August Kitzberg - Ühe vana „tuuletallaja“ noorpõlve mälestused (1924-1925)

August Kitzbergi kaheköiteline memuaaridekogu „Ühe vana „tuuletallaja“ noorpõlve mälestused„ oleks võinud vabalt kanda ka pealkirja „Tegelikult olen mina Liivimaa parim raamatupidaja“. Teos annab ülevaate meie rahva esimesest haritlaste põlvkonnast (kohtukirjutajad, koolmeistrid, köstrid, mõisavalitsejad). Noored, kelle eluvaated kujunesid välja ärkamisaja tõusulaines ja suruti maha venestamise käigus. Enamus raamatus läbi jooksvatest nimedest on igavesti ajaloo hämarusse kadunud, kuid just nemad olidki meie kultuuri vundamendi nurgakivid. 

Vana mulgi mälestused on sentimentaalsed ning täis kahetsust ja sappi (seda just mälestuste esimene osa). Samas suudab Kitzberg paari leheküljega täielikult muunduda elujaatavaks ja noorustempudele muiates tagasi vaatavaks muhedaks vanapapiks. Mälestustes on kümneid anekdootlikke lugusid tolle aja nähtuste ja inimeste kohta (kohtuskäimised, kõrtsimelu, naisevõtud). Kitzbergi lugedes jääb mulje, et igas mõisas valitses „hull“ parun ning igas külas oli krutskeid täis Toots.

August Kitzberg Riia perioodil

Memuaarides seletab Kitzberg suurepäraselt lahti kahe talurahvale tähtsama asutuse - kõrtsi ja kohtu - rolli tolleaegses külaühiskonnas. Kõrts ei olnud koht, kus enne mõisa „sõdima“ või koju kaevu otsa koerustükke tegema minemist juhm talupoeg julgust võttis. Kõrts ja kohus olid küla infokeskusteks, kus arutati/vaieldi kõik maailma tähtsamad asjad selgeks. Enne kohust läksid sa kõrtsi ja peale kohut läksid sa kõrtsi. Kui kohtus tõde ei selgunud, siis kõrtsilaua taga selgus see kindlasti.

Tavaliselt jääb igale inimesele kõige kallimaks kohaks tema lapsepõlvemaa. Kitzbergile oli selleks Viljandimaa, täpsemalt Abja, Halliste ja Karksi vallad. Ta kutsub seda maanurka hellitavalt Kaananimaaks ning raamatus on tunda autori siirast igatsust nende paikade järele. Mats võis linna minna ja musta mulgikuue vurle hilpude vastu vahetada, kuid südames jääb ta ikka matsiks.

PS: Kitzbergi memuaarid on kindlasti äärmiselt huvitav uurimisobjekt kõikidele lingvistidele ja keele arengut uurivatele teadlastele. Kirjaniku poolt kasutavas „eesti keel“ on segu mulgi, läti, vene, saksa, prantsuse, ladina ja inglise keelest. Elas Kitzberg ju rahvuste, kultuuride ja keelte piiril.

Andmed:

August Kitzberg, Ühe vana „tuuletallaja“ noorpõlve mälestused, Noor-Eesti, I-osa 1924, lk 176, II-osa 1925, lk 178

Linke netiilmast:

"Ühe vana „tuuletallaja“ noorpõlve mälestused I" Digiraamatus

"Ühe vana „tuuletallaja“ noorpõlve mälestused II" Digiraamatus

Linda Kaljundi arvustus Eesti Päevalehes