Jaan Kross - Wikmani poisid (1988)

See on ikka põnev ja kummaline, kuidas osad mälupildid lapsepõlvest püsivad aastaid mälusoppides nõnda säravalt. Ma mäletan siiani perega "Wikmani poiste" seriaali vaatamist 1995. aastal, kui ma ise olin alles 7-8aastane. Wikmani huligaansuse/surematuse kõne, Penno klassi ees kokutamas, Wikmani "matused" kaljupangal, õpetaja Krafft kaugust hüppamas, härra Tooder oma pojaga tormisele merele sõudmas - need stseenid jäid minuga aastateks. 

Nüüd Jaan Krossi romaani taas lugedes kerkisid need pildid seriaalist järjepanu mu silme ette. Noor Malmsten "doktor" Sirklina ja noor Sammul vaikse Laasikuna. Tegin koos nende ja teiste Wikmani poestega läbi gümnaasiumi kaks viimast aastat, mis olid täis suuremaid ja väiksemaid koerustükke, armumisi, rivaliteeti, nooruse uljust, pidusid ning muidugi ka tuupimist.

Lisaks toredale ja (üldiselt) ühte hoidavale poestekambale on äraütlemata oluline roll romaanis Wikmani kooli õpetajatel. Kõik omanäolised ja meeldejäävad kujud (kõigil oma hüüdnimi!), kes selle klassiga rohkem või vähem vägikaigast vedama peavad. Õpilased tahavad ju ikka, et kontrolltöö lükkuks edasi või hoopis ära jääks. Seetõttu hakkavadki vahel täiesti iseseisvalt kraanikausid uputama või paberikorvid plahvatama. 

Eelmine kord lugesin "Wikmani poisse" ise gümnaasiumis õppides, nüüd olles õpetaja. Õpilaste krutskid ning Sirkeli ja Laasiku püüded preili Pukspuu südant võita kiskusid ka sel korral aina uuesti ja uuesti järgmist peatükki alustama, kuid lisaks lugesin suure huvi ja mõttega just õpetajate ja eriti härra Wikmani kirjeldusi. 

Õpetajatest tõusis muidugi eriliselt esile usuõpetaja Tooder, kes sai poeste poolt "valgustatud". Paratamatult tabasin endki juurdlemas selle üle, kuidas mina käituksin sellises olukorras ja kas jätkaksin üleüldse õpetajana. Tooderi usk (enesesse ja Jumalasse) lõi poeste teo tõttu alustaladeni kõikuma ning ta läheb lõpuks sellele ju kinnitust otsima sinna tormisele merele 1944. aasta sügisel (stseen raamatus, mille lugemise järele pidin ikka paraja pausi tegema). Klass ei osanud oma vasikavaimustuses arvatagi, mis tagajärg oli nende tiku tõmbamisel tegelikult.

Teine sügavamalt mõtlema pannud kohad oli härra Wikmani mõtted "meie haritlase ideaali" üle. Kuidas see on muutunud juba tema eluajal, milline see oli tema õpilastel (Eesti Wabariigis üles kasvanud põlvkond) ja mis on sellest saanud tänaseks? Tahaks loota, et härra Wikmanil oli ses suhtes ikkagi õigus, et oma tuumas on see ideaal ajastute ülene nähtus. Me peaksime lihtsalt selle säilimiseks ennekõike endalt (ja ka oma õpilastelt/õpetajatelt) nõudma rohkem, sest väikerahva siht peab ju olema SUREMATUS tänu loovatele kultuurilistele tegudele. Huligaanidele jäägu ajalik ja kaduv!

Andmed:

Jaan Kross, Wikmani poisid, Eesti Raamat, 1988, lk 528