Ma olen ikka natuke kade olnud, kui mõnel linnal või paigal on see "oma raamat" (näiteks Tartu õpilastel ja õpetajatel on
Keräneni lasteraamatud). See raamat, mis peaks endas kandma selle piirkonna ja seal elavate inimeste kohavaimu ja lugu. Muidugi eriti hea teksti puhul tõuseks see kõrgemale ainult selle piirkonna loost ning muutuks kogu rahvast ühendavaks "meie looks", ehk professor Veidemanni sõnu kasutades saaks sellest ühe kultuuri
tüvitekst.
Meid rahva tüvitekstiks Heli Kendra romaani "Kärka" pidada küll ei saa, kuid Kuusalu kandi ja rannamurde omaks küll. Kendra teeb selle raamatuga kaks sügavat kummardust. Ühe meie keele harule, mis alguses esitab lugejale korraliku väljakutse, kuid raamatu lõpuks muutub juba osakeseks sinust. Nagu oleksid läinud suveks vanavanemate juurde. Alguses nende imeliku keelepruuki kuuldes nina krimpsutanud, kuid suve lõpuks koduõues länne- ehk iäspäidi jehkamas. Teine kummardus on eesti emadele, kelle võrdkujuks Kärkä talu Anne kasvab. Selles inimsaatuses on koos ühe tütre, abikaasa, ema, õe, tädi, vanaema, pere, talu, küla ja rannarahva lugu. See lugu on täis rõõmu, naeru, kibedaid pisaraid ja hingeni solvumisi, kuid kõige rohkem on selles ühe kange esiema armastust oma küla ja selle inimeste vastu. Ja tänu sellele isetule emaarmastusele olemegi rahvana kõigist nendest vintsutustest läbi tulnud, mida ajalugu meile aina uuesti ja uuesti kaela veeretab.
Olles ise kuuendat aasta Kuusalus õpetaja oli tõeliselt põnev ja avastusrõõmu pakkuv eelkõige sellesse keelemaailma sukelduda (mida kahjuks enam minu kõrv pole koolikoridorides kuulnud). Loodetavasti leivad tee Kärkale veel paljud nii lähedalt kui kaugelt. Peljata ei maksa, sest lahke perenaine võtab kõik avasüli vastu ja õpetab teile ka natuke rannakielt.
Andmed:
Heli Kendra, Kärkä, Rahva Raamat, 2021, lk 512
Linke netiilmast:
