Roland Tamm - Sündikaat (2024)

Kõik teadsid 1990. aastatel, et meie liikluspolitseinike hulgas olid suured probleemid korruptsiooniga. Andsid näiteks kiiruse ületamise korral sind kinni pidanud politseinikule oma juhiload, mille vahel oli 500 krooni, ning võisid sõita paari minuti möödudes rahulikult oma teed. Sellise "töökultuuri" ja laiema kuvandi muutmine võttis aega aastaid. Nüüd on tegemist ühe rahva poolt enim usaldatud institutsiooniga vabariigis.

Kuid hiljuti varjunime alt ilmunud politseipõnevik "Sündikaat" kirjeldab meile elu kaitse- ja kriminaalpolitseis kogu taastatud iseseisvuse vältel. Siin ei räägi me enam 500-kroonistest altkäemaksudest, vaid idapiiri tagant tulnud miljonitest ja miljonitest, mis juhtisid siinsetes võimustruktuurides,  organiseeritud kuritegevuses ning poliitikas toimunut vajalikku suunda.

Kui palju oli "Sündikaadis" üllatavat? Ütlen ausalt, et mitte väga palju. Ehk see näitab kõigest minu küünilisuse taset, kuid raamatus kujutatud endise Tallinna linnapea Einar Lubineeme või KAPO-t juhtinud Rain Aia tegevused ei pannud eriti kulmugi kergitama. Ma ei võtnud "Sündikaati" kordagi ilukirjandusena (politseipõnevikuks ei nimetaks ma seda kohe kindlasti mitte), vaid pigem natuke fantaasiaga pikitud ning autori poolt endale võetud vabadustega väheke ajatelje ja sündmustega seotud isikutega mängida. 

Ütleme, et kõigest veerand "Sündikaadis" kirjeldatud sidemetest ja sündmustest on tõetruult kujutatud ning tegelikult aset leidnud. Juba siis tuleb kahjuks tõdeda, et tegemist on ilmselt ühe kõige kurvema/kurjema raamatuga, mida ma olen viimasel ajal lugenud. Aga samas ei oleks tahtnud ka lugemata jätta.

Andmed:

Roland Tamm, Sündikaat, Eesti Raamat, 2024, lk 264

Linke netiilmast:
Mikk Salu arvustus Postimehes

Jaan Martinsoni arvustus Eesti Päevalehes

Olev Remsu arvustus Postimehes