
Mall Jõe arvustus Eesti Päevalehes

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar