Eestlaste traditsiooniline viis puhkamiseks võib paljudele teistele rahvastele näida pentsik. Kui eestlane saab suvel paar nädalat töölt lõpuks vabaks, siis ta lükkab pere ja pool elamist autosse ning pistab otsejoones linnast teadmata suunas ajama. Kuskil metsade või põldude vahel on ootamas teda üks väike suvila, kus hein ja malts (eestlane kutsub seda muidugi tsiviliseeritud rahvaste eeskujul muruks) on juba rinnuni kasvanud ning hiired on pererahva puudumisel korralikult pidu pidanud. Eestlane muidugi sellist korralagedust ei salli ning veedab suurema osa oma kallist puhkusest suvilas korda luues, et puhkuse viimasel päeval rahulolevalt õue peal ringi vaadata ja nentida, et nüüd näeb koht juba täitsa elamiskõlblik välja. Pere lükatakse taas autosse ja sõit linna võib alata. See suvi sai korralikult puhatud!
Sellisest eestlastele igiomasest puhkamisviisist räägib ka Ilmar Tomuski lasteraamat "Pöörane puhkus Parakatkus". Küll seal ehitatakse uut kemmergut, võetakse võsa maha ja parandatakse katust. Kõike seda tehes ei kosta ühegi pereliikme suust kordagi torinat ega küsimust "Miks me seda teeme?", sest kõiki neid tegevusi tehakse ju koos. Tomusk on oma raamatus suutnud kujutada üht täiesti tavalist, aga samas ideaalselt toimivat perekonda. Koos pannakse käed külge ning koos nauditakse tehtu vilju. See on suurepärane raamat, mida lugeda oma toas vihmastel sügisõhtutel ning vaikselt unistada ühest metsade vahel unne suikunud kollasest majakesest ja kunagi saabuvast suvest.
Andmed:
Ilmar Tomusk, Pöörane puhkus Parakatkus, Tammerraamat, 2010, lk 160
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar