Maniakkide Tänav - Muinaskuningas Online #1: Manatar (2024)

Tuleb tunnistada, et Maniakkide Tänava kõige uuem romaan on olnud senise suve lugemiselamus #1. Eks peamiseks põhjuseks on minu enda suur huvi avatud maailma tüüpi video- ja lauamängude vastu (open world games), kus sul on küll mingi üldine lugu ja eesmärk, aga tegelikult võid sammud seada kuhu tahad ja kujundada ise oma tegelase lugu. Kui tahan, siis otsin kadunud aaret süngest metsast. Äkki astun hoopis mõne üliku teenistusse. Või karjatan vaikselt lambaid ja kogun rikkust kaupmehena.

Nüüd on nende mängude kõrvale tekkinud selliseid maailmu ja nendes mängimise kogemust edasi andev kirjandusžanr - mängurikirjandus (LitRPG ehk Literary Role Playing Game), millest pikemalt kirjutab Maniakkide Tänav ka oma romaani järelsõnas. Ise on ta selgelt ka meie kirjandusmaastikul selle uue kirjandusžanri pioneeriks ja tutvustajaks (noorteraamat "Viivuranna Online" ning jutt kogumikus "Libakass"). 

Romaan ise on lugu perekonnast (ema ja poeg), kes üritab reaalses maailmas tekkinud raskest olukorrast (ema haigus ja üüratud ravikulud) leida väljapääsu teenides raha arvutimängu "Muinaskuningas Online" (muinasjutuline viikingiaegne maailm) mängides ja striimides. Eks siin peitubki mängurikirjanduse tähtis tasakaalupunkt - lugejale peab korda minema nii mängur kui mäng. Maniakkide Tänava romaanis on see tasakaal enam-vähem paigas, kuigi lugedes tundsin tihti samastumist Katiga, kes soovis oma reaalsusest põgeneda, VR-komplekti pähe panna ja muinasjutulist maailma avastama minna. Korda läks ka Kati ja ta poja tegemised reaalses maailmas, kuid tõmme virtuaalmaailma poole oli väga selge (eks põhjuseks oli ka Kati mängitav tegelaskuju, kes väga sümpatiseeris). Ütleme, et mängu arendajad olid teinud väga head tööd.

Veel tahan ära mainida, et mängurikirjandus ei sobi kindlasti kõigile lugejatele, sest tekstis on väga palju sellele žanrile omast tegelaskuju tasemete, oskuste, statistika ja missioonide kirjeldamist (eriti romaani alguses, kui Kati tegelane uusi tasemeid järjest saavutab). Usun, et see võib osadele lugejatele tüütuks muutuda või lausa minema hirmutada. Eks lähiaastad näitavad, kas Maniakkide Tänava jääb selles kirjandusžanris üksiküritajaks või kerkib kõrvale ka teisi. Mina jään igatahes Kati ehk Kassiraiba uut striimi ootama. Kole kangesti tahaks teada saada, mis saladusi ja võimalusi kuningliku meremao hõbekroon ikkagi peidab.

Andmed:

Maniakkide Tänav, Muinaskuningas Online #1: Manatar, Lummur, 2024, lk 288

Linke netiilmast:

Artur Räpi arvustus Reaktoris

Agur Tänav mängurikirjandusest Reaktoris

Libakass (2024)

Kui "Libakass" sai loetud ning asusin sellele raamaturiiulis kohta otsima, siis jäi kohe silma erinevatele teemadele pühendatud kodumaiste ulmekogumike hulk, mis viimase kümnendi jooksul on ilmunud. Nõiad, elavad surnud, alternatiivsed ajaloosündmused, Kreutzwaldist inspireeritud lood, lootus - kõik need, ja nüüd ka kassid, on saanud omale eraldiseisva ulmejuttude kogumiku (lisaks "Täheaja" erinumbrid kliimamuutustest ja Veenusest). 

Tundub, et eesti ulme fännil oleks patt lugemisvara üle nuriseda (eriti lühiproosa vallas). Igaühele peaks sobima midagi hamba alla. Ning lisaks teemakogumikele ilmub meil ka autorikogumikke täitsa kenas tempos (hiljuti näiteks Kalmstenilt ja Weinbergilt). Kuid kas ulmekiisude kogumik tõuseb eelmainitute seast millegi erilisega esile (peale oma temaatika)? Kas ka koerasõbral on põhjust seda kätte võtta?

Esimesele küsimusele tuleb eitavalt vastata. Kui võrrelda eelmainitud teemakogumikega, siis kattuvad autorite nimed suures osas ning ükski kirjanik ei üllata otseselt millegi uuega. Harglalt kergelt erootiline ja kõhe lugu külaelust Lõuna-Eestis. Maniakkide Tänavalt talle viimastes raamatutes juba omaseks saanud arvutimängu laadis seiklusulme. Jansilt talle omaselt musta huumoriga pikitud tekst, kus väga kiiresti kisub mõnusalt sõgedaks. Teiste autorite tekstidest oli ehk meeldejäävaim lugemiskogemus Meelis Krafti humoorikas "Lähetus".

Aga vastus teisele küsimusele? Jah, koeraomanikust ulmefännil on põhjust "Libakass" kätte võtta. Kiisud jooksevad lugudes küll ringi (mõnes on kesksemal kohal, teises pigem lihtsalt taustal), kuid kokkuvõttes on tegemist siiski klassikalise ulmekogumikuga, kus omale leiab lugemist nii sci-fi kui ka fantaasiakirjanduse austaja. Kassisõpradele ja loomakaitsjatele ütlen lõpetuseks väikese vihjena, et muretsemiseks pole põhjust. Kuigi mitmed kassid on kogumikus suuremas või väiksemas (surma)ohus, siis nende lugude kirja panemisel ükski miisu ei jäänud ilma ühestki oma üheksast elust.

Andmed:

Jana Raidma & Joel Jans (koostajad), Libakass. Üheksa ulmelist kassilugu, Lummur, 2024, lk 324

Linke netiilmast:

Raamatu esitlus Tartu Kirjanduse Majas

Jüri Kallase arvustus Reaktoris

Elar Haljase arvustus Reaktoris

Maniakkide Tänav - Viivuranna Online (2021)

"Viivuranna Online" tõi mulle kohe meelde koroonaperioodi alguse, kui kõik koolid olid juba paar kuud distantsõppel, ja üks õhtu hakkasin oma üheksanda klassi poistega mängima netis üht vana arvutimängu (Smokin' Guns), kus suhteliselt kandilised kauboid ajasid üksteist mööda linna revolvritega taga. Lisaks mängulustile oli nende sessioonide peamiseks eesmärgiks lihtsalt õpilaste omavaheline suhtlemine, mis oli uues olukorras järsku kokku kuivanud. Oleks meil olnud Maniakkide Tänava noortekas kirjeldatud virtuaalreaalsuse võimalused, siis oleks need koroonakuud mentaalselt palju kergemalt ja kiiremini möödunud. 

Kui Heli Künnapas ja Lille Roomets panid mõned kuud tagasi Viivuranna gümnaasiumi noored kõiksugu suhtedraamade keskele, siis Maniakkide Tänav viib nad hoopistükkis virtuaalsesse Eesti Wabariiki, kus noored peavad hakkama (liba)kommunistidega madistama. Kuulid vihisevad, pead lendavad ning veri voolab ojadena. Autori käekiri on selgelt äratuntav, kuid siiski natuke nooremale lugejale sobivamaks tuunitud. Kui tuua filmimaailmast võrdlus, siis Maniakkide Tänava tekstidele üliomane R reiting on sel korral muudetud PG-13. 

Samas tundub, et raamatu maht pani autori mänguruumile kergelt piirid peale, sest tema teisi tekste teades, siis oleks ta kindlasti veel tahtnud seal väikelinnas nende kommunistidega mütata ja natuke granaate loopida. Kuid noortele küberpunki ja ulmet tutvustava tekstina on "Viivuranna Online" väga pull tekst, mis ei võta end kordagi liiga tõsiselt ja läheb mõnuga mänguga kaasa. To be continued..

PS: Pean ära märkima, et ma pole kunagi ühtki noort kuulnud kasutamas sõna DÄNGIT. Aga ehk on see mõnes teises Eesti piirkonnas kasutuses?

PPS: Virtuaalmaailmas võib muidugi kõik olla, kuid ajaloo õpetamiseks mõeldud virtuaalreaalsuses ei tohiks Viktor Kingissepp ja president Päts siiski kohtuda. ;)

Andmed:

Maniakkide Tänav, Viivuranna Online: Teine raamat, Heli Kirjastus, 2021, lk 144

Linke netiilmast:
Kert Vasemäe arvustus Reaktoris