Karin Hallas-Murula - Eesti teatrimajad (2023)

Kui jätta kõrvale kodu ja koolimaja, siis ilmselt veedan ma kõige rohkem oma aega erinevates Eesti teatrites. Nagu igal teatrisõbral, nii on ka minul välja kujunenud omad lemmikud, kuhu õhtuti suurema rõõmuga sammud sean. Lisaks lavalt saadud elamusele on omaette kogemus jalutada etenduse eel või vaheajal mööda maja oma "kohustuslikke ringe".

Eks minusuguseid on veel palju, sest Karin Hallas-Murula raamat "Eesti teatrimajad" on järjekordne tõestus selle kohta, kui väga me rahvana teatrit armastame. Mängigu näitlejad rabas, küünis, talumajas, hobuveskis, mõisahäärberis, vabrikuhoones või suures teatrimajas - meie tuleme kohale! Ja oleme seda teinud juba üle pooleteise sajandi. 

Hallas-Murula raamatu kohta sobib suurepäraselt "Maailma otsas: Pildikesi heade inimeste elust" pärit lause "Sai nutta ja naerda!", mida teatrisõber Vooremäe iga teatrietenduse järel kasutas. Meie teatrimajade ajalugu on täis suuri eneseületusi ja kauneid arhitektuuripärle, mis siiani ootavad iga õhtu tulede säras teatrisõpru. Kuid kahjuks ka otses ja kaudses mõttes tuld ja tõrva. Kui palju kaunist on hävinud, hävitatud või lastud hävida? Kui palju on jäänud omakeskis vaidlemise tõttu tegemata või venima? Õnneks on tänu vaidlemisele ka halbu asju tegemata jäänud. Näiteks oli ühel hetkel 1930. aastatel laual ka Eesti draamateatri (tollal küll veel Tallinna saksa teatri) hoone lammutamine. Aga sõjaeelse Vanemuise hoone saatus kriibib ikka, kui vaatan vanu fotosid.

Aga kui me teatrit nõnda ei armastaks, siis ei läheks meile ka rahvana korda, mis saab Estonia ooperiteatrist (juurdeehitus vs. uus teatrimaja). Meil ei oleks inimesi, kes on aastakümneid käinud oma Kolgata teed Tallinna linnateatri valmimise nimel. Isegi Narva jõudis teater peale aastakümneid tagasi. Me lihtsalt ei oska teisiti.


PS: Mina ootan kannatamatult selle aasta sügishooaega, et seada sammud meie teatrimajade uue peatüki suunas Laial tänaval. Kindlasti saab nutta ja naerda. :)

Andmed:

Karin Hallas-Murula, Eesti teatrimajad: Kaskedega küünidest tänapäeva arhitektuurini, Eesti Teatriliit, 2023, lk 320

Linke netiilmast:
Robert Treufeldti arvustus Sirbis

Ave-Marleen Rei - Rästiku pihtimus. Marje Metsur (2016)

"Rästiku pihtimust" sattusin lugema tänu Mihkel Muti kirjutatud raamatule Mati Undist, kus mitmes kohas viidatakse Ave-Marleen Rei kirjutatud Marje Metsuri eluloole Undi Noorsooteatri/Tallinna Linnateatri perioodi kirjeldavas peatükis. Metsur oli kindlasti üks Undi näitlejannadest, keda ta lavastajana usaldas ja oma tolle perioodi lavastustes ohtralt rakendas. Ja Unt oli jällegi üks Metsuri ihulavastajatest, kelle olemasolust ja positiivsest mõjust näitlejate karjäärile tihti räägitakse. Mõlemale oli see nende teatritee üheks tippajaks.

Kuna mina ise polnud sel ajal veel sündinudki, siis "Rästiku pihtimust" lugema asudes arvasin, et mul endal puudub Metsuri kui näitlejaga isiklik kokkupuude täielikult. Kuid tuli välja, et ma olin siiski näinud lausa kolme lavastust 10-15 aasta eest, kus Metsuri mängis ("Sild", "Puhastus" ja "Peko"), millest Jaan Tätte kirjutatud ja Jaanus Rohumaa lavastatud "Sild" oli üks mu kooliaja säravamaid teatrielamusi. 

See tekitas rohkem huvi (näitlejate monograafiaid on ikka põnev lugeda, kuid ma võtan ikka enne kätte raamatu näitlejast, keda olen näinud ise lavalaudadel) ja nõnda oligi kohe põnevam minna Rei raamatu abil ajarännakule avastama ühe näitlejatee keerdkäike. Võrumaa metsade vahelt teatrikooli Tallinnas, kursusega oma teatri asutamine, rollinäitlejast staariks sirgumine,  valus "lahkumine" Linnateatrist ning uue hingamine Lõuna-Eestis. See teekond on täis sära ja valu, ootamist ja leidmist, aga ennekõike suurt armastust teatri ja näitlejatöö vastu. Viimase vahendamine peaks olema iga hea teatriraamatu esmane eesmärk ning "Rästiku pihtimus" sai selle ülesandega kenasti hakkama.

Andmed:

Ave-Marleen Rei, Rästiku pihtimus. Marje Metsur, Tänapäev, 2016, lk 280

Linke netiilmast:

Lavastus "Rästiku pihtimus" Jupiteris

Liina Pihlak - Elu puu (2021)

Näitlejad, lavastajad ja teatrijuhid on alati olnud prožektorite säras. Seda nii oma teatriteel kui ka hiljem lugematutes raamatutes, filmides, telesaadetes või teatriloolaste artiklites. Eestlased on ju täitsa hullud teatri järele. Seda näeb igal õhtul kell 19.00 erinevates järsku pimedaks minevates saalides kui ka septembris toimuva Draama festivali ajal trükivalgust nägeva "Teatrielu" statistikast. Me lihtsalt armastame oma näitlejaid lavalaudadel näha ja neist ka raamatuid lugeda (endagi kodus olev teatrile pühendatud riiul hakkab raamatutele vaikselt kitsaks jääma).
 

Aga kogu selle lavasära ja õhtut lõpetava aplausi taga on tegelikult ju kümnete ja sadade inimeste töö, kelle nimed jõuavad heal juhul kavalehtedele, kuid tihti mitte sedagi. Inimesed, kelle teatritee võib olla isegi põnevam, kui mõne ooperiprimadonna oma. 

Ühe sellise eluloo otsa komistasin ma tänu hiljuti loetud Mihkel Muti raamatule Mati Undist, kus korduvalt viidatakse Liina Pihlaku raamatule "Elu puu". Kummalisel kombel polnud see raamat seni minu radarile sattunud. Liina Pihlaku oli aastaid kunstnikuks Vanemuises,  ETV-s ja Tallinnfilmis. Ta töötas koos Kaarel Irdi, Epp Kaidu, Mati Undi, Grigori Kromanovi ja Ago-Endrik Kergega! Ta oli teatriuuenduse keskel, Irdi tõusu ja languse tunnistajaks, Nukitsamehe kodu arhitekt ning Kallewi-Boegg nr 1 tegelik leiutaja. Ja kõigele sellele lisaks olid ta vanemad Kersti Merilaas ja August Sang. See elu on raamatut väärt! 

"Elu puud" lugedes istuksid otsekui mitmed sügisõhtud koos vanatädi Liinaga õdusas köögis, rüüpaksite koos teed ja kuulaksid tema pajatusi. 1930ndate aastate lõpu Tartu, kuldsed kuuekümnendad või ajuvaba stagnaaeg - kõik see on kuulamist/lugemist väärt. Kohati küll Liina kordab end, aga sellest pole tegelikult midagi. Eks mälu käibki kummalisi radu. Peamine on, et need said kirja ja ei vajunud unustuse hõlma. Me ehk ei taha seda endale veel tunnistada, aga just vanatädi Liinade põlvkond on meie seast varsti lahkunud. Kuid veel on võimalik nende lugudest osa saada. Leiame selle aja, aurava teetassi ja sätime end mugavalt kuulama. 

Andmed:

Liina Pihlak, Elu puu: Minu vanematest Kersti Merilaasist ja August Sangast ja minu elust teatris, filmis ja televisioonis, Tänapäev, 2021, lk 368

Linke netiilmast:
Eeva Park raamatust rääkimas saates "Loetud ja kirjutatud"

Mihkel Mutt - Liblikas, kes lendas liiga lähedale (2023)

Kui olin lõpetanud Mihkel Muti kirjutatud raamatu "Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg", võtsin lahti oma loetud raamatute faili, et vaadata, mis mul aastate jooksul on Undist loetud. Failis olnud nimekirja süüvides nägin, et olin läbi lugenud just Undi kahte esimesse loominguperioodi jäänud teosed (Muti jaotuse järgi hõbeajastu kuuekümnendatel ja kuldajastu seitsmekümnendatel aastatel).

Mäletan, et  keskkooli ajal ja ülikooli esimestel aastatel sai väga süstemaatiliselt loetud eesti kirjanike loomingut (jutti kogu Ristikivi looming, järgmiseks kogu Kross jne), aga Unt jäi pooleli. Mutt ütleb samuti oma raamatus, et Undi looming võib kohati nooremal lugejal hinge kinni lüüa. Ilmselt juhtus see ka minuga. Aga nüüd tuleb tõdeda, eriti tänu Muti enda mõnusalt paksule raamatule, et olen juba rohkem lugenud Undist kui Unti ennast. 

Tänu Muti raamatule on siiski plaan ka mõnedele Undi hilisemale romaanile oma võimalus anda. Samas tunnen sisimas, et Unt ei ole ega vist ka saa "minu kirjanikuks". Kuid samas Muti raamatut lugedes oli mu kõige kurvem tõdemus, et suure tõenäosusega oleks Unt olnud "minu lavastaja". Kogu see mängulisus, vihjelisus ja olukordade/(soo)rollide pea peale pööramine. Tuled teatrist kaaslasega teatrist välja ja terve kodutee saate arutada/tõlgendada et huvitav, mis lavastaja küll selle või teise vihjega mõtles. Unt ise turtsub vaikselt teatri puhvetis naerda ja nendib, et vähemalt polnud publikul igav.

Aga kahjuks avastasin teatri võlumaailma enda jaoks just siis, kui Undi teatri- ja elutee oli lõppemas, ja nõnda ei ole ühtki tema lavastust näinud (mäletan veel "Aida" ümber olnud melu ja Üllar Saaremäed "Suvekooli" reklaamklipis kirvega puid lõhkumas). ERRi arhiivis on küll õnneks terve hulk Undi lavastusi järelvaadatavad (eriti Noorsooteatri aegsed tööd), kuid televiisorist teatrit pole me pea kunagi vaadata suutnud (Nüganeni "Armastus kolme apelsini vastu" on üks suur erand).

Mutt nendib raamatu lõpus, et selle kirjutamise üheks eesmärgiks võiks olla värskendada meie kõigi ühismälu Undist kõige avaramas mõttes, et ka uuemad põlvkonnad mõistaksid, kellega oli tegemist. Samuti annab see uutele lugejatele kätte terve kimbu võtmeid, mille abil on Undi loomingut võimalik enda jaoks avastada ja mõtestada. Mälu ja mäletamine on meie väikesele kultuuriruumile ääretult oluline, nii tuleb teha suur kummardus Mihkel Mutile, et ta sellise suure töö ette võttis ning oma sõpra, kolleegi ja laiemalt üht tervet põlvkonda portreteeris. Ning nõnda pole see raamat kindlasti lugejatele mitte hüvastijätt, vaid esma- või taaskohtumine Matiga. Seega: "Tere, kollane kass!"


PS: Kõige väiksem nurin nurinate seas - raamatu lõpus oleks võinud olla Mati Undi teoste ja lavastuste loetelu. Tean, et "Undi-juttude" lõpus selline nimekiri juba oli, aga topelt ei kärise.

Andmed:

Mihkel Mutt, Liblikas, kes lendas liiga lähedale: Mati Unt ja tema aeg, Fabian, 2023, lk 472

Linke netiilmast:
Jaanus Kulli artikel Õhtulehes

Teet Korsteni arvustus Postimehes

"Lugusid Mr. Ge’st, August Gailitist" (2020) & Aivar Kull "August Gailit" (2022)

Kummaline on mõelda, et ÜLEMÖÖDUNUD sajandil sündinud ning juba üle 60 aasta tagasi manala teed läinud August Gailit on üks minu elu enim mõjutanud inimesi. Selle peamiseks põhjuseks on muidugi tema romaan "Toomas Nipernaadi", mida sattusin lugema üheksandas klassis ja mille suurest mõjust olen juba eelnevalt siin blogis kirjutanud. Eks selle raamatu mõju olulisus on nüüd aastate möödudes lihtsalt aina enam kristalliseerunud.

Kui paljude meie kirjanduse suurkujude elulood on üksipulgi läbi uuritud (ilmunud on riiulite viisi monograafiaid, päevikuid ja kirjavahetusi), siis August Gailit elu- ja kirjanikutee on seni jäänud selgelt näiteks Tammsaare, Tukla või Underi varju. Üheks põhjuseks on kindlasti pagulase staatus (Nõukogude võim kasutas muidugi väljendit "riigireetja"), mis Gailiti aastakümneteks meie kirjandusmaastiku perifeeriasse sundasumisele saatis (seda koduvabariigist vaadatuna). Siinne lugeja sai uustrükkide ja hilisemate teostega tutvuda peale autori surma (surnud kirjanikus Nõukogude võim enam nõnda suurt ohtu oma eksistentsile ei näinud) või alles Eesti taasiseseisvumise järel.

Teine põhjus oli Gailiti enda teadlik varjus püsimine (eriti Siuru järgsetel aastakümnetel) ning ka paljude eraarhiivis olnud dokumentide hävimine/hävitamine. Kui siia juurde panna veel kirjaniku enda poolt ringlusesse lastud huumorina mõeldud kuulujutud (peamiselt puudutasid need tema nooruspõlve ja päritolu), siis ongi igati mõistetav, et uurijatele on Gailiti elutee lahtikirjutamine paras väljakutse. Loominguteega on asjad muidugi lihtsamad, sest teoste ajakirjanduses ilmunud retsensioonid ja intervjuud Gailitiga on arhiivist kenasti leitavad (õnneks on selle töö lihtsamaks teinud ka Ilmamaa kirjastuses ilmunud kogumik "Lugusid Mr. Ge'st, August Gailitist" ning Gailiti enda artiklite kogumikud "Eesti mõtteloo" sarjas). Lihtsalt on vaja pühendunud uurijat, kes sellest kõigest end läbi näriks ja Gailiti loo kirja paneks.

Selleks pühendunud uurijaks on osutunud Aivar Kull, kelle Gailiti monograafia annab küll ammendava pildi Gailitist kui loovisikust, kuid inimesena jääb mr. Ge siiski kaugeks (Sirje Kiini Marie Underi monograafia või Elem Treieri "Tammsaare elu härra Hansenina" haaret ei ole). Kulli monograafia tugevaim osa on Gailiti kirjanikutee kujutamine (esimestest katsetustest, mida autor ka ise hiljem maha soovis vaikida, kuni pagulasaastateni välja) ja sellega kaasas käinud kriitika analüüsime, mis nüpeldas suurema või väiksema innuga Gailiti teoseid aastakümneid. Soovitakski Kulli monograafiat eelkõige neile, kes on Gailiti mõne teosega juba tutvust teinud ning tema stiil ja fantaasialend on neile meeltmööda olnud. Nõnda saad võimaluse tutvuda natuke teoste tagamaadega ja leiad ehk ka midagi uut lugemiseks meie klassiku teoste hulgast (endal tekkis soov "Isade maa" uuesti käsile võtta).

Andmed:

Aivar Kull, August Gailit: Lahtiste allikate poole, Ilmamaa, 2022, lk 400
Hando Runnel (koostaja), Lugusid Mr. Ge’st, August Gailitist, Ilmamaa, 2020, lk 384

Linke netiilmast:

Raimu Hansoni arvustus Tartu Postimehes

Janika Kronbergi arvustus Keeles ja Kirjanduses
Brita Meltsi arvustus Keeles ja Kirjanduses
Raimu Hansoni arvustus Tartu Postimehes
Aivar Kulli arvustus ERRi kultuuriportaalis