Stella katsumusterohke teekond sai alguse 2015. aastal, kui ilmus Kristi Piiperi plaanitava romaanitriloogia "Tõde või tegu" esimene osa. Tumedates toonides ja filmiliku süžeega noortelugu tõmbasid su lihtsate võtetega sündmuste keskele. Ema kadumine, vanatädi Asta surm ja psühhopaadist isa - need olid esimese osa märksõnad. Raamatu lõppedes jäid kõik otsad lahtisteks ning järje ilmumine oli enam kui kindel.
Triloogia teise osa alguses saab Stellast lastekodulaps. Minu üllatuseks kujutab Piiper lastekodus valitsevat õhkkonda ning seal toimivaid suhteid (laste omavahelisi ja kasvatajatega) positiivses võtmes. Ei ole mingeid rivaalitsevaid klikke, üdini vastikuid kasvatajatädisid, vaimset ja füüsilist vägivalda nõrgemate suhtes. Stella sulandub kiiresti ja leiab toanaaber Annabeli näol ka uue sõbra.
Üheks häirivaks kõrvalliiniks kujuneb Stella sõbranna Kärdiga toimuv. Kui Stella isa oli triloogia esimeses osas psühhiaatriahaiglast just välja saanud, siis ma tõsiselt lootsin raamatut lugedes, et Kärt saab selle just vabanenud trellitatud akendega palati omale. Lugu hakkas aina enam Glenn Close'i ja "Fatal Attractioni" suunda minema. Tekkis ikka suur soov Kärdile selle sama raamatuga vastu pead virutada ja öelda "F%#£! Get your shit together!!!" Nii ebameeldiva kirjandusliku tegelasega pole ma ammu kohtunud.
Pealiin ehk Stella ema salapärane kadumine liikus raamatu jooksul samuti natuke edasi, kuid üldjoontes vaevles romaan "keskmise lapse sündroomi" all. Täiteks olevad kõrvalliinid ja ettevalmistused pealiini kulminatsiooniks muudavad kokkuvõttes teose õõnsaks. Esimesele osale omane olnud tõmme on kahjuks kadunud. "Tõde või tegu: Ema saladus" on küll triloogia seisukohalt vajalik, kuid iseseisvalt kahvatu tekst.
Triloogia teise osa alguses saab Stellast lastekodulaps. Minu üllatuseks kujutab Piiper lastekodus valitsevat õhkkonda ning seal toimivaid suhteid (laste omavahelisi ja kasvatajatega) positiivses võtmes. Ei ole mingeid rivaalitsevaid klikke, üdini vastikuid kasvatajatädisid, vaimset ja füüsilist vägivalda nõrgemate suhtes. Stella sulandub kiiresti ja leiab toanaaber Annabeli näol ka uue sõbra.
Üheks häirivaks kõrvalliiniks kujuneb Stella sõbranna Kärdiga toimuv. Kui Stella isa oli triloogia esimeses osas psühhiaatriahaiglast just välja saanud, siis ma tõsiselt lootsin raamatut lugedes, et Kärt saab selle just vabanenud trellitatud akendega palati omale. Lugu hakkas aina enam Glenn Close'i ja "Fatal Attractioni" suunda minema. Tekkis ikka suur soov Kärdile selle sama raamatuga vastu pead virutada ja öelda "F%#£! Get your shit together!!!" Nii ebameeldiva kirjandusliku tegelasega pole ma ammu kohtunud.
Pealiin ehk Stella ema salapärane kadumine liikus raamatu jooksul samuti natuke edasi, kuid üldjoontes vaevles romaan "keskmise lapse sündroomi" all. Täiteks olevad kõrvalliinid ja ettevalmistused pealiini kulminatsiooniks muudavad kokkuvõttes teose õõnsaks. Esimesele osale omane olnud tõmme on kahjuks kadunud. "Tõde või tegu: Ema saladus" on küll triloogia seisukohalt vajalik, kuid iseseisvalt kahvatu tekst.
Andmed:
Kristi Piiper, Tõde või tegu. Ema saladus, Varrak, 2016, lk 256
Linke netiilmast:
"Tõde või tegu: Ema saladus" ELLU's
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar