Ma olen alati nautinud romaanisarju, mis kujutavad ühe suguvõsa teekonda läbi (Eesti) ajaloo keeriste. Näiteks teismelisena lugesin suure huviga 1970ndatel aastatel Rootsis ilmunud Arvo Mäe "Karvikute kroonikat" (neljast romaanist koosnev sari), mis kulges Sigduna vallutamisest teise maailmasõjani. Ajalugu pani paika küll mingid piirid, aga kirjaniku fantaasia sai suhtelised vabad käed (eriti vanemaid perioode käsitlevates osades). Midagi nii mastaapset kirjanikud väga tihti ette ei võta, vaid pigem piirdutakse mõne põlvkonna pikkuse ajaperioodi kujutamisega. Maren Hanseni sules suvel ilmunud perekond Oniksete lugu "Mõõga ja lautoga" jääb aga eikellegimaale.
Hanseni romaan jaguneb kolme ossa: Liivi sõja järgse Rootsi aja algusperiood, 19. sajandi lõpp ja 20. sajandi esimene pool. Kui teine ja kolmas osa on väga tihedalt seotud nii stilistiliselt kui ka tegelaskonna osas (peategelaste lastest saavad uue osa peategelased), siis esimene Rootsi aega kujutav osa seisab kahest viimasest tuntavalt eraldi ja ka üksi. Otsekui oleks autor sunnitud panema kahe peas olnud eraldiseisva romaani ideed ühte raamatusse kokku, sest neid ühendavaks jõuks on Oniksete perekonnanimi.
Aga tegelikult on siin ainest kaheks täiesti eraldi romaaniks. Üks puhas ajalooromaan oma õukondade intriigide ja ajaloosündmustega, kus mängumaaks on kogu 16. sajandi Põhja-Euroopa. Ning teiseks läbi 19. ja 20. sajandi suurte muutuste kulgev eesti perekonna lugu oma tõusude ja mõõnadega. Mitmel korral tuli mul Hanseni romaani teist poolt lugedes meelde Heli Kendra "Kärkä", kus on kirjaniku poolt antud oma loo tegelastele ruumi kasvada ja lugejale hinge pugeda. Nii ongi tõesti kahju, et Oniksete pere nii palju kirjanduslikku potentsiaali omavate tegelaste eluteed on surutud ainult 200 leheküljele, kui nad tegelikult vääriksid mitmeosalist romaanisarja.
Andmed:
Maren Hansen, Mõõga ja lautoga: Perekond Oniksete lugu, Varrak, 2024, lk 312
