Indrek Hargla jutukogumik "Heade mõrvade linn" on uue raamatusarja "Kriminaalne raamatukogu" avapauguks. Kuigi raamatu esikaant kaunistab 19. sajandist pärit kaunis G.F. Schlateri lito Kivisillast, siis kolmes kriminaalses lühiloos satume hoopis kummalistesse tänapäeva alternatiiv-Tartutesse (äärmiselt multikultilik Tartu või Tartu, kus ulmekirjandus on kultuurimaastiku a ja o), kus tuleb peagi hakata Raadi kalmistule uusi haudu kaevama.
Minu jaoks on kaks kõige tähtsamat hea krimiloo komponenti halle ajurakke stimuleeriv juhtum ning isikupärane uurija/detektiiv. Antud kogumiku kolmes loos aset leidvat mõrvajuhtumit on parimal juhul keskpärased (lühiloo kontekstis veavad veel kuidagi välja), kuid kõigi kolme loo uurijad on kahjuks ilma igasuguse särata ja kohe unustushõlma vajuvad tegelased.
Ehk tundub, et ma olen liiga kriitiline, kuid peamiseks kriitika põhjuseks on see, et mina ja väga paljud meie lugejad teavad, kui kaasahaaravalt ja kõrgel tasemel suudab Hargla kirjutada (apteeker Melchiori romaanid on meil ja mujal põhjusega populaarsed). Kuid nende kolme mõrvaloo puhul ütleks, et autor on selgelt oma eelmiste kirjatööde tõttu väga kõrgele asetatud lati (ootushorisondi) alt kahjuks läbi jooksnud. Loodan, et see jääb kõigest üheks ebaõnnestunud katseks ning järgmine katse (samas sarjas peaks ilmuma Harglalt peagi "Apteeker Melchiori apokrüüfid") paneb publiku taas rõkkama.
Andmed:
Indrek Hargla, Heade mõrvade linn: Kolm mõrvalugu Tartust, Raudhargla, 2023, lk 180
Linke netiilmast:
Raimu Hansoni intervjuu kirjanikuga Tartu Postimehes
Helen Pärki arvustus Postimehes
Karl Martin Sinijärve arvustus ERRi kultuuriportaalis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar