Armin Kõomäe novellikogu "Minu Mustamäe" sattus mu öökapile, kuna teos oli nomineeritud selle aasta Stalkeritel "Parima kogumiku/antoloogia" kategoorias. Kuid enne lugema asumist uurisin, kes on üldse selline kirjanik nagu Armin Kõomägi? Nimi seostus mul ainult Loomingu kirjanduseaasta ülevaadete ja häguselt Tukla novelliauhinnaga. Kuid Wikipeedia abikätt kasutades tuli välja, et tegemist on ennekõike hoopis ärimehega. Mõtlesin, et eks meil neid ärimehi ole ennegi nähtud, kes järsku edevusest ka kirjatööd proovivad ning oma kulu ja kirjadega isegi luulekogusid välja annavad. Väike eelarvamus hinges asusin huviga nende "ulmeliste" Mustamäe lugude kallale.
Kogumik jaguneb kaheks kaheksast novellist koosnevaks osaks. Esimest kaheksat novelli koondab pealkiri "Mustamäe lood" ning nende lugude peategelaseks, kõrvaltegelaseks, keskkonnaks, kangelaseks, armukeseks ja vaenlaseks ongi see "mäe" otsas asuv linnaosa. Mustamägi tundub nende lugude põhjal olevat üks ääretult müstiline, kuid samas sõbralik ja omanäoline paik. Tavaline kõrvutamine meie teiste "magalatega" ei taha kuidagi pädeda. Mis teeb siis Mustamäe nii eriliseks? Eks põhjuseks ole ikkagi see, et Mustamägi on väikese Armini mängumaa. Koht, kus sai üles kasvatud, koolis käidud, süütus kaotatud ja esimene viinapudel tühjaks joodud. Noorusmaa nostalgia on üks ääretult tugev emotsioon, tahame seda endale tunnistada või mitte. "Mustamäe lugude" kaheksa novelli moodustavad tugeva ja kokkusulanduva terviku. Isegi osad tegelased ja motiivid kanduvad ühest novellist teise edasi. Jääb mulje, et tegemist oleks ühes viiekordses "paneelikas" elavate ja tegutseva naabritega. Korralikke pärleid on selles raamatu osas kohe mitu: "Minu Mustamäe", "Kaunitar ja koletis" või "Ekskursioon".
Kõomäe novellikogu teine pool kannab nime "Muud lood" ja sisaldab samuti kaheksat novelli. Esiteks tundub pealkiri "Muud lood" kuidagi mõttelaisa või kergemat teed minemisena. Palju paremini oleks sobinud neid novelle raamistama pealkiri "Ületöötanud ärimehe lood" või "ISO standarditele mittevastava Ärihai lood". Hingeline ja stiililine sugulus novellikogu esimese poolega on säilinud, kuid aja ja ruumi mõõtmed on tunduvalt avardunud. Nende lugude peategelasteks on oma elu ja reaalsusega kimpus olevad ärimehed. Üks kõige korduvamaks motiiviks on minestamine või oksendamine. Ärimeeste kehad ei suuda enam stressi ja pingega toime tulla ning hakkavad otsima väljapääsu sellest materiaalsest maailmast. Siin leiame tugeva puutepunkti ühe teise kirjanikuga, nimelt Mehis Heinsaarega. Sarnaselt Heinsaarega on ka Kõomäe novellides tugevalt esindatud maagilise realismi või kogunisti sürrealismi elemente. Reaalsuse muundumised ja põgenemised sellest maailmast on sarnased, aga ainult ruumid on erinevad. Heinsaarel Tartu ja Supilinn, Kõomäel Tallinn ja Mustamäe. Üks natuke samblikum lõunaeestlane, teine paekivisem põhjaeestlane. Teise osa parimateks novellideks on "Teist põlve kaevur" ja "Viis minutit normaalne".
Novellikogu lõpuks tuleb enesele tunnistada, et ärimehest kirjanikul on stiili, fantaasialendu ning ohtralt omapärast ja teravat huumorisoont. Kõomäe tugevuseks tuleb pidada ka oskust oma novelle lõpetada. Puänt pole enam ammu meie novellikirjanikele nii enesestmõistetav nähtus ning kalduvus "avatud lõpuga" novellide suunas on üleüldine. Kõomägi on leidnud oma kogus tasakaalu avatud ja suletud lõpuga novellide vahel ning tõelise lugemiselamuse annavad mõlemad. Soovitan seda kogumikku kõigile, olenemata kas teil on omal isiklik suhe Mustamäe ja sealsete inimestega või mitte.
PS: Väike märkus Stalkeri nominatsiooni aadressil! See kogumik ei peaks kandideerima parima ulmekogumiku kategoorias. Kogumikus leidub täpselt üks ulme alla kvalifitseeruv lugu - "Ekskursioon" (muuseas tegemist on minu lemmikuga kogumikus). Ülejäänud lood saab žanriliselt määratleda, kas realismina või maagilise realismina. Üks ulmejutt ei tee veel kogumikust ulmekogumikku! Kas 49% või 51% teeks on juba laiem küsimus.
Andmed:
Armin Kõomägi, Minu Mustamäe, TUUM, 2013, lk 272
Linke netiilmast:
"Minu Mustamäe" ELLU-s
Indrek Hargla arvustus Loomingus
Kaarel Kressa intervjuu Armin Kõomäega Eesti Päevalehes
Jan Kausi arvustus Postimehes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar