Eesriie on Eestimaal juba sajandeid tõusnud ja järjepidevalt kutsunud meie publikut laval sündivast teatriimest osa saama. Üks kiire ajareis läbi nende teatriõhtute on nüüd tänu Anneli Saro koostatud raamatule tehtud. Palju ammu loetud ja ülikoolis õpitud (ka Anneli Saro enda käe all) taas meelde tuletatud ning mõned uued huvitavad faktidki kõrva taha pandud. Aga üks asi tuleb raamatust eriti selgesti välja - eestlane armastab oma teatrit kogu südamest!
Minuni jõudis teater juba lasteaias, kui meie tillukeses aulas esines lasteteater Trumm (selle väiketeatri tegevus oli isegi Saro raamatus ära mainitud). Seejärel tuli teater mulle külla televiisori vahendus, kaasas kolm mahlakat apelsini ja rääkis mulle saladuse mustadest öödest (samuti raamatus mainitud teatrisündmus). Siis jäime aastatega natuke võõraks, kuid järsku kohtusime taas keskkooli päevil Ugala tiigi kaldal, kui sinna oli oma rännakutest jalga puhka tulnud Toomas Nipernaadi.
Ega mul sellest õhtust alates muud valikut ei olnudki, kui hakata oma laulatatud naisukese kõrval ka armukest pidama. Õhtuti veedan mõned tunnikesed armukesega teatrisaalis ja siis lähen koju, kus naisuke mind juba avasüli öökapil ootab. Selline sahkermahker on kestnud natuke üle kümme aasta ning kestab loodetavasti veel pikki aastaid edasi (kahenaisepidamise seadustamiseni). Ma arvan, et mõlemad teavad teineteise olemasolust, aga vaikivad diskreetselt. Milleks tekkinud harmooniat rikkuda? Mind jätkub ju mõlemale.
Minuni jõudis teater juba lasteaias, kui meie tillukeses aulas esines lasteteater Trumm (selle väiketeatri tegevus oli isegi Saro raamatus ära mainitud). Seejärel tuli teater mulle külla televiisori vahendus, kaasas kolm mahlakat apelsini ja rääkis mulle saladuse mustadest öödest (samuti raamatus mainitud teatrisündmus). Siis jäime aastatega natuke võõraks, kuid järsku kohtusime taas keskkooli päevil Ugala tiigi kaldal, kui sinna oli oma rännakutest jalga puhka tulnud Toomas Nipernaadi.
Ega mul sellest õhtust alates muud valikut ei olnudki, kui hakata oma laulatatud naisukese kõrval ka armukest pidama. Õhtuti veedan mõned tunnikesed armukesega teatrisaalis ja siis lähen koju, kus naisuke mind juba avasüli öökapil ootab. Selline sahkermahker on kestnud natuke üle kümme aasta ning kestab loodetavasti veel pikki aastaid edasi (kahenaisepidamise seadustamiseni). Ma arvan, et mõlemad teavad teineteise olemasolust, aga vaikivad diskreetselt. Milleks tekkinud harmooniat rikkuda? Mind jätkub ju mõlemale.
Andmed:
Anneli Saro, 101 Eesti teatrisündmust, Varrak, 2017, lk 222
Linke netiilmast:
Tambet Kaugema intervjuu autoriga Sirbis
Alvar loogi artikkel Postimehes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar