Reeli Reinausi eelneva loominguga olen üpriski hästi kursis, tema nooremale ja keskmisele koolieale mõeldud seikluslikud raamatud olen kõik läbi lugenud ning üpriski rahule jäänud ("Mõistatus lossivaremetes", "Nõidkapteni needus"). Asudes lugema romaani "Praktiline nõiakunst" olid ootused juba kindlalt paigas - seikluslik noorsooromaan, sekeldustesse sattuv sõpruskond, väheke eesti rahvausundit ja üleloomulikke nähtusi. Ehk 100% eestimaine Reinaus! Neid lootusi kinnitas ka raamatu kaanekujundus ja pealkiri.
Olles ennast otseselt läbi närinud esimesest kümnest peatükist olin selgusele jõudnud järgmistes aspektides:
1) Romaan pole mõeldud nooremale koolieale, vaid kategoriseerub kõige paremini noorsookirjanduse/young-adult fiction kategooriasse. Ääriselt harv nähtus eesti kirjandusmaastikul.
2) Raamatu erkpunane ja kiisukestega kaanekujundus on ääretult eksitav ning ei lähe raamatu sisu ning meeleoluga üldse kokku.
3) Samuti ei ole ka raamatu pealkirjal sisuga erilist seost. Nõiakunst on raamatus tõesti olemas, kuid selle (teadlikku) praktiseerimist esineb raamatus niivõrd vähe, et selle alusel romaani pealkirjastada on küll väheke ebakohane.
Raamatu lõpuks tekkis tunne, et pealkiri ja kaanepilt olid valitud ainult turundamise eesmärgil. Sihtgrupiks olid võetud kõik Eestis elavad esoteerikud, horoskoopide lugejad ja nõid Nastja/Pauksonide fännid. Raamatu sisu arvestades oleks kaanekujunduse põhivärviks sobinud midagi palju tumedamatoonilisemat (näiteks raamatus mainitud enda saba neelava mao kujutis). Kuid kirjastuses töötavad inimesed tea vast paremini, kuidas teoste müüginumbreid suurendada. Tuleb lihtsalt paari vajalikku emotsionaalset nuppu vajutada ning inimesed ongi kohe kassa juures sabas.
1) Romaan pole mõeldud nooremale koolieale, vaid kategoriseerub kõige paremini noorsookirjanduse/young-adult fiction kategooriasse. Ääriselt harv nähtus eesti kirjandusmaastikul.
2) Raamatu erkpunane ja kiisukestega kaanekujundus on ääretult eksitav ning ei lähe raamatu sisu ning meeleoluga üldse kokku.
3) Samuti ei ole ka raamatu pealkirjal sisuga erilist seost. Nõiakunst on raamatus tõesti olemas, kuid selle (teadlikku) praktiseerimist esineb raamatus niivõrd vähe, et selle alusel romaani pealkirjastada on küll väheke ebakohane.
 |
| Reeli Reinaus |
Minnes nüüd lõpuks väliselt vormilt üle sisule. "Praktiline nõiakunst" nõuab lugejalt tõsist keskendumist. Autor rändab oma kolme tegelasega ajas (minevikus, olevikus, tulevikus) ja ruumis (Eesti, Mehhiko, USA, samuti paralleelmaailmad). Kasutatud on nii sisemonoloogi, minajutustaja kui ka temajutustaja vaatenurka. Raamatus on mitmeid peatükke, mille läbi lugemisel pole kindel kes, kus ja millal seda nüüd meile jutustas. Tegu on kollaažiga, mis koosneb säravamatest kui ka täiesti tuhmidest kildudest. Paljud tegevusliinid jäävad korralikult lõpuni viimata ja esineb kohti, kus tahaks autorilt küsida: "Kuidas see sündmus nüüd loogiline või põhjendatud on?!?!". Eriti puudutab see tegevusliini, mis leiab aset USA-s ja Mehhikos.
Lõpuks suutsin end sellest kärbseseente ja "ravimtaimede" söömisest tekkinud virvarrist läbi suruda ning seda ainult tänu Reinausi hästi jooksvale sulele. Kahjuks isegi see abikäsi ei suutnud raamatu kogumuljet minu silmis tõsta ning autori paremate teoste hulka tõsta.
Lõpuks suutsin end sellest kärbseseente ja "ravimtaimede" söömisest tekkinud virvarrist läbi suruda ning seda ainult tänu Reinausi hästi jooksvale sulele. Kahjuks isegi see abikäsi ei suutnud raamatu kogumuljet minu silmis tõsta ning autori paremate teoste hulka tõsta.
Andmed:
Reeli Reinaus, Praktiline nõiakunst, Varrak, 2013, lk 344
Linke netiilmas:
Ott Kiluski arvustus Postimehes
Triinu Merese arvustus Reaktoris
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar