Just raamatupoodidesse jõudnud Berit Sootaki "Ilmalinnu laul" on osade mu seitsmendike ja kaheksandike enim oodatud raamat sel aastal. Kõik, kes minu soovitusel või ise sattusid lugema "Viimast hingelindu", olid sarja esimesest osast suures vaimustuses (tean isegi üht õpilast, kelle kogu pere selle üksteise järel läbi luges). Kõik nad tahtsid teada, kuidas kõige põnevama koha peal pooleli jäänud lugu jätkub ning mis Sädest ja Kaurist edasi saab. Lubasin neile, et annan kohe teada, kui uus osa peaks ilmuma ja nüüd on minu enda eksemplarile koolis juba väike saba tekkinud.
Säde, Kauri, Susi ja teiste eriliste lugu võtab sarja teises osas juba natuke laiemad mõõtmed. Kuigi loo keskseks teemaks on ikkagi Säde kasvamine hingelinnuna (enda võimete, staatuse ja ainulaadsuse avastamine ja sellega leppimine) ja suhe Kauriga, siis "Ilmalinnu laulus" tõuseb veelgi tugevamalt fookusesse Sündikaadi ja lehelindude vaheline võimuvõitlus eriliste maailmas. Sellest tulenevalt on osa tegevusest viidud Tallinna (Veriora mõisakool on siiski loo keskpunktiks), kus asub Sündikaadi peakorter ning leiab aset ka romaani kulminatsioon.
Isiklikult tundsin kõige rohkem puudust just Veriora õpilaste ja õpetajate suuremast kujutamisest, kuid eks see ole minu mingi kummaline õpetaja kiiks (loo seisukohalt poleks see muidugi eriti mõistlik olnud). Kui nuriseda, siis vist samade puuduste üle, mis esimese osagi puhul (tegelaste osad otsused tekitasid kummastust, natuke palju "õnnelikke juhuseid"), kuigi kokkuvõttes on autor kirjanikuna kindlasti sammukese edasi teinud. Usun, et minu õpilased jäävad ka "Ilmalinnu lauluga" igati rahul ning hakkame koos ootama järgmist raamatut Sädest ja Veriora koolist (autor jättis lõpus ukse võimaliku järje jaoks igatahes irvakile).
Andmed:
Berit Sootak, Ilmalinnu laul, Raudhammas, 2020, lk 290
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar