Karl Ristikivi - Inimese teekond ja muu luule (1972/2023)

***

Ma veel ei teadnud, et see oli patt,

kui teada sain, oli hilja,

sest hea ja kurja tundmise puust

ma sõin liig küpse vilja.

Kõik oli nii kevadvärske ja noor

kui kaste su kulmukaarel -

kuni teadmise päikeses kolletas kõik

mu üksinduse saarel.

Mu pilk ainult korraks surus su kätt,

ja sellest küllalt jatkus.

Ühel päeval üks ingel või paha vaim

mu tunnetelt tiivad katkus.

Ja nüüd, kui vari su noorusest

mulle tuttavalt pilgutab silma,

tean kahjuks, et sellest, mis sinult sain,

olen alati olnud ilma.


***

Kuid lõpuks - kas see polnud kogu aja

muud midagi kui varjupilt ja kaja?

Kas siiski, kui mu kõrval olid sina,

muu polnud tõeline kui valge lina?

Ja sinu kiirgus, soe kui kevadtuule

õrn puhang, mis mind riivas, ainult luule

ja lapsik pimesikku mängiv tuju,

üks igatsus, mis otsib oma kuju?

Ei tea. Ja kuigi vastus tõde tabaks,

me unenäoski ei saa päris vabaks,

ning luuleski jääb nõnda nõrgaks looja,

et oma loodud lõkkest ei saa sooja.

Jääb ainult tänumeelne alandlikkus

nii vastu võtta nagu suurim rikkus

kõik varjud, helgid, puhang suvesooja,

ja käia, kuni päike läheb looja.

***

                 Sing me a song of a lad that is gone,

                 say, could that lad be I?

Minagi olin Arkaadia teel,

kuigi ma sündisin saunas.

Mõnikord mõtlen, ma läheksin veel,

Muretu nooruk Arkaadia teel,

Marssalikepike paunas.

Aga ma tean, et kaotasin käest

Tee juba enam kui ammu

ja et ma üksinda enese väest

Leiaksin tee, mille kaotasin käest,

Selleks ei ole mul rammu.

Kuhu ka lähen, seal vesi on ees,

vesi ja kõledad kaljud.

lahkunud viimne kui lootsikumees,

Lahkunud lauldes, et vesi on ees,

nii nagu laulavad paljud.

Nõnda ma istun ja tõesti ei tea,

Vanduda ennast või saatust.

Ärge vaid öelge, et nõnda on hea,

Nõnda on elu... Sest teie ei tea,

Ei tunne mu isamaatust.

PS: Otsustasin, et luulekogude puhul kirjutan lihtsalt välja kolm luuletust. Äkki need meeldivad ka sulle ja leiad põhjuse see luulekogu kätte võtta?

PPS: Minu jaoks on Karl Ristikivi ainsaks jäänud luulekogu olnud aastaid üheks olulisemaks raamatuks. Need tekstid läksid mulle väga hinge juba pea kakskümmend aastat tagasi, kui neid esmakordselt lugesin (ja mitmed innuga ka pähe õppisin), ning mõju on endiselt sama. Täpselt ei oskagi öelda, miks see on nõnda (näiteks Heiti Talviku luulega on sama lugu). Aga luule puhul polegi see küsimus tegelikult üldse oluline. Kui kõnetab, siis sellest piisab.

PPPS: Sel aastal EKSA poolt välja antud kordustrükis on juurde lisatud ka apokriivalised tekstid (näiteks luuletused Ristikivi romaanidest), kuid eriti kiidan Jaan Unduski eessõna ja Janika Kronbergi järelsõna. Puhtalt nende pärast tasub kaaluda raamaturiiulis olemas oleva "Inimese teekonna" vanema trüki välja vahetamist (esmatrükki muidugi mitte).

Andmed:

Karl Ristikivi, Inimese teekond ja muu luule, EKSA, 2023, lk 240