Oktoober on mul seitsmenda klassiga noorsookirjanduse kuu. Palusin neil lugemiseks valida ühe Tänapäeva noorsooromaanide sarja kuuluva teose ja oma valikust mind ka teavitada. Paljud õpilased valisid Ene Sepa "Medaljoni", mis on ilmselt viimase kümnendi üks tuntumaid ja loetumaid noorsooromaane. Nõnda otsustasin ka ise selle raamatu koolivaheajal läbi lugeda ning end teose tegelaste ja tegevustikuga kurssi viia. Muidu ei tea ma teemast ööd ega mütsi ning noogutan lihtsalt õpilaste vastamisele totra naeratusega kaasa. Dialoog on kirjanduse mõtestamise alus!
Tehes natuke taustauuringut selgus, et Ene Sepp alustas "Medaljoni" kirjutamist juba 14-aastaselt ning teose valmides oli autor 17-aastane. See on teismelise kirjutatud raamat teismelistele! Seda väga olulist aspekti arvestades tulebki minusugusel "vanamehenässil" seda teost lugeda. Arvesta sellega ja ma usun, et sul ei tule pettuda. Nooruse naiivne ja üdini aus maailmapilt kumab tekstist ikka väga selgelt läbi. Mustad on mustad ja valged on valged. Tunded on suured ja absoluutsed (või haihtuvad igavikku kahe nädala möödumisel). Parimad sõbrad on igavesed ja vanemad üldjuhul täielikud tropid. Ühesõnaga - meri on põlvini ja pidu pidamiseks!
"Medaljon" on sisu poolest ikkagi klišeede klišee. Vaikne ja helge tulevikuga tüdruk armub tätoveeritud, needistatud ja musta lõvilakaga mehehakatisse. Kogu senine maailm ja tõekspidamised lendavad prügikasti ning tuleb hakata end "vanale maailmale" (loe: vanemad, kool ja endised sõbrad) ja selle normidele vastandama. Lõpuks jõutakse selle vastandumisega nõnda kaugele, et lastest saavad lapsevanemad ja ring ongi täis. Nüüd tuleb lihtsalt oodata, kuni teid hakatakse vihkama ja "vanadeks troppideks" sõimama. Looduse lõputu ringkäik on ikka üks üdini õiglane leiutis!
Ma ütlen täiesti ausalt, sain lugedes ikka kõvasti naerda. Aga seda ennekõike enda üle, sest ise olin veel üpriski hiljaaegu täpselt samasugune "my way or the highway" suhtumisega poisinolk. Tänu taevale, et ma enam ei ole! Õnneks on olemas raamatud, mis meenutavad meile, et ka meie põdesime selle "haiguse" läbi, mida nooruseks kutsutakse. Kõik täiskasvanud jooksku nüüd noorsookirjandust lugema ja oma "haiguslugu" meenutama! Ehk oskate nõnda ka praeguseid "patsiente" paremini mõista.
Andmed:
Ene Sepp, Medaljon, Tänapäev, 2009, lk 200
Linke netiilmast:
Riho Laurisaare arvustus Eesti Päevalehes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar